kunst – Andres Laiapea

Tiiu Kirsipuu “Illustreeritud kulgemine”

Skulptor Tiiu Kirsipuu (sünd. 1957) sai eelmisel aastal Viljandi linna teenetemärgi seoses aastapreemiaga, mis määrati temale, Ivan Zubakale ja OÜ-le Kivikuvand Viljandis asuva Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamise eest. Selle projektiga seonduvat tutvustab ta oma kevadel ilmunud suureformaadilises 368-leheküljelises monograafias kuuel leheküljel, kuhu on mahutatud lisaks tekstile kokku 21 suuremat või väiksemat fotot nii 1926. aastal avatud Amandus Adamsoni loodud sambast selle algsel kujul, selle taasloomise protsessist kui ka 2023. aastal toimunud pidulikust taasavamisest, lõpetades pildiga sambast selle värskes hiilguses (nüüdseks on pronksi läige ilmastiku mõjul juba veidi tuhmunud, nagu võib näha juuresolevalt pildilt).

Üksikobjektidest on pälvinud sellega võrreldavas mahus tähelepanu vaid Tartus asuv kahe Wilde kuju koos oma koopiaga Galway linnas Iirimaal (4+4 lehekülge, kokku 19 pilti), aga avalikus ruumis asuvaid meeldejäävaid töid leiab nende kaante vahelt muidugi veel mitmeid, näiteks Tartu botaanikaaeda paigutatud “Tüdruk linnuga” ning Toomemäel asuv Tartu Ülikooli rajaja Johan Skytte monument, Tallinnas Estonia teatri 100. juubeli monument ja Estonia endiste näitlejate jalajälgedega graniidist plaadid jne. jne.

Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” (2018), millest olen siin varem pikemalt kirjutanud, sisaldas Kirsipuult kahte tööd: kahe Wilde kuju ja Skytte monument. Kirsipuu raamatus on neid seega võrratult rohkem. Lisaks avalikus ruumis asuvatele suurtele monumentidele leiab sellest väga palju pisiplastikat, lume-, jää- ja puuskulptuure, münte, auhindu ja muid meeneid. Peale selle veel hulgaliselt hauatähiseid. Kirsipuu teoste täielik kataloog see ilmselt ei ole, aga väga kireva pildi tema loomingust annab küll.

Tekst jookseb paralleelselt eesti ja inglise keeles. Saame enam-vähem kronoloogilise ülevaate autori elu- ja loometeest, alates lapsepõlvest ja kooliajast, siis õpingutest ERKI-s, järgnenud tööst õpetaja ja õppejõuna, samal ajal valminud loomingust, toimunud näitustest jne.

Ema jutu järgi hakkas ta joonistama varem kui rääkima, Tartus käis neli aastat kooli kõrvalt lastekunstikoolis ja keskkooli viimasesse klassi läks Tallinnasse kunstiklassi, mille kõrvalt käis ERKI ettevalmistuskursustel, aga esimesel katsel ta ERKI-sse sisse ei saanud. Teine osutus edukamaks.

ERKI skulptuurikateedris kestis siis õpe kuus aastat. Viimane aasta oli pühendatud diplomitöö tegemisele ja kaitsmisele. Õpiti peamiselt klassikalist ja realistlikku modelleerimist. Päris loo lõpus (lk 348) märgib Kirsipuu, et tema hinnang toona saadud haridusele on aja jooksul muutunud: “Kohe pärast ülikooli lõpetamist tahtsin loobuda realistlikust vormikäsitlusest ning püüdlesin abstraktsema ja nihestatuma vormikeele poole. Alles paljude aastate pärast hakkasin aru saama, millise kogemuse ja skulptoriteeks tugeva aluspõhja mu õpinguaastad mulle tegelikult andsid. Hiljem, elukogenenumana, olen aru saanud, et realistliku vormi valdamise korral saab skulptor end oma loomingus väljendada mis tahes vormis ning materjalis. Ja seda ma olengi teinud.”

Viimase kinnituseks on muidugi ka kogu see kõnealune raamat. Ühest küljest võiks see pakkuda huvi kultuuriloolastele, kes otsivad Kirsipuu teoste taustalugusid, teisest küljest inspiratsiooni tänapäeva noortele kunstitegijatele, sest läbi käib tõesti palju erinevaid tehnikaid, lahendusi ja ideid. Pildimaterjali on samas nii rohkelt, et selle kõige läbitöötamine nõuab omajagu aega ja süvenemist. Lisaks on pistetud vahelduseks sisse Karl Martin Sinijärve (spetsiaalselt selleks) kirjutatud nn. eesti haikud, nii et tegemist on ühtlasi veel ka omamoodi luulekoguga.

Kirsipuu ise rääkis kevadel Aktuaalsele Kaamerale, et oli mõelnud oma monograafia koostamisele juba varem, kuid selle mõtte siis kõrvale jätnud, sest see on väga suur töö. Hea, et ta selle lõpuks ikkagi ette võttis.

Martin Gayford “Michelangelo”

Briti kunstikriitik ja -ajaloolane Martin Gayford ei keskendu oma monumentaalses teoses kitsalt Michelangelo (1475–1564) elule ja loomingule, vaid maalib lugejatele huvitava pildi kogu teda ümbritsenud maailmast ja ajastust, kuhu ta kuulus.

Selles paksus raamatus on kõigest üks koht, mis mind kergelt kulme kergitama pani – nimelt väidab Gayford, et Firenze, kust Michelangelo pärit oli, oli 15. sajandil “väike koht isegi tolle aja Euroopa mõõdupuude järgi” (lk 47). Sellega on raske nõustuda. Võrreldes 14. sajandi keskel Euroopat laastanud “mustale surmale” eelnenud ajaga oli Firenze elanike arv kõvasti langenud ning see oli väiksem kui Napolis, Milanos, Veneetsias või isegi Genovas, aga Euroopa mõõdupuude järgi kuulus see 15. sajandi lõpul jätkuvalt väga suurte linnade hulka.

Firenze elanike arv oli siis võrreldav Rooma omaga, suurem kui näiteks Londonil. Itaalia oli sel ajal Euroopa kõige linnastunum piirkond. Seda, et Firenze ei mänginud selles kontekstis kaugeltki tähtsusetut rolli, kinnitab tegelikult kogu Gayfordi ülejäänud käsitlus.

Firenze üheks valitsevaks suguvõsaks olid sel ajal Medicid, kelle õukonnast sai tuule tiibadesse ka noor Michelangelo. František Jíleki “Mees Vincist” kohaselt olla tema suur kaasaegne Leonardo da Vinci (1452–1519) kirjutanud oma elu lõpul: “Medicid mu lõid … Medicid mu hävitasid.” Michelangelo kohta viimast ilmselt öelda ei saa, kuid temagi tõus üheks oma ajastu silmapaisvaimaks esindajaks oli tihedalt seotud Medicite perekonnaga.

Keskajal oli suurimaks kunstiteoste tellijaks katoliku kirik. Neist kaheksast paavstist, kelle heaks Michelangelo oma pika elu jooksul töötas, kolm olid pärit Medicite hulgast ja veel mõni tõusnud sellele kõrgele kohale nende toetusel.

Aastal 1513 nime all Leo X paavstiks saanud Giovanni de’ Medici oli küll “piisavalt rikas, et võinuks paavstiameti endale osta”, aga tal ei olnud “vaja seda teha: ta valiti, sest loodeti, et Itaalia tähtsa linnriigi Firenze tõhusa valitsejana on tal poliitilist kaalu ja tarkust tüürida Prantsusmaa ja Hispaania ähvardava võimu vahel” (lk 276). Nii et Firenze olulisust toonasel poliitilisel maastikul tunnistab siiski selgelt ka Gayford. Michelangelo sündis õigel ajal ja oli pärit õigest kohast. Nii tema mõistus kui ka maitse kujunesid Lorenzo de’ Medici õukonnas (lk 111).

Lorenzo poeg Giovanni ei pidanud ennast hiljem paavstiks ostma, kuid nimetati juba 13-aastaselt kardinaldiakoniks tänu sellele, et toonane paavst oli võlgu suure summa Medicite pangale. Raha oli siis see, mille abil Euroopa jõukaim perekond oma võimu kindlustas, aga mis võimaldas neil ühtlasi toimida heldekäeliste metseenidena, kelle toetusest ja tellimustest sõltusid paljud Euroopa kultuurilukku läinud suured loojad, nende hulgas Michelangelo.

Keskaja Itaalias mängis religioon sellist rolli, mida on tänapäeva Eestis isegi raske ette kujutada. 1527. aastal suri epideemia tagajärjel veerand Firenze elanikkonnast ning jumalakartlikud kodanikud tõstsid Medicite vastu mässu – järgmisel aastal valiti suurkogul, millest võttis osa 1100 inimest, Firenze vabariigi kuningaks Jeesus Kristus (vastu hääletas vaid 18 osalejat). Jumala pojast sai linna ametlik valitseja.

Veel üks kurioosne fakt. Uus aasta algas Firenzes 25. märtsil, sest firenzelased leidsid, et “maailm muutus põhjalikult juba inkarnatsiooni hetkel, kui Jumal sai inimeseks; et ajaloo pöördepunkt oli hetk, mil Kristus lootena Maarja üsas kasvama hakkas, mitte sünnitus Petlemma laudas” (lk 42-43). Sellest tulenevalt sündis Michelangelo toonaste arvestuste kohaselt aastal 1474, mitte 1475, nagu on teada tänapäeval. Hiljem tekitas see tema vanuse osas pikka aega segadust.

Kunstiajaloolasena lahkab Gayford muidugi põhjalikult Michelangelo teoste saamislugu. Tema saavutused olid suured, aga plaanid veel suuremad. Tema kaasaegne Giorgio Vasari, kes kujundas ka Michelangelo haua, märkis, et “veidi enne surma põletas ta suure hulga oma joonistusi, visandeid ja kartoone, et keegi ei näeks tema töövaeva ega seda, kuidas ta oma geniaalsust proovile pani, et ta ei paistaks vähem kui täiuslikuna” (lk 526).

Selle loo keskmes on küll Michelangelo looming ning tema keeruline ja vastuoluline isiksus, kuid raamat annab sellest ajast ja inimestest siiski palju laiahaardelisema pildi. Kõrvaltegelastena käivad läbi mitte ainult ilmalikud ja vaimulikud võimukandjad ning Leonardo da Vinci, Raffael ning teised Michelangelo kolleegid ja konkurendid, vaid ka näiteks Niccolò Machiavelli, Vittoria Colonna ning terve rida teisi sel ajal elanud silmapaistvaid tegelasi. Huvitavat ja tähelepanuväärset leiab sellest raamatust palju (tegin endale ise lugemise ajal kümme lehekülge märkmeid).

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Rootsi kirjanik Agneta Pleijel on eestikeelsetele lugejatele varasemast tuttav romaanidega “Talv Stockholmis” ja “Ennustus”. Mina ei ole lugenud neist kumbagi. “Kaksikportree” tekitas nüüd aga tahtmise lugeda temalt ka midagi muud, sest see on huvitav nii oma ülesehituselt kui ka sisult. Sellest tulenevalt lugesin “Ennustuse” kohta paari blogipositust – üks oli selle suhtes üsna kriitiline, teine mitte eriti. “Kaksikportree” võib tekitada lugejates ilmselt samuti vastakaid tundeid. Mina julgen seda siiski soovitada.

Lugu saab alguse 1969. aasta aprillis. Kui ühes Londoni galeriis on väljas Austria maalikunstniku Oskar Kokoschka (1886–1980) retrospektiiv, pöördub noormees nimega Mathew Prichard (sünd. 1943) galeristi poole küsimusega, kui palju võiks minna maksma Kokoschka maalitud portree tema vanaemast.

Proua Mallowan, laiemalt tuntud kui viljakas krimikirjanik Agatha Christie (1890–1976), ise ei ole sellest ideest vaimustuses, kuid annab lõpuks järele oma tütrepoja ning abikaasa pealekäimisele. Mehed tahavad, et tema 80. sünnipäevaks valmiks portree, mille autor on just Kokoschka, kelle näitust nad on käinud vaatamas. Kokoschka, kes tahab sõita juba ära koju Šveitsi, nõustub lõpuks samuti selle ettepanekuga, sest raha on ju vaja. Pealegi on vanaproua temaga umbes üheealine.

Eelsoojendusele järgneb kuus seanssi (kokku ca 80 tundi), pildi avamine ja lühike epiloog.

Agatha Christie portree, mis andis Pleijelile nähtavasti tõuke selle raamatu kirjutamiseks, valmis 1969. aastal ka päriselt.

Millest Christie ja Kokoschka nendel seanssidel täpselt rääkisid ja mõtisklesid, see on tõenäoliselt siiski suuresti ilukirjanduslik rekonstruktsioon ehk fiktsioon. Pleijel on kasutanud seda tõsielulist seika ära selleks, et anda lugejatele ülevaade nende mõlema elukäigust ja loomingust, kujutanud nende elus ette tulnud dramaatilisemaid sündmusi, ümbritsenud maailma ja selle muutumist, aga ka nende erinevat lähenemist loomingule.

Või siis vahendanud enda ettekujutust sellest, milline see võis olla, ja/või kasutanud oma tegelasi vahendina, kelle abil neid erinevaid lähenemisi kirjeldada. Mina ei tea, mida arvasid neist asjust päris-Christie ja päris-Kokoschka, aga Pleijel laseb oma tegelastel öelda näiteks järgmist.

Christie: “Nad otsivad minu raamatutest mind. Ilmaasjata. Ma kirjutan selleks, et iseendast pääseda. Kui ma kirjutan, siis pole mind ennast olemas.”

Kokoschka: “Keegi ei saa iseennast vältida, proua Christie. Te kujutate uskumatuid sündmusi, nagu te neid nimetate, et miski teile endale haiget ei teeks.”

Kokoschka arvab, et kunst ise ongi elu, aga… “Elu ja kunst ei ole üks ja seesama, ütleb proua Christie härra Kokoschkale, aga me kirjutame mingil moel ise oma elu. Seda võib teha rohkema või vähema fantaasiaga. Ise otsustad.”

Sellise filosofeerimiseni jõutakse siiski alles üsna raamatu lõpus. See kujutab seal endast omamoodi kulminatsiooni, milleni viib tegelaste eelnevalt kirjeldatud elukäik. Sisuliselt on selle romaani näol tegemist Agatha Christie ja Oskar Kokoschka ilukirjandusliku kaksikportreega. Kui täpselt see peegeldab kunagist tegelikkust, seda ei oska mina hinnata, aga mingi ettekujutuse see neist loomulikult annab – nagu ka see Christie portree, mille maalis Kokoschka.