Kordustrükk esmakordselt 2002. aastal ilmunud teosest, mis sai uue kujunduse ja eessõna, kuid jäi muus osas suuresti muutmata. Vseviov põhjendab seda eessõnas sellega, et raamatu kaasautor Vladimir Sergejev (1951–2017) on vahepeal siitilmast lahkunud, üldine teave käsitletavatest sündmustest ei ole üldjoontes muutunud ning kui sajandi alguses vahetati kõnealustel teemadel mõtteid valdavalt teadusmaailmas kehtivatest arusaamadest lähtudes, siis praegu käimasoleva sõja kontekstis on ajalookirjutus muutunud selgelt ideoloogilise võitluse tandriks.
Kuigi raamatu pealkirjas viidatakse aegade algusele, nii kaugele siiski tagasi ei minda. Alguses on küll veidi juttu ka venelaste kaugematest esivanematest, aga põhjalikum ülevaade algab alles Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riikluse tekkimise juurest 9.-10. sajandil, millega seoses on toodud muu hulgas välja (lk 60), et kui suurvürst Igor sõlmis 944. aastal, mil leidis aset tema järjekordne sõjakäik Konstantinoopoli peale, bütsantslastega lepingu, siis “esines saadikute nimede seas nii skandinaaviapäraseid kui ka slaavi, iraani ja soome-ugri nimesid. Pole välistatud, et saadikute hulka kuulus ka eesti päritoluga inimesi. Ajaloolased on oletanud, et 944. aasta lepingus toodud saadikute nimede hulgas võis neid olla kolm. Et kõik kolm olid lülitatud saadikute hulka, siis võib arvata, et nad olid suurvürsti lähedasimad sõjapealikud ja nende elupaigaks võis olla riigi pealinn.
Tõenäoliselt võtsid eestlaste (tšuudide) hõimud Vana-Vene riigi tekkimiseni viinud poliitilistest sündmustest aktiivselt osa. Näiteks nende osavõttu peetakse küllaltki kindlaks keskuse tekkimisel Volhovis. Väga suure tõenäosusega osalesid eestlased Olegi ja Igori sõjaretkedel Konstantinoopolisse ja hiljem, 980. aastal, Vladimiri sõjaretkel polovetside vastu. Jaroslav Targa ja tema järeltulijate ajal oli aga üks kõige väljapaistvamaid ja mõjuvõimsamaid bojaare suurvürsti õukonnas Mikola Tšudin – üks neljast bojaarist, kes koostasid Vana-Vene riigi esimese seadustekogu.”
Raamatu esimese trüki järel ilmunud arvustustes leiti, et selles võinuks kajastada pikemalt just soome-ugrilaste märkimisväärset mõju, aga ka teisi Eestit otseselt või kaudselt puudutavaid teemasid. Lisaks heideti ette seda, et ajaloolaste erinevatest seisukohtadest on küll juttu, kuid nimepidi mainitud autoritest on enamik surnud juba eelmise sajandi algupoolel või veelgi varem – kõige värskemaid käsitlusi eriti kasutatud ei ole.
Vahepeal on möödunud veel enam kui 20 aastat, mille jooksul neid on järjest riburada juurde tulnud. Näiteks ilmus 2012. aastal Venemaal nende kaugete sündmuste osas peamiseks allikaks oleva koondkroonika “Jutustus möödunud aegadest” kommenteeritud väljaanne (veebis vabalt kättesaadav), milles märgitakse, et “tšuudide” all mõeldakse vanavene kroonikates erinevaid russide riigielus tähtsat rolli mänginud soome-ugri rahvaid. Samas täpsustatakse, et sõna “чудь” võib olla sama päritolu nagu “чужой”, tulla koos sellega ühest germaani sõnast, mis tähistas rahvast, germaanlast, ning võeti siis slaavlaste poolt laenuna üle tähenduses иностранец, немец, чужак, mis tähendab, et “tšuudideks” (võõrasteks, mitteomadeks) võidi nimetada mistahes rahvast.
Olgu selle sõna päritoluga lood kuidas on (sel teemal võib spekuleerida ilmselt lõputult), aga minu teada valitseb ka eesti ajaloolaste hulgas juba pikemat aega seisukoht, et tšuude ei saa samastada eestlastega. Nii et seda silmas pidades näib Vseviovi ja Sergejevi käsitlus jätvat eestlaste rollist Vana-Vene riigis kohati hoopis ülepaisutatud mulje. Umbes nagu kujutada ette, et eestlastel on praegu tohutu mõju Venemaa poliitikale, sest Kremli personaliülem on Anton Vaino.
Kogu see jutustus möödunud aegadest jõuab välja Vassili III-ni, kelle valitsusajal (1505–1533) jõudis lõpule tema isa Ivan III (troonil 1462–1505) alustatud nn. vene maade kogumine ehk venelaste ühendamine ühe riigi poliitilise võimu alla. See tähendab, et Moskva suurvürstiriik muutus venelaste rahvusriigiks, mille valitsejast sai kõigi venelaste isevalitseja – iseseisvate vürstiriikide asemele tekkis tsentraliseeritud riik ühtsete piiride, territooriumi ja administratiivse korraldusega. Ühesõnaga: Venemaa.
Kui praeguse sõja ajal on avaldatud Eestis aeg-ajalt arvamust, et lahenduseks võiks või lausa saab olema Venemaa lagunemine, siis see raamat aitab ehk mõista, miks ei ole sellised ideed leidnud positiivset vastuvõttu Venemaa enda elanike hulgas. Perioodi, mil praegune Venemaa oli jagunenud iseseisvateks vürstiriikideks, iseloomustasid ju pidev omavaheline rivaalitsemine, vastastikused sõjakäigud ja lõpuks sunnitud allumine võimsamatele välisjõududele. See ei olnud mingi kuldaeg, mida tänapäeva venelased tagasi võiksid igatseda. Ei ole tegelikult kuigi raske mõista, miks paljud venemaalased võivad näha selles maa varasemas ajaloos hoopis kinnitust, et deržaava on parim lahendus ka üksikisiku ehk nende endi turvalisuse ja heaolu tagamiseks.
Samas ei maksa muidugi unustada, et keskaegseid riike ei saa samastada tänapäevaste rahvusriikidega. Näiteks: kui Leedu suurvürstiriik kasvas 14. sajandil nii suureks, et suurema osa selle territooriumist moodustasid endised vene alad (tänapäeva Valgevene, Ukraina jms), siis (lk 292) “hakkas Leedu ladvik täienema uute maade vürstide ja bojaaride arvel, kel oli mängida küllaltki oluline roll suurvürstiriigi sisepoliitilises elus. Et leedu kirjakeel polnud tolleks ajaks veel lõplikult välja kujunenud, siis muutus vanavene keel tema lääne variandis, mille alusel hiljem formeerusid valgevene ja ukraina keel, Leedu suurvürstiriigi kirjakeeleks. Täpselt samuti mängis Leedu seadusandluse kujunemisel suurt osa Vana-Vene seaduste kogu “Vene õigus”, mis aastaid kehtis Leedu suurvürstiriigi territooriumil ja oli oluliseks eeskujuks 15. sajandil koostatud Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV seadustekogule.”
Nii et kui õnnestub rääkida mõne venelasega, kelle arvates ei ole Leedu imperialistlikud ambitsioonid kuhugi kadunud, siis võib mainida, et Moskva-Leedu sõdade ajal oli Leedu suurvürstiriik Moskvale kultuuriliselt, poliitiliselt ja õiguslikult tõenäoliselt sarnasem kui tänapäeva Leedu. Võtab äkki hirme vähemaks!