Kiievis sündinud ja kasvanud juudi päritolu Katja Petrowskaja (s. 1970) on saksakeelne kirjanik, kirjandusteadlane ja ajakirjanik, kelle emakeel on vene keel. 1998. aastal kaitses ta Moskvas doktoritöö Vladislav Hodassevitši proosa poeetikast, asudes järgmisel aastal elama Berliini. Enne seda oli õppinud aga nii Stanfordis ja Columbias kui ka Tartu Ülikoolis (kirjandusteadust ja slavistikat, 1987–1992), kus talle avaldanud eriti tugevat mõju Juri Lotman.
“Võib-olla Esther” (e.k. 2014, saksa keelest tõlkinud Kristel Kaljund) on Petrowskaja debüütromaan, mis nägi saksa keeles trükivalgust 2014. aasta märtsis, kuid võitis juba enne seda maineka Ingeborg Bachmanni auhinna ning on tõlgitud tänaseks mitmekümnesse keelde. Eestikeelse tõlke avaldamist toetas Goethe Instituut Saksamaa välisministeeriumi vahendeist. Tegemist on seega ühe tänapäeva saksa kirjanduse n-ö esindusromaaniga. 2014. aastal esines selle autor ka Eestis kirjandusfestivalil Prima Vista.
2014. aasta mais ilmus romaani esimene peatükk (Kalle Heina tõlkes) ajakirjas Akadeemia, kus autorit tutvustas lühidalt Ave Mattheus, kes tegi temast juttu ka ajalehes Sirp, tsiteerin: “Võib imestada selle üle, et saksakeelses kirjanduses jätkub endiselt uusi vaatenurki holokausti teemale, kuid Katja Petrowskaja debüütteost „Võib-olla Esther” (2014) on peetud üheks kergemaks ja ka üheks targemaks tekstiks, mis läbi aegade holokausti kohta kirjutatud. Romaan on omaeluloolise kirjanduse musternäide, mis nagu Eestiski on viimasel ajal kujunenud menukaks ka saksakeelses kirjanduses.”
Mattheus märkis, et Petrowskaja esindab “tõsisemat ja tundlikumat omaelulookirjanduse suunda. Romaanis “Võib-olla Esther” on ta iseenda juudi-saksa-vene juurte otsingul ja jutustab meile empaatiliselt oma pereliikmete ja lähisugulaste saatuse lugusid. Autobiograafilise minategelasena kulgeb ta nende jälgedes läbi XX sajandi Euroopa ja loob sealjuures keelemeisterliku metafiktsiooni, kus dokumentaalsus seguneb mütoloogiaga, refleksioonid mälu ebausaldusväärsuse ja tegelikkuse keelelise konstrueerituse üle hinge kriipivate pildikestega kunagi elanud inimeste elust.”
Petrowskaja andis siis Eestis viibides isegi intervjuu venekeelsele Aktuaalsele Kaamerale, aga kui tema romaan detsembris viimaks eesti keelde jõudis (vahepeal oli vahetunud koguni tõlkija), see suurt tähelepanu ei pälvinud. Leidsin nüüd otsides ainult Silvia Urgase arvustuse, mis avaldati 2015. aasta veebruaris ERR-i portaalis. (Goethe Instituut avaldas 2014. aasta mais oma lehel tõlke saksa kirjanduskriitiku Fabian Thomase kirjutisest, mida on levitatud selle teose tutvustamiseks ka mitmetes teistes keeltes.)
Kas nii tagasihoidliku vastukaja põhjuseks võis olla teose eestikeelse väljaande veidi ebaõnnestunud kaanekujundus? Võib-olla, vähemalt osaliselt, aga kindlasti mitte ainult see. Ja pealegi pole kindel, et see on ebaõnnestunud, sest eelmisel nädalal köitis just see minu pilku Tartu bussijaama reisiraamatukogus – tundus piisavalt veider, et raamat kätte võtta ja hakata lugema, mis on kirjutatud selle tagakaanele.
Eestit ei nimetata selles teoses kordagi
Kas kohalikele lugejatele valmistas pettumuse tõsiasi, et Eestis õppinud autor ei maininud oma esikromaanis kordagi otsesõnu Eestit? Võimalik, kuigi teoses käsitletud teemasid arvestades võiks tõstatada ka hoopis küsimuse, kas see oli Petrowskaja poolt teadlik enesetsensuur, mille eest meie riigi rahvusvahelise maine pärast muretsejatel tuleks olla talle pigem tänulik, sest Eesti tähistajateks selles loos olnuks ilmselt silt “Judenfrei” ja (alles pärast selle saamist rajatud) ulatuslik koonduslaagrite võrgustik, kust ei väljunud elavana (erinevatel hinnangutel) 10–20 tuhat mujalt sisseveetud juuti.
Petrowskaja viitab sellele kandile siin vaid korra seoses ühe oma vanaisaga, kes “läks 1941. aasta juunis sõtta, sattus Kiievi lähistel kotti, veetis peaaegu neli aastat sõjavangis, pääses eluga, kuid ei pöördunud enam kunagi pere juurde tagasi. 41 aastat hiljem sai minust tema sõjast koju pöördumise tunnistaja.
/—/
Minu vanaisa, ainus ukrainlane peres, just tema maandus laagris, Mauthausenis, nii mulle räägiti. Nõukogude Liitu naasnud, saadeti ta filtratsioonilaagrisse ja kuulati seal üle. Üks naine aitas tal meie laagritest põgeneda. Meie laager kõlas minu kõrvus peaaegu nagu õrnalt, ma ei teadnud, et selleks on vahedamgi sõna, Gulag, tollal seda ei kasutatud. Minu vanaisa jäi selle naise juurde, kes ta päästis, loogiline ja selge juhtum, nii räägiti mulle, naine oli ta ju päästnud, ta jäi naise juurde, elas Kiievis ega pöördunud pere juurde tagasi, Rosa ja tütarde, tookord juba kümne- ja kaheksateistaastased. Olin kaksteist, kui ta naasis, olnud ära neli aastakümmet. Ta istus kogu aeg tugitoolis ja naeratas. Aasta pärast ta suri, kodus.
/—/
Enne sõda oli ta kui põllumees ja zootehnik kiirelt karjääri teinud, ta oli usaldusväärne töömees, hea välimusega ja ilus, ütles mu ema, ning naistele ta meeldis. Millalgi kolmekümnendatel anti talle kõrge amet põllumajandusministeeriumis, ta käis konverentsidel Baltikumis, ostis sealt tõuloomi Ukraina tarvis, riideid ja siidsukke Rosale, oma teisele naisele. Suurpuhastuse ajal teda nonde välisreiside eest ei karistatud. Võib-olla käis ta Baltikumis alles siis, kui see polnud enam välismaa, vaid osa meie suurest, sunnitud perest, pärast pakti sõlmimist, kui sõda oli baltlaste jaoks juba puhkenud, aga meie jaoks veel mitte.” (lk 209-210)
Juttu ei ole kaugeltki ainult holokaustist
Petrowskaja üks tuntumaid sugulasi, kellest ta selles raamatus kirjutab, on ilmselt tema vanaonu Judas Stern, kes mõisteti 1932. aastal Moskvas surma selle eest, et ta tulistas Saksa saatkonna nõuniku Fritz von Twardowski pihta (sellest juhtumist kirjutasid toona ka Eesti ajalehed).
Odessast pärit Judas Sterni vanem vend Šimon Stern, Petrowskaja vanaisa, oli võtnud revolutsionäärina varjunimeks Semjon Petrovski ja elas selle all edasi ka pärast bolševike võimuletulekut. Petrowskaja kirjutab: “Kui mu isa 1932. aasta 8. mail keskpäeva paiku sündis, seisid Riikliku Poliitvalitsuse salateenistuse töötajad tema ümber nagu karjased sõime ümber. Imik oli Odessa korteris korraldatud läbiotsimise otsene tagajärg, tema varajane sünd andis tunnistust kaks kuud enne seda aset leidnud atentaadist.” (lk 129)
“Kui mu isa luges viiekümnendate aastate lõpus juhuslikult “Nõukogude diplomaatia ajaloost” kahte rida atentaadist, teadis ta otsekohe, et Jeguda Mironovitš Stern ja tema isa kadunud noorem vend pidid olema üks ja seesama inimene. Ta küsis isalt, kuid too vaikis. Ta küsis uuesti ja isa oli tõrjuv, keerutas, palus poega, et too ei päriks enam iial ta venna järele, ning millalgi keelas ta pojal seda nime mainidagi.” (lk 131)
“Hirm, et tema lapsed kannatavad ta venna atentaadi pärast, tegi mu vanaisast Semjonist sõjajärgse aja sõnaahtraima inimese. Mis tööd Semjon täpselt tegi, mu isa ei teadnud. Mu isa teadis oma isast vaid nii palju, et too oli töötanud organites, nagu tollal salateenistust nimetati, halduses ja hiljem varustamises. 1937. aastal tegi ta võimatut, lahkudes salateenistusest, kui ta Harkovi turbiinitehast juhtinud näälu, tema naise Rita venna juhtum talle lauale pandi.” (lk 133)
Kerime edasi. “Juudi Antifašistliku Komitee mahalaskmine oli üks Stalini viimaseid samme. Komitee liikmete hulgas leidus ka kirjanikke, viimaseid, kes veel jidišis kirjutasid. Hitler tappis lugejad ja Stalin kirjanikud, nii võttis mu isa keele kadumise kokku.” (lk 174) Petrowskaja isa Miron Petrovski (1932–2020) oli samuti kirjandusteadlane ja kirjanik. Tema kirjutas oma teosed vene keeles, kuid ideoloogilistel põhjustel ei pääsenud paljud neist nõukogude ajal trükki.
Kas ebameeldiv ajalugu vaikitakse maha?
Petrowskaja mõlemad vanaisad saadeti 1941. aastal rindele, isa evakueeriti nõukogude tagalasse, aga peaaegu liikumisvõimetu vanavanaema jäi maha Kiievisse, kus loodeti siis peagi taas kokku saada. “Ma arvan, et ta nimi oli Esther, ütles mu isa. Jah, võib-olla Esther. Mul oli kaks vanaema ja üks neist oli Esther, just. // Kuidas, võib-olla, küsisin nördinult, sa ei tea oma vanaema nime? // Ma ei kutsunud teda kunagi nimepidi, vastas isa, ma hüüdsin teda babuškaks, ja mu vanemad emaks.” (lk 193)
See vana naine, kelle nimi oli vist Esther, hukati ilmselt Babõn Jaris – või teel sinna. “Kümme päeva pärast seda, kui sakslased Kiievisse sisse marssisid, 1941. aasta septembris, tapeti siin Babõn Jaris Kiievi kogu allesjäänud juudi elanikkond, vaid hädavaevu teiste linnaelanike eest varjatult ning Lääne-Ukraina politsei abi kasutades. Kiiev, vanim Vene linn, kus ka juudid olid tuhat aastat elanud, sai juudivabaks.” (lk 171) “Minu babuškagi puhkab Babõn Jaris, rääkis mulle isa, ta lihtsalt ei jõudnud siia kohale.” (lk 173)
Petrowskaja kirjeldab üsna detailselt kuidas Kiievi linna ja ümbruskonna juudid Babõn Jari kokku aeti, et nad seal mõrvata. Seda lugedes meenusid Jossi Franki mälestused, milles on juttu rabi Aba Gomeri teekonnast vanglasse Tallinnas. Petrowskaja kirjeldus juutide teekonnast Babõn Jari on sisuliselt sama kurb. Nagu Gomer, nii arvanud ka paljud Kiievi jäänud juudid, et sakslased on kultuursed inimesed, kelle võimu all võib elu ehk isegi paremaks minna.
“Võib-olla Esther” ei ole küll nii rusuvalt masendav nagu näiteks Primo Levi “Kas see on inimene”, aga see on kokkuvõttes ikkagi üsna tõsine lugu, kuigi autori hoiak on pigem läbivalt elujaatav: “Olime õnnelikud, ning kõik minus tõstab mässu lause vastu, mille meile pärandas Lev Tolstoi, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu, lause, mis meelitas meid kõiki lõksu ja tegi õnnetuse ihaldusväärseks, nagu oleks vaid õnnetus kõneväärt, õnn aga tühi.” (lk 18)
Tundub, et selle raamatu eestikeelse tõlke ilmumisele järgnenud peaaegu olematu vastukaja oli tingitud mitte sellest, et keegi ei saanud aru, et see on tegelikult väga hea, hästi kirjutatud ja vajalik raamat – pigem tunti või kardeti, et selline aus pilk ajalukku toetab kuidagi Kremli narratiivi, mille kohaselt tulid euromaidaniga Ukrainas võimule natsid.
“Loen “Võib-olla Estherit” ning mõtlen Sofi Oksanenile, Elmo Nüganeni “1944-le” ja kas või “Schindleri nimekirjale”. Samal põhjusel on tegu täpselt selliste kunstiteostega, mis võidavad auhindu ja rabavad endale positiivseid arvustusi. Teine maailmasõda, konflikt, mis on piisavalt lähedal, et inimestes veel huvi äratada, kuid samas piisavalt kaugel, et mõjuda juba teatud määral turvaliselt,” kirjutas Urgas. “Tahtmata kuidagi pisendada tollaseid kannatusi, ei ole maailmasõjast kirjutades vaja vaevata pead ja võtta vastuolulisi seisukohti käimasolevate lahingute kohta.”
Irooniliseks või lausa tragikoomiliseks muudab selle asjaolu, et Petrowskaja oli ise euromaidani ajal Kiievis, elas vallandunud sündmustele aktiivselt kaasa, väljendas üsna selgeid seisukohti ning tegi saksa meediasse Ukraina teemal terve rea pikki intervjuusid ka teiste kultuuritegelastega. Ja jätkab samas vaimus veel praegugi. Minu meelest vägagi huvitav autor.
