Rubriik: poliitika

Giuliano da Empoli “Kremli võlur”

Giuliano da Empoli (sünd. 1973) oli Itaalias ja Prantsusmaal tuntud tegelane juba ammu enne seda, kui eelmisel aastal ilmus tema debüütromaan “Kremli võlur”, millest kujunes mitmeid mainekaid kirjandusauhindu võitnud ja laialdast rahvusvahelist poleemikat tekitanud bestseller.

Õigusteadust ja politoloogiat õppinud da Empoli on mõttekoja Volta tegevjuht ja võrdleva poliitika professor Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po). Ta on teinud juba eelmisest sajandist alates regulaarselt kaastööd suurtele Itaalia ajalehtedele, juhtinud raadios iganädalast jutusaadet ning esinenud kommentaatorina sageli ka televisioonis. Avaldanud varem tosinkond raamatut ühiskonna, poliitika, majanduse jms. teemadel.

Tegevpoliitika ei ole talle samuti võõras. 2006–2008 oli ta kultuuriminister Francesco Rutelli nõunik. Rutelli, kes oli olnud varasemalt (1993–2001) ka Rooma linnapea, oli siis ühtlasi Itaalia asepeaminister ning esindas 2006. aastal võimule tulnud vasaktsentristlike jõudude ühenduses tsentristlikku, sotsiaalliberaalset suunda. 2009–2012 oli da Empoli Firenze abilinnapea kultuuri alal. Firenze linnapeaks oli sel ajal Matteo Renzi. 2014–2016, kui Renzi oli Itaalia peaminister, oli da Empoli tema poliitiline nõunik.

“Kremli võluri” peategelase Vadim Baranovi, kelle jutustusena suurem osa sellest teosest on esitatud, silmnähtavaks prototüübiks on üldiselt tunnistatud Vladislav Surkov, kuid tegemist on siiski ilukirjandusliku kujuga, kellesse autor on pannud ilmselt ka omajagu ennast. Vähemalt aitab tema enda taust mõista, miks “Kremli võlur” on just selline ning miks see pälvis eelmisel aastal ilmudes nii suurt tähelepanu, et isegi Prantsusmaa peaminister Élisabeth Born kutsus pärast selle lugemist da Empoli endaga lõunatama.

Kriitikud: suhtumine Putinisse on liiga mõistev

Lisaks ohtratele kiidusõnadele on raamat pälvinud siiski ka rohkem või vähem kriitilist vastukaja, milles autorile heidetakse ette ebatäpsusi ja/või Kremli maailmapildi ebakriitilist esitamist. Kardetakse, et see võib mõjutada näiteks Prantsusmaa poliitikat Ukraina suhtes.

Mina kaldun nõustuma professor Marek Tammega, kes märkis Eesti Ekspressile antud kommentaaris, et see romaan avab Putini ajastut n-ö seestpoolt ning päris õnnestunult. “Sealjuures kriitiliselt positsioonilt, nii et kindlasti ei saa teost ühestki otsast pidada Putini-meelseks,” kinnitas Tamm.

Da Empoli ise on pidanud vajalikuks märkida, et “romaan on saanud inspiratsiooni reaalsetest sündmustest ja isikutest, kelle eraelu ja kõne on autor välja mõelnud. Sellele vaatamata on tegu autentse Venemaa ajalooga.”

Oma nime all esinevad kõnealuses teoses Vladimir Putin, Boriss Berezovski, Mihhail Hodorkovski, Garri Kasparov, Eduard Limonov, Igor Setšin, Jevgeni Prigožin, Aleksandr Zaldostanov ja mitmed teised. Peategelane Baranov, kes oli osalusvaatluse teel tunnistajaks sellele kuidas Putin pukki pandi ning kuidas toimus võimuvertikaali ehitamine, meenutab (prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask):

“Just siis hakkasin ma kahtlustama, et Putin kuulub nende hulka, keda Stanislavski nimetas suurteks näitlejateks. Näitlejaid on nimelt kolme liiki. Esimestel on vaistlik anne ja kui näitleja on vormis, suudab ta publikut köita, aga mitte halbadel päevadel – siis muutub ta õõnsaks ja tüütuks. Selline näitleja võib ainuisikuliselt hävitada kogu etenduse. Teine liik on metoodiline näitleja, kes õpib, teeb hingamisharjutusi, veedab öid harjutades žeste ja intonatsioone. Tema on eelmise vastand, teda vaadates ei tunta suuri tundeid, aga ta ei valmista ka pettumust. Ta teeb alati seda, mida vaja, ja tema muutumatutele klišeedele võib loota igas olukorras. Putin pole ei üks ega teine. Nagu kõik suured poliitikud, kuulub ta kolmandasse liiki: näitleja, kes lavastab ennast ise, kellel pole vaja mängida, sest ta on oma rolliga niivõrd kokku kasvanud, et näidendi intriig on muutunud tema enda looks, see voolab tema soontes.” (lk 96–97) Hiljem jõuab jutustaja siiski järeldusele, et Putin on midagi hoopis muud, mitte näitleja.

Tasub märkida, et “Kremli võlur” ilmus prantsuse keeles juba eelmise aasta aprillis ning on kirjutatud enne veebruaris toimunud sõjategevuse eskaleerumist Ukrainas. Usun, et praegu valmides oleksid autori rõhuasetused selles kohati veidi teistsugused. Samas on see sõda aga aidanud muidugi kaasa teose tähelennule, suurendades lääneriikides huvi Venemaa ja Kremlis valitsevate mõttemallide vastu.

Kriitikute peamine etteheide on see, et “Kremli võlur” näib toetavat käsitlust, mille kohaselt Putin on olnud Venemaal stabiilsuse tagaja. Da Empoli lähenemist aitab ehk mõista tõsiasi, et tema isa Antonio sai 1986. aastal haavata vasakäärmuslike kommunistide korraldatud atentaadikatses. Antonio da Empoli koordineeris Bettino Craxi valitsuse juures tegutsenud majandusekspertide tööd, mängides vasakäärmuslaste arvates keskset rolli selle nn. kodanliku valitsuse majanduspoliitika kujundamisel. Giuliano da Empoli vanaisa Attilio da Empoli (1904–1948) oli samuti silmapaistev majandusteadlane. Fašistide valitsusajal kuulus ta 1934–1943 Itaalia parlamenti, aga osales samas ka ohvitserina sõjakäikudel Etioopias ja Kreekas. Itaalia okupeerimist Saksamaa poolt ta 1943. aastal ei toetanud, vaid ühines peagi hoopis vastupanujõududega – tänu sellele ei rakendatud tema suhtes pärast sõda varasema poliitilise tegevuse eest mingeid sanktsioone, vaid temast sai hoopis Napoli Ülikooli majandusprofessor.

Itaalia poliitikutest on “Kremli võluris” mainitud küll näiteks Silvio Berlusconit, kuid Itaaliast selles otseselt palju juttu ei ole. Samas sarnaneb peategelane Baranov oma taustalt ehk päritolult minu meelest isegi rohkem da Empoli kui Surkoviga. Nii et mingis mõttes on see kohati nagu vene oludesse kantud itaalia lugu, kus otseselt öeldu taga peitub tohutult alltekste ning tõsielust pärit faktid põimuvad kõige pöörasemate väljamõeldistega.

Ühe tegelase juured ulatuvad isegi Eestisse

“Tema vanemad olid hipid. Ka meil leidus hipisid, kas teate. Tema ema oli Eestist. Seal sai vaadata Soome televisiooni, uued moed jõudsid sinna kiiremini. Mingil kontserdil Smolenski lähedal oli ta kohanud ühte muusikut, nad meeldisid teineteisele ja sigitasid Ksenja. Armastuse laps, olid nad talle öelnud. Siis oli kumbki oma teed läinud. Ksenja kasvas üles, hääletades emaga ühest kohast teise, mingist laagrist mingile kogunemisele, sellesse või tollesse kooli, kui üldse, ja seda kõike inimeste alatise hukkamõistva pilgu all ning kainet mõistust trotsides. Ainsad stabiilsushetked olid need, kus ema jättis ta vanavanemate hoolde, et vabamalt oma tujusid järgida.” (lk 48–49)

Ksenja, kelle loomisel da Empoli on saanud vist inspiratsiooni Terje Toomistu filmist “Nõukogude hipid”, mis vahepeal rahvusvaheliselt (sh. Itaalias) festivalidel laineid lõi, on selles loos tähtsaim naistegelane, omamoodi femme fatale, kes figureerib vahepeal koguni Mihhail Hodorkovski (väljamõeldud) abikaasana.

“Kremli võluri” kõige ebausutavamaks kohaks on mõned kriitikud pidanud esimest peatükki, kus varjunime all esinev Baranov, kes säutsub sotsiaalmeedias tsitaate Jevgeni Zamjatini romaanist “Meie”, vastab Zamjatini kohta uurimistööd kirjutavale prantslasele, kes on vastanud ühele tema säutsule omapoolse tsitaadiga, ning see jutt viib nende kohtumiseni. Ebausutav on muidugi see, et Surkov kellelegi sedasi südant hakkaks puistama, nagu Baranov seda teeb, aga see Zamjatini kaudu ühenduse saavutamine ei ole minu meelest üldse ebarealistlik. Näiteks Kaur Kenderi avalikule kirjale Surkov ju kunagi vastas.

Äsja kaitsepolitsei peadirektori ametikohalt vabanenud Arnold Sinisalu ütles nüüd sel puhul Eesti Päevalehele antud intervjuus, et Zamjatini “Meie” on tema arvates isegi parem kui George Orwelli “1984” (Sinisalu komistas kunagi doktoritööd kirjutades Orwelli mälestuste peale, millest luges, et oma romaani loomiseks sai ta inspiratsiooni Zamjatini teosest; küsimuses paluti nimetada teoseid, mis on teda mõjutanud). Võime tõlgendada seda siinkohal varjatud soovitusena lugeda ka da Empoli romaani, aga ühtlasi kinnitusena, et Zamjatini “Meie” on kood selle mõistmiseks.

“Alati tuleb vaadata asjade päritolu. Kõik tehnoloogiad, mis viimastel aastatel meie ellu on tunginud, on sõjaväelist algupära. Arvutid töötati välja Teise maailmasõja ajal vaenlase koodide lahtimuukimiseks. Internet suhtlemisvahendiks tuumasõja olukorras, GPS lahinguüksuste lokaliseerimiseks, ja nii edasi. Need kõik on kontrollitehnoloogiad, loodud orjastama, mitte vabastama. Ainult jõuk LSD-uimas kalifornialasi võis olla piisavalt segi, et arvata, et sõjaväelaste leiutatud masin võib edendada emantsipatsiooni. Ja neid uskujaid oli palju. Aga nüüd on kõik selge, kas pole?” (lk 224)

Katja Petrowskaja “Võib-olla Esther”

Kiievis sündinud ja kasvanud juudi päritolu Katja Petrowskaja (s. 1970) on saksakeelne kirjanik, kirjandusteadlane ja ajakirjanik, kelle emakeel on vene keel. 1998. aastal kaitses ta Moskvas doktoritöö Vladislav Hodassevitši proosa poeetikast, asudes järgmisel aastal elama Berliini. Enne seda oli õppinud aga nii Stanfordis ja Columbias kui ka Tartu Ülikoolis (kirjandusteadust ja slavistikat, 1987–1992), kus talle avaldanud eriti tugevat mõju Juri Lotman.

“Võib-olla Esther” (e.k. 2014, saksa keelest tõlkinud Kristel Kaljund) on Petrowskaja debüütromaan, mis nägi saksa keeles trükivalgust 2014. aasta märtsis, kuid võitis juba enne seda maineka Ingeborg Bachmanni auhinna ning on tõlgitud tänaseks mitmekümnesse keelde. Eestikeelse tõlke avaldamist toetas Goethe Instituut Saksamaa välisministeeriumi vahendeist. Tegemist on seega ühe tänapäeva saksa kirjanduse n-ö esindusromaaniga. 2014. aastal esines selle autor ka Eestis kirjandusfestivalil Prima Vista.

Ülal on toodud väljavõte 2014. aasta mais Müürilehes avaldatud Prima Vista külaliste tutvustusest.

2014. aasta mais ilmus romaani esimene peatükk (Kalle Heina tõlkes) ajakirjas Akadeemia, kus autorit tutvustas lühidalt Ave Mattheus, kes tegi temast juttu ka ajalehes Sirp, tsiteerin: “Võib imestada selle üle, et saksakeelses kirjanduses jätkub endiselt uusi vaatenurki holokausti teemale, kuid Katja Petrowskaja debüütteost „Võib-olla Esther” (2014) on peetud üheks kergemaks ja ka üheks targemaks tekstiks, mis läbi aegade holokausti kohta kirjutatud. Romaan on omaeluloolise kirjanduse musternäide, mis nagu Eestiski on viimasel ajal kujunenud menukaks ka saksakeelses kirjanduses.”

Mattheus märkis, et Petrowskaja esindab “tõsisemat ja tundlikumat omaelulookirjanduse suunda. Romaanis “Võib-olla Esther” on ta iseenda juudi-saksa-vene juurte otsingul ja jutustab meile empaatiliselt oma pereliikmete ja lähisugulaste saatuse lugusid. Autobiograafilise minategelasena kulgeb ta nende jälgedes läbi XX sajandi Euroopa ja loob sealjuures keelemeisterliku metafiktsiooni, kus dokumentaalsus seguneb mütoloogiaga, refleksioonid mälu ebausaldusväärsuse ja tegelikkuse keelelise konstrueerituse üle hinge kriipivate pildikestega kunagi elanud inimeste elust.”

Petrowskaja andis siis Eestis viibides isegi intervjuu venekeelsele Aktuaalsele Kaamerale, aga kui tema romaan detsembris viimaks eesti keelde jõudis (vahepeal oli vahetunud koguni tõlkija), see suurt tähelepanu ei pälvinud. Leidsin nüüd otsides ainult Silvia Urgase arvustuse, mis avaldati 2015. aasta veebruaris ERR-i portaalis. (Goethe Instituut avaldas 2014. aasta mais oma lehel tõlke saksa kirjanduskriitiku Fabian Thomase kirjutisest, mida on levitatud selle teose tutvustamiseks ka mitmetes teistes keeltes.)

Kas nii tagasihoidliku vastukaja põhjuseks võis olla teose eestikeelse väljaande veidi ebaõnnestunud kaanekujundus? Võib-olla, vähemalt osaliselt, aga kindlasti mitte ainult see. Ja pealegi pole kindel, et see on ebaõnnestunud, sest eelmisel nädalal köitis just see minu pilku Tartu bussijaama reisiraamatukogus – tundus piisavalt veider, et raamat kätte võtta ja hakata lugema, mis on kirjutatud selle tagakaanele.

Eestit ei nimetata selles teoses kordagi

Kas kohalikele lugejatele valmistas pettumuse tõsiasi, et Eestis õppinud autor ei maininud oma esikromaanis kordagi otsesõnu Eestit? Võimalik, kuigi teoses käsitletud teemasid arvestades võiks tõstatada ka hoopis küsimuse, kas see oli Petrowskaja poolt teadlik enesetsensuur, mille eest meie riigi rahvusvahelise maine pärast muretsejatel tuleks olla talle pigem tänulik, sest Eesti tähistajateks selles loos olnuks ilmselt silt “Judenfrei” ja (alles pärast selle saamist rajatud) ulatuslik koonduslaagrite võrgustik, kust ei väljunud elavana (erinevatel hinnangutel) 10–20 tuhat mujalt sisseveetud juuti.

Petrowskaja viitab sellele kandile siin vaid korra seoses ühe oma vanaisaga, kes “läks 1941. aasta juunis sõtta, sattus Kiievi lähistel kotti, veetis peaaegu neli aastat sõjavangis, pääses eluga, kuid ei pöördunud enam kunagi pere juurde tagasi. 41 aastat hiljem sai minust tema sõjast koju pöördumise tunnistaja.

/—/

Minu vanaisa, ainus ukrainlane peres, just tema maandus laagris, Mauthausenis, nii mulle räägiti. Nõukogude Liitu naasnud, saadeti ta filtratsioonilaagrisse ja kuulati seal üle. Üks naine aitas tal meie laagritest põgeneda. Meie laager kõlas minu kõrvus peaaegu nagu õrnalt, ma ei teadnud, et selleks on vahedamgi sõna, Gulag, tollal seda ei kasutatud. Minu vanaisa jäi selle naise juurde, kes ta päästis, loogiline ja selge juhtum, nii räägiti mulle, naine oli ta ju päästnud, ta jäi naise juurde, elas Kiievis ega pöördunud pere juurde tagasi, Rosa ja tütarde, tookord juba kümne- ja kaheksateistaastased. Olin kaksteist, kui ta naasis, olnud ära neli aastakümmet. Ta istus kogu aeg tugitoolis ja naeratas. Aasta pärast ta suri, kodus.

/—/

Enne sõda oli ta kui põllumees ja zootehnik kiirelt karjääri teinud, ta oli usaldusväärne töömees, hea välimusega ja ilus, ütles mu ema, ning naistele ta meeldis. Millalgi kolmekümnendatel anti talle kõrge amet põllumajandusministeeriumis, ta käis konverentsidel Baltikumis, ostis sealt tõuloomi Ukraina tarvis, riideid ja siidsukke Rosale, oma teisele naisele. Suurpuhastuse ajal teda nonde välisreiside eest ei karistatud. Võib-olla käis ta Baltikumis alles siis, kui see polnud enam välismaa, vaid osa meie suurest, sunnitud perest, pärast pakti sõlmimist, kui sõda oli baltlaste jaoks juba puhkenud, aga meie jaoks veel mitte.” (lk 209-210)

Juttu ei ole kaugeltki ainult holokaustist

Petrowskaja üks tuntumaid sugulasi, kellest ta selles raamatus kirjutab, on ilmselt tema vanaonu Judas Stern, kes mõisteti 1932. aastal Moskvas surma selle eest, et ta tulistas Saksa saatkonna nõuniku Fritz von Twardowski pihta (sellest juhtumist kirjutasid toona ka Eesti ajalehed).

Postimees, 6. aprill 1932

Odessast pärit Judas Sterni vanem vend Šimon Stern, Petrowskaja vanaisa, oli võtnud revolutsionäärina varjunimeks Semjon Petrovski ja elas selle all edasi ka pärast bolševike võimuletulekut. Petrowskaja kirjutab: “Kui mu isa 1932. aasta 8. mail keskpäeva paiku sündis, seisid Riikliku Poliitvalitsuse salateenistuse töötajad tema ümber nagu karjased sõime ümber. Imik oli Odessa korteris korraldatud läbiotsimise otsene tagajärg, tema varajane sünd andis tunnistust kaks kuud enne seda aset leidnud atentaadist.” (lk 129)

“Kui mu isa luges viiekümnendate aastate lõpus juhuslikult “Nõukogude diplomaatia ajaloost” kahte rida atentaadist, teadis ta otsekohe, et Jeguda Mironovitš Stern ja tema isa kadunud noorem vend pidid olema üks ja seesama inimene. Ta küsis isalt, kuid too vaikis. Ta küsis uuesti ja isa oli tõrjuv, keerutas, palus poega, et too ei päriks enam iial ta venna järele, ning millalgi keelas ta pojal seda nime mainidagi.” (lk 131)

“Hirm, et tema lapsed kannatavad ta venna atentaadi pärast, tegi mu vanaisast Semjonist sõjajärgse aja sõnaahtraima inimese. Mis tööd Semjon täpselt tegi, mu isa ei teadnud. Mu isa teadis oma isast vaid nii palju, et too oli töötanud organites, nagu tollal salateenistust nimetati, halduses ja hiljem varustamises. 1937. aastal tegi ta võimatut, lahkudes salateenistusest, kui ta Harkovi turbiinitehast juhtinud näälu, tema naise Rita venna juhtum talle lauale pandi.” (lk 133)

Kerime edasi. “Juudi Antifašistliku Komitee mahalaskmine oli üks Stalini viimaseid samme. Komitee liikmete hulgas leidus ka kirjanikke, viimaseid, kes veel jidišis kirjutasid. Hitler tappis lugejad ja Stalin kirjanikud, nii võttis mu isa keele kadumise kokku.” (lk 174) Petrowskaja isa Miron Petrovski (1932–2020) oli samuti kirjandusteadlane ja kirjanik. Tema kirjutas oma teosed vene keeles, kuid ideoloogilistel põhjustel ei pääsenud paljud neist nõukogude ajal trükki.

Kas ebameeldiv ajalugu vaikitakse maha?

Petrowskaja mõlemad vanaisad saadeti 1941. aastal rindele, isa evakueeriti nõukogude tagalasse, aga peaaegu liikumisvõimetu vanavanaema jäi maha Kiievisse, kus loodeti siis peagi taas kokku saada. “Ma arvan, et ta nimi oli Esther, ütles mu isa. Jah, võib-olla Esther. Mul oli kaks vanaema ja üks neist oli Esther, just. // Kuidas, võib-olla, küsisin nördinult, sa ei tea oma vanaema nime? // Ma ei kutsunud teda kunagi nimepidi, vastas isa, ma hüüdsin teda babuškaks, ja mu vanemad emaks.” (lk 193)

See vana naine, kelle nimi oli vist Esther, hukati ilmselt Babõn Jaris – või teel sinna. “Kümme päeva pärast seda, kui sakslased Kiievisse sisse marssisid, 1941. aasta septembris, tapeti siin Babõn Jaris Kiievi kogu allesjäänud juudi elanikkond, vaid hädavaevu teiste linnaelanike eest varjatult ning Lääne-Ukraina politsei abi kasutades. Kiiev, vanim Vene linn, kus ka juudid olid tuhat aastat elanud, sai juudivabaks.” (lk 171) “Minu babuškagi puhkab Babõn Jaris, rääkis mulle isa, ta lihtsalt ei jõudnud siia kohale.” (lk 173)

Petrowskaja kirjeldab üsna detailselt kuidas Kiievi linna ja ümbruskonna juudid Babõn Jari kokku aeti, et nad seal mõrvata. Seda lugedes meenusid Jossi Franki mälestused, milles on juttu rabi Aba Gomeri teekonnast vanglasse Tallinnas. Petrowskaja kirjeldus juutide teekonnast Babõn Jari on sisuliselt sama kurb. Nagu Gomer, nii arvanud ka paljud Kiievi jäänud juudid, et sakslased on kultuursed inimesed, kelle võimu all võib elu ehk isegi paremaks minna.

“Võib-olla Esther” ei ole küll nii rusuvalt masendav nagu näiteks Primo Levi “Kas see on inimene”, aga see on kokkuvõttes ikkagi üsna tõsine lugu, kuigi autori hoiak on pigem läbivalt elujaatav: “Olime õnnelikud, ning kõik minus tõstab mässu lause vastu, mille meile pärandas Lev Tolstoi, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu, lause, mis meelitas meid kõiki lõksu ja tegi õnnetuse ihaldusväärseks, nagu oleks vaid õnnetus kõneväärt, õnn aga tühi.” (lk 18)

Tundub, et selle raamatu eestikeelse tõlke ilmumisele järgnenud peaaegu olematu vastukaja oli tingitud mitte sellest, et keegi ei saanud aru, et see on tegelikult väga hea, hästi kirjutatud ja vajalik raamat – pigem tunti või kardeti, et selline aus pilk ajalukku toetab kuidagi Kremli narratiivi, mille kohaselt tulid euromaidaniga Ukrainas võimule natsid.

“Loen “Võib-olla Estherit” ning mõtlen Sofi Oksanenile, Elmo Nüganeni “1944-le” ja kas või “Schindleri nimekirjale”. Samal põhjusel on tegu täpselt selliste kunstiteostega, mis võidavad auhindu ja rabavad endale positiivseid arvustusi. Teine maailmasõda, konflikt, mis on piisavalt lähedal, et inimestes veel huvi äratada, kuid samas piisavalt kaugel, et mõjuda juba teatud määral turvaliselt,” kirjutas Urgas. “Tahtmata kuidagi pisendada tollaseid kannatusi, ei ole maailmasõjast kirjutades vaja vaevata pead ja võtta vastuolulisi seisukohti käimasolevate lahingute kohta.”

Irooniliseks või lausa tragikoomiliseks muudab selle asjaolu, et Petrowskaja oli ise euromaidani ajal Kiievis, elas vallandunud sündmustele aktiivselt kaasa, väljendas üsna selgeid seisukohti ning tegi saksa meediasse Ukraina teemal terve rea pikki intervjuusid ka teiste kultuuritegelastega. Ja jätkab samas vaimus veel praegugi. Minu meelest vägagi huvitav autor.

Orlando Figes “Lugu Venemaast”

Briti ajaloolane Orlando Figes peaks olema tuttav autor paljudele, kes on läbinud oma õpingute käigus Tartu Ülikoolis kursuse Vene impeeriumi ajaloost, sest tema mahukas “Nataša tants. Venemaa kultuurilugu” oli seal vähemalt mõne aja eest kohustuslik kirjandus, mis tuli eksamiks läbi lugeda. Lisaks sellele on mul tema teostest varasemalt loetud “Revolutsiooniline Venemaa 1891–1991”, milles Figes käsitleb Vene revolutsiooni terve sajandi kestnud ajalootsüklina, mis algas 1891. aastal, kui näljahädast põhjustatud kriis viis ühiskonna esimest korda kokkupõrkekursile autokraatiaga, ning lõppes nõukogude režiimi kokkuvarisemisega.

“Lugu Venemaast” algab müütidest, mis puudutavad selle riigi tekkimist, ning jõuab välja tänapäeva, möödunud aastasse.

“Kuidas see sõda lõpeb ja missugune Venemaa sellest väljub? Mitte ükski võimalikest stsenaariumitest ei tõota head ei Venemaale ega Ukrainale,” märgib Figes. “Isegi kaotuse korral jääb Putini režiim arvatavasti püsima, ehkki repressiivsemal kujul ja rahvusvahelisest kogukonnast veelgi isoleeritumana. Putin lahkub ühel päeval areenilt (kuulduste kohaselt on tal vähk), aga kui ei tule revolutsiooni, jätkub tema süsteem teise juhiga. Kuna valitsev režiim annab tooni ajakirjanduses, kasutab repressiivvõimu ja tal on kasutada välisvaluuta reserv, on see liiga tugev isegi massilise toetusega opositsioonile, nagu seda on vangistatud Aleksei Navalnõi toetajaskond…”

Figes ei pea revolutsiooni Venemaal tõenäoliseks, sest ühiskond on liiga nõrk, lõhenenud ja organiseerimata selleks, et tekkida saaks piisavalt tugev ja kaua kestev opositsiooniliikumine, mis võiks viia muutusteni riigivõimu olemuses.

“Teine võimalik stsenaarium on patiseis, püsivalt külmutatud konflikt Ukrainas, kus Vene väed on Donbassis ja Ukraina idaosas, aga kumbki pool ei ole nõus sõda lõpetama ning konstruktiivseteks rahukõnelusteks polegi reaalset alust, kuni Venemaa okupeerib nimetatud alasid,” leiab ta samas. “Venelaste võit on mingis mõttes selle sõja kõige tõenäolisem lõpptulemus, kui pidada silmas Kremli käsutuses olevaid ressursse. Ent missugune võit on saavutatav?”

Figese hinnangul on see “täiesti asjatu sõda, mis on puhkenud müütidest ja Putini moondunud arusaamast oma kodumaa ajaloost. Kui see varsti ei lõpe, hävitab see parima osa Venemaast – just need selle kultuuri ja ühiskonna osad, mis on tuhande aasta jooksul Euroopat rikastanud. Sõjast väljuv Venemaa on vaesem, ettearvamatum ja maailmast veelgi rohkem isoleeritud. Sellest saab tõestus, kui ohtlikuks võivad müüdid osutuda, kui diktaatorid kasutavad neid oma kodumaa mineviku ümberkirjutamiseks.”

Raamatu lõpp sai siin nüüd paljastatud. Eelnevates peatükkides näitab Figes seda, kuidas ajaloo kirjutamine ja ümberkirjutamine valitsejate huvides on olnud Venemaa ajaloos läbiv teema, andes seda tehes ühtlasi muljetavaldavalt laiahaardelise, ent samas kompaktse ülevaate Venemaa ajaloost.

David Vseviov leidis oma arvustuses, et Venemaa mineviku ja oleviku mõistmiseks on Figese teoste lugemine suisa kohustuslik. Samas avaldas ta aga arvamust, et Venemaa mineviku omapära mõistmiseks piisab ka juba selle ühe raamatu läbilugemisest. Karl Martin Sinijärv märkis samuti, et see on üks parimaid teoseid eesti keeles avaldatud Venemaa ajalugu käsitlevate raamatute pikas reas ning kindlasti vajalik lugemine (sõna “kohustuslik” talle ei meeldi). Nii et võib ilmselt ennustada, et sellest ei ole edaspidi pääsu ka üliõpilastel, keda huvitab Vene impeeriumi ajalugu. Minu meelest sobib see teemasse sissejuhatuseks (bakatudengitele) ka paremini kui näiteks Paul Bushkovitchi “Lühike Venemaa ajalugu”.

PS. Umbes-täpselt 16 aastat tagasi kirjutasin Putini neostanilismist ajaloolises perspektiivis väljaandele American Chronicle väikese ülevaatliku artikli, mis oli sel hetkel sisuliselt kaudne toetusavaldus John McCaini valimisele USA presidendiks. Huvitav, kas ajalugu oleks läinud kuidagi teisiti, kui juba aastal 2000, mil Putin oli alles võimule saanud, oleks valitud vabariiklaste kandidaadiks ja seejärel USA presidendiks McCain, mitte George W. Bush? Või kui ta oleks võitnud presidendivalimised 2008. aastal, vahetult pärast Vene-Gruusia sõda? Kindlasti jäänuks siis ju ära Obama administratsiooni poolt elluviidud reset-poliitika, mis oli venelaste vaatepunktist ilmselt märk lääneriikide nõrkusest ning julgustas neid võtma ette 2014. aastal alanud avantüüre Ukrainas.