kirjandus – Lehekülg 18

Akadeemia nr. 3, 2017

Michael D. Kirby, kes oli 1996-2009 Austraalia ülemkohtu kohtunik, kirjutab Ilmar Tammelost, silmapaistvast õigusteadlasest, kes oli tema õppejõud Sydney Ülikoolis. Tammelo sünnist möödus veebruaris 100 ja surmast 35 aastat. Kirby peatub mitte üksnes Tammelo elukäigul, vaid veelgi enam tema tööl, arutatud teemadel.

“Igas ühiskonnas on teoreetikuid, kes varustavad kaitsvate ja kritiseerivate argumentidega poliitilisi organisatsioone, mida nad esindavad. Nõukogude doktriinis, mille järgi riik ning selle autoritaarne aparaat ja asutused surevad kommunismis välja, oli palju valskust. Ometi andis puhkenud arutelu nõukogude teooria petlikkuse ja illusoorsuse üle meile õppetunni, et ka Austraalia ühiskond on esitanud enda kohta mitmesuguseid vääri, tõest kaugel olevaid seisukohti,” meenutab Kirby. “Ehkki Tammelo võis koos teistega kritiseerida nõukogude õigusdoktriini ja selle hukka mõista, nõudis ta samasuguse rangusega, et üliõpilased pööraksid oma juriidilise analüüsi ja realismi valgusvihu omaenda riigi õigussüsteemile.”

“Marksistliku õigusteooria tuumaks olev tõetera seisneb selles, et iga hüpotees sünnitab antiteesi ja neist kahest kerkib lõppkokkuvõttes – kui mitte päris loogiliselt, siis vähemalt loomulikult – esile süntees,” leiab ta samas. “Just nõnda juhtus viimaks Nõukogude Liiduga, kui see kokku varises, osadeks lagunes ja lõpuks Vladimir Putini oligarhiliseks Venemaa Föderatsiooniks arenes. Samuti käib see Eesti kohta tema järjestikustes esinemisvormides. Ja vähem vägivaldsel moel käib see ka Austraalia kohta, mis samuti on läbinud pika arengutee, kui pidada silmas tema kohta Briti impeeriumis 1917. aastal ning tema praegust ühiskonda ja õigussüsteemi.”

Luuletustega esinevad Toomas Kiho (üks helevalge rahatuvi lendas üle eestimaa) ja Indrek Hirv (vanad puud ümber raamatukogu / on mõtetest rasked).

Jätkub Eli Pilve kirjutis Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitikast ning selle kujunemisest 1919. aasta maaseaduse eel. Autor ei suuda kuidagi mõista, millele nad lootsid, kui olid Asutavas Kogus radikaalse maareformi vastu. “Jääb mulje, et olnud kuni selle ajani rahva hulgas austatud ja vaikimisi järgitud kui esimesed eestluse ja eestlaste eestkõnelejad, ei osanud nad enam sellest aupaistest välja tulla ega tegelikkusega kontakti saavutada. Teravate klassivahede kaotamisega, mida vasakpoolsed taotlesid, oleksid kaotanud oma ainulaadsust, aristokraatset aupaistet ka poliitilised ja ideoloogilised juhid ise,” kirjutab ta etteheitvalt.

Mulle tundub, et nende vastuseisu taga oli pigem siiski põhjapanevalt teistsugune suhtumine eraomandisse. Mõisate riigistamine ja laiali jagamine läks ju vastuollu eraomandi puutumatuse põhimõttega. Sellest tulenesid ka plaanid mõisnikele võõrandatud maade eest tasu maksta. Samuti ei tahetud ajada suhteid veelgi teravamaks baltisakslastega. Vasakpoolsed esindasid vaesemaid kihte, kodanlikud erakonnad loomulikult jõukamate klasside huve. Ja olukorras, kus sõda oli toonud kaasa toiduainete puuduse, ei maksa alahinnata ka hirme, et radikaalne maareform seda veelgi süvendab. Seda, kui hästi tegelikkust mõisteti, näitab minu meelest just Rahvaerakonna seisukohtade muutumine (enne valimisi räägiti seda, mida massid siis kuulda tahtsid, aga pärast seisti selle eest, mida peeti tegelikult õigemaks).

Aleksei Lotman ja Kuno Kasak kirjutavad Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast, rõhuasetusega küsimusel, kuivõrd roheliseks seda pidada saab. “Otsetoetused, mis moodustavad lõviosa Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eelarvest, kujutavad endast ilmselt keskkonnakaitseliselt kahjuliku subsiidiumi näidet,” leiavad nad lõpuks. “Kõnealusest rahajagamise viisist ei paista olevat ka nähtavat sotsiaalmajanduslikku kasu, sest kriis tabas turuolukorra muutudes tootjaid toetustest hoolimata. Toetuste ebavõrdsus moonutab konkurentsi ühisturul, nende osaline ümberjagamine tekitab samuti vaid kibestumist. Ilmselt ei leidu mõistlikku põhjust, miks peaks sellist ebaratsionaalset rahakulutamist pärast 2020. aastat jätkama.”

Avaldatud on ka tänavu surnud Inglise kirjaniku John Bergeri pikem mõtisklus loomade vaatamisest. Berger kirjutab: “Loomaaiad, realistlikud loomamänguasjad ja loomakujutiste laialdane kaubanduslik levitamine said kõik alguse siis, kui loomad hakkasid argielust taanduma. Võiks arvata, et niisugused uuendused midagi kompenseerivad. Aga tegelikult on need uuendused ise osa samast halastamatust liikumisest, mis ajas laiali loomad. Loomaaiad oma teatraalse, vaatamiseks välja pandud dekooriga demonstreerisid tegelikult seda, kuidas loomad on muutunud täiesti marginaalseks. /—/ Loomade marginaliseerimisele on nüüd järgnemas selle ainsa klassi marginaliseerimine ja kõrvaldamine, kes on läbi ajaloo jäänud loomadega tuttavaks ning alal hoidnud tarkust, mis niisuguse tuttavlikkusega kaasas käib: kesk- ja väiketalunikud.”

Indrek Männiste kirjutab D. H. Lawerence’i industrialismi- ja modernsusekriitikast. “Kui enamikus oma romaanides ja esseedes mõistab Lawrence võrdlemisi ühemõtteliselt industriaalsuse ja hüsteerilise söekaevandamise hukka, siis näiteks oma hilisemas essees “Nottingham and the Mining Countryside” (1929) on ta võrdlemisi leebe ning kirjutab isegi mõnevõrra üllatavalt, et “kaevandusšaht ei mehhaniseerinud mehi” ja et söekaevurid ei haletsenud ennast enne, kui “agitaatorid ja sentimentalistid õpetasid neid seda tegema”,” märgib Männiste. “Neid tema tavapärasest vägagi erinevaid väljaütlemisi võib ehk seletada kasvava nostalgiaga noorusaja mälestuste vastu vanaisast, isast (mõlemad olid kaevandusega seotud) ning “põllumajanduslikust Inglismaast”.”

Meelis Sütt ja Ants Parktal jätkavad oma sõnaseiklust Wilfred R. Bioni ainetel. “Sõna uni ja unenägu (uni on läänemeresoome-mordva tüvega) viitavad nii puhkeseisundile kui mitmes sugri-mugri keeles ka unustamisele, meelest minemisele. Reverie olemus on lähedane unenägemisele ärkvel olles, kuid unenägemises puudub seos meelesõõlaja teadliku keskendumisega patsiendi materjalile. Samas viitab unenägemine siiski inimese teatud võimele näha sõnalisi tähendusi sisaldavaid pildilisi vaatemänge. Siit sündis meie ettepanek reverie ümberpanemiseks eesti keelde: ilmamine.”

Arvustusi selles numbris kahjuks ei ole, aga tavapärane järjejutt Galileo Galilei sulest läheb ikka edasi.

Kissingeri “Maailmakord”

Henry Kissingeri “Maailmakord” ei ole akadeemiline uurimus maailmakorrast, kuigi sobib sissejuhatuseks selle erinevate kontseptsioonide juurde. Pigem näib see olevat kirjutatud eesmärgiga anda USA ajakirjanduslik-poliitilise kompleksi liikmetele (kongresmenid, kolumnistid jms. tegelased) esmane ettekujutus antud temaatikast, et parandada nende arusaamist maailmast.

Kõige põhjalikumalt käsitleb Kissinger loomulikult ameeriklaste endi tegevust ning arusaamu maailmakorrast, kuid enne seda viib lugejad väikesele ekskursioonile läbi Euroopa, islamimaailma ja Aasia ajaloo (kuni tänapäevani välja). Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast eraldi juttu ei ole ning kui vaadata mainitud riikide nimesid, siis näiteks Soome, Läti ja Leedu ei ole üldse registrisse jõudnud (Soomet tegelikult mainitakse, aga mitte Kissingeri enda, vaid toimetaja poolt tehtud märkuses).

Nõrk detailides, aga toob välja olulisi nüansse

Eestit on mainitud vaid seoses pronkssõduri kriisi ajal toimunud küberrünnakutega. “Venemaa küberrünnak Eesti vastu 2007. aastal halvas arvutiside päevadeks,” kirjutab Kissinger. See on kõik, aga juba see üks lause juhib tähelepanu mõningatele selle raamatu puudustele. Esiteks jääb mulje, et arvutiside oligi siis Eestis päevi halvatud (internet täiesti maas). Teiseks olid nende rünnakute taga siis ilmselt ikkagi rohkem lihtsalt vene häkkerid, mitte riiklikult koordineeritud tegevus. Reformierakonna lehekülje ründamises mõisteti ju lõpuks süüdi üks Tallinnas elanud 20-aastane üliõpilane ning asjatundjate hinnangul oligi üldiselt tegemist selliste mitteriiklike tegijate kätetööga, keda vihastas Eesti valitsuse käitumine, mitte Venemaa poolt riiklikult organiseeritud rünnakuga.

Lühidalt: sellised nüansid ja detailid ei ole Kissingeri tugevaim külg. Raamatu algupoolel on isegi selle eestikeelse tõlke toimetaja viinud korduvalt sisse väikeseid parandusi, aga hiljem sellistest märkustest loobunud. Õige kah, sest muidu oleks pilt läinud võib-olla liiga kirjuks. Samuti võib heita autorile kohati ette sedagi, et ta esitab informatsiooni väga valikuliselt, kuigi seda saab muidugi alati pareerida väitega, et raamat ei ole kummist, selle maht on piiratud.

Eestist küll eraldi juttu ei ole, aga veidi pikemalt on peatutud ka sellistel meid vahetult puudutavatel teemadel nagu Euroopa Liit ja NATO. Teada võib saada isegi midagi üllatavat. “Tuues välja erinevuse ajalooliste liitude ja NATO lepingu vahel, esitasid nad senati välissuhete komisjonile analüüsi, mis leidis, et NATO ei ole seotud territooriumi kaitsmisega (kindlasti uudis Ameerika Euroopa liitlastele),” meenutab Kissinger seda, kuidas USA administratsioon selgitas kunagi Kongressile äsja loodud Atlandi süsteemi. “Selle eesmärk ei ole mõjutada muutuvat jõudude tasakaalu, vaid tugevdada tasakaalu põhimõtet.” Huvitav nüanss, mida meil tasuks alati meeles pidada (Kissingeri hinnangul oli ajalooliste liitude nõrkus selles, et need kaldusid vedama suurjõude konfliktidesse perifeersete riikide pärast).

Tugev põhimõtetes, kuid mitte nende rakendamises

Kissingeri sõnul peab iga rahvusvaheline kord varem või hiljem seisma vastamisi kahe tendentsi mõjuga, mis esitavad väljakutse tema ühtsusele: kas legitiimsuse uus määratlemine või oluline nihe jõudude tasakaalus. Kriisi üks põhjused ongi nüüd siis see, kui rahvusvaheline kord ei ole võimeline kohanema suurte muutustega võimusuhetest.

“Leida tasakaal nende kahe korra aspekti – jõu ja legitiimsuse – vahel on riigivalitsemise olemus,” rõhutab Kissinger. “Võimukalkulatsioonid ilma kõlbelise dimensioonita muudavad iga erimeelsuse jõutestiks; ambitsioonid ei tunne mingit puhkepaika; riigid tõugatakse jätkusuutmatutele, raskesti tabatavatele kalkulatsioonidele muutuvate võimukonfiguratsioonide üle. Kõlbelised ettekirjutused, mis ei tunne muret tasakaalu pärast, kalduvad teiselt poolt kas ristisõdade või impotentse poliitika suunas, mis tõmbab ligi väljakutseid, või äärmuslike riskide poole, mis ohustavad rahvusvahelise korra ühtsust ennast.”

Sellised üldsõnalised mõtteavaldused on Kissingeri tugevam külg. Kui asi läheb konkreetseks, näiteks seoses Iraagi sõjaga, mida ta toetas, siis on temast vähe tolku. Selle avantüüri kaugeleulatuvat mõju rahvusvahelisele korrale ta ei lahka (Kosovo pretsedenti ei ole üldse mainitudki), kuigi ta vähemalt tunnistab, et “Iraagi sõda võib pidada katalüseerivaks sündmuseks piirkonna suuremas ümberkujundamises, mille põhiolemus on seni teadmata ja mis ootab Araabia kevade, Iraani tuuma- ja geopoliitilise väljakutse ning Iraagile ja Süüriale tehtud džihaadi rünnaku pikaajalist tulemust.”

Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.

Mihkel Mutt “Mõtted”

Mihkel Mutt kuulub teatavasti nende valitud kirjanike hulka, kes hakkasid saama eelmise aasta alguses riigilt iga kuu enam kui tuhat eurot palka, et saaksid pühenduda täielikult kirjutamisele. Seda arvestades on päris intrigeeriv, et oma hiljuti avaldatud mõttekogus tõmbab ta ise kirjanikupalga ideele vee peale.

“Küsigem nüüd endalt ausalt: kas tõesti on meie kultuuriruumis jäänud paljud šedöövrid loomata mingite näruste tuhandete eurode tõttu? Jätame praegu kõrvale selle, et autor tahab inimväärselt elada, ja vaatame üksnes tulemuste järgi. Sest kui ka möönda, et paralleel-lüke, mis lisaraha mõjul suurt hulka teoseid aste ülespoole nihutaks, teatud ulatuses ehk kehtibki, siis tervikuna pole ju mitte see tähtis! Küsimus on ikkagi üksnes kujuteldava kirjanduspüramiidi tipus. Sest mis mõte on sellel, kui halbade teoste autor toodaks edaspidi keskpäraseid ja keskpäraste autor lihtsalt häid teoseid? Niisuguseid raamatuid on niigi piisavalt ja vaevalt on neid kellelegi suuremas koguses juurde tarvis,” kirjutab Mutt. “Välja arvatud muidugi autoritele enestele.”

“Kordan, tähtsad on tipud. Raske uskuda, et siin midagi muuta saaks. Tõelised meistrid kirjutavad oma šedöövrid ära nii või teisiti. Mõned kergemini, teised raskemini. Võib-olla pikendataks rahaga nende bioloogilist eksistentsi, aga sellega ei pruugi kaasneda loomingu kvaliteedi tõus,” sedastab kirjanik. “Kas tõesti oleks Juhan Liiv olnud parem luuletaja, kui talle “Ela ja sära” oleks määratud? Rahale imettegevat väge omistades peaksime uskuma, et “Tõe ja õiguse” esimene osa oleks saanud parem, kui Tammsaare oleks olnud miljonär. Ei, loomeprotsess lihtsalt ei allu säärasele mehaanikale.”

“See ei tähenda kaugeltki, et kultuurile tervikuna poleks raha juurde vaja,” lisab Mutt samas. “Kirjanduse akadeemilise uurimise, õpetamise, tutvustamise, kirjanike muuseumide, ajakirjade ja mitmesuguste muude toetavate struktuuride toimimiseks on raha absoluutselt esmatähtis. Aga suurteosed sünnivad omasoodu, neid, nagu imesid, ei saa planeerida.”

Avaldatud kogumiku lõppu on kirjutatud küll aastanumber 2016, aga detsembris ütles autor ühes intervjuus sellest rääkides, et kirjutas need killud, millest see moodustub, “juba eelmiseks jaanipäevaks”. Loomingu Raamatukogu pika avaldamistsükli tõttu see lihtsalt ilmus alles nüüd. Seega võis ülaltoodud suhtumine olla talle omane siis, kui ta ei olnud veel esitanud avaldust kirjanikupalgale kandideerimiseks. Ei tea, kas selle saamine on tema hoiakuid muutnud…

Muti mõttekogus on üle poolesaja väikese killu. Mõned päris lühikesed, osad mitmeid lehekülgi pikad. Teemade ring ulatub kirjandusest religiooni, ajaloost tulevikuni. Kõige enam mainitud tegelane on ilmselt Robert Musil, aga leidub ka huvitav arutlus, kus juttu spioonifilmidest. Üldiselt tundub, et mõtted on pandud kirja tõesti ausalt ja avameelselt. Nii näiteks tunnistab Mutt, et Eesti kirjanikud ei loe enam eriti üksteise teoseid.

“Vanasti oli tavatõde, et näitlejad ise käisid kõige vähem teatris ega olnud seetõttu kursis kolleegide loominguga. See oli vähemalt osaliselt paratamatu, sest enamik õhtuid tuli endal laval olla. Nüüd on kirjanikega samamoodi. Neil tuleb aina rohkem ja kiiremini kirjutada, et konveieril püsida. Seetõttu pole nad enamasti teiste kirjanike töid lugenud,” märgib ta pikema keerutamiseta. “Kui kohtutakse, aetakse juttu maast ja ilmast, küsitakse, mis plaanis jne. Konkreetsemalt kutsetöö finessidest – enamasti ei.”

“Üks kirjanik ei küsi teiselt, millest ja kuidas sa kirjutad või mis sind painab, vaid kes sind välja annab, palju eksemplare müüd ja muud säärast,” kirjutab Mutt. “Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda.”

Selliste tõsiasjade valguses tundub kirjanikupalk isegi hea mõte, sest see peaks ju jätma ka kutselistele kirjanikele rohkem aega lugemiseks, et nad ei peaks mõtlema kogu aeg vaid selle peale, et kirjutada kiiresti midagi müüvat, mis raha sisse toob, kuigi paneb neile samas peale surve teha lõpuks valmis just midagi sellist, mis võimalikult paljusid kuidagi kõnetab.

Looming nr. 2, 2017

Loomingu kõnealuse numbri avavad Ene Mihkelsoni värsid, mis jäid mulle arusaamatuks nii sisult kui vormilt, välja arvatud üks koht (See on kui aasal kellukesed / värvitakse üle sest nõnda just / näib loomulik).

Järgneb katkend Kalle Käsperi ilmselt sügavalt autibiograafiliste sugemetega romaanist “Ime”, mis on väga aus ja avameelne, eluline ja valus (Oli imeline aeg, Nõukogude Liit oli kokku varisemas, ja meie ei teadnud veel, mida see meile kaasa toob, vaid hingasime saabunud vabadust täie rinnaga – ka meie armastus oli otsekui osake sellest vabadusest, vabadus armastada, keda soovid, ning mitte üksnes rahvuskaaslasi, ja ehkki peagi selgus, et enamikule nendest “kaaslastest” on rahvus tähtsam nii vabadusest kui armastusest, ei kahetsenud meie oma valikut kordagi…). See autori poolt oma abikaasa Gohar Markosjan-Käsperi mälestuseks kirjutatud romaan tuleks lugeda kindlasti läbi ka tervikuna, kui see kunagi trükist ilmub.

Linnar Priimägi riimid on traditsiooniliselt korralikud (Veel vanad värsid köevad ahju… / Saabuv ent külm on kole. / Küll uuest põlvkonnast on kahju, / kel luuletusigi pole). Eraldi väärib äramärkimist “August von Plateni haual, Syrakusas” (sest iga erand erand on vaid reeglist), mis kuulub minu liigituse kohaselt täiuslike luuletuste hulka. Selle kategooria alla lähevad ka Marge Pärnitsa kolm luuletust, kõik kolm.

Toomas Raudami “Kuidas Kafka ei suutnud muuta mu elu” oli loetav ainult esimese lõigu eelviimase lause lõpuni – pingutasin sealt edasi veel isegi teise lehekülje keskpaigani, aga siis lõin käega.

Tiina Veikati luuletused on arusaadavad, aga mitte eriti vaimustavad. Wimbergi omad rahvalikult vaimukad, aga kohati justkui pingutatult.

Toomas Vint on kirjutanud päris hea novelli “Kes tegelikult”, kus heidab pilgu tagasi nõukogude aega, noorte boheemlaste keskkonda. Kui see peaks põhinema tõestisündinud lool, siis on jutt tõesti intrigeeriv, aga see on ka lihtsalt niisama huvitav.

Airis Ermelt mõned armsad luuletused. Villu Kangurilt üks veidi tüütu.

Lilli Luuki novell “Auk”, kus tegevus leiab aset Eesti iseseisvuse taastamise ajal, on samuti täitsa intrigeeriv. Kas autor tunnistab selles üles alaealisena sooritatud mõrva? Kenderi protsessi valguses võiks prokuratuur seda ju uurima hakata, kui kuritegu poleks juba aegunud. Kui laipa ei leita, siis ainult ilukirjanduslikust ülestunnistusest, ükskõik kui usutavalt see kõlab, autori süüdimõistmiseks vist ei piisa, sest kohtus võib ta ju väita, et see kõik on vaid väljamõeldis, aga… selline protsess vääriks kajastamist vähemalt mõnes jutustuses või koguni romaanis.

Mae Metsa luuletuste rütm mulle ei sobi. Rubén Darío loomingust toodud näited on küll huvitavad, aga tegelikult samuti mitte päris minu maitsele.

Toomas Kalli järjekordne lugu teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus ta matkib Jaak Jõerüüti, on suht vaimukas, aga arvestades lähtematerjali ei saakski see ju teisiti olla.

Mart Nutt on pannud oma sõnavõtu pealkirjaks “Rahvusriik tänapäeval” – selgelt liiga ambitsioonikas. Tegemist on sisuliselt talle kui poliitikule iseloomuliku heietusega, millest suur osa on pühendatud õlgmehikestega võitlemisele. Jutt sisaldab küll mõningaid tsiteerimiskõlbulikke lauseid (näiteks: “Üleminek ingliskeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne, konkurentsivõimelisem ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed.”), aga mõjub kokkuvõttes lihtsalt ühe poliitilise kihutuskõnena, mis kõlaks asjakohaselt ehk mõnel IRL-i kampaaniaüritusel, kuid jätab Loomingu veergudel mulje autori jooksmisest peaga vastu latti.

Arno Oja kirjutab pikalt Karl August Hindrey elu- ja loometeest, Aare Pilv Karl Murust kui kriitikust, Arne Merilai Viivi Luige olmesümbolismist. Esimesed kaks teksti olid päris huvitavad, kolmandat ei suutnud ma lõpuni lugeda.

Paul-Eerik Rummo isiklikud mälestused Loomingu Raamatukoguga seonduvast: “LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. /—/ mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui Loomingu Raamatukogu ja kui Lembit Remmelgas.” Rummo meenutab ka mitmeid teisi huvitavaid seiku kõnealuse väljaande ajaloost.

Alvar Loog teatab: “Olen seisukohal, et korralik luulekogu peab vastama vähemalt kahele kriteeriumile: selle tekstid peavad üksteist nii sisuliste kui vormiliste karakteristikute poolest toetama ja selles peab leiduma vähemalt kümmekond luuletust, mis on isikupäraselt head ka eraldi loetuna. Rein Raua “Unelindude rasked saapad” vastab minu silmis neile mõlemale tingimusele.” Ja ta loetleb samas ka leheküljed, kus asuvad tema meelest selle luulekogu parimad tekstid.

Margit Tintso kirjutab, et Marko Kompuse luulele (arvustamisel “Laboratoorium”) võiks “tormi joosta see märkimisväärne osa eestlasi, keda kimbutab lakkamatu nälg kõikvõimalike tajusid avardavate ja reaalsust moonutavate kogemuste järele.”

Mari Peegel arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, mis “erineb varasematest raamatutest mitmes mõttes. Autor katsetab uljamalt fantaasiaga, astudes üle ka tõelisuse piirimaast, kuid mitmed tema teemad pole muutunud ZA/UM-i blogipostitustest saati.” Samas aga “tasub kõrvutada blogi- ja raamatutekste, et märgata, kui palju on kirjaniku stiil muutunud.”

Johanna Ross kirjutab Eeva Parki romaani “Lemmikloomade paradiis” kohta: “Tundlikku nüansitaju ja head keelt on kasutatud, kasvatamaks liha õige tobeda skeleti luudele, umbes nagu kohalikud viiskümmend halli varjundit.”

Viimaks lugesin ka järelehüüet Paul Reetsile, kellest ma varem küll midagi kuulnudki ei olnud, aga nüüd siis kogu tema elust lühikese kokkuvõtte sain. Selliseid järelehüüdeid võiks Loomingus rohkemgi olla – vähemalt igas numbris mõni, kui muidugi surijaid jätkub, aga sellega ei tohiks vist probleeme olla.

Toussaint “Tung ja kannatlikkus”

Belgia kirjanik Jean-Philippe Toussaint ei ole Eesti lugejatele võõras autor. Eesti keelde tõlgituna on avaldatud tema üheksast romaanist seni kaks, “Vannituba” ja “Armastajad” (mõlemad tänaseks läbi müüdud), peagi on ilmumas “Põgenemine”. Toussaint on isegi Eestis käinud ja kevadel on teda taas oodata festivalile HeadRead. Tegemist on seega populaarse autoriga.

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi tema kirjutatud teost. Loomingu Raamatukogus avaldatud “Tung ja kannatlikkus” (prantsuse keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Triinu Tamm) on kindlasti huvitavam neile, kes on seda teinud. Tegemist on kogumikuga esseedest, mis ilmusid algselt tema teoste kordustrükkide või tõlgete saatesõnadena, mõned ka iseseisvalt ajakirjanduses.

Toussaint kirjutab neis päevast, mil ta hakkas kirjutama (“Tol päeval vastu võetud otsus oli minu jaoks pigem ootamatu.”), oma töötubadest (“Tookord ma seda ei teadnud, aga tõeliselt hakkasin ma kirjutama siis, kui olin esimest korda pikemalt välismaal.”), enda lähenemisest kirjutamisele (“Mulle tundub, et kirjutamise juures on alati mängus kaks näiliselt vastuolulist mõistet: tung ja kannatlikkus.”), kirjutamisest endast ning mõningatest kirjanduslikest eeskujudest või mõjutajatest (Kafka, Proust, Dostojevski, Beckett), ka oma kirjastajast.

Kuna ma ei ole tema romaane lugenud, siis jäi osa jutust paratamatult veidi kaugeks, sest tegemist on ikkagi nende juurde kuuluvate tekstidega, mis on lihtsalt avaldatud ka eraldi kogumikuna, aga kuna see kogumik ei ole väga mahukas (rahulikult lugemiseks piisab paarist tunnist) ja tekstid on suhteliselt lühikesed, siis ei muutu see väga tüütuks, kannatab lugeda ka tema loomingut tundmata.

Kas need tekstid tekitasid minus tahtmise lugeda ka tema romaane? Ma ei tea. Võib-olla, aga võib-olla mitte.

Toussaint kirjutab, et hakkas kirjutama kuu aega pärast seda, kui tal sai loetud Dostojevski “Kuritöö ja karistus”. Ühes teises kohas kirjutab ta samas: “Kahtlemata ei ole Dostojevski suur stiilimeister. See polegi tähtis. “Kuritöö ja karistus” tabas mind lagipähe. “Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks,” ütleb Kafka. Kirves? Selle kirve – kirjanduse – sädelevat tera nägin ma esimest korda helkimas “Kuritöös ja karistuses”.”

Mulle jättis kunagi sügavama mulje Dostojevski “Ülestähendusi põranda alt”. Kafka täpne mõte (ühes 1904. aastal Oskar Pollakile saadetud kirjas) oli aga selline: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks. Seda ma usun.”

Mina seda usutunnistust ilmselt ei jaga. Ma tegelikult ei taha eriti lugeda raamatuid, mis mõjuvad nagu rusikahoop lagipähe või õnnetus, mis väga haiget teeb. Kui see on põhimõte, millest Toussaint oma romaane kirjutades juhindub, siis ei pruugi need mulle meeldida. Aga mõnda neist võiks ju kunagi siiski lugeda, et asjast täpsem ettekujutus saada. Selles mõttes tekitas see kogumik huvi küll.

Vikerkaar nr. 1-2, 2017

Vikerkaare käesoleva aasta esimest topeltnumbrit hakkasin lugema reedel, 17. veebruaril.

Kõigepealt kolm klassikalist asjaluuletust, mis ei avaldanud sügavat muljet ega olnud kuigi meeldejäävad. Neile järgnes selle luuležanri lühike tutvustus, millest inspireerituna panin aga ise kirja read…

Kuna mulle tuli juba vaikselt uni peale, siis läksin ära magama.

Järgmisel õhtul lugesin edasi. Kristjan Haljaku ja Marko Kompuse luuletusi ei suutnud lugeda. Proovisin, pisteliselt, aga üle paari rea järjest ei suutnud.

Mudlumi ja Margit Lõhmuse novellid olid loetavad, kuigi esimese puhul oli kõige parem osa puänt (“Kas pärast nii suurejoonelist mõttekäiku on üldse võimalik veel sõnagi öelda? Võib-olla ainult seda, et 60% kaasaegsest nööbitoodangust ja 80% maailma tõmblukkudest tuleb Qiaotou linnast. Kosmilise haardega nööbiteadlasel jälle lihtsam – see ju Qiaotou nööp, ütleb ta maailma vaadates.”) ja teise puhul ei saanud alguses aru kas autor teeb nalja või kirjutab tõsiselt või mis imelik jutt see selline üldse on (“See ongi väga täpne ühiskonna peegeldus. Ja kuidas see küll alguse sai? Näiteks ka see, et mulle nii meeldib see? Ma üldse ei tea.”).

Anti Saare päeviku puhul oli idee (“Päevik kujuneb kindla reegli alusel: kokkulepitud päevadel ja kokkulepitud kellaajal saadab ajakirja toimetaja mulle Facebooki teel ühe sõna, mille valikul tema jaoks piiranguid pole. Täpselt viieteist minuti pärast saab ta minult vastu spontaanse teksti selle sõna (st sellega tähistatava asja, tegevuse, kvaliteedi vms) kohta. Ühtegi parandust, lisandust ega kärbet tagantjärele teha pole lubatud. Toimetaja tohib korrigeerida ainult ortograafiat. Niisugune kirjutamispraktika välistab ettevalmistuse, pühitseb rutiini, silmapilksust ja mööduvust.”) huvitavam kui sisu. Ilmselt tasuks võtta kirjutamiseks natukene rohkem aega, näiteks pool tundi, et jõuaks mitte üksnes laused kirja panna, vaid need enne ikkagi ka veidi läbi mõelda. Usun, et tulemus saaks sedasi parem, kuigi ei oleks enam nii spontaanne.

Edasi… Vikerkaare toimetus palus aastalõpu eel mõningatel inimestel mõelda, millest võiks kõnelda 21. sajandi Eesti mütoloogiad. Mulle tuli seda sissejuhatust lugedes kohe esimese asjana pähe e-riik, aga seal on valitud teemadeks hoopis: sült, kamm, pekk, auto, kingitus, tikutops, päkapikumüts ja hommikumantel. Lood on nii ja naa – mõned head, mõned mitte.

Järgmised 30 lehekülge jätsin vahele. Jätkasin lugemist pühapäeval rongis, kus sai läbitud Francisco Martinezi “Remondi igapäeva-afektid Eestis”, millele järgnes õhtul Kirsti Jõesalu ja Raili Nugina “Asjad ja linnakeskkond nõukogudejärgses mälukultuuris”. Mõni väide on ehk vaieldav (näiteks kamašokolaad ei ole minu arvates pelgalt nostalgiatoode, vaid see ongi tõesti maitsev), aga mõlemad artiklid on päris huvitavad.

Järgmised 57 lehekülge lasin läbi sõrmeda. Lauri Sommeri puuraiduri märkmeid ja järgnenud intervjuusid üritasin küll lugeda, aga lihtsalt ei suutnud. Johannes Saare “Inim-seadeldised kultuuris” sai loetud. Sealt tuleb ka järgnev lõik:

“See heidab tagantjärele valgust ka siinkirjutaja lapsepõlvele Viljandis, nimelt mälestusele legendaarsest viljandlasest Aleksander Otist, keda laiem rahvahulk teadis peamiselt Kandle-Otina, seda ilmsetel põhjustel. Ehkki paljud olid teda aastakümneid kohanud vaid jalgrattal linnatänavail saalimas, kuulus hr Oti kultuurilisse kuvandisse ja nimesse lahutamatult hoopis hr Kannel, selle mängimise oskus ja lust ning kõigest sellest tulenev vältimatu tagajärg – kinnistumine laiemasse kultuurimällu elutu ja elusa mängulise hübriidina, kodanikunimeta küborgina, kes astub kultuurilises kujutluses esile vaid elulises sõltuvuses eluta mateeria võluvõimust lasta kõlada reilendril, “Viljandi paadimehel”, “Saaremaa valsil”…”

Kandle-Otti mina veel veidi mäletan, aga nooremad viljandlased ei ole temast üldiselt vist eriti midagi kuulnudki. Vanasti ma arvasin, et Ott on tema eesnimi. Samas ei tõmbaks ma sellist selget piiri elutu ja elusa vahele – kannel on elutu vaid siis, kui seda ei mängita, ja isegi siis ei ole see päris kindel. Huvitav, mis on saanud Kandle-Oti kandlest…

Ulrike Plath arvustab Tõnu Õnnepalu “Klaasverandat”. “Raamat sellises vormis, nagu me teda käes hoiame, koosneb tekstidest, mis on enam kui seitse aastat vanad. Nad sündisid blogina, mida autor kirjutas 2009. aasta esimesel poolel pärast seda, kui oli juba viiendat aastat hoidnud Esna mõisat,” kirjutab Plath, kes on ise baltisaksa päritolu. “Tekst on meeldiv ka raamatuna, kuigi ei jõua blogi tasemeni.”

Pille-Riin Larm arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, leides, et jutud tulid priimad peaaegu kõik. Oliver Berg kirjutab Andris Feldmanise romaanist “Viimased tuhat aastat”, märkides muu hulgas: “Paratamatult paistab, et “Viimased tuhat aastat” on pigem visand mingiks filmiks, mille tegemine Eestis on piiratud ressursside tõttu äärmiselt vähetõenäoline.” Mul endal oli lugedes täpselt sama tunne.

Keiu Virro arvustab Mihkel Raua eneseabiõpikut “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”. “See, mis raamatust vastu vaatab, on vastuoluline. Kõik on ühtaegu selge, ent laialivalguv, täiesti ebaoriginaalne ja refereeriv, samas originaalne ja selgelt isikupärane,” leiab kriitik. “Küll aga on pisut ülemäära peatükke ja teemasid.”

Leo Luks kirjutab, et Jyrki Siukoneni “Vasar ja vaikus. Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse” töötab kõige paremini “lugemissoovituste varamuna akadeemilise ettevalmistusega lugeja jaoks. Paraku olen seisukohal, et raamatul on ka palju miinuseid, mistõttu see ei sobi populaarseks sissejuhatuseks laiemale publikule.”

Aare Pilv märgib Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” kohta, et see “on kirjutatud Euroopa kultuuri südames ja sellisena tuleb seda võtta. Tema n-ö kultuuriimperialistlik iseloom on sattumuslik, paratamatu ja heausklik…” Talle näib, et “Gros’ raamatulaadset kirjutust võiks määratleda teatava peegelpildina – ta on küll filosoofia sedavõrd, kuivõrd tegu on põhjaliku ja distsiplineeritud mõtlemisega, kuid ma nimetaksin seda pigem analüütiliseks poeesiaks.”

Lõpetasin Vikerkaare lugemise pühapäeva õhtul ja mõtlesin sellest siia kohe järgmisel päeval kokkuvõtte kirjutada, aga ei leidnud siis selleks aega. Nüüd sai see tehtud.

Giuseppe Tomasi di Lampedusa “Jutustused”

Lampedusa vürsti Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) elu sisuks oli suurelt osalt kirjandus, kuid ilukirjandusliku loominguni jõudis ta vähem kui kolm aastat enne surma. Juba varem on eesti keeles ilmunud tema peateos, romaan “Gepard”.

“Jutustused” (itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai) sisaldab kogu tema ülejäänud ilukirjanduslikku pärandit: alustatud mälestusteraamatu esimesed visandid, novell “Rõõm ja seadus”, jutustus “Sireen” ning katkend kavandatud romaanist “Pimedad kassipojad”.

Kuna tegemist on osaliselt lõpetamata jäänud tekstidega, mis vajanuks veel viimistlemist, siis on kogumikust jääv mulje väga ebaühtlane. “Sireen” väärib kindlasti lugemist, võib-olla loen seda kunagi isegi uuesti, aga teisi ma siin küll kellelegi soovitama ei hakka.

Ligi poole kogu tekstist moodustavad lapsepõlvemälestused, mis võivad pakkuda ehk rohkem huvi sitsiillastele, kes teavad neid paiku ja on kuulnud midagi inimestest, kellest seal juttu, aga võivad kohati isegi neis segadust tekitada.

Näiteks kirjutab autor seal erinevaid tegelasi loetledes: “Montalbano, samuti suurmaaomanik, tüüpiline nürimeelne ja matslik “külaparun”, minu teada praeguse kommunistist rahvasaadiku isa…”

Esmaspilgul kõik justkui selge, aga juhtumisi tuli Sitsiiliast eelmisel sajandil kaks kommunistist rahvasaadikut, kelle mõlema nimi oli Giuseppe Montalbano. Tomasi peab silmas esimest, aga tänapäeva lugejad mäletavad ilmselt pigem viimast.

Või siis seostub nimi Montalbano neile hoopis esimese rahvasaadiku insenerist pojaga, samuti Giuseppe, kes vahistati 2001. aastal ning mõisteti seitsmeks aastaks vangi süüdistatuna seotuses maffiaga.

Või tuleb neile lugedes meelde hoopis inspektor Montalbano, detektiivijuttude ning nende ainetel valminud teleseriaalide kangelane. Võimalusi assotsiatsioonide tekkeks on palju, aga seda paika ja selle ajalugu lähemalt tundmata on need raskemad tulema.

Millest rääkis “Rõõm ja seadus”, selle unustasin ma juba lugedes, aga sealt jäi meelde üks täiuslik lause: “Ta sammus kodu poole mööda räämas tänavat, millele olid andnud viimase lihvi viieteistkümne aasta tagused pommirünnakud, ja jõudis kummituslikule platsile, mille vastasküljel kössitaski viirastuslik kortermaja.”

Selliseid pärle leidus teisigi, kuid rohkem oli vähemalt minu jaoks igavaid kirjeldusi, mis muutusid oma detailsuses lausa tüütuks. Viimase katkendi lõpetamata jäänud romaanist “Pimedad kassipojad” jätsin üldse pooleli.

“Sireen”, olgu veel rõhutatud, väärib aga lugemist.