Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Rootsi kirjanik Agneta Pleijel on eestikeelsetele lugejatele varasemast tuttav romaanidega “Talv Stockholmis” ja “Ennustus”. Mina ei ole lugenud neist kumbagi. “Kaksikportree” tekitas nüüd aga tahtmise lugeda temalt ka midagi muud, sest see on huvitav nii oma ülesehituselt kui ka sisult. Sellest tulenevalt lugesin “Ennustuse” kohta paari blogipositust – üks oli selle suhtes üsna kriitiline, teine mitte eriti. “Kaksikportree” võib tekitada lugejates ilmselt samuti vastakaid tundeid. Mina julgen seda siiski soovitada.

Lugu saab alguse 1969. aasta aprillis. Kui ühes Londoni galeriis on väljas Austria maalikunstniku Oskar Kokoschka (1886–1980) retrospektiiv, pöördub noormees nimega Mathew Prichard (sünd. 1943) galeristi poole küsimusega, kui palju võiks minna maksma Kokoschka maalitud portree tema vanaemast.

Proua Mallowan, laiemalt tuntud kui viljakas krimikirjanik Agatha Christie (1890–1976), ise ei ole sellest ideest vaimustuses, kuid annab lõpuks järele oma tütrepoja ning abikaasa pealekäimisele. Mehed tahavad, et tema 80. sünnipäevaks valmiks portree, mille autor on just Kokoschka, kelle näitust nad on käinud vaatamas. Kokoschka, kes tahab sõita juba ära koju Šveitsi, nõustub lõpuks samuti selle ettepanekuga, sest raha on ju vaja. Pealegi on vanaproua temaga umbes üheealine.

Eelsoojendusele järgneb kuus seanssi (kokku ca 80 tundi), pildi avamine ja lühike epiloog.

Agatha Christie portree, mis andis Pleijelile nähtavasti tõuke selle raamatu kirjutamiseks, valmis 1969. aastal ka päriselt.

Millest Christie ja Kokoschka nendel seanssidel täpselt rääkisid ja mõtisklesid, see on tõenäoliselt siiski suuresti ilukirjanduslik rekonstruktsioon ehk fiktsioon. Pleijel on kasutanud seda tõsielulist seika ära selleks, et anda lugejatele ülevaade nende mõlema elukäigust ja loomingust, kujutanud nende elus ette tulnud dramaatilisemaid sündmusi, ümbritsenud maailma ja selle muutumist, aga ka nende erinevat lähenemist loomingule.

Või siis vahendanud enda ettekujutust sellest, milline see võis olla, ja/või kasutanud oma tegelasi vahendina, kelle abil neid erinevaid lähenemisi kirjeldada. Mina ei tea, mida arvasid neist asjust päris-Christie ja päris-Kokoschka, aga Pleijel laseb oma tegelastel öelda näiteks järgmist.

Christie: “Nad otsivad minu raamatutest mind. Ilmaasjata. Ma kirjutan selleks, et iseendast pääseda. Kui ma kirjutan, siis pole mind ennast olemas.”

Kokoschka: “Keegi ei saa iseennast vältida, proua Christie. Te kujutate uskumatuid sündmusi, nagu te neid nimetate, et miski teile endale haiget ei teeks.”

Kokoschka arvab, et kunst ise ongi elu, aga… “Elu ja kunst ei ole üks ja seesama, ütleb proua Christie härra Kokoschkale, aga me kirjutame mingil moel ise oma elu. Seda võib teha rohkema või vähema fantaasiaga. Ise otsustad.”

Sellise filosofeerimiseni jõutakse siiski alles üsna raamatu lõpus. See kujutab seal endast omamoodi kulminatsiooni, milleni viib tegelaste eelnevalt kirjeldatud elukäik. Sisuliselt on selle romaani näol tegemist Agatha Christie ja Oskar Kokoschka ilukirjandusliku kaksikportreega. Kui täpselt see peegeldab kunagist tegelikkust, seda ei oska mina hinnata, aga mingi ettekujutuse see neist loomulikult annab – nagu ka see Christie portree, mille maalis Kokoschka.

Jaga seda lugu ka teistega!