Margit Prantsus “Juudi anekdoodid”

Neljapäeval esitletakse Tallinnas, Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses, kogumikku “Kommenteeritud juudi anekdoodid. Ja Saara naeris…”, mille koostaja Margit Prantsus rääkis sellest eile ka telesaates “Hommik Anuga”. Sealt võis jääda mulje, et raamatus leidub palju holokaustinalju, kuid tegelikult on seal vaid üks kild, milles juttu juutidest koonduslaagris. Ja sellegi olla kunagi jutustanud hoopis eesti luuletaja ja kirjandusteadlane Valmar Adams.

Juudid teevad holokausti teemal nalja küll, aga need naljad on ikkagi rohkem teatud eneseteraapia vorm, umbes nagu Tujurikkuja klipid “Küüditamine” või “Eesti otsib neonatsi”, mida ei võta hästi vastu kaugeltki kõik nimetatud rahvuse esindajad ja mis mõjuksid teiste poolt esitatuna täiesti kohatuna.

(Iraani ajaleht Hamshahri on korraldanud prohvet Muhamedi pilapiltide avaldamise vastu protesteerimiseks paaril korral holokaustiteemaliste karikatuuride võistluse, aga see tekitas vastakaid arvamusi isegi islamivabariigis endas – Iraani praegune välisminister on üritanud riiki sellest igati distantseerida ja peab holokausti kohutavaks tragöödiaks, president hukkamõistetavaks inimsusvastaseks kuriteoks.)

On siiski teemasid, millega eriti nalja ei tehta, sest… mille üle on seal naerda?

Prantsus on valinud välja põhiliselt selliseid nalju, mida räägivad enda kohta juudid ise. Need on rühmitatud teemade kaupa tähestikulises järjekorras, alates abielust ning lõpetades ümberlõikamisega. Kokku 40 teemat, umbes 250 anekdooti.

Lisaks nn. goldvinisme.

Mõne teema kohta on nalju rohkem, mõne kohta vähem. Suht palju on nõukogudeaegseid või nõukogude juutidest rääkivaid nalju. Ja selles raamatus kõige sagedamini mainitav linn on Odessa.

Näiteks üks looke juudi anekdoote rääkivate juutide kohta.

Kaks juuti jalutavad.

“Tead,” ütleb üks, “ära on tüüdanud, et kõik kogu aeg ainult juudi anekdoote räägivad. Justnagu teisi rahvuseid polekski olemas!

“Väga õige,” kiidab teine takka. “Ärme mingil juhul täna juudi anekdoote räägime.”

Väike paus.

“Kellest me siis rääkima hakkame?” küsib esimene kõhklemisi.

“Noh… kas või hiinlastest!”

“Hea küll, olgu hiinlastest. Näiteks see: kõnnivad kord Odessas kaks hiinlast, Nan Tan ja Mo Še…”

Tõele au andes tuleb siin märkida, et päris kõik selles kogumikus leiduvad naljad mulle naljakad ei tundunud. Aga selle puudujäägi kompenseerisid küllaga koostaja kommentaarid, milles ta tutvustas käsitletud teemade kaupa lühidalt juutide ellusuhtumist, kultuuri ja ajalugu.

Kummaline oli samas toimetaja (Loone Ots) eessõnas sisalduv väide, et “judeofoobia leidis rahvusriigi koidikul Eestiski pinda, aga suures plaanis on võõraste suhtes umbusklikud eestlased juutidega päris hästi läbi saanud.” Kui selle viimase poolega võib üldjoontes nõustuda, siis esimene tekitas nõutust.

Eesti Vabariik oli ju ikkagi esimene riik maailmas, kus juudid said kultuuriautonoomia, ning meie rahvusriigi loomine innustas otseselt juhtivaid sioniste (nagu Ze’ev Žabotinský, kes 1920-ndatel ja 30-ndatel korduvalt Eestis käis). Eestlaste saatuse võrdlemine juutide omaga oli juba üks C. R. Jakobsoni ja teiste 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja tegelaste jutupunktidest ja suhteliselt palju juute võitles ka Eesti Vabadussõjas.

Judeofoobia leidis siinmail kandepinda eelkõige siiski Teise maailmasõja ajal ja seda toona Eestit okupeerinud imperialistlike ambitsioonidega natsionaalsotsialistliku Saksamaa mõjul (mitte meie rahvusriigi koidikul, vaid selle varjusurmas viibides).

Konrad Lorenz “Niinimetatud kurjus”

Prantsuse kirjanik Romain Rolland esitas psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi kunagi Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks, sest Freudil ei õnnestunud saada kuidagi Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda. Loomade (sealhulgas inimese) käitumist uuriva teadusharu etoloogia üks rajajatest Konrad Lorenz selle auhinna sai, aga sama hästi võinuks ta saada ka kirjandusauhinna. Seda kinnitab tema kolmas eesti keeles ilmunud raamat.

Lorenzi “Kuningas Saalomoni sõrmus” ja “Inimene leiab sõbra” said mul loetud juba lapsepõlves. Nüüd eesti keeles avaldatud (saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas) “Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu” päris nooremale koolieale küll sobilik ei ole, aga seegi on mõeldud siiski laiemale lugejaskonnale, mitte kitsalt eraialainimestele. Viimased leiavad sellest kindlasti palju sellist, mida annab teaduslikust vaatepunktist kritiseerida, aga puht ülesehituslikult on kõnealune teos lugejat kergesti köitev, kaasahaarav lugemine.

Saksa keeles ilmus “Niinimetatud kurjus” esmakordselt 1963. aastal, Nobeli preemia sai Lorenz kümme aastat hiljem. Vahepeal on mõningad üldlevinud seisukohad muidugi muutunud.

Näiteks: kui Lorenz kirjutab, et “Austraalias tekkisid primitiivsetest eellastest eukalüptipuud ja kängurud, Euroopas ja Aasias aga tammepuud ja inimene”, siis täpsustab tõlkija, et “uuemate andmete kohaselt tekkisid inimesed Aafrikas.”

Mõningate veel uuemate andmete kohaselt võis inimese eellane kujuneda välja siiski Aasias ja Euroopas, kuid eks teooriad olegi vastuolulised ning lõplik tõde ei pruugi selguda kunagi. See kehtib mitte üksnes bioloogilise evolutsiooni, vaid ka selliste käitumuslike protsesside kohta, mille vaatlemisele Lorenz on selles raamatus pühendunud. Kuni teadus elab, seni ta otsib. Uute avastuste ja teooriate valguses võivad vanad seletused kaotada oma veenvuse.

“Niinimetatud kurjus”, mida peetakse Lorenzi tähtteoseks, keskendub liigisisese agressiooni temaatikale. Lorenzi kohaselt ei ohusta loomaliigi olemasolu vahetult mitte kunagi röövvaenlane, vaid ikkagi toidukonkurent. Liigisisese võitluse tähtsus seisneb liigi säilimise seisukohalt aga selles, et sama liigi loomad üksteist vältides liigile tervikuna soodsaimal viisil üle kogu kasutatava ruumi ära jaotuksid. Inimene ei ole selles osas erand.

Suurem osa raamatust koondab näiteid teiste liikide käitumisest, mille abil Lorenz näitab liigisisese agressiivsuse evolutsioonilist kujunemist. Autori mure on samas loomulikult seotud inimesega, kelle areng on jõudnud nii kaugele, et see võib seada ohtu kogu planeedi, kui me oma loomupärast agressiivsust kontrolli alla ei saa.

Lahendust leida ei ole lihtne. Lorenz märgib, et teoreetiliselt on küll võimalik agressioonitung sihipärase eugeenika abil tõuaretuse teel välja lülitada, kuid praktikas ei saa sellist meedet kuidagi soovitada. Väljaelamata agressiooni tagajärjel suureneb seevastu kalduvus sattuda õnnetustesse. Nii näeb ta lahendust agressiooni ümbersuunamises, näiteks sporti.

Lorenz usub, et just meie oleme kaua otsitud vahelüli loomade ja tõeliselt humaansete inimeste vahel. Jääb tegelikult arusaamatuks, millel selline optimism põhineb. Kui arvestada, et valmisolek käituda agressiivselt suureneb hulgana kokkusurutuse tagajärjel ja seda soodustab ka anonüümsus (kuulumine parve), siis võiks pigem arvata, et asjad arenevad praegu maailmas halvemas suunas.

Näib, et inimkonna ainus lootus on nüüd enese elajalikkuse teadlik ületamine, kuid selleks on seda ja sellega kaasnevaid ohte vaja endale kõigepealt teadvustada. Ja sellele aitab Lorenzi raamat kahtlemata kaasa. Soovituslik lugemine kõigile riigikogulastele.

Vello Jaska “Kodukeelen”

Helme-Tõrva kirjamehe Vello Jaska luulekogu “Kodukeelen” on mulgi murdes, kuid pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale. Mingit vastuolu selles ei ole, sest mulgi identiteet ei vastandu Eesti omale, vaid toetab seda. Mulgid ju endale eraldi riiki luua ei taha, Lätiga ühinemist ei taotle.

Levinud müüdi kohaselt tuleb nimetus mulk lätikeelsest sõnast muļķis (e.k. loll), kuid tegelikult said mulgid oma nimetuse alles 19. sajandil hoopis tartumaalastelt, kes hakkasid nimetama sedasi sealt talusid päriseks ostnud abjakaid. Kui toona otsiti mujalt eluruumi, sest kodukandis jäi kitsaks (rahvast elas vanasti maal palju), siis nüüd kirjutab luuletaja mahajäetud majadest ja kutsub tagasi koju eestlasi, kes on läinud võõrsile.

Tulge kodu
	kes laia maailma
otsma lännu om
	õnnesaard.
Kigi raskuste kiuste
	ju siingi
om elu meil
	elämist väärd.

Kogu sisaldab 61 luuletust, neist osa on ilmunud varem ajakirjanduses. Valgamaalasest võis lugeda, et see on autori seitsmeteistkümnes teos, kuid samas alles tema esimene läbini murdekeelne raamat. Nimiluuletus “Kodukeelen” leidis äramärkimist ka Hendrik Adamsoni murdeluulevõistlusel.

Kui hästi Jaska mulgi keelt valdab, seda ma hinnata ei oska, sest minu nö. kodune keel see ei ole ning tegemist on ajalooliselt olnud ju ikkagi kõnekeelega, millel ühtseid norme ja reegleid ei ole – minu meelest inimesed nii räägivad kui ka kirjutavad seda kohati veidi erinevalt. Aga tema tekstid peaksid olema enam-vähem arusaadavad neilegi eestlastele, kes selle keelega varem kokku puutunud ei ole. Mingit sõnaraamatut nende lugemiseks vaja ei lähe.

Me elust siin Eestimaal

Me elu siin Eestimaa pinnal
egäst otsast om käristet lõhki.
Kik sihi om silme iist kaonu,
ei tiiä, kedä usku või pärssi.

Kuis küll arvave võimukandja,
et na kikest targembe om?
Aga kokku leppi ei mõista
üitski saadik egä eräkond.

Selleperäst üits kisa ja kära
ütest tükist käip ülevenpuul.
Egä tühitse asja peräst,
mis kasu ei kellekil tuu.

Kas sis ülembe üitskõrd ei taipa,
et na teenive esäde maad?
Priviliige endele luvven
rahva usaldust võita ei saa.

Kas ei pias iki mõtleme, kudas
minna edesi ütel nõul?
Kikke parembet usken ja luuten,
kik ütenkuun, ütitsel jõul.

Jaska on keskerakondlane, kuid otseselt parteipoliitilisi luuletusi sellest kogust ei leia. Mitmed tekstid on pühendatud Eestimaale ja paljusid läbib patriootlik alatoon, aga kõige rohkem on ikkagi juttu autori enda kodukandist, loomadest ja loodusest. Murelikud noodid vahelduvad humoorikatega, mõtlikumad hoogsamatega, aga üldiselt head, maamehelikult eluterved luuletused.

William Taubman “Gorbatšov”

William Taubmani “Gorbatšov. Mees ja tema aeg” on muljetavaldav elulooraamat, mis valmistab Eestis osadele lugejatele ilmselt pettumuse, sest sellest jääb mulje nagu olnuks meie laulev revolutsioon “just a footnote in history”, kui kasutada ameeriklaste endi väljendit.

Eestis levinud müüdi kohaselt andis just laulev revolutsioon tõuke Nõukogude Liidu lagunemiseks, kuid Taubman näitab, et see toimus siiski palju ulatuslikuma sisemise kokkuvarisemise tagajärjel. Eestit mainib ta keskmiselt ühe korra saja lehekülje teksti kohta. Ainuke eesti nimi, mida siin korraks kohtab, on Georg Ots – tõlkija toob joonealuses märkuses välja, et see Nõukogude reisilaev, millel Gorbatšov ja tema nõuandjad 1986. aastal Reikjaviki tippkohtumise ajal elasid, oli Eesti Merelaevanduse parvlaev Georg Ots. Leedu ja Läti vilksavad läbi veidi sagedamini, sest seal läks tänavatel verevalamiseks, kuid üldiselt on Balti riikidest juttu suhteliselt vähe.

Vaatamata sellele õnnestus leida üks otseselt meid puudutav väide, mis tuli vähemalt mulle üllatusena. Nimelt mainib Taubman möödaminnes, et NSV Liidu välisminister Andrei Gromõko oli pannud juba 1968. ja 1978. aastal kahel korral veto ettepanekule tunnistada Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja need avaldada. Taubman sellel pikemalt ei peatu, aga teema on iseenesest ju väga intrigeeriv. Huvitav, mis asjaoludel see küsimus siis üldse tõstatus, kes need ettepanekud tegi, mida täpselt arutati? Võib-olla tasuks seda uurida mõnel Eesti ajaloolasel.

Tööd on selle raamatu kallal tehtud palju. Kui 2003. aastal ilmunud Nikita Hruštšovi elulooraamatut, mis võitis Pulitžeri preemia, kirjutas Taubman kakskümmend aastat, siis käesoleva teose valimimiseks kulus 12 aastat. Autor on töötanud läbi tohutu hulga materjali ning teinud arvukalt intervjuusid Gorbatšovi enda ja umbes poolesaja tema lähikonda kuulunud või temaga kokku puutunud inimesega, nende hulgas George H. W. Bush ja mitmed teised kunagi USA välispoliitikat kujundanud isikud.

Gorbatšovi läbikäimine ameeriklastega saab mõistetavalt palju tähelepanu, aga veelgi detailsemalt on Taubman käsitlenud tegelikult tema kujunemist ja võimumänge NSV Liidu ladvikus, suhteid abikaasa ja Boriss Jeltsiniga. Samuti on pikalt ja laialt juttu Saksamaa taasühinemisega seonduvast ja muudest Euroopa teemadest, rääkimata perestroikast ja glasnostist.

Kolmandiku raamatu mahust hõlmab periood, mis eelnes Gorbatšovi saamisele NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Peatutakse nii lapsepõlvel kui ka õpingutel Moskva Riiklikus Ülikoolis, kus tema lähedaseks sõbraks kujunes Zdeněk Mlynář, kellest sai hiljem üks Praha kevade ideoloogidest. Gorbatšovi diplomitöö teema oli muide “Masside osalus riigi juhtimisel kohalikul tasandil”. Viimane peatükk on pühendatud aastatele 1992-2016. Muu hulgas on seal juttu Gorbatšovi suhtumisest Vladimir Putinisse ning tema poliitikasse, mis ulatub kohatisest toetusest ja mõistmisest kuni terava kriitikani.

Autori suhtumise Gorbatšovi võtab kõige paremini kokku tema enda kokkuvõte: “Hoolimata oma puudustest ja ebaõnnestumistest oma õilsate eesmärkide teokstegemisel oli ta traagiline kangelane, kes on väärt, et me teda mõistame ja imetleme.” On näha, et Taubman on üritanud olla võimalikult objektiivne, tuues ära ka Gorbatšovi kriitikute sõnavõtte (panegüürikasse ta ei lasku), kuid kokkuvõttes on tema suhtumine uuritavasse siiski mõistev ja heatahtlik.

Lõpetuseks tuleb aga siingi märkida sama, mida sai tehtud Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” puhul: sellise üldkäsitluse kõrvale oleks vaja eraldi raamatut “Gorbatšov ja Eesti”, mis võtaks luubi alla just selle osa tema tegevusest, mis puudutas otseselt meid. Ingliskeelsete autorite vaatepunkt on teine, nende silmis jääb Eesti alati kõrvalise perifeeria rolli, aga Eesti lugejatele on vaja ka selliseid raamatuid, kus meiega seonduv asub kesksel kohal.

Kęstutis Navakas “Kala peeglis”

Loomingu Raamatukogu juubeliaasta viimane number sisaldab valikut (valinud ja leedu keelest tõlkinud Rein Raud) tänapäeva Leedu luuletaja Kęstutis Navakase kogust “100 du: eilėraščiai” (2013). Võtme toodud tekstide mõistmiseks annab samade kaante vahelt leitav autori ja tõlkija vestlus.

“See raamat on minu loomingus eriline selle poolest, et ma tegelikult ei kirjutanud seda, vaid ta tuli mulle ise. Justkui oleks selle kõik loonud keegi teine ja mina ainult tähendaksin ta üles,” seletab Navakas. “Tuli peale selline transilaadne seisund, mind haarasid veidrad võbelused, millest said tekstid. Võbeluste survele oli võimatu mitte järele anda, pidin keset ööd üles tõusma ja need kirja panema.”

Mõnikord kirjutas ta lausa seitse teksti ööpäevas. Ja suur osa neist tekstidest ongi kahjuks sellised, mida taolise tempoga mingis transis olles vorpida võiks, kuigi leidub õnneks siiski ka paremaid, näiteks:

peaks kõik raamatud ümber kirjutama
vahetama sõnade kohad korraldama need
ümber et raamatud muutuksid arusaamatuks
arusaadavad raamatud väsitavad. mõte
et neid võib lugeda vaid ühe korra
on jube. kui sõnad oleksid tehtud
veest siis nad liiguksid kogu aeg ise
paigast paika sulanduksid üksteisesse
mõne aja pärast teed raamatu lahti leiad
juba hoopis teise teksti. nii jääks raamat ellu.
võiksid teda uuesti kogeda. igaüks
kogeks teda teistmoodi. üks raamat oleks palju

raamatuid. kui sõnad läheksid segi kui pilk
neid riivab. nagu vesi kui kaater sõidab

Kuna tehtud valik moodustab vaid poole algsest kogust, sisaldades eeldatavasti selle paremat osa, siis oli kokkuvõttes hea meel, et seda ei olnud tõlgitud tervikuna – muidu kadunuks tabavad kujundid võib-olla liiga ära tühja sonimise sisse, mille sügavamõttelisus sõltub ilmselt rohkem lugejate kujutlusvõimest kui tekstist endast.

Lõpus toodud autori ja tõlkija vestlus oli minu jaoks isegi huvitavam kui paljud sellele eelnenud luuletused.

* * *

Kõige rohkem jäi kriipima üks sõna.

sinu ainsast peost tekib kõik: ainult
teist ära ava: selles kaob kõik ära

Miks on seal kirjutatud “ainsast”, mitte “avatud”? See on ju täiesti ebaloogiline! Kas autoril oligi see nii mõeldud või muutus tähendus tõlkes? Ei tea. Igatahes oli see üks väheseid kohti, mis mulle neist poolesajast luuletusest meelde jäi. Paljudega oli nii, et loed… ja nad kaovad, nagu lainetus vette (esialgu jääb küll ehk väike virvendus, kuid peagi hääbub ka see).

Kai Aareleid “Vihm ja vein”

veiniklaasid rõdulaual
olid kogunud endasse öise vihma
naine oli kogunud endasse
piisakese teist inimest

vihma sai klaasidest välja kallata
inimene jäi

Kogu sisaldab 36 luuletust, jagatud kolmeks osaks. Kui jätta kõrvale ülalpool tsiteeritud nimiluuletus, siis on veini mainitud veel vaid ühes, kus juuakse põhjamaa pooltalves istudes, küünalt põletades ja mälestusi mõlgutades ajaviiteks ära pudel veini. Paaril korral viidatakse ka kohvitamisele, kuid see on vaid pinnavirvendus. Jutt käib üldiselt muudest asjadest.

Vihm ei ole samuti kõige läbivam kujund, mida autor kasutab, see on vaid üks selle vormidest. Luulekogus esinevad kõik ürgelemendid (vesi, tuli, maa, õhk), kuid just vesi on neist kõige domineerivam. Seda võib kohata siin erineval kujul (minu lemmik: libedus udumärjal rööpal), aga enamasti merena.

vana pärna otsast paistab endiselt meri
nüüd ronivad sinna mu lapsed
toovad sõnumeid

Kui üks Hemingway jutustus kannab pealkirja “Vanamees ja meri”, siis selle luulekogu tiitliks võinuks vabalt olla sama pretensioonitult ja kergelt kõlav “Jalutuskäik rannas”. Maa esineb siin sageli saarte või rannana. Tuli on võtnud tihtipeale päikese kuju. Ja õhk on see, mida hingub ridade vahelt.

on inimesi
kelle silmapiiriks on
sõnad

Palju vilksab läbi ka otsesemaid viiteid religioonile (kirikud, katedraal, kirikukell, kirikuplats, hauakambrid, väike altar), aga lõpuks tuleb “Tüdruk Lesboselt”. Kokkuvõttes: nii kergeks ei saa keegi / et kandjaid poleks vaja, kuid igatsus ja unistused / niipea käibelt ei kao / meie jääme pinnale.

Nikolai Baturin “Fööniksburgi karussell”

Kogumikust leiab viis teksti: autori saatesõna, ühe lühiloo, näidendi, kinonovelli ja essee. Tagakaanel rõhutatakse, et kõik lood keerlevad ümber Viljandi. Baturin ise täiendab seda sissejuhatuses: “Ent loodetavasti nii, nagu keerleksid nad ükskõik mis maailma väikelinna ümber.”

Nii ja naa. Esseest ma ühtegi viidet Viljandile ei leidnud. Lühiloost, mis ilmus juba 2015. aastal ajakirjas Looming, vilksavad korraks läbi Paul Kondas, Toomas Tondu ja Fellin ise, aga sama hästi võiks seal tõesti olla nimetu linn tundmatute tegelastega.

Näidendis “Heledate varjude õhtu” on Tondu juba üks läbivaid tegelasi. Samas esinevad ka tema ema ja isa ning õde Liisa, kes oli samuti näitleja, varalahkunud Hilda Gleser ja teised Viljandiga seotud inimesed. Tunnusmeloodiaks on valitud üks koht laulust “Mulgimaa, sääl on hää elada” (sõnad John Pori).

Väike Viljandi, Mulgimaa pealinn
juba aastaid palju püsinud on siin.
Ei läe meelest lossimäed,
kus nii õrnalt käsikäes
armund olles meil tee läbi viind…

Kinonovell “Värvilised Värvud”, mis on justkui pung Baturini romaanist “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1993), kulgeb veel rohkem Viljandi ainetel, kuid seda sarnaselt mõne segase unenäoga, kus asjad ei ole kunagi päris nii nagu päriselt.

Stiilinäide:

Väikelinn haljastel küngastel

Horisondi tagant – kõrgele orunõlvale ilmub tolmusaba keerutades AUTOMOBIIL… All ürgorus avaneb vaatele maaliline järv ja VÄIKELINN HALJASTEL KÜNGASTEL. Puude pöörastikust paistavad kirikutornid, veetorn ja kõrgemate hoonete kivikatused. Lähenedes avaneb vaade kunagise loss-kindluse eksootilistele varemetele. Sinkjas põuavine ning kõikemähkivad amplitaimed annavad linnakesele kergelt heiatusliku varjundi…

DIPLOMAADIKOHVRIGA MEES (hääl): Iga linn hakkab peale nimest: selles peitub tema õnn ja õnnetus. Õnnetus, et me linnal tuli sõdades tuhatkord ära põleda ja õnn, et tal tuli tuhatkord oma tuhast tõusta ning teenida sellega ära surematu nimi…

“FÖÖNIKSBURG,” luges Liiken nobedasti viidalaualt.
“FÖÖNIKSI LINN!” ütles isa-Njodorff kerge paatosega.
“LINN – FÖÖNIKS,” lausus unelev Miila.

RAHU OLGU SU MÜÜRIDE VAHEL, HEA KÄEKÄIK SU KUNINGLIKES KODADES. LAULUD.

(Kaadris: Fööniksburgi arhetüüp, gravüür; suures plaanis linna VAPP, millel kujutatud föönikslind ajab hetkel oma muinasjutulised sabasuled virmalisena laiali.)

Kogumiku pealkirjas toodud “Fööniksburg” viitab seega otseselt Viljandile. “Karussell” tähistab nähtavasti seda, et lugejatel võib hakata toodud tekste läbides pea ringi käima. Sisuliselt ongi need nagu mingid segased, ebaloogilised unenäod. Mõnele selline stiil meeldib, mõnele mitte.