kirjandus – Lehekülg 17

“101 Eesti teatrisündmust”

Anneli Saro “101 Eesti teatrisündmust” on huvitav raamat, aga mitte täiuslik. Provintsist vaadates on häda selles, et pea kõik kirjeldatud sündmused leiavad aset Tallinnas või Tartus. Nii võibki jääda lugejatele mulje, et tõeline elu käib ainult seal.

Seda muljet süvendavad aeg-ajalt pillatud märkused, mis lasevadki asjadel paista just selles valguses. Näiteks, kirjutades Oskar Lutsu “Kevade” jõudmisest teatrilavale, teatab Saro möödaminnes: “Kõigepealt lavastati “Kevade” Ugalas autori enda versioonis, kuid see jäi siiski kohalikuks teatrisündmuseks.”

Viljandis tehtud lavastustest on tõstetud üleriigiliseks sündmuseks ainult “Armastus kolme apelsini vastu” (1991) ja sedagi paljuski ilmselt tänu televisioonile. “Kuna selle videoülesvõtet näidatakse regulaarselt ETV kanalitel, siis on “Armastusest kolme apelsini vastu” kujunenud omamoodi kultusteos, mille naljad ei kulu ka mitmekordsel vaatamisel,” teatab Saro.

Eessõnas tunnistab teatriteadlane, et peab selliste raamatute kirjutamist mänguks, sest “see on subjektiivne, autorikeskne nägemus teatrist”, kuid samas ei püüa ta enese sõnul “kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada.”

Seda silmas pidades ei ole tulemus Viljandi vaatepunktist kõige parem.

Näiteks muusikalist “Oklahoma”, mille lavale tulekut Ugalas 1988. aastal võib pidada Eesti teatriloos kindlasti üheks märgilise tähtsusega sündmuseks, ei ole raamatus juttu sõnagi. Saro hinnangul “kuulutas muusikaližanri peatset uut jõulist sissetungi Eesti teatrisse” hoopis järgmisel aastal Draamateatris lavastatud “Viiuldaja katusel”, mis läks ju tegelikult edasi juba mööda “Oklahoma” küntud rada.

Ugalat mainitakse veel seoses sellega, et Jaan Tooming oli Vanemuises töötades “1979-1983 ka Ugala peanäitejuht”, aga lisatakse, et “kahel vastutaval kohal ja kahes linnas töötamine oli väga kurnav.”

“1981. aastal avati Ugala uus maja Osvald ja Jaan Toominga kompositsiooniga “Rahva sõda” Vilde romaanide ja arhiividokumentide põhjal. Seda lavastust peeti täiuslikkuseni viidud vormiks ja ühtlasi ka Toominga folkloorse kooriteatri lõpp-punktiks,” kirjutab Saro.

Carl Robert Jakobsoni “Arthur ja Anna” saab teatrisündmuseks lavastusena Vanemuises. “Viljandi esietendusele (1873) autor halbade teeolude tõttu ei jõudnud,” torkab Saro samas, “kuid lavastuse menu oli tohutu.”

Viljandit on möödaminnes mainitud veel seoses sellega, et mõni näidend jõudis lavale ka siin (Maksim Gorki “Põhjas”, August Jakobsoni “Elu tsitadellis”), keegi on siin õppinud (Marika Vaarik, Juhan Ulfsak), õpetanud (Merle Karusoo) või suvelavastusi teinud (Paul Sepp), kuid üldiselt ei ole tulemus kiita.

Kui lavaka avamine on omaette sündmus, siis Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnast sedasi eraldi juttu ei ole. Koidu seltsist või Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” lavastamisest Viljandis 1928. aastal ammugi mitte. Selles raamatus ei ole mainitud kordagi isegi Jaak Allikut. Nüüdistantsust on küll juttu, aga mitte NOTAFE-st.

Kokkuvõttes: iseenesest väga huvitav raamat, aga tugevalt kaldu Tallinna ja Tartu poole. Viljandlastele kuluks nüüd seetõttu ära eraldi “101 Viljandi teatrisündmust”, mis oleks sama põhjalik ja ülevaatlik, aga keskenduks just sellele, et tutvustada laiemale lugejaskonnale siinset kohalikku teatrilugu.

“Male ja sõjakunst”

Maleõpetaja Al Lawrence, endine USA Maleliidu tegevjuht, ja rahvusvaheline suurmeister Elshan Moradiabadi (pärit Iraanist, aga esindab nüüd Ameerika Ühendriike) on kirjutanud õpiku, kus selle mängu tutvustamisel tuginetakse Sun Zi kanoonilisele teosele “Sõjakunst” ehk “Sõja seadused”, mida riigi- ja väejuhid on kasutanud juba tuhandeid aastaid oma strateegiate ja taktikate kujundamisel.

“Male pärineb sõjast ja on seega tsiviliseerituks muudetud lahing,” teatavad nad sissejuhatuseks, lisades, et “Sõjakunst” on “kõige mõjukam raamat, mis kunagi on kirjutatud sellest, kuidas armeed lahingutes juhtida.”

Samas rõhutavad nad, et “erinevalt sõjast toob male inimkonnale kasu. Male parandab keskendumisvõimet, loogilist ja kriitilist mõtlemist, visadust, eneseusaldust, enesekontrolli ja sportlikkust. Seda teeb ta nii laste kui ka täiskasvanute puhul.”

Kõnealune õpik sobib kasutamiseks kõigile, mingeid eelteadmisi malest ei ole vaja – alustatakse malelaua, nuppude ja nende käikude tutvustamisest, liikudes lihtsade asjade juurest keerulisemateni, avangust lõppmänguni. Viimane peatükk on pühendatud näidislahingutele.

Kogu õppetegevust saadavad tsitaadid Sun Zi kuulsast traktaadist:

“Vaenlast segadusse viia, eksitada ja üllatada on sõja üks esimesi põhimõtteid.”

“Kui su vastane on keevalise temperamendiga, proovi teda ärritada. Teeskle nõrkust, et tema võiks muutuda upsakaks.”

Jne.

Raamat on kergesti loetav, peatükid hästi liigendatud, jutt selge ja arusaadav – asju seletatakse lihtsalt, kuid põhjalikult. Suured leheküljed, palju pilte ja skeeme.

Kui seda tõesti õpikuna kasutada, siis võiks selle järgi umbes 10-12 tunniga maletama õppida, kuid mitte ühe päeva jooksul, vaid lastes omandatud teadmistel ja oskustel vahepeal settida, erinevaid kombinatsioone harjutada jne. Väärt raamat.

Ja tänapäeval ei ole ju vaja otsida vastasmängijaks isegi teist inimest, vaid võib pöörduda arvuti poole. Maletamisega saab tegeleda seega igaüks, kes seda teksti siin praegu loeb.

Vikerkaar nr. 3, 2017

Luuletustega esinevad Jüri Kolk, Hanneleele Kaldmaa, Maarja Kangro. Lühiproosat pakuvad Motojirō Kajii, Mart Kuldkepp, Tõnis Vilu, Armin Kõomägi. Kolmekümne viie lehekülje peale kokku vaid kaks rida, mis mulle veel järgmisel hommikul meenuvad.

ma olen enesele mõistatus
mis teistele on põhjusteni selge

Jüri Kolk. Lööv, tabav, tähenduslik. Üldiselt aga… liiga palju põhku. Ma ei jõua lugeda nii palju sõnu, mis mulle midagi ei ütle. Selline tüütu avang muudab apaatsemaks ka järgneva suhtes.

Silvia Federici, Piret Karro, Keiu Virro, Paavo Piik ja Janek Kraavi kirjutavad kokku üle poolesaja lehekülje seksuaalsusest, seksiärist ja muudel sellistel teemadel, mis peaksid olema nähtavasti müüvad, aga ma läbin selle vahemaa vähem kui viie minutiga. Loen küll siit ja sealt, kuid sirvin edasi, midagi pikemalt lugema ei hakka, sest ei viitsi.

Margus Ott kirjutab Maarja Kangro romaanist “Klaaslaps”. Mõtlen, et selle loo loen nüüd küll läbi, aga siis hakkab kohe pihta selline heietamine, mis sunnib ikkagi lehekülgesid kiiremini keerama, neist silmi vaid põgusalt üle lastes.

Harold James võrdleb “Trumpi revolutsiooni” bolševike omaga. Lühike lugu, loen läbi, aga ise mõtlen, et see on täielik idootsus. Trumpil puudub selge ideoloogia ja suur visioon tulevikust, aga bolševikel muud ei olnudki. Adekvaatsem oleks võrrelda tema toetajaid mustasajalistega. Ja see, mida nimetatakse “Trumpi revolutsiooniks”, on kõigest sähvatus, mis kaob järgmiste valimistega.

Kunstilugu. Elo-Hanna Seljamaa “Elu võimalikkus masinavärgis ja Britta Benno loomingus” on väga hea artikkel, loominguline, sisukas, kunstniku teoste vastu tõepoolest huvi äratav. Lasin enne tema joonistustest lihtsalt üle, neid vaatamata, aga nüüd kerisin tagasi.

Krabisevas kilekotis liigub õhk, andes märku ja kinnitust elu võimalikkusest.

See üks lause on väärt rohkem kui 35 lehekülge põhku.

Jõudsin kõige huvitavama osani. Arvustused. Marju Lepajõe kirjutab pikalt Jaan Unduski “Eesti kirjanike ilmavaatest”. Raamatust endast on juttu tegelikult suhteliselt vähe, palju auru läheb tausta maalimisele ja autori suureks kirjutamisele, aga nähtavasti on tegemist teosega, mis väärib siiski kohta riiulis, et sealt aeg-ajalt kätte sattuda.

Hanna Linda Korp kirjutab Lauri Sommeri “Lugusid lõunast. 2012-2016” kohta, et Sommer on “avaldanud nüüd teose, mis lähtub kindla struktuuriga narratiivist ja kuhu tema enda lugu on vaid näpuotsaga sisse kirjutatud. Kogumikku korjatud jutud on pärit autori lähikondsetelt, aga ka Seto- ja Võrumaalt, Peipsi ja Lämmijärve äärest ning isegi Venemaalt. Sommer rändas, diktofon taskus, Eesti kaguosas ringi ja kogus lugusid inimestelt, kelle nooruspõlv jäi pigem sõjaeelsesse aega ja kelle jutud kujutavad niisugust maailma, mida enam alles ei ole.” Tundub huvitav.

Meelis Oidsalu kirjutab, et Mihkel Muti “Eesti ümberlõikaja” on “poliitiline pamflett. Häda on aga selles, et pamflettide ajastu on läbi. /—/ See raamat on vile, kulunud ja skemaatiline. /—/ Nõukogude ajal oleks “Eesti ümberlõikaja” ehk mõne tsensori tähelepanu pälvinud, tänapäeval ootaks ühiskonnakriitikalt suuremat nüansseeritust.”

Triin Toomesaar arvustab Mart Sanderi romaani “Litsid”. Kuna varasemalt on jäänud mulje, et see liigitub minu jaoks ebaolulise bulvarikirjanduse alla, siis ei hakka seda arvustust lugema.

Vilja Kiisler kirjutab Mart Kadastiku elutööraamatust “Nüüd ma siis kirjutan” ja Juku-Kalle Raidi koostatud artiklite kogust “Paradokside puntras: Mart Kadastik kirjutab”, keskendudeksi seejuures just Kadastiku ja Margus Linnamäe vastasseisule. Tundub, et Kiisler ei ole Kadastiku raamatut ise tegelikult lugenudki. Või siis on teinud seda väga pisteliselt, pealiskaudselt. Aga kirjutab samas muidugi veenval, enesekindlal toonil. Kohe näha, et vana hack writer.

Andra Teede kirjutab Jim Ashilevi “Armastuskirju teatrile” kohta, et “autor on ülikriitiline nii enda rollide, teda ümbritsevate teatraalide kui kogu kunstiliigi vastu.” Raamatu suurim nõrkus oli Teede jaoks see, et ta kõikus “tõsise teatriraamatu ja kergema eluloo vahel”, kuid kokkuvõttes “oli raamat huvitav ja eriti oleks ma tahtnud midagi sellist lugeda teatrikooli ajal, kui otsisin just enda vanusekaaslasi, mitte kõrgeid ja kaugeid ammu surnud iidoleid, kes aitaksid mõtestada ning kellega saaksin samastuda.”

Terje Toomistu kirjutab Zygmunt Baumani ja Rein Raua teosest “Iseduse praktikad”, mida Akadeemias arvustas Leo Luks. “Jääb vaid loota, et Baumani ja Raua personaalse poliitilisega sidunud dialoogil on ka reaalsed tagajärjed,” märgib Toomistu. “Tuleb endalt küsida, kuidas luua tingimused, mis lubaksid olla ja samas jääda ka iseendaks.”

“Bilbao – New York – Bilbao”

Päris hea lühikokkuvõtte sellest raamatust annab teoses endas autor ise. “Rääkisin Fionnale oma romaani kavandist. Minu idee oli täpsustunud: raamatu keskmes on siiski lennureis Bilbaost New Yorki. Eesmärk on rääkida ühe perekonna kolmest põlvkonnast, aga mitte XIX sajandi romaanide vaimus. Näidata raamatu kirjutamise protsessi ja fragmentaarselt, väga fragmentaarselt kolme põlvkonna lugu,” teatab minajutustaja lugejatele keset lennureisi, mille käigus meenutab muu hulgas ka õhtusööki, kus rääkis ühele kirjastajale kavandatavast romaanist.

Kirmen Uribe on baski kirjanik, kelle esikromaan “Bilbao – New York – Bilbao” (2008) võitis Hispaania riikliku romaanipreemia. Baski keelest tõlkis selle Merilin Kotta, kes on kirjutanud nüüd raamatule ka väga põhjaliku ja hariva saatesõna, kus annab hea ülevaate baski kirjanduse, aga ka üldisemalt baski keele ja kultuuri olukorrast nii minevikus kui ka tänapäeval.

“XXI sajandi üks levinumaid motiive baskikeelses proosas on möödunud sajandi vägivald, mille vallandavad kodusõda, diktatuur ja ETA,” märgib Kotta. “Kõik kolm viimast teemat on esindatud ka käesolevas Uribe romaanis.” Tõlkija mainib muu hulgas, et Franco režiimi ajal oli keelatud isegi Uribe eesnimi Kirmen, baski keeles ei tohtinud avalikult rääkida ega kirjutada ja hispaaniakeelsetes õppematerjalides kujutati baske “halbade hispaanlastena”.

Huvitav, mida arvaks sellest raamatust kunagi Franco apologeedina esinenud Peeter Helme? Kuidas kommenteeriks tema seda kirjanduskriitikuna, aga ka ajaloolasena?

Uribe romaanis on palju juttu kunstist ja merendusest, kalapüügist, baski kalameestest, kellega seonduvat autor veidi uurib. Muu hulgas kirjutab ta sellest, kuidas käis 2004. aastal rahvusvahelise kirjanike grupiga Käsmus, seal räägitust ja kuuldust. Ta vahendab ühte Doris Kareva räägitud vana lugu ja toob ära isegi ühe tema luuletuse.

Kirjastus ja kriitikud on nimetanud seda romaani “autofiktsiooniks”, mis peaks tähendama autobiograafiliste sugemetega väljamõeldist. Kotta märgib, et “Uribe siht on olla ühtaegu nii uuenduslik kui ka arusaadav.” Minu meelest see tal ka õnnestub. Raamatu lugemiseks kulub 3-4 tundi. Soovitan. Allpool on toodud väike katkend (pikemat saab lugeda ERR-i kultuuriportaalist).

Pablo Picasso “Guernica”

Olin Artetast ja tema iseloomust palju kuulnud. Oma eluajal oli ta väga armastatud kunstnik. Temast pidasid lugu nii konservatiivid kui ka rahvuslased ja sotsialistid. “Võimalik, et selle põhjuseks oli tema uje loomus,” selgitas Bakedano.

Ma olin kuulnud ka sellest, kuidas ta kodusõja ajal Mehhikosse põgenes. Pärast Gernika pommitamist tellis valitsus Artetalt suurejoonelise maali. Kogu maailmale tuli teada anda, mis Gernikas oli juhtunud, näidata natside korraldatud veresauna. Tellitud maalist oleks võinud saada Arteta elutöö. Ometi lükkas ta pakkumise tagasi. Ta põhjendas keeldumist sellega, et on sõjast väsinud, et tahab olla koos perekonnaga ja Mehhikosse eksiili minna. Seejärel tehti pakkumine Pablo Picassole. Järgnev on juba kõigile teada. Gernika sündmusi kajastav maal oleks tähendanud Arteta karjäärile otsustavat hüpet, kuid ta loobus sellest. Ta valis kunsti asemel elu. Eelistas pere seltsi sellele, et tulevased põlved teda mäletaksid.

Tõenäoliselt tundub paljudele, et Arteta valik oli vale. Kuidas võis ta hetkeoludest sõltuvalt lasta käest oma elu võimaluse? Kuidas sai ta seada kunsti asemel esikohale armastuse pere vastu? Küllap on neidki, kes talle seda otsust eal ei andesta, ja arvavad, et loomeinimese peamine kohustus on looming.

Olen endalt korduvalt küsinud, mida oleksin teinud mina Arteta asemel? Millise tee oleksin mina valinud?

“Mina olengi regilaul”

Kõik mõtlevad, et Kristiina Ehin on ingel. Ingleid ei ole olemas, on regivärss.

Margus Mikomägi mõttekogu “Mina olengi regilaul. Koguja raamat 2015-2016” sisaldab ligi veerandsada mõtisklust, mis ilmusid peamiselt Maalehes. Need on tegelikult kõik vabalt loetavad Teatritasku lehelt, aga kuna raamatul puudub sisukord, mille järgi neid sealt otsida, siis tuleks lugeda huvilistel läbi ilmselt kõik eelmise kahe aasta jooksul Teatritasku läinud postitused – neid on muidugi mõnevõrra rohkem kui jõudis raamatukaante vahele. Lühidalt: lihtsam on lugeda seda mõttekogu paberkandjalt.

Mikomägi kirjutab teatrist, ajakirjandusest ja kirjandusest, üldse kultuurist, ajaloost, poliitikast, maailmast ning lihtsalt elust. Tema mõtisklusi on raske liigitada või selgelt piiritleda. Ta teeb neis juttu nii endast, oma vanematest ja vanavanematest kui ka teistest inimestest, kellega on kokku puutunud või kes on teda kuidagi mõjutanud. Palju on elulisi näiteid Rapla kandist.

Viitan siin kõige esimesele mõtisklusele, mis peaks andma maitse kätte neile, kes ei ole tema kirjutistega varem tutvunud.

Autoriga on võimalik kohtuda järgmisel nädalal Raplas toimuval temaatilisel kontsertkõnelusel, mille kohta leiab lähemat infot kultuur.info portaalist. Nüüd laupäeval esitleb seal oma uut luulekogu muide Kristiina Ehin, kes ka Mikomägi mõtisklustest korduvalt läbi käib, nagu selle postituse alguses toodud katkest (üheaegselt nii teravmeelne kild kui ka sügavamõtteline tõdemus) mõista võib.

Kui võrrelda seda valikut hiljuti loetud Mihkel Muti teosega “Mõtted”, siis Mikomägi mõttearendused on pikemad, mitte nii lakoonilised, hargnevad rohkem laiali. Kõigega ei pruugi muidugi nõustuda.

Mõtlesin näiteks juba eelmisel aastal, kui lugesin Mikomägi kirjutatud Maalehe juhtkirja “Me nägu ei kõla enam tuttavalt”, et probleem on mitte selles, et meedia asus Ilvest kritiseerima, vaid asjaolus, et see juhtus alles pärast tema teise ametiaja lõppu, kui see ei omanud enam suuremat tähtsust, kuigi paljudele oli juba enne tema esimese ametiaja algust teada, milline väiklane inimene ta on (repressioonid teisitimõtlejate vastu algasid kohe pärast tema ametisse saamist).

Minu silmis esindas Ilves ülimalt kahepalgelist poliitilist kultuuri, mille puhul kõlavate loosungite varjus levis laialdaselt moraalne korrumpeerumine, mis laastas kogu Eesti ühiskonda (kala hakkab mädanema peast). Kaljulaidi tulekuga saabus seevastu nagu värske tuuleiil, mis puhastas õhku sinna kümne aasta jooksul kogunenud saastast, tuues muu hulgas päevavalgele eelmise presidendi sahker-mahkereid, millele enam läbi sõrmede ei vaadata. Mina ei näe küll mingit põhjust Ilvest haletseda.

Niisiis. Peaks siin nüüd otsad kokku tõmbama, et jutt liiga laperdama ei läheks. Selle pealkirjas kasutatud regilaulu-kujundi kohta kirjutab Mikomägi ise järelsõnas: “Nüüd meeldib mulle mõtelda, et need, kes seda raamatut loevad, ongi Eesti regilaul. Laul, kus on kordused sees ja kus “sink sale proo” ei tähenda mitte midagi, vaid on lisatud ilu pärast. Selleks, et mõte jõuaks. Kui ilu ära võtta, ei tähenda ka regilauluks olemine mitte midagi.” Kõlab ju täitsa kaunilt.

PS. Vikerraadio intervjuud autoriga saab kuulata selle lingi taga.

“Lugulaul krahv Hermannist”

Viio Aitsami “Lugulaul krahv Hermannist, kes Raikkülas eestlaseks kätte ära läks” on väike raamatuke, mis anti välja Raikküla/Raela esmamainimise 800. aastapäeva puhul ehk eelmisel aastal.

Lugulaul ise, mille esmaettekanne oli Raikküla vallas Kabala mõisapargis 4. juunil 2016, koosneb viiekümne seitsmest salmist. See räägib Raikkülas krahviks olnud Hermannist, kes läheb suurele jalutuskäigule läbi samanimelise valla.

Kord Raikkülas krahviks oli Hermann,
kes pikk ja kena, palju reisind.
Ta hommikuti tegi joogat.
Ka oma valla servast serva
mees otsustas, kui trepil seisis,
ta rändab läbi ühe hooga.

Krahv seikleb külast külla, tutvustades nii lugejatele Raikküla valda, kohtudes teel ka erinevate inimestega. Ta jahib eestlaste olemust ja leiab selle lõpuks endast – tegelaskuju on inspireeritud Hermann von Keyserlingist, kes pidas ennast tema poja sõnul eestlaseks. Teksti saadavad fotod, millel peategelast kehastab Margus Mikomägi.

Poole raamatu mahust moodustavad peenes kirjas seletused ja kommentaarid, mis autori sõnul ei tugine laiahaardelisele ajaloo uurimisele, kuid annavad siiski küllaltki laiahaardelise pildi lugulaulus mainitud kohtadest ja inimestest.

Huvitav kodulooline materjal.

Näiteks, kui ühes salmis on kirjutatud “Üks rändur läbi Raela sammus, / vist kuskil Ärma kandis peatus, / end jutuks korraks pingil toetas”, siis selle kohta lisatakse selgituseks: “Hermanni peatumine Ärmal viitab talule, kus tegutses ka mõisate piima kokku ostev meierei. Seal käis tihti ka päris Hermann Keyserling.”

See vald, mille Hermann lugulaulus läbi rändab, on siiski praegustes piirides, mitte varasemates. Hetkel on sealt kolm küla üleandmisel Märjamaa vallale ja sügisel saab ülejäänud Raikküla vallast osa suurest Rapla vallast, aga vähemalt täna kehtivad veel need piirid, mida võib näha ka selles raamatus toodud kaardil.

Seda kohta Henriku Liivimaa kroonikast, kus Raikküla praegu teadaolevalt esmakordselt mainiti, ei ole samas ära toodud. Olgu öeldud, et see räägib ristisõdijate esimesest sõjakäigust Harjumaale.

“Õndsa neitsi taevaminemise päeval [rukkimaarjapäeval, 15.08.1216] aga tungisid nad Harju provintsi, mis on keset Eestimaad, kus ka kõik ümbruses asuvad hõimud tavatsesid Raikkülas iga aasta nõupidamiseks kokku tulla,” kirjutas kroonik. “Kui me sinna jõudsime, jaotasime oma sõjaväe nii kõiki teid ja külasid kui ka selle maa provintse pidi laiali, pannes põlema ja laastades kõik, tappes, mis iganes meessugu, võttes naised ja lapsed kinni, ajades palju kariloomi ja ka nende hobuseid ära. Lõpuks me tulime kokku suure Loone küla juurde, mis on oja taga keset metsa, ja seal kolm päeva puhates rüüstasime kogu maa ümberkaudu ja jõudsime Revala küladeni välja.”

Ajaloo verisemast küljest kõnealuses raamatukeses eriti juttu ei ole, seal keskendutakse positiivsematele asjadele. Ja tõe huvides tuleb ka märkida, et Keyserling võis küll nimetada ennast elu lõpupoolel eestlaseks ning igatseda tagasi Raikküla kanti, aga Eesti Vabariigi asemel taotles ta Landeswehri sõja ajal hoopis Balti ühisriigi loomist, kus pidanuks mängima vähemalt esialgu juhtivat rolli kohalikud sakslased. Eestlased olid tema arvates siis pooleldi bolševikud, kõlbmatud omariikluseks ja enese valitsemiseks. Nii et inspireerivalt võis tema isik nüüd küll mõjuda, aga otsustaval hetkel krahv Hermann ennast tegelikult siiski eestlaseks ei pidanud.

Raamat on ilmselt kasutatav ka teejuhina, mille järgi igaüks saab ise Raikküla mail ringi kolada, vahepeal kommentaaridest läbitavate paikade kohta infot ammutades. Tegelikult võiks ju igal vallal mõni sarnane raamat olla. Kas just lugulaulu sisaldav (kui seda matkima asutaks, siis ei oleks see enam omapärane, välja võib ju mõelda ka midagi muud), aga vähemalt sedasi valla ajalugu, sellega seotud inimesi ja külasid tutvustav.

Looming nr. 3, 2017

Loomingu kõnealuse numbri kõige huvitavamaks osaks on ilmselt ülevaated möödunud aastal avaldatud luulekogudest ja proosaraamatutest.

Maarja Pärtna andmetel ilmus 2016. aastal 99 täiskasvanutele mõeldud algupärast eestikeelset luulekogu. Kõiki neid ta loetlenud ei ole. Minul on nimetatutest loetud ainult Aleksandra A. T. “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”, millest ka siin veidi juttu sai tehtud.

Ega ma neid uusi luulekogusid palju rohkem lugenudki, vähemalt mitte klassikalise luuleraamatu kujul. Ste Wou oma sai loetud veebist, Juhan Aru “Vähemalt täna” oli vormistatud plaadiümbrisena, Contra “Minu Läti” mahutatud reisiraamatusse. Sedasi arvestades koguneks neid uusi luulekogusid eelmise aasta kohta tõenäoliselt üle paarisaja.

Esialgu üllatas, et Pärtna ülevaates ei olnud üldse mainitud Silvia Urgase debüütkogu “Siht/koht”, aga siis vaatasin, et see oli sees juba eelmises aastaülevaates. Mõneti eksitav, sest raamat ilmus tegelikult 2016. aasta jaanuaris, kuigi sisse märgiti aastaks 2015. Nii jäi eelmise aasta kõige hinnatum ja enim tähelepanu saanud luulekogu Loomingu aastaülevaatest nüüd täiesti välja.

Kui uusi algupäraseid luulekogusid ilmub Eestis mahus, mis võimaldaks ühel inimesel neist hea tahtmise korral tõesti täieliku ülevaate saada, siis proosa puhul oleks see muidugi mõeldamatu. Kaupo Meiel ei ole hakanud selles osas mingit statistikat tegema, vaid esitab ülevaate ilukirjandusliku dialoogi vormis. Tema poolt mainitud teostest on käinud siit (minu silme alt) läbi Kai Aareleiu “Linnade põletamine” ja Katrin Johansoni “Atlantis abajas”, aga ka Mart Kadastiku “Nüüd ma siis kirjutan”.

Kuna korraliku ülevaate koostamine aasta jooksul ilmunud proosaraamatutest on ühe inimese jaoks sisuliselt ülejõukäiv ülesanne, sest isegi parima tahtmise korral ei suudaks ju keegi neid kõiki üksinda läbi lugeda, võiks Looming lasta kirjutada edaspidi selliseid ülevaateid vähemalt romaanide ja novellikogude kohta eraldi. Viimaste hulgast on käinud siit läbi näiteks Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood”, mida Meiel ei maini üldse.

Täiesti omaette teema on selliste autoritega, kes on küll tihedalt Eestiga seotud, kuid kelle teosed ilmusid algselt mõnes teises keeles, nagu Sofi Oksaneni “Norma” ja David Messeri “Sigmund”. Minu arvates vääriksid ka nemad eraldi aastaülevaadet. Samuti debüütromaanid, sest kui panna seal kõik asjad ühte patta, siis on lõpuks tulemuseks lihtsalt laialivalguv heietamine, mis ei anna head ülevaadet millestki.

Luuletistega esinevad Loomingu selles numbris Asko Künnap, Indrek Hirv, Marko Kompus, Alo Lõhmus, Kärt Hellerma, Kai-Mai Olbri (raamatud laual / on toit, mida süüakse / vaid silmadega ja muusiku käed on / pillidesse peidetud / helide leidjad ja kui sul puudub suund, / siis ei piisa sellest, et / on paat ja vesi). Avo Üprus on kirjutanud kaks lehekülge loetamatut teksti… lühivormidega astuvad üles veel Mats Traat, Mihkel Mutt (loetav), Mari Saat (asjalik), Ira Lember (huvitav teema, vanadest näitlejatest), Elvira Mihhailova (samuti põnev, unustatud luuletajast), Toomas Kall (kuidas Jan Kaus “Kevadet” kirjutaks).

Andrus Kivirähk on kirjutanud näidendi “Vaimude tund Koidula tänavas”, mille tegevus leiab aset Tammsaare muuseumis (esietendub täna). Avaldatud on Toomas Haugi kõne tiitli “Klassiku sõber” (seda jagab Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts) üleandmisel Heidi Sarapuule; Maarja Vaino mõtisklus, mille kohaselt Tammsaare loomingu võtmeprobleemid on seotud kiusatusega (haakub hästi Kivirähki näidendiga, mõlemas muu hulgas juttu sellest, et Tammsaare lähtus sisuliselt Piiblist).

Toomas Pauli juba 2011. aasta lõpus kirjutatud esseest “Teksti polüfoonilisus”, mis räägib raamatutest tema elus: “Olen kirjeldanud oma noorpõlve lugemisi ja lektüüri ühes autobiograafilises raamatus, ja korrata ei ole mõtet. Pigem mõtiskleda, miks siis mind kuigivõrd ei paelu ilukirjandus ega romaanid, vaid tarbekirjandus.” Skeptikud ütleks selle peale muidugi, et ka tema armastatud teoloogia on rohkem ilu- kui tarbekirjandus, segu vanadest muinasjuttudest, fantastilistest väljamõeldistest ja luuludest, mida tajutakse millegi praktilisena üksnes usu tõttu. Võib-olla on siis asi lihtsalt selles, et Piibel on nii võimas kirjandusteos, mille kõrval muu looming ei olegi usklike silmis enam väga tähtis.

Eda Ahi arvustab Berit Kaschani luulekogu “Ma naeran magades”, leides, et see ei meenuta tervikuna ühegi teise nüüdisaja luuletaja loomingut, ent “kui tahta tõmmata kirjandusloolisi paralleele, kipub kogu lugedes temaatiliste põhihoovuste, leidlike kujundite ja stiilse iroonia poolest vägisi meenuma Betti Alver, eriti tema “Torma ja tuli”, mis…”

Rolf Liiv kirjutab Kaur Riismaa kogu “Soekülm” kohta, et see “on väga selgepiirilise kompositsiooniga teos, mis on üles ehitatud kontrastidele ja vaheldusele” ning see “on selgelt vertikaalse, sakraalse mõõtmega teos.” Asta Põldmäe aga kirjutab, et Mathura “Jääminek” on “väga terviklik teos”, milles “näib tuikavat uute proosateoste tõotuslikku kuma.”

Leo Luks arvustab Kalle Käsperi “Filosoofilisi novelle”, märkides, et “pealkiri ongi selle kogumiku kõige suurem õnnestumine, kuid ometigi on ta eksitav, omamoodi vingerpuss lugejale”, sest filosoofilised probleemid vilksatavad aeg-ajalt üksnes taustal. “Filosoofilisi novelle” on “kerge ja põnev lugemisvara, segu olmekirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Sobilik näiteks suvel randa kaasa võtta…”.

Janika Kronberg kirjutab kirjanduskriitik Arno Oja artiklite kogust “Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989-2016”, leides sealt ka üht-teist, mis väärib arvustamist, näiteks: “Ka raamatu koostamine, tekstide järjestamine, komponeerimine on looming, mida ma Arno Oja raamatu juures kohati ei taba…”.

Eesti PEN-i president Kätlin Kaldmaa, kes valiti eelmise aasta sügisel ühtlasi organisatsiooni PEN International välissekretäriks, kirjutab selle ühenduse töödest-tegemistest. Tänavu toimub nende iga-aastane suur rahvusvaheline kongress Ukrainas.

Kai Aareleid kirjutab pikemalt 2016. aastal Finlandia preemia saanud Jukka Viikilä romaanist “Akvarellid Engeli linnast”, mis peaks ilmuma eesti keeles selle aasta sügisel. Peeter Olesk aga Hannu-Pekka Lappalaineni raamatust “Lukijan silmin. Matkalla Kafkaan, runoon ja Viroon”. Avaldatud on veel kirjanike liidu järelehüüd Lembit Kurvitsale.