Helle Vahersalu näitus

Viljandi Linnagaleriis avati eile tuntud Tartu kunstniku ja kunstipedagoogi Helle Vahersalu ülevaatenäitus “Maalid XX-XXI sajandist”, kus on väljas umbes veerandsada tööd, alates 1970-ndatest ja lõpetades päris viimaste aastatega.

Helle Vahersalu näituse avamine #viljandi #eesti #kunst #hellevahersalu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

77-aastane kunstnik ise kohal ei olnud. Näituse kuraator Aate-Heli Õun rääkis, et Vahersalu oli öelnud, et ei hakka sellise pimedaga tulema. Samas märkis Õun, et näitus kestab kolmekuningapäevani, kui on juba küllalt valged ajad, ning on võimalik, et siis tuleb ka Vahersalu ise Viljandi ja kui kellelgi on huvi näha teda silmast silma, siis äkki avaneb see võimalus.

Avamisele olidki kogunenud põhiliselt Vahersalu enda vanad tuttavad, kes teda nüüd näha tahtsid. Kuna kunstnik ise ei olnud kohal, siis kujunes üritus selliseks, et oma mälestusi temast rääkisid teised.

Üks tema kunagine kursusekaaslane Tartu Kunstikooli päevilt meenutas, et Vahersalu oli kooliajal ülimalt energiline, aga ka enesekriitiline, üks tema enesekriitilisemaid koolikaaslasi, ja väga suur klassikalise muusika austaja, käis kõigil Tartu Ülikooli aulas toimunud klassikalise muusika kontsertidel. Kohe täiendati samas kõrvalt, et tema isa oli pillimees, mängis Tapa sümfooniaorkestris. Ja tütar õppis viiulit.

Tiiu Männiste meenutab kunagist õpetajat #viljandi #eesti #kunst #hellevahersalu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui see vana kooliõde leidis, et Vahersalu maalid ei sobi mingis mõttes kokku tema natuuriga (need on justkui õrnad, ülitundlikud, aga isiksusena olevat Vahersalu jõuline, tugev naine, hästi jutukas, samas seesmiselt väga emotsionaalne), siis kultuuriakadeemia õppejõud Tiiu Männiste, kellele Vahersalu andis neli aastat maali ja kompositsiooni, meenutas, et ta oligi väga tundlik ja võis äkki isegi mõne tühise asja peale nutma hakata.

Männiste sõnul õpetas Vahersalu hästi huvitavalt, aga tema õpetamise stiil oli aeg-ajalt kergelt koleeriline, natuke range. Ta oli ka nagu rohkem kasvataja, võis hurjutada ja kärkida, aga õpilased said temalt väga palju.

Kunstikooli õpilased said käia näituseid vaatamas tasuta ja olla siis alati oodanud, kui Vahersalul midagi väljas oli, sest ta tundus toona (1970-ndatel) väga kaasaegne ja mõjub Männiste hinnangul väga kaasaegsena ka täna. Kergelt sarnane Lola Liivatiga. Kui viimasel ajal kasutab ta rohkem heledamaid toone, siis alguses oli iseloomulikum allnähtav koloriit.

Paar maali Helle Vahersalu varasemast loomeperioodist #viljandi #eesti #kunst #hellevahersalu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Neil piltidel on näha kunstiajaloolane Mari Pill (1980-ndad) ja sisearhitekt Maire Kangur (1979), mõlemad tänaseks surnud.

Vahersalu näitus on Viljandis nüüd vist üldse esimest korda. Aate-Heli Õun rääkis küll avamisel, et ehk õnnestub panna kunagi kokku veel üks valik, aga väga ei maksa selle peale ilmselt lootma jääda. Pealegi oleksid siis näitusel hoopis teised pildid. Praegune on koostatud erakogudes olevatest maalidest ja jääb avatuks 7. jaanuarini.

Luuletaja “Minu laul”

Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.

Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.

Karl Eduard Sööti portree, maalinud Tõnis Grenzstein #kondasekeskus #eesti #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.

Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?

Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.

“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”

Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.

Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.

Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.

Advendiaeg Viljandis

Advendiaeg algas Viljandis eile õhtul piduliku tseremooniaga Vabaduse platsil, kuhu oli kogunenud umbes tuhatkond kaaslinlast, et jälgida esimese advendiküünla süütamist.

Esimese advendiküünla süütamine Viljandis #viljandi #advent #jõuluaeg

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sissejuhatuseks (ja hiljem ka väljajuhatuseks) esines vokaalansambel Maneo, seejärel võttis juhtimise üle Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praost Marko Tiitus, kelle järel esinesid lühikeste sõnavõttudega ka teiste Viljandi koguduste esindajad (va. Jehoova tunnistajad, sest nemad jõule ei tähista) ning viimasena linnapea Ando Kiviberg.

Pärast sõnavõtte süütasid linnapea ja praost üheskoos esimese advendiküünla, kust soovijad oma kaasavõetud küünaldele tuld said võtta. Maneo laulis ja meie suundusime Jaani kirikusse, kus algas peagi advendikontsert.

Kirikus esitasid kõigepealt ühe loo ühendkoorid, siis esinesid ühekaupa veidi pikemalt Viljandimaa Slaavi Kultuuri Ühingu ansambel Vesna, ansambel In Unison (mille juhendaja Tuuliki Jürjo esitas orelil veel ka eraldi jõulupopurii), Viljandi Pensionäride Liidu ansambel Elukaar, Jaani koguduse naisansambel Iris ja Mulgi segakoor. Punkti pani nelja looga Maneo.

Kogu kontsert kestis kirikus veidi üle tunni. Ja kirik oli rahvast paksult täis.

Tõnis Grenzstein “Prohvet Maltsveti portree” #kondasekeskus #kunst #eesti

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Enne seda käisin päeval korraks Kondase Keskuses, kus Mari Vallikivi pidas väikese loengu Tõnis Grenzsteinist (1863-1916), Ado Grenzsteini nooremast vennast, kes oli esimene Düsseldorfi Kunstide Akadeemias õppinud eestlane, kuid tegutseski siis põhiliselt Saksa- ja Prantsusmaal ega ole Eestis ka tänapäeval eriti tuntud.

Grenzsteini on üsna vähe uuritud ja teada ei ole isegi tema täpne surmaaeg. Samas tegeles ta mitte üksnes maalimisega, vaid avas toona Saksamaale kuulunud Lotringis ka kooli naissoost maalijatele, mis Esimese maailmasõja puhkemisel suleti, kavandas värvitehase rajamist jms.

Kuna ta jättis paljud oma pildid signeerimata, siis võib neid olla säilinud rohkem kui teada, kuid Eestisse on jõudnud tema teostest suhteliselt väike osa ja neist paljudega on võimalik tutvuda praegu Kondase Keskuses.

Muu hulgas saab seal näha prohvet Maltsveti portreed. Tuleb tunnistada, et ta oligi päris prohveti nägu.

Kolm eripalgelist näitust

Eile sai käidud vaatamas kolme eripalgelist näitust, millest siin nüüd lühidalt juttu tuleb, et ka teised kergemini nende juurde tee leiaksid.

Viljandi Gümnaasiumis on avatud Eesti Kunstiakadeemia puidust väikevormide näitus, kus saab näha väikest valikut viimase kümne aasta jooksul EKA arhitektuuriteaduskonna tudengite poolt püstitatud puidust varjualustest, alustades 2006. aastal valminud objektist nimega “Giik” ning lõpetades alles tänavu püstitatud konstruktsioonidega.

Viljandi Linnagaleriis saab vaadata Meiu Münti maalide näitust “Enne lund”, kuhu on koondatud valik õlimaale aastatest 2005-2016. Seega tööd enam-vähem samast ajavahemikust nagu EKA näitusel. See näitus ongi pühendatud just praegusele pimedale ajale.

Lugesin seal külalisteraamatust ühe vaataja kommentaari, mille kohaselt on Münt üks vähestest noortest kunstnikest, kelle maalides on sees hing. Mulle tundusid need küllaltki sünged, aga mitte selles mõttes, et masendavad.

Linnagaleriisse viivas raamatukogu trepihallis on aga praegu üleval näitus “Lapsepõlvelood”, kuhu on koondatud lühidalt kokkuvõetuna paarikümne Eesti näitleja ja muusiku lapsepõlvemälestused ja -unistused.

“Kui ma meenutan oma lapsepõlve, tundub mulle tõesti kummalisena minu sattumine teatrisse – absoluutselt mitte miski ei viidanud sellele, et ma leian teatritee,” tunnistab näiteks Ita Ever.

Pikemalt saab lugeda tema ja teiste meenutusi nimetatud näitusel. Samuti on seal stendidel näha neist tehtud rariteetseid fotosid.

Eva Elise Oll Sakala Keskuses

Sakala Keskuses avati eile uus maalinäitus. Kohal oli ka noor kunstnik Eva Elise Oll ise.

Eva Elise Oll (vasakul) oma näituse avamisel maale tutvustamas #eesti #viljandi #tartu #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kogu näitus koosneb Viljandi vaadetest. Tartust pärit Oll rääkis avamisel, et on teinud muidu figuraalseid kompositsioone, aga avastas suvel Viljandis, mis oli tema ema lapsepõlvelinn, selle paigakese ilu.

Viljandis ringi luusides tegi ta visandeid ning fotosid, mille järgi valmisid Tartus maalid. Neist viimane alles paari nädala eest.

Kohalikul publikul oli seda seeriat vaadates huvitav mõistatada, kus piltidel kujutatud majad täpselt asuvad. Fotorealismi seal ei näe. Ja ühe maali kohta rääkis kunstnik, et seal on pandud kokku vaated erinevatest kohtadest.

Eva Elise Oll “Viljandi on tartulikum kui Tartu” #eesti #viljandi #tartu #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esimesena valmis selles seerias pilt nimega “Viljandi on tartulikum kui Tartu”, mis oli esialgu kavas panna kogu näituse pealkirjaks (lõpuks sai selleks hoopis “Paksuks toidetud tuvi”).

Oll rääkis, et talle meeldivad Viljandis just vanad puumajad. Tartus on tema hinnangul juba liiga palju “Tallinna arhitektuuri”, mis sinna ei sobi. Seega on see äärmiselt aktuaalne näitus ka praegu Viljandis käivate linnaplaneeringut puudutavate vaidluste valguses.

Näitus on üleval veel kuu aega, 8. detsembrini.

Tartu Kunstimuuseumi tööst

Pärimusmuusika Aidas alustas eile uut hooaega TÜ VKA omakultuuriakadeemia avalike loengute sari, kus võetakse nüüd vaatluse alla kultuurivaldkonna korraldamise erinevad praktikad. Esimese teemakohase ettekandega esines Tartu Kunstimuuseumi direktor Rael Artel.

Rael Artel peab loengut #viljandi #tyvka #omakultuuriakadeemia #raelartel

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ta tugines seejuures 2014. aastal palju furoori tekitanud suurele näitusele “Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”, aga ei piirdunud nimetatud projektist ülevaate andmise ehk ise küsimuste tõstatamisega, vaid vastas ka teda kuulama kogunenud huviliste küsimustele.

TARTMUS käib enam kui 30 tuhat külastajat aastas, näitusi tehakse 9-11, töötab 23 inimest. Muuseumi eelarve on 400 tuhat eurot aastas, omatulu teenimise kohustus 45 tuhat. Kuidas see raha kokku ajada, see on neil üks suur nuputamise koht.

Üks võimalus on muidugi muuseumipood, aga sellega seoses on samuti rida küsimusi. Kuidas positsioneerida ennast olukorras, kus raamatuid minnakse ostma pigem suurematest kauplustest ja kunstiraamatud üldse väga hästi ei müü? Millised peaks olema müüdavad suveniirid, kuidas neid tootma hakatakse ja kui kallid need peaks olema, et keegi neid üldse ostaks? Jne.

Kõlas palju praktilisi küsimusi (Kui suur kunst mahub muuseumi? Milline peaks olema muuseumi visuaalne identiteet? Kui kaua peaks näitused üleval olema? jms.), mis andsid kuulajatele ilmselt hea pildi sellest probleemide ringist, millega kunstimuuseumi juhtides kokku puututakse.

Artel rõhutas korduvalt, et näitustest ülevaate saamiseks peaks TARTMUS käima viis korda aastas. Mis puudutab probleemi hoidlatega, siis nägi ta praegu ainsa realistliku lahendusena nurgakest Eesti Rahva Muuseumi uues hoones Raadil, aga seda pigem siiski ajutise variandina.

Hetkel ei ole küll ohtu, et TARTMUS päris kinni pandaks, aga suurem on mure veidi kaugema tuleviku pärast.

“Mida teha siis, kui enam mingeid ressursse ei ole? Me võime ette kujutada, võib-olla, praegu lihtsalt kärbitakse, koondatakse jne. Mis saab siis, kui mingi hetk otsustatakse, et muuseumi pole üldse vaja? Või et Eesti on nii väike, et siin saab olla ainult üks muuseum?” tõstatas Artel eksistentsiaalse küsimuse. “Mida teha siis, kui see muutubki võib-olla selliseks töötajate oma initsiatiiviks seda pärandit hoida ja kaitsta?”

“Sellised küsimused, ma arvan, et võib-olla ei olegi üldse väga kaugel olukorras, kus rahvusriigid hakkavad vaikselt kaduma, kõik muutub, mingisugused piirkonnad maailmas juba lähevad tagasi keskaega, mingisugused piirkonnad maailmas ütlevad, et nad tahavad koonduda Euroopasse,” lisas ta.

“Ma arvan, et need küsimused, kelle jaoks me seda kogume ja mis saab siis edasi, kui see kogu muutub liiga suureks, et kogukonnal pole enam ressurssi seda kogu säilitada, hoida, kaitsta, või kui pole enam seda kogukonda, kelle jaoks see kogu on kuidagi oluline või tähenduslik, et see on ka üks küsimus siis,” selgitas Artel, “mis põhimõtteliselt, jah, võib-olla algab sellest igapäevasest küttearvest ja lõpeb siis selliste tulevikufantaasiatega, et mis kõik võib juhtuda.”

Umbes poolteist tundi kestnud ürituse täispikkuses salvestuse leiab UTTV veebilehelt, kust saab kuulata ka omakultuuriakadeemia eelmiste hooaegade raames peetud üldharivaid ehk silmaringi laiendavaid loenguid.

Firnhaberi juubelinäitused

Viljandis elav kunstikoguja R. Paul Firnhaber, kelle kodugaleriis avatud näitusest oli lühidalt juttu kevadel, sai täna kaheksakümne aastaseks. Kondase Keskuses avati sel puhul seitse väikest näitust, mis võtavad enda alla viis ruumi, tema kogust pärit asjadest.

Üldpealkirja “Leiud” all on pandud välja kõige erinevamaid töid: 19. sajandist pärit Honoré Daumier‘ karikatuuridest fotodeni biitlitest ja Bob Dylanist, ajakirjade Time ja Life kaanepiltidest surmatantsu kujutisteni (Firnhaberi eriline kirg, avamisel mainis ta ka Bernt Notke kuulsat temaatilist maali), vanadest ikoonidest hindu jumalate väikeste kujukesteni, Reinhold Marxhauseni meisterdistest Hiinas valmistatud plastmassist Karupoeg Puhhini – viimane kuulub kollektsiooni nimega “Lemmikud”, kus on muu hulgas veel näiteks 1969. aasta Woodstocki festivali plakat (originaal, hästi kulunud).

Kondase Keskuse kuraator Mari Vallikivi andis pidulikul üritusel ülevaate Firnhaberi eluloost, juubilar ise rääkis samas lähemalt näitustega seonduvast. Hiljem peeti veel kolm pikemat ettekannet, näiteks Tiia Toomet rääkis Tartu Mänguasjamuuseumi rajamisest jne.

Näitused jäävad avatuks 13. novembrini. Kondase Keskus on avatud K-P 10-17 ja igal laupäeval alates kella kaheteistkümnest peaks olema seal nüüd kohal ka Firnhaber ise, et huvilistele seal näha olevatest asjadest rääkida. Võimaluse korral tasub teda kindlasti kuulama minna, neid asju seal vaadata.

Juba esmaspäeval avati Sakala Keskuses (avatud E-R 10-19) aga Firnhaberi enda loomingust koostatud ülevaatenäitus (erinevatest fotodest siiditrüki- ja kollažtehnikas teosteni), mis jääb avatuks 4. novembrini. Mina käisin seda vaatamas kolmapäeval ja tõin sealt nüüd eraldi välja juuresoleva pildi.

LIFE oli omal ajal küllaltki populaarne ajakiri, umbes selline nagu Eestis kunagi Pilt ja Sõna. Firnhaber ise on kirjutanud selle kollaaži juurde: “Ajakirja “LIFE” (“Elu”) kaanelogo on teatavasti tumepunane. See kollaaž räägib “üheksast viieni elu” igavast rutiinist. Aastatega on värvid kollaažil pleekinud. Mõned aastad tagasi andsin teosele uue nime. Mulle meeldib mõte, et ka kunst muutub.”

Algselt oli selle teose nimi “LIFE 9 to 5” ehk “ELU üheksast viieni”, millest sai siis 2013. aastal ümbernimetamise tulemusel “LIFE Fades” ehk “Elu tuhmub”. Selle taustainfoks veel nii palju, et ajakiri LIFE hääbus vaikselt, eksisteerides lõpuks vaid veebilehe kujul, mis sisaldas fotoarhiivi, aga 2012. aastal sai sellegi aeg viimaks ümber. LIFE Fades…