“Paula käis aiamajas vaid ühe korra, sest seal oli ainus veel töökorras stereomakk ja ta tahtis mulle lasta Joe Zawinuli kassette, mis ta oli Viinist kaasa toonud. Samal päeval sõitsin ma raamatuesitlusele, see oli kolmapäev, reedel sai ta õnnetult surma. Kujutan endale sageli ette, et ta tuleb meile külla koos oma viimase peika Philipiga, minu kujutluses on neil laps, tüdruk, Emma, ja kui nad tulevad, teeme talle ja Philipile ja Emmale aseme ateljeesse ja täidame külmkapi hea ja paremaga, ent siis ei suuda ma meenutada, mis talle iseäranis maitses…”
Austria kirjanik Michael Köhlmeier (sünd. 1949) on pühendanud oma novelli “Idüll uppuva koeraga” (2008, e.k. 2022), mille on saksa keelest tõlkinud Heli Mägar, enda abikaasale ja lastele, eriti “meie armsale Paulale”. Paula Köhlmeier (1982–2003), kes sai oma nime enda isapoolse vanaema järgi, oli paljutõotav noor kirjanik, kes hukkus õnnetult 2003. aasta augustis. Ta läks koos ühe külla tulnud sõbrannaga enda kodulinna kohal mägedes kõrguvatesse lossivaremetesse, kuid teel sinna nad ilmselt libisesid ning veeresid mäest alla umbes 50–100 meetri kaugusel asunud matkarajale. Sõbranna vigastused olid kergemad, aga Paula suri saadud peahaavade tõttu järgnenud ööl haiglas.
“Paula surmast saati ei maga me enam eriti hästi. See tähendab, et meie uni on katkendlik. Monika ütleb, et on jõudnud sellega vahepeal harjuda. Mina ei ole sellega harjunud. Ma ärkan üles ja tunnen, et ei jaksa enam, mõtlen: mul pole enam jõudu magada. Varem oleks see mõte tundunud mulle paradoksaalne. Mispärast on magamiseks tarvis jõudu, uni tähendabki ju seda, et jõud on otsakorral?”
Paar aastat pärast Paula surma ilmus tema vanemate koostatud kogumik tütre proosapaladest (tuntud kirjanik on ka tema ema Monika Helfer). Kriitikute hinnangul olid need küll veel kohati toored, kuid samas üpriski originaalsed. Nende autorit peeti silmapaistvalt andekaks. Leiti, et muidu oleks teda nimetatud uueks hääleks noores Austria kirjanduses, aga nüüd jäi tema looming justkui ettekuulutuseks millestki suuremast, mida enam ei järgne.
“Iga päev käime Paula haual, Monika ennelõunal, mina õhtul, nädalavahetusel käime koos. Kanname hoolt, et küünlad ei kustuks. Räägime temaga, kumbki omaette. Monika jätab hüvasti, pannes sõrme Paula pildile, mina, pannes sõrme mullale, sinna, kus puhkab tema pea, mida hoidsin nii tihti käte vahel, kui ta veel laps oli, aga ka hiljem, viimati, kui käisin hommikul pool kaheksa tal rongijaamas vastas, ta jooksis käed avali mulle vastu, jaamakorraldaja naeris ja ütles, et ta sooviks, et keegi teda kunagi niimoodi tervitaks.
Kalmistul käimine mõjub meile hästi. Seepärast ei taha ma teha pikemaid reise, et lugejatega kohtuda.”
“Idüll uppuva koeraga” ei räägi Paulast ja temaga juhtunust otsesõnu just palju, pea kõik vastavad lõigud leiab juba käesolevast postitusest, kuid see on siiski kogu seda novelli läbiv teema – baas, millele toetub pealisehitis, kui laenata mõisteid, mida ei ole siin kasutatud päris nende marksistlikus tähenduses.
Huvitav fakt: umbes nädal enne Paula Köhlmeieri surma viibisin läbi Euroopa hääletades mõned päevad Austrias, ronisin seal ka mingi mäe otsas asunud varemetesse ja mõtlesin “Ohhoo, siit küll ei tahaks alla kukkuda!”, aga see oli kusagil mujal, selle väikese koha nimi mulle enam ei meenu, mitte tema kodulinnas – see siis minu tee peale ei jäänud.
P.S. Paula Köhlmeieri postuumselt ilmunud jutukogu nimiloo ingliskeelse tõlke leiab selle lingi tagant.