Minu tutvumine Karl August Hindrey (1875–1947) loominguga algas kauges lapsepõlves (juba varem ribadeks loetud) kogumikust “Lõhkiläinud Kolumats”, mis avaldati 1979. aastal Eesti NSV-s sarjas “Eesti lastekirjanduse varamust” mingi hiiglasliku trükiarvuga (raamatut ei ole mul käepärast, veebist otsides tulevad välja nii 45 000 kui ka 80 000). Vaatasin sealt esialgu pilte, mis tundusid siis kohati väga õudsed (aga põnevad), sest lugeda ise veel ei osanud. Vahest lunisin, et seda mulle ette loetaks. Kunagi aastaid hiljem sai loetud ka 1968. aastal Loomingu Raamatukogus avaldatud novellivalik “Ja oli kunagi keegi…”.
Tema romaanidest on mul loetud ainult “Taaniel Tümmi tähelend”, mis ilmus 1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal tolle aja kohta tohutu trükiarvuga 19 000 eksemplari. Rohkem tema raamatuid, peale nende kolme, meil vist kodus ei olnud. Muidu oleksin lugenud võib-olla veel mõnda, sest kirjutas ta meeldejäävalt, huvitavalt. Hiljem olen küll hankinud endale veel Hindrey viimase romaani, alles 1995. aastal trükivalgust näinud “Aovalged aknad”, kuid sellest väljaandest on loetud ainult ees- ja järelsõnad, sest rohkemaks ei ole seni aega jätkunud (ootab oma järge kunagi lugemist vajavate raamatute üha pikenevas nimekirjas).
Usun, et minu lugemus ei erine kõnealuse autori puhul oluliselt sellest, milline see on tänapäeval enamikel eestlastel, kes teda üldse lugenud on. Loetud on peamiselt ikkagi Eesti NSV-s avaldatud väljaandeid, mille tiraažid olid nii suured, et Hindrey teosed jõudsid rohkematele kodustele raamaturiiulitele kui kunagi varem või hiljem. See kogemus läheb kahtlemata mõneti vastuollu Laari mantraga, mille kohaselt oli Hindrey nõukogude ajal eriliselt vihatud ja keelatud autor.
“Teda ei tohtinud ENSV-s isegi mainida, ta oli nii keelatud. Ilmselt on tegemist ikkagi kõige keelatuma kirjanikuga Nõukogude Eestis. Isegi ta lasteraamatud keelati kõik ära. Täismäng,” kuulutas Laar nüüd selle raamatu ilmumise puhul Juku-Kalle Raidile antud intervjuus. Samas stiilis esineb ta ka selles teoses endas – mööndes küll, et Hindrey teoseid Eesti NSV-s lõpuks ikkagi avaldati, aga “kõike seda oli siiski naeruväärselt vähe. Nii ei jõudnudki Karl August Hindrey minu teadvusse mitte oma loomingu, vaid pigem oma värvika kuju kaudu, mille meenutajaid oli tollal meie seas veel täiesti arvestataval hulgal.”
Kirjandusanalüüs jääb nõrgaks
1960. aastal sündinud Laar oli 1968. aastal ilmselt veel liiga noor, et lugeda Loomingu Raamatukogu, aga 1979. aastal juba liiga vana, et lugeda “Lõhkiläinud Kolumatsi”. See isiklik kogemus on vorminud nähtavasti ka tema ettekujutust kogu nõukogude perioodist. Hindrey retseptsioon oli nõukogude ajal kindlasti vastuolulisem sellest, mis paistab Laari käsitlusest. Esialgu oli ta küll keelatud autor, nagu kümned teised, aga hiljem siiski massidesse viidud – üsna laialdaselt loetud klassik. Näiteks 1986. aastal “Eesti novellivara” sarjas avaldatud mahuka valimiku “Kaugekõne” trükiarv oli suurem kui “Taaniel Tümmi tähelennul”, mis kuulus Laari sõnul “oma aja loetumate uudisraamatute hulka.” Selles mõttes kujutab Laari teos endast järjekordset katset tühistada kogu nõukogude aega.
“Kaugekõne” kohta tasub lugeda 1986. aastal ajalehes Sirp ja Vasar avaldatud Kerttu Soansi mõtisklust, mis kinnitab, et Hindrey oli toona Laari eakaaslastele tuntud siiski ka oma teoste kaudu. Soans, kes on sündinud Laarist aasta hiljem, lõpetas sõnadega: “Et vaimustas mind ja paljusid teisi 1986. aastal ilmunud Karl August Hindrey novellivalimik “Kaugekõne” (ja tiivustas lugema 1968. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud kogumikku “Ja oli kunagi keegi”), kas ei võiks see olla objektiivseks lootuseks, et kirjanduselt oodatakse peenetundelist ja humaanset elukäsitlust, et labasuste ja skandaalide kibu hakkab kohe-kohe üle vahutama?! Ehk pöördub kunsti sisemine eneseregulatsioon külmast küllastunult soojale lainele…”
Laar nõustub Peeter Oleskiga, kes leidis, et Hindreyst on raske midagi kandvamat kirjutada, kui ei ole lugenud läbi kogu tema loomingut. Selle raamatu kirjutamiseks ongi ta seda nüüd viimaks teinud, rõhutades, et “Hindrey eluteed tundmata on kahtlane öelda midagi tema loomingu kohta. Ja vastupidi.” Nii tegeleb ta pikalt-laialt ka Hindrey teoste lahkamisega, kuid seejuures jääb muidugi silma, et Laar ei ole erialalt kirjandusteadlane.
Aivar Kull tõi oma arvustuses välja, et lahtisi otsi tulevaste uurijate jaoks jätkub, näiteks hakkas silma Johannes Semperi poolt toodud paralleel Marcel Proustiga, mis vääriks edasiarendamist. Laari teoses puuduvad allikaviited. Seal ei ole ka täpsustatud, milles nägi Semper omal ajal Hindrey ja Prousti ühisosa, aga seda ei ole iseenesest just väga raske oletada. Seda hämmastavam on lugeda Laari sõnu, et Hindrey 1937. aastal avaldatud romaani “Sündmusteta suvi” olevat peetud “omast ajast mitu sammu ees olevaks. Prantsusmaal jõutud romaanide kirjutamisest jutustavate romaanide kirjutamiseni alles kümmekonna aasta pärast.” Prousti “Kadunud aega otsimas” (avaldatud 1913–1927) ei lähe siis nähtavasti arvesse. Sarnaseid kohti, mille peale tahaks küsida “Oota, misasja?”, leidub Laari kirjandusanalüüsis teisigi.
Oli ta siis konservatiiv või mitte?
Karl Martin Sinijärv ja eriti Kaarel Tarand on väljendanud nüüd hämmingut selle üle, et Laar on liigitanud Hindrey konservatiiviks. Selle peale võiks ehk torgata, et ta on võtnud lihtsalt üle nõukogudelikus kirjandusloos kasutatud määratluse (1968. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud novellivaliku saatesõnas kirjutas Ülo Tedre: “Maailmavaatelt ja elukäsitluselt oli Hindrey eesti kirjanikest konservatiivsemaid. Salgamata vastuvõtmatut tema publitsistikast, tuleb aga tunnustada väärtusi, mida sisaldab tema belletristika.”), kuid omistanud sellele omas ajas negatiivsele hinnangule positiivse tähenduse. Aga see oleks vaid pool tõde.
Ka näiteks tuntud Välis-Eesti (aja)kirjanik Arvo Mägi liigitas Hindrey eesti kirjanduses selle suuna esindajaks, keda iseloomustab silmatorkav konservatiivsus ilmavaates. “Üks tihedamini esinev tüüp ta loomingus on aristokraatse hoiakuga, uhke ja kangekaelne, väga konservatiivse ilmavaatega inimene, enamikus mees, tihti autori alter ego,” märkis Mägi. “Kontrastkujuna on kujundatud lodevaid, minnalaskvaid naisi või mehi, kelle puhul autori põlglik suhtumine on ilmne.” Mägi leidis, et kõiges, mida Hindrey kirjutas, “ta rõhutas konservatiivset maailmavaadet, mis kõige selgemini väljendub ta ajaloolistes romaanides.”
“Konservatiivse Hindrey puhul on mees alati subjekt, naine objekt, ta “moraalikoodeks” on (naise suhtes) äärmiselt range. See tänapäeval ülepingutatuna tunduv erootiline “tagurlikkus” ei vähenda Hindrey tõhusust inimhinge analüüsijana,” arvas Mägi, võrreldes Hindreyd selles osas näiteks August Gailitiga: “mõlemad aristokraatse kallakuga boheemlased, maailmavaatelt konservatiivid, mõlemad hella hingega, kergesti haavuvad. Mõlemad gentlemanid. Mõlemate autorite meestegelased tunnevad endil olevat õiguse pea igale naisele ja näevad igas mehes võistlejat, on n.ü. pulli sorti mehed.”
Nii et Hindrey liigitamine konservatiiviks (selle sõna avaramas tähenduses) ei ole kindlasti eksitav ega väär. Kirjanduskriitik Harald Parrest (Paukson) märkis juba tema esikromaani “Suremise eod” (1935) arvustades: “Alalhoidlikkus, konservatiivsus kõige sügavamas mõttes – see termin haarab kõige tühjendavamalt endasse Hindrey elufilosoofia.” Välis-Eesti ajakirjanduseski kasutati Hindrey kohta hiljem määratlusi nagu “üks eesti kirjanduse väheseid konservatiivsema maailmavaate esindajaid“, “veendunud konservatiiv“, “poliitiliselt murdumata konservatiiv” jne. “Loomult konservatiiv” oli ta ka kirjandusuurija Arno Oja hinnangul.
Ilmselt ei tundunud Hindrey omas ajas kaugeltki nii radikaalne, nagu ta paistab tagantjärele Tarandile ja Sinijärvele. Arusaama, et tegemist oli konservatiiviga, võib nimetada valitsevaks kogu senises kirjandusloos. See ei ole nüüd mingi Mart Laari väljamõeldis või isiklik kiiks, mis on tingitud lihtsalt soovist kasutada Hindreyd ära konservatismi upitamiseks. Küsimus on pigem selles, milline hinnang nendele tema juures esinenud joontele antakse. Laari hinnang on muidugi üldiselt positiivne, aga 1930-ndate ajakirjandusest võib leida kergesti artikleid, kus poliitilised oponendid nimetavad teda Don Quijoteks või Sancho Panzaks (Don Quijote roll omistati viimasel juhul Jaan Tõnissonile), väljendades nii hooopis teistsugust suhtumist.
Kas ta sobib eeskujuks tänapäeva noortele?
“Mida veel Hoia Ronk meile jättis? Lisaks oma teostele ilmselt kogemuse, kuidas minna läbi elu järjekindla konservatiivina. Raamatutest aga tema meelest konservatiiviks olemist eriti õppida ei saanud, seda sai pigem teha kellegi konservatiivina elatud elu eeskujul. Ja seda eeskuju Hindrey ka pakkus. Oma elu kaudu on ta õpetanud neid, kes on tulnud tema järel, milline on õige konservatiiv ja milline mitte,” kuulutab Laar.
Tarand tõi oma arvustuses välja, et kui jätta välja Hindrey elu kollasemate seikade käsitlemine, sobiks Laari raamat sõjaeelsesse sarja “Eesti rahvuslikud suurmehed. Elulooline kirjastik noorsoole”. See on sihtgrupp, keda Laar seda teost kirjutades nähtavasti eelkõige silmas pidas. Ei hakka siinkohal peatuma pikemalt küsimusel, kui paljud tänapäeva noored üldse selliseid raamatuid lugeda viitsivad (pakun, et selle põhiliseks lugejaskonnaks jääb siiski 50+ eagrupp). Küll aga jäin ma mõtlema selle üle, kas Hindrey oleks tõesti hea eeskuju tänapäeva noortele.
Ühest küljest oli ta suur rahvuslane ja järjekindel antikommunist, teenides sellega hiljem ära Laari ning paljude tema eakaaslaste, kes vihkasid/vihkavad nõukogude korda, sümpaatia. Teisest küljest aga igavene pummeldaja, sisuliselt alkohoolik, kes elas pidevalt ülejõukäivat elu, lastes maksta oma võlgu kinni teistel. Tema ettekujutus töödistsipliinist jättis samuti kõvasti soovida. Laar kuulutab, et Hindrey jäi lõpuni truuks abielu sakramendile, aga pillub samas ise kahemõttelisi kilde, millega annab mõista sisuliselt vastupidist. Miks peaks selline elu olema eeskujuks tänapäeva noortele?
Ma saan aru, et 1980-ndatel võisid ajalootudengid, kes kuulsid siis Hindreyst räägitud jutte, temas eeskuju näha, aga… kas ei ole nii mõnigi neist võtnud temast eeskuju ka asjades, milles seda olnuks parem mitte teha? Selles mõttes tasuks lugeda minu arvates ikkagi rohkem lihtsalt Hindrey teoseid, mitte proovida jäljendada tema elu.
