Rubriik: kirjandus

H. G. Wells “Venemaa pimeduses”

“1917. aasta lõpus tabas Venemaad krahh, kõige täielikum, mis iial on ühe tänapäevase ühiskonnaga juhtunud. Kui Kerenski valitsusel ei õnnestunud rahu sobitada ja Briti sõjalaevastik ei suutnud leevendada olukorda Balti tiival, lahkusid Vene armee riismed, relvad käes, rindelt ja läksid tagasi Venemaale; relvastatud talupoegade laviin tulvas kodu poole lootuseta, varustuseta ja igasuguse distsipliinita. See hävinguaeg oli täieliku ühiskondliku kaose aeg. See oli ühiskonna lagunemine. Paljudes kohtades Venemaal puhkesid talupoegade ülestõusud. Mõisate põletamist saatsid sageli üsna kohutavad metsikused. See oli meeleheitel inimloomuse halvimate jõudude vallapääs, ja enamlased ei kanna nende toimepandud õuduste eest sugugi suuremat vastutust kui, ütleme, Austraalia valitsus. Peterburi ja Moskva tänavatel tungiti inimestele päise päeva ajal kallale ja nad rööviti paljaks, ilma et keegi oleks vahele astunud. Mõrvatute laibad vedelesid vahel päev otsa rentslis, ja pidevalt mööda voorivad jalakäijad ei teinud neist väljagi. Relvastatud mehed, kes sageli nimetasid end punakaartlasteks, tungisid majadesse, rüüstasid ja tapsid.”

Briti kirjanik Herbert George Wells (1866-1946) oli enese määratluse kohaselt “kollektivist”, kes unistas avaliku vandenõu kaudu saabuvast uuest maailmakorrast, mis kehtestaks ülemaailmse valitsuse. Seda arvestades võib näida isegi üllatav, et tema käsitlus toonasest Venemaast on nii kriitiline, kuid tegelikult siin vastuolu ei ole. Wells näeb enamlastes ideoloogilisi dogmaatikuid, kes on riigivalitsemises kogenematud, kuid mõistab nende püüdlusi.

“Marksistid on samasugused inimesed nagu kõik ja ma pean tunnistama, et oma loomulaadi ja elukogemuse tõttu suhtun ma neisse sooja sümpaatiaga. Nad peavad Marxi oma prohvetiks, sest usuvad, et Marx kirjutas klassisõjast, ekspluateeritavate halastamatust sõjast ekspluateerijate vastu ja ennustas ekspluateeritavate võitu, kõigi maade vabanenud tööliste juhtide diktatuuri (proletariaadi diktatuuri) ning sellest tõusvat kommunistlikku aastatuhandet. See doktriin ja ennustus on tugevasti mõjutanud kõigi maade noori inimesi, eriti energilisi ja vastuvõtlikke, kellel on puudulik haridus ning kes on vaesed ja takerdunud kehtiva süsteemi lootusetusse palgaorjusse. Nad tunnevad oma nahal meie süsteemi ühiskondlikku ebaõiglust, rumalat hoolimatust ja otsatut jõhkrust, mõistavad, et see solvab neid ja toob nad ohvriks, seepärast pühenduvadki nad selle purustamisele, et sellest vabaneda. Nendesuguste mässuliste tekkimiseks pole kurikavalat propagandat vajagi; neid hariduseta jätnud ja orjastanud ühiskondliku korra puudujäägid ise levitavad kommunistlikku liikumist kõikjal, kus iganes areneb tööstus. Marksistid oleksid esile kerkinud isegi siis, kui Marxi ennast poleks olnudki.”

Tema käsitluse kohaselt olid enamlased ainsad, kes olid piisavalt hästi organiseerunud ja ühtse sihiga, et maailmasõja mõjul kaosesse langenud Venemaal kord majja lüüa. Tema arvates võisid nad küll olla oma ettevõtmistes mõnes osas eksiteel, kuid olid oma püüdlustes ausad. Ta korrutab pidevalt, et Venemaa hädades ei ole süüdi enamlased ja need on hoiatuseks ka teistele riikidele, mis võivad minna sama teed, kui oma ühiskondlikku korda reformida ei suuda.

“Venemaa pimeduses” ilmus inglise keeles 1921. aastal, koondades juba varem ajalehes Sunday Express avaldatud artikleid, milles Wells kirjutas 1920. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses Venemaal nähtust ja kuuldust. Ta viibis seal vaid paar nädalat, kuid kohtus selle lühikese aja jooksul paljude inimeste, sealhulgas Lenini endaga.

Wells oli Venemaal vana sõbra Maksim Gorki külalisena. (1919. aasta lõpus Venemaalt põgenenud Dmitri Merežkovski kirjutas 1920. aasta novembris Wellsile adresseeritud avalikus kirjas, et Gorki on hullem kui enamlased, sest kui nood tapavad ihu, siis too tapab hinge.)

David Vseviov märgib väikesele raamatukesele lisatud põhjalikus järelsõnas, et “kuigi Wellsi muljed ja järeldused sisaldavad palju naiivsust, suutis ta paari nädala jooksul näha ja mõista ikkagi rohkem, kui paljud mitme kuu või isegi mitme aasta jooksul.”

Kulle Raig “Vikerkaare värvid”

Maalehe uue raamatusarja avaraamatu, mis ilmus soome keeles juba 2001. aastal (eesti keeles esmakordselt 2003. aastal), kui Lennart Meri lõpetas oma teist ametiaega Eesti Vabariigi presidendina, alapealkiri ütleb, et selles on kujutatud “Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi”. Ja nii see tõesti on. See on soe, nostalgiline pilk, millega tema elukäiku siin vaadeldakse. Kaugel sellisest hoiakust, millega kohtlevad antud subjekti Virkko Lepassalu “Süümepiinadeta” (2005) või Henn Põlluaasa “Lennart Meri. Vabaduse valus valgus” (2011), kuigi samas siiski mitte täiesti kriitikavaba pilk.

“Vastuoluline, kohati arrogantne, lapsemeelselt süüdimatu, enesekindel, korraga niihästi koomiline kui ka lummav ja väga teadlik oma karismast – kõik need omadused olid Lennart Meris nähtavalt olemas,” kirjutab Raig. “Minule on kõige selgemini mällu sööbinud tema julgus – mis ajuti lähenes ülbusele –, tavatu uudishimu ja pidev valmisolek kohe tegutseda.”

“Ta oli nagu jooksja stardipakkudel, kes ootas stardipüstoli pauku, et minema söösta. Mis puudutab tema tohutut teadmistepagasit, siis kahtlemata kasutas ta seda ka võimuvahendina. Tantsuterminoloogia juurde jäädes ütleksin, et Meri imelistes piruettides oli suur annus teadlikku esinemist, mingit sihilikku šamanismi, millega ta kas lõbustas või šokeeris oma publikut,” lisab ta samas.

Läbi on käidud Meri elu alates lapsepõlvest kuni presidendiks saamiseni, teksti kokku umbes 170 lehekülge. Selge see, et nii väga detailseks minna ei saa, kuid sellele vaatamata on tegemist küllaltki põhjaliku ülevaatega. Peamiseks puuduseks minu arvates see, et ei ole lahatud täpsemalt Meri suhtumist nõukogude võimu, mis näib olevat aja jooksul mõnevõrra muutunud.

Näiteks: kui lugeda tema jutustust “Laevapoisid rohelisel ookeanil” (1961), siis võiks arvata, et selle autor on lausa paberitega kommunist, ning isegi veel “Hõbevalge” (1976) järelsõnas teatab Meri muu hulgas: “Usun, et kultuurikontaktid ja tänapäeva sotsialistlik internatsionalism ei ole uued nähtused, vaid uued kvaliteedid. Nad on alati toiminud, nii kaugele kui silm ulatab seletama. Jaotagu nad ajas hõredalt nagu kosmiline tolm, ajavool annab neile massiivsuse ja kaalu. Ühtse kultuuriloo taustal peaksime niinimetatud rahvuslikes tunnustes nägema ajalisi ja ajutisi nähtusi, mida ei saa absolutiseerida ega konservipurki sulgeda, veel vähem kõrvalmõjudest puhtaks filtreerida, et niiviisi jõuda mingi eheda algkultuurini. See nostalgilise hõnguga igatsus osutub steriilseks mõttekujutluse viljaks, mida tegelikkuses pole olnudki. Arengu ja avastuste paatos peitub kultuurikontaktide jälgimises ja teadlikus arendamises eriti nüüd, kus sotsialistlik internatsionalism on muutunud nõukogude rahvaste ühenduse tähtsaks ideeliseks aluseks ja enesestmõistetavaks elupraktikaks. Selle eelduseks on sotsialistliku majanduse ja tehnika areng, mis kõige otsesemalt vormib enam kui saja rahva elulaadi, tugevdades nende ühiseid jooni, täies kooskõlas rahvusliku eripära tunnustamise ja arvestamise leninliku põhimõttega.”

Oli see vaid kummardus ajavaimule, domineeriva kultuurikoodi järgimine või ka tema enda toonaste sisemiste veendumuste väljendus? Oleks ju huvitav teada, kuidas need asjad siis tegelikult olid. Meri raskustest nõukogude süsteemis toimetamisel on juttu küll suht palju, aga tema kohanemist selle süsteemiga peetakse justkui tabuteemaks, millest ei maksa rääkida. Ometigi on ju ka see lõpuks lahutamatu osa tema loost.

Kuigi eks asju võib muidugi alati näha erinevate nurkade alt, tõlgendada isemoodi, näiteks Toomas Karjahärm ja Väino Sirk kirjutavad raamatus “Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940-1987” (2007) siin juba viidatud “Hõbevalge” kohta, et “Meri tegi lugejatele selgelt tajutavaks kaua mahavaikitud tõsiasja, et muinas- ja keskajal olid kontaktid meritsi efektiivsemad kui läbikäimine maitsi, mis murendas venepärast kujutlust Eestist kui Venemaa ripatsist ning ülendas eesti ajaloo suveräänset tähendust.” Okei, olgu nii, aga kuhu asetuks “kohanemise ja vastupanu” skaalal “Laevapoisid rohelisel ookeanil”? Seda ei anna küll kuidagi “õigeks rääkida”.

* * *

“Läände orienteerumisest hoolimata ei unustanud Meri kunagi geograafilist tegelikkust. Ta on öelnud, et Eesti naabriks jääb alati Venemaa, tahavad eestlased seda või mitte. Seetõttu on eestlastele ikka kasulik, et Venemaa hoiak oma naabri suhtes oleks heasoovlik. Meri visiooni kohaselt peab Eesti suutma leida suurriikidevahelisel jõuväljal sellise rolli, mis tagab talle rahu ja turvalisuse. Ta rõhutas, et eestlastel tuleb õppida selliste väikeriikide diplomaatiast, kes on suutnud oma sõltumatuse säilitada,” kirjutab Raig.

Aki Ollikainen “Must muinasjutt”

Kaunis sünge jutustus, mis koosneb kahest vaheldumisi kulgevast loost. Ühe tegevus leiab aset 1930-ndatel, kui Soomes tegutsesid piiritusevedajad ja veritsesid kodusõja löödud haavad. Teises on minajutustaja ametis romaani kirjutamise ja oma muude probleemidega tänapäeval. Ühte põimib need nn. Tattarisuo juhtum (1930-ndate alguses leiti sealt inimeste kehaosi, mida oli kasutatud mingisugustes rituaalides).

Tekstis mainitakse korduvalt ka Eestit…

“Hurtsiku ümber vedeles tühje pitsapakendeid ja õllepudeleid ja mõni Eestist toodud viinapudel.”

“Ta rääkis, et tühjades hallides elutses alati roodu jagu Eesti töömehi, kes läksid nädalavahetusteks koju ja tulid esmaspäeval jälle tagasi.”

…aga need on vaid paar juhuslikku kõrvalepõiget, toodud siin välja üksnes selleks, et oleks näha millises kontekstis Eesti kõnealuses teoses äramärkimist leiab.

Kui peaks võtma selle raamatu kokku ainult ühe sõnaga, siis sobiks selleks minu arvates kõige paremini: võõrandumine.

“Miks muutus ümbritsev maailm päev-päevalt võõramaks? Miks hakkasin ma vaatama oma elu väljastpoolt? Kui muutusin iseendale võõraks, muutusid võõraks ka mu lähedased. Argipäev muutus kummaliseks, kellegi tundmatu inimese argipäevaks. Ärkasin hommikuti võõras kehas, võõras majas. Elasin võõra inimese elu.”

Selline eksistentsialistlik ängistus, mida minajutustajas tekitavad nähtavasti nii isiklikud läbielamised kui ka Soome ajalugu, millele tema poolt kirjutatud tekst (toodud teoses kaldkirjas) tugevalt toetub (kuni ta sellega viimaks üheks saab).

Lõpetuseks siin veel mõned valitud katked…

“Oststin jaamast kasti õlut. Minu käsikirja kilekotti pakitud lehed olid tagaistme ees põrandal laiali. Mõtlesin, kuhu peaksin järgmiseks sõitma, kui järgiksin siiani kirjutatud lugu.”

“Viskasin tühja õllepurgi tagaistme ette põrandale. See kukkus suu allapoole ja purgi põhja jäänud viimased õlletilgad voolasid käsikirjalehtedele.”

“Küünitasin ja võtsin tagaistme eest käsikirjapaki. Lehed ei olnud enam õiges järjekorras, stseenid olid segamini. Niikaua, kui lool puudus lõpp, tiirlesid sündmused ringi ilma kronoloogiata.”

Värske Rõhk, kevad 2017

Noorte autorite loomingut (nii luulet, proosat, tõlkeid, kriitikat kui esseistikat) avaldav kirjandusajakiri Värske Rõhk hakkas ilmuma juba 2005. aastal, aga nagu suurem osa Eesti rahvast, nii ei olnud ka mina seda seni kätte võtnud. Kui kunagi ilmus veidi sarnane ajakiri Noorus, siis oli selle trükiarv umbes 100 korda suurem, aga toona puudus see-eest võimalus pääseda sellele ligi interneti kaudu.

Seda võimalust ei maininud ma siin nüüd juhuslikult. Võtsin ise ajakirja viimase numbri poest paberkujul, sest lugesin selle kaanelt, et seal on avaldatud intervjuu Andris Feldmanisega ja Silvia Urgase mõtteid Bob Dylanist, aga nüüd vaatasin, et mõlemad lood on vabalt loetavad ka veebis. Ajakirja vanemad numbrid on tasuta kättesaadavad koguni täismahus (.pdf failidena).

Jim Ashilevi intervjuu Feldmanisega pakkus huvi, sest läinud aastal sai loetud tema debüütromaan “Viimased tuhat aastat” ja olen lugenud hiljem ka selle arvustusi. “Kohe pärast raamatu ilmumist kartsin ma kõige rohkem, et ta mattub lihtsalt üldise raamatu- ja kultuurilaviini alla, enne kui ta hingatagi jõuab,” räägib Feldmanis. Nojah. Nii siis küll ei läinud, aga eks sedasi võib juhtuda ka paremate teostega. Selles mõttes on kriitika roll tõesti väga oluline. See, et ilmunud raamatutest kirjutataks, et neid üldse märgataks.

Ühtlasi on ajakirjas avaldatud ka Evelyn Fridolini arvustus, kus ta leiab, et “Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat” mõjub pärast lugemist masendavamalt kui lugemise ajal.”

Urgase puhul huvitas, mida see praegusaja Eesti tunnustatuim noorpoeet viimasest Nobeli kirjanduspreemia laureaadist siis arvab. Lugedes tundsin, et mina kuulun ikka hoopis teise põlvkonda. Urgas kirjutab, et “Dylan oli tõeline 1960. aastate põlvkonna hääl, kellelegi teisele on raske seda tiitlit omistada.” Lause esimese poolega olen täiesti nõus, teisega üldsegi mitte. Nii kategoorilised väited on alati vaieldavad. Minu meelest oli neid hääli palju rohkem, aga samas pärinen ju ka ise hoopis hilisemast ajast.

“Laureaadi isikust on samas tähtsam see, et nüüd on laulusõnadele kui kirjandusvormile nii kõrgel tasandil ka formaalselt tunnustus antud,” märgib Urgas. “Kasvasin küll üles Vonneguti ja Viidinguga, aga kahtlen sügavalt, et oleksin kirjutama hakanud, kui ei oleks olemas olnud Bright Eyes’i Conor Oberstit (keda on korduvalt “uue põlvkonna Dylaniks” nimetatud) ja teisi muusikuid, kes oskasid mu tundeid väljendada siis, kui mul endal sõnadest väheks jäi.”

Mõte täiesti arusaadav, aga… minu jaoks seostus sõnaühendiga “Bright Eyes” hoopis üks Art Garfunkeli laul (1960-ndate põlvkonna hääleks olid kindlasti ka Simon & Garfunkel, minu arvates mitte vähem kui Dylan), samanimelisest bändist ei olnud seni üldse kuulnudki või siis ei mäletanud neist enam midagi (tegutses aastatel 1995-2011, nagu nüüd Wikipediast vaatasin).

Nii et mingi põlvkondlik kultuurilõhe oli lugedes täiesti tuntav.

Ilukirjanduse osas selles ajakirjas küll midagi väga meeldejäävat ei olnud, aga üldmulje jäi parem kui viimast Loomingut lugedes. Noored on veidi omanäolisemad, mõjuvad tõesti värskemalt. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et nad ei ole jõudnud ennast veel nii tühjaks kirjutada. Küllap siis veel jõuavad.

Looming nr. 4, 2017

Kõigepealt 85 lehekülge ilukirjandust, millest mind suutis kõnetada vaid 5.9% ehk need viis lehekülge, kuhu oli paigutatud üks luuletus, millega esines Kai Aareleid (loe mind / nagu luuletust / loe kiirustamata…). Ülejäänu võinuks vabalt lugemata jätta, aga selle teada saamiseks pidin lugema kahjuks läbi ka selle 94.1%, mille kohta eelöeldu kehtib.

Järgmised 50 lehekülge olid seevastu palju huvitavamad.

Mudlum, keda intervjueeris Carolina Pihelgas, ütles muu hulgas: “Mina arvan, et kirjanik ise ei pea oma tekste analüüsima. Ta ei pea seda oskama seletada, miks tal on kirjas nii ja mitte teisiti. Ma ei ole ju spetsiaalselt otsinud ega leiutanud seda viisi, kuidas ma juhtun maailma nägema ja kirja panema. See on niimoodi antud.”

Kellele on, ja kellele pole. Muidugi ei pea keegi enda tekste ise analüüsima, aga vahest on seda siiski huvitav teha. Ja minu meelest on seda ka huvitav lugeda. Ilukirjanduslikud tekstid, sealhulgas luuletused, võiksidki olla tegelikult mõnikord varustatud autori kommentaaridega. Teiste tõlgendused mind nii palju ei huvita, aga vahest tahaks lugeda seda, mida autor ise midagi kirjutades mõtles. (Seda üldisemalt, mitte selle konkreetse autoriga seoses.)

Madli Pesti annab kiire ülevaate 2016. aasta teatritekstidest, mainides sealhulgas paari, mis jõudsid publiku ette Ugalas tehtud lavastustena. “Lavastaja Vallo Kirsi palvel seadis Lennuk draamavormi Tammsaare romaani “Kõrboja peremees”, pealkirjaga “Kõrboja perenaine”, kus pealkirjale vastavat fookuse nihet küll eriti selgelt ei sündinud,” kirjutab Pesti, tuues ühtlasi välja, et “Lennuk oli 2016. aasta viljakaim näitekirjanik – temalt ilmus viis teksti. Vahest pole siis kiirustamismärkide märkamine päris meelevaldne.”

“Klassikalaineil liikudes esindab lavastajadramaturgiat “Soo”. Dramatiseerija ning lavastaja Eva Koldits on rõhutanud Lutsu jutustuse müstilist õhkkonda, tulemuseks visuaalne kunstiteos, kus narratiiv pole tingimata esiplaanil,” märgib ta samas.

Cornelius Hasselblatti “Eesti kirjanduse ajalugu” on lahanud Sirje Olesk, Tiina Ann Kirss ning Jaak Urmet. Neist viimane küllaltki kriitilises, aga minu arvates asjalikus võtmes. Väärib kindlasti lugemist. Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg vastab Urmeti arvustusele kohe samas pikema heietusega, mis kujuneb suureks ülistuslauluks Jaan Unduskile. Lugedes tundub kohati, et see on satiiriline paroodia, aga vaevalt Kronberg seda nii mõtles. Mulle näib see kohaliku “vaimuaristokraatia” omamütoloogia ehitamine veitsa naeruväärne, mõjub donkihotlikult. Parem olnuks nendest lehekülgedest osa Urmetile eraldada, et ta saanuks kirjutada Hasselblatti raamatust pikemalt ja veelgi põhjalikumalt.

Anna Verschik mõtiskleb Viivi Luige ainetel. Järgnevad tavapärased arvustused, aga neist lasin ma vaid silmad üle, nagu ka järgnenud kroonikast ning artiklitest Rootsi kirjanduselus toimuva kohta. Võib-olla loen neid mõni teine kord, võib-olla mitte. Eks tulevik näitab.

Akadeemia nr. 4, 2017

Aarne Rubeni “Nõiaprotsessid Eestis”, millest ka siin juttu olnud, saab Tiina Vähi väga põhjaliku arvustuse läbi pihuks ja põrmuks tehtud. Vähi oli raamatu eelretsensent, kuid tema kriitika selle raamatu käsikirja sellises teostuses avaldamiskõlbulikkuse kohta jäi kuulda võtmata. Tuleb välja, et Ruben on keeranud kokku paraja segapudru, kus saksakeelne hund tõlgituna hundiks on veel üks väiksemaid vigu.

“Süstemaatilised faktivead ja nende moonutused tekitavad usaldamatust raamatus esitatud faktide vastu üldse,” kirjutab Vähi. “Kui ilukirjanduses on lausa lubatud luisata, siis teaduses ei respekteerita faktivigu ega moonutusi ning seepärast ei liigitu see teos populaarteaduslike raamatute hulka. Ajaloolase jutustamisvabadus on piiratud faktidega.”

Tavalugejale, kes ei ole ise vastavaid arhiivimaterjale uurinud, ei tule ilmselt pähegi kontrollida, kas Rubeni poolt väidetud asjad ka tegelikult kusagil nii kirjas on (ikka ju eeldatakse, et kui autor on juba oma teksti viidetega varustanud, siis on need korrektsed), aga teemaga ise lähemalt tegelenud inimestele torkab valskus muidugi teravalt silma.

Äärmiselt kurb ja kahetsusväärne juhtum.

Seda enam, et suurtele möödalaskmistele juba enne raamatu avaldamist Varraku erialase toimetaja Marek Tamme tähelepanu juhiti. Käsikirjaga võinuks ju veel tööd teha. Nüüd aga tekkis olukord, kus raamatus selle retsensendiks märgitud Vähi oli sunnitud teosest avalikult distantseeruma, sest tema ei soovitanudki seda üldse sellisel kujul avaldada.

Akadeemias on veel juttu Rootsi-aegsest kohtukorraldusest Liivimaal, autismi ja loomingulisuse seostest, literalismist ja konktekstualismist ning muutustest Eesti kanepiväitluses ja selle mõjust uimastipoliitikale.

Avaldatud on tõlge Heikki Pihlajamäki artiklist Rootsi 1630. ja 1632. aasta kohtureformi ja talurahvakohtude kohta Liivimaal (“…allikapõhine sissevaade Liivimaa alamastme kohtutes toimunusse vahetult Rootsi aja alul, kui pilt peaks näitama ulatusliku kohtureformi elluviimist, kuid tegelikult joonistuvad välja hoopis varasema traditsiooni jõudsa jätkumise kontuurid,” kirjutab Marju Luts-Sootak).

Marianne Paimre artikkel kanepiväitluse mõjust uimastipoliitikale annab küll kena, kuid piiratud ülevaate, sest põhjalikumalt on vaadeldud ainult Postimehes, Eesti Päevalehes ja Delfis avaldatud artikleid. Viimastel aastatel on olnud selle debati suurimaks eestvedajaks ju pigem nihilist.fm (peavoolumeedia ei näita suunda, vaid lohiseb järel), reaktsiooniliste jõudude juhiks ETV “Pealtnägija”.

Indrek Ojam arvustab Leo Luksi doktoritöö põhjal kirjutatud raamatut “Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel”. Luuletustega esinevad Heljo Mänd ja Toomas Kiho.

“Vanaema ja Issand Jumal” (Ugala)

Rootsi kirjandusklassiku Hjalmar Bergmani (1883-1931) samanimelisel romaanil põhinev perekonnadraama või tramöödia ehk traagiline komöödia, mille läbivalt pessimistlik alatoon muudab raskeks naermise isegi nende kohtade peal, kus seda publikult ilmselgelt oodataks (hea küll, tegelikult oli mul lihtsalt kurk valus, aga ikkagi). Rohkem kurb kui naljakas.

Kui “Vanaema ja Issand Jumal” valiti 2013. aastal SVT kirjandussaate Babel ekspertide poolt nende viie raamatu hulka, mis peaksid kuuluma Rootsi kirjanduskaanonisse, siis tutvustati seda televaatajatele lühidalt nii: “Veidi unustatud klassika. Täiuslikult jutustatud lugu, mis on üheaegselt nii traditsiooniline kui ka modernistlik. See raamat asub kusagil kodanliku perekonnaloo ning ekspressionismi ja sümbolismi vahepeal. Raamat, mis paneb nii naerma kui nutma…”

Bergmani romaan ilmus rootsi keeles 1921. aastal (e.k. 1994), tegevus leiab aset 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatu esimeses osas meenutab vanaema Agnes Borck voodiserval istudes oma elu möödunud kuuekümne aasta jooksul, tõusmist teenijatüdrukust mõisaprouaks, kemplemist oma uute sugulastega, laste sündi jne. Teises osas leiab tegevus aset tema 75. sünnipäeval. Vanaema on otsustanud mõisa maha müüa.

Kuna ma ei ole ise seda raamatut lugenud, siis ei saa lavastust siin sellega küll hästi võrrelda, aga koosneb see kahest vaatusest, mis põhinevad selle aluseks oleva romaani erinevatel osadel. Enne esietendust (eelmise aasta sügisel) avaldatud info kohaselt pidi see olema ligi neljatunnine maratonlavastus, aga nüüd kestab see tervelt tunni vähem. Vaadates jääbki mulje, et sealt on midagi välja kärbitud, lugu mõnevõrra lühendatud, mistõttu jäävad rõhuasetused kohati veidi segaseks.

Etendusi reklaamides on toodud näitlejatest suurelt esile Luule Komissarov, kelle peagi saabuva 75. sünnipäeva puhul see tükk lavale toodigi, aga kuna teda on esimeses vaatuses näha tegelikult suhteliselt vähe (põhitöö teeb seal Jaana Kena vanaema mälestustes esineva noorema Agnesena), siis võivad osad vaatajad juba pärast seda pettunult lahkuda. Kas nimelt selle pärast, aga vähemalt mingil põhjusel mõned inimesed otse minu ees olnud reast eilse etenduse vaheajal ära läksidki – ja tagasi ei tulnud.

Bergmani romaani on mujal maailmas juba varem korduvalt lavale seatud. Rootsis on mängitud seda raadioteatris ja tehtud selle põhjal kuueosaline teleseriaal. Tegemist ei ole väga paksu raamatuga, kuid hõlmatav periood on siiski ajaliselt pikk ja nii kujunes nüüd eriti esimene vaatus, mis põhineb raamatu esimesel osal, kiireks galopiks läbi erinevate sündmuste. Pildikeste hoogne vahetumine ei jätnud piisavalt aega nende lähemaks vaatamiseks. Viimaks tundus, et etendus saigi juba läbi, kuigi teine pool oli veel ees.

Teises vaatuses domineerib Komissarov. Seega peaks jääma lõpuks ikkagi rahule ka need, kes lähevad seda lavastust vaatama just tema pärast. Kuid lisaks Agnesele on selles tükis loomulikult ka palju teisi tegelasi. Olulisima meesliini moodustavad tema abikaasa Joonatan (Janek Vadi), poeg Gabriel (Rait Õunapuu) ning pojapoeg Naatan (Vallo Kirs). Seda viimast tegelaskuju arendas Bergman hiljem edasi sügavalt autobiograafiliste sugemetega romaanis “Kloun Jac” (1930), mis jäi talle viimaseks.

Bergman suri 1931. aasta 1. jaanuaril, põhjuseks ilmselt morfiini ja alkoholi üledoos. Spekuleerimine selle üle, kas tegemist oli tahtmatu või tahtliku enesetapuga, jätkub veel tänapäevalgi, aga “Vanaema ja Issand Jumal” on just üks selline depressiivne lugu, mida ühelt oma elu nii lõpetanud kirjanikult võib oodata. Peaks minema hästi peale ka neile, kellele meeldis “Niskamäe kired”.