Maggie O’Farrell “Esme Lennoxi kadumine”

Kööki jõudnud, täidab Iris veekannu, tõstab või külmkapist välja, pistab saiad röstrisse. Tundub kummastav teha kõike nii nagu ikka, justkui midagi poleks juhtunud. Tal on lihtsalt kogemata kombel üks hull vanadaam nädalavahetuseks külla tulnud. Iris peab isegi ümber pöörama, et veenduda Esme kohalolus. Ja seal ta ongi. Esme, unustatud vanatädi, istub tema laua ääres ja silitab koeral pead.

Mida teeksite teie, kui saaksite järsku teada, et teil on lähedane sugulane, kellest keegi ei ole mitte kunagi midagi rääkinud? Ja ta on olnud viimased 60 aastat hullumajas, mis nüüd eelarvekärbete tõttu sulgemisele läheb? Mida te teeksite?

Mida te teeksite siis, kui teid oleks 16-aastaselt ilma mingi arusaadava põhjuseta sellise asutuse seinte vahele suletud? Ja te sealt alles 60 aastat hiljem välja pääseksite? Mida te teeksite?

Šotimaal elav Iiri kirjanik Maggie O’Farrell laseb otsida vastuseid neile küsimustele oma romaani “Esme Lennoxi kadumine” lugejatel ja kahel peategelasel. Kolmas, kelle katkendlikud mälestused toovad sisse veel ühe salapäraseid sündmusi valgustava vaatepunkti, vaevleb Alzheimeri tõve küüsis.

Kõige vapustavam on selle loo juures tõsiasi, et sarnaseid asju on Suurbritannias tõepoolest aset leidnud. Kui seal taolisi kinniseid asutusi sulgema hakati, siis vabanes sealt täiesti terveid vanadaame, kes olid kõigi poolt unustatuna veetnud pea kogu oma elu sisuliselt vangistuses.

Autor ise rääkis ühes raadiosaates, et kirjutamiseks sai ta inspiratsiooni, kui luges 1920-ndatest ja 30-ndatest pärinevaid märkmeid patsientide sissevõtmise kohta. “See oli üsna südantlõhestav, jahmatamapanev lugemine,” märkis O’Farrel. “Kõik, mis selles raamatus mainitakse, kõik juhtumite kirjeldused on tegelikult tõsi. Seal oli naisi, kes koristati ära pikkadel jalutuskäikudel käimise, juuste kasvatamise või selle pärast, et nad ei tahtnud abielluda.”

Talutarest pärit eestlastel, kes on kasvanud (soost sõltumata) põlvkondade kaupa tööd rügades, on seda Briti kodanluse komberuumi (näiteks isa, kes on vastu tütre soovile minna ülikooli, sest ei taha, et tema tütred endale ise ülalpidamist hakkaksid teenima) kohati võib-olla päris raske kujutleda. Veel raskem on seda mõista. Seetõttu võib see lugu mõjuda lugedes isegi veidi ebausutavalt. Kuid ometigi on see tõepärane, küllaltki realistlik.

O’Farrell on avaldanud tänaseks seitse romaani ja ühe mälestusteraamatu, kõnealune oli järjekorras neljas ning on nüüd esimene, mis tõlgitud ka eesti keelde. Hea, ladusalt loetav tekst. Paljusid asju võib küll aimata ette juba enne, kui jutt nendeni jõuab, aga see näib olevat taotluslik, et lasta lugejatel põnevusega oodata, kas kõik tehtud oletused peavad ikka paika.

Lõpp on loogiline, kuid mitte päris selline, mida mina ootasin.

Kiri inimestele, kes loevad raamatuid

Postitus ilmus algselt kultuur.info blogis.

Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad, kirjutab Andres Laiapea.

Tere, lugupeetud lugejad!

Kirjutan teile, et tutvustada lühidalt hiljuti sarjas “Loomingu Raamatukogu” ilmunud kogumikku “Kuusteist Eesti kirja”. Selle kaante vahelt leiab kuueteist Eesti meesprosaisti kirjad, mis sarnanevad küll sageli rohkem esseedele või novellidele kui tavapärastele kirjadele, kas tõelisele või üksnes kujuteldavale adressaadile. Samas on need muidugi mõeldud lugejate laiemale ringile, kirjutatud just selles kogumikus avaldamiseks.

Andrei Hvostov kirjutab enda pojatütrele, kes hiljuti sündis, aastasse 2050. Jan Kaus oma naisele olevikus. Meelis Friedenthal ühele Norra luuletajale. Urmas Vadi aga Eesti rahvale (kehastudes justkui eestlaste unistuste pagulaseks). Enn Nõu oma ammu surnud vanaonule. Olev Remsu lausa Jeesusele. P. I. Filimonov iseendale (lugemiseks pärast isiksuse ümbertegemise operatsiooni).

Peeter Sauter kirjutab “Loomingu Raamatukogule” ja mõnele tütarlapsele. Lauri Sommer enda kunagisele tüdruksõbrale. Kalle Käsper oma siit ilmast lahkunud abikaasale Elüüsiumi väljadele. Rein Veidemann Eestile. Toomas Vint kunstisõbrale (kaasaegsest kunstist). Paavo Matsin (kehastudes oma jopekäisest leitud nagiks) Ülemaailmsele Kohvikunagide Arbitraaž-Kohtule. Ülo Mattheus oma surnud emale. Tiit Aleksejev tütrele. Indrek Koff oma surnud sõpradele.

Kuna kõnealused tekstid on algusest peale mõeldud (sündinud) avaldamiseks, laiema lugejaskonna ette jõudmiseks, siis põimub isiklik neis tugevalt ühiskondlikuga. Nii annavad need kokku omamoodi suvalise läbilõike Eesti ühiskonna hetkeseisust, aga ka ajaloost, inimeste jaoks olulistest teemadest ja nähtustest (näiteks on mitmetes juttu sotsiaalmeediast, Facebookist), tulevikuga seotud mõtetest.

Kogumik on mõtteliseks järjeks varem ilmunud naisautorite kogumikele “Kaksteist Eesti kirja” (1995) ja “Kolmteist Eesti kirja” (2016). On küll tore kujutleda, et mehed (lumehelbekesed) hakkasid protesteerima sooliselt ebavõrdse kohtlemise vastu ja saidki tänu sellele oma kogumiku, aga kuidas asi oli tegelikult, seda ma ei tea. Nii või teisiti võiks järgmine sarnane kogumik olla sooneutraalne, koostatud tõmbluku meetodil.

Tegelikult võiks “Loomingu Raamatukogu” alustada edaspidi igat aastakäiku mõne sarnase kogumikuga (“100 Eesti luuletust”, “10 Eesti novelli” jne.), mis toob ühtede kaante vahele kokku meie erinevad kaasaegsed autorid. See võimaldaks kohalikel kirjandushuvilistel saada kiiresti kerge ülevaate sellest, kes kuidas kirjutab – olla justkui kataloogiks, milles sisalduvate tekstinäidete põhjal langetada järgnevaid otsuseid raamatute ostmiseks.

Nüüd kaldusin ma juba teemast kõrvale, hakkasin lausa heietama, lihtne raamatutvustus muutus järsku sisuliselt palvekirjaks “Loomingu Raamatukogu” toimetajatele ja kolleegiumile. Kui teha veidi kriitikat, siis seisnebki see selles, et paljude kõnealuses kogumikus leiduvate tekstide puhul on liiga arusaadav, et need on suunatud eelkõige mitte nimetatud adressaadile, vaid kolmandale osapoolele ehk tavalisele lugejale – sageli ei teki seda tunnet, et meil lastaks heita pilk kellegi erakirjavahetusse.

Aga muidu hea. Tekstid on piisavalt lühikesed, enamasti 6-7 lehekülge, et mitte muutuda tüütuks. Ja kuna autorid on erinevad, siis valitseb ka stiililine mitmekesisus. Kõige parem ongi see, et nii saab kiiresti kätte pildi sellest, kuidas keegi kirjutab. Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad.

“Eesti küla kolhoosikorra kütkeis”

275-leheküljeline omapärane kataloog kolhooside-sohvooside ajajärgust Eestis.

Koostaja Viktor Kuik kirjutab saateks, et esialgne mõte oli tutvustada huvilistele lihtsalt majandite poolt valmistatud rinnamärke (kaante vahele jõudis enam kui 1600 märki Aivar Rätsepso kogust), aga raamatu kokkupanemisel ja algallikate uurimisel tutvus ta nii huvitava pildi- ja artiklimaterjaliga, et seda oli raske vaid enda teada hoida.

Nii leidsid selles raamatus koha ka sajad fotod, tõmmised propagandistlikest maalidest ja plakatitest, kaardid majandite piiridega ning nende kujunemist kajastavad tabelid ja skeemid. Lisaks mitmesugust muud ajastukohast materjali, vahepeal ka veidi teksti.

Kas teadsite, et Eesti NSV kolhooside ja sovhooside enimkasutatud nimede hulgas olid populaarseimad Kalev, Kungla, Tulevik, Lembitu ja Koidula, aga näiteks Lenin alles kahekümnes ja Tee Kommunismile kolmekümnes? Või siis… kes oli külavolinik? Vot selliseid asju saabki siit teada.

Kõigepealt on toodud ära Eesti NSV riiklikud teenetemärgid, siis rajoonide kaupa majandite omi, seejärel eraldi sovhoostehnikumid, kalurikolhoosid, künnivõistluste ja loomakasvatusega seotud märgid, tootmiskoondises Norma valmistatud kolhoosimärgid ja ka paar lehekülge vimpleid. On isegi üks lehekülg tuvastamata märke, mille puhul ei olnud täpselt teada, milline majand need teha lasi.

Viimase kolmandiku võtab enda alla mahukas pildikogu maarahva töödest ja tegemistest, kuid palju pilte on avaldatud ka juba eespool.

Aastaarve märkidel küll juures ei ole, aga üldjoontes on need aimatavad. Nii saab ka ettekujutuse sellest, kuidas need aja jooksul on muutunud. Näiteks 1988/89, kui paljud kolhoosid lasid teha oma 40. aastapäeva märke, tulid juba kujundusse sisse sinimustvalge ja suitsupääsuke. Tuleb välja ka regionaalseid eripärasid, näiteks mulgi rahvariietes mees Abja kolhoosi märgil jms. Kokkuvõttes päris huvitav.

Muinasjutt täiskasvanutele

Arvustus ilmus algselt ajalehes Eesti Ekspress. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Ekspressi veebilehel.

Rein Raud
“Kell ja haamer”
Mustvalge, 2017 420 lk.

Rein Raua kaua küpsenud kakukene on küll söödav, kuid peenema maitsega gurmaanid võivad seda närides oma hambad murda.

“Kell ja haamer” on omapäraste täringute ja kaartidega õnnemäng, mille leiutas üks Viini kunstikaupmees. See levis 19. sajandil üle kogu saksakeelse Euroopa, olles eriti populaarne juutide hulgas, kuid vajus unustuse hõlma seoses väga paljude selle kogukonna ehk kultuuriruumi füüsiliste kandjate hävitamisega holokaustis Teise maailmasõja ajal.

Legendi kohaselt on “Kell ja haamer” mäng, mille abil saab saatustesse sekkuda, teatud ebatõenäolise kombinatsiooni tekkides aega tagasi keerata. Kunagi kutsus see lastes esile suurt elevust, kuid pärast holokausti ei tundunud see juutidele enam lõbusa meelelahutusena, sest päriselt ju aega tagasi keerata ei saanud. Seetõttu kadus see mäng kiiresti käibelt ja on tänaseks peaaegu unustatud.

Teema on nii intrigeeriv, et selle põhjal võinuks sündida lausa rahvusvaheline bestseller, aga Raua romaanis neist sündmustest juttu ei ole. Juudid käivad läbi ka sealt, kuid üksnes vilksamisi.

Seda mängu, mille järgi teos nime sai, loomulikult tutvustatakse. Lõpuks tuleb välja, et see ongi ühendavaks niidiks, mis kogu raamatut koos hoiab – kuna seda võib arvata juba teose pealkirja põhjal, siis ei reetnud ma praegu midagi olulist.

Paradoks seisneb selles, et see võinuks ilmselt olla parem raamat, kui autor ei oleks laskunud fantastikasse, vaid jäänuks rangelt usutavuse piiridesse, kuid sellisel juhul tulnuks need erinevad lood, mida meil lugeda lastakse, kuidagi teisiti kokku traageldada. Võib-olla see lahendamatu ülesanne oligi põhjus, miks kõnealuse romaani valmimiseks kulus 30 aastat.

Raamat ei ole iseenesest halb, aga selle lugemise järel on tunne nagu tuleks autor ajas tagasi saata, et ta selle uuesti kirjutaks, sest potentsiaal on jäänud lõpuni realiseerimata. Seda ka tehniliselt. Leidub väga hoolikalt viimistletud peatükke, aga on selliseidki, mis on justkui lihtsalt kuidagi valmis visatud. Kokkuvõttes on tase liiga ebaühtlane.

Tegevus leiab aset Eestis ja mitmel pool mujal maailmas, sõlmpunktiks üks põhjarannikul asuv väljamõeldud mõis, 19. sajandist üle-eelmise aastani. Episoodilistes kõrvalosades esinevad (lisaks paljudele teistele) keskerakondlased ja reformierakondlased. Mainitakse isegi tegelasi nagu Trump, Clinton ja Sanders. Teravalt jooksevad läbi seksuaalse ahistamise ja naistevastase vägivalla teema.

Eelkõige tasub seda raamatut lugeda neil, kes on kiindunud ajalukku. Ilma liigsete ootusteta, sest muidu võib pettuda (täiskasvanutel on ju raske muinasjutte tõsiselt võtta).

Lars Brownworth “Merehundid”

Lars Brownworthi “Merehundid. Viikingite ajalugu” on seitsmes raamat, mille ma tänavu läbi sain loetud. Mul küll ei ole üldiselt lemmikraamatuid, aga ERR-i kultuuriportaalis tõstsin nüüd oma viimase lemmikuna esile just selle, põhjendades seda lühidalt (kolme lausega) nii:

Huvitav pilguheit Euroopa ajalukku, haaravalt esitatud ja kergesti loetav, tõeline rahvaraamat, kuigi mitte soovitatav lastele ja nõrganärvilistele. Äärmiselt aktuaalne praegu maailmas toimuvate arengute (kliimamuutused, põgenikekriis, Euroopa Liidu murenemine jms.) taustal. Hoiatus minevikust, mille tagasipöördumist keegi meist ei sooviks.

Brownworth oli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ühes New Yorgi keskkoolis, kui hakkas tegema taskuhäälingusaateid Bütsantsi valitsejatest, et tutvustada selle kadunud impeeriumi ajalugu laiemale kuulajaskonnale. Tema harivad loengud osutusid veebis nii populaarseks, et 2007. aastal loobus ta koolis õpetamisest ja asus tööle temaatilise raamatu kallal.

“Merehundid. Viikingite ajalugu” on tema kolmas raamat. Ja esimene, mis on tõlgitud eesti keelde. Sellele eelnes teos normannidest, kellele Brownworth pühendas ka loengute seeria taskuhäälingus, järgnes lühike ristisõdade ajalugu.

On näha, et ta võtab ajaloo populariseerimist tõsiselt. Ja ta teeb seda väga hästi. Kui sageli kalduvad isegi sellised populaarteaduslikud ajalooraamatud, mida ei koorma tohutu viidastik, olema tavalugejale veidi kuivad ja igavad, et mitte öelda tüütult venivad, siis Brownworth läheneb siin asjale nagu pedagoog, kes on huvitatud mitte enda eruditsiooni eksponeerimisest, vaid aine edastamisest.

Lühikestes peatükkides annab ta hoogsa, kuid piisavalt detailse ülevaate tänapäeva Norra, Rootsi ja Taani aladelt pärit viikingite röövretkedest, mis ulatusid Euroopas Vahemereni, võitlustest Inglismaal ja Iirimaal, jõudmisest Islandile, Gröönimaale, Põhja-Ameerikasse, idapoolsest ekspansioonist, Kiievi-Vene riigi loomisest, võitlustest Bütsantsiga ja Bütsantsi teenistuses, lõpuks ka põhjamaade ristiusustamisest, mis sellele ajajärgule lõpu tegi.

Brownworth leiab, et viikingite “toodud häving oli lõppkokkuvõttes ikkagi edasiviiv protsess” – nad kujundasid ümber poliitilise ja majandusliku maastiku, mängides keskset rolli Lääne-Euroopa alustalade loomises Iirimaast Venemaani.

Tapmist ja jõhkrust on raamatus muidugi palju. See peaks mõjuma kainestavalt neile, kes jätkuvalt viikingiaja järele õhkavad, nähes selles midagi romantilist.

Naistel olid viikingite juures küll suuremad õigused kui kristlikus Euroopas (nad võisid isegi lahutada ja oma kaasavara tagasi saada) ning abielu rikkunud mehed poodi üles või lasti hobustel surnuks tallata, aga iseloomulikum on ilmselt see, et üht islandlast olla narritud “lastearmastajaks”, sest ta keeldus osalemast spordialal, mis seisnes vangistatud beebide õhku viskamises ja odaotsale püüdmises.

Selliste asjade peale meenusid paratamatult hiljuti Konrad Lorenzi raamatust “Niinimetatud kurjus” loetud kirjeldused rottide omavahelistest tapatalgutest.

Tsivilisatsiooni pidavat lahutama barbaarsusest vaid üks samm, aga tahaks siiski loota, et areng toimub üldiselt vastupidises suunas. Vähemalt annab selleks lootust tänapäeva põhjamaade ja sealsete rahvaste suhteline rahumeelsus.

Margit Prantsus “Juudi anekdoodid”

Neljapäeval esitletakse Tallinnas, Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses, kogumikku “Kommenteeritud juudi anekdoodid. Ja Saara naeris…”, mille koostaja Margit Prantsus rääkis sellest eile ka telesaates “Hommik Anuga”. Sealt võis jääda mulje, et raamatus leidub palju holokaustinalju, kuid tegelikult on seal vaid üks kild, milles juttu juutidest koonduslaagris. Ja sellegi olla kunagi jutustanud hoopis eesti luuletaja ja kirjandusteadlane Valmar Adams.

Juudid teevad holokausti teemal nalja küll, aga need naljad on ikkagi rohkem teatud eneseteraapia vorm, umbes nagu Tujurikkuja klipid “Küüditamine” või “Eesti otsib neonatsi”, mida ei võta hästi vastu kaugeltki kõik nimetatud rahvuse esindajad ja mis mõjuksid teiste poolt esitatuna täiesti kohatuna.

(Iraani ajaleht Hamshahri on korraldanud prohvet Muhamedi pilapiltide avaldamise vastu protesteerimiseks paaril korral holokaustiteemaliste karikatuuride võistluse, aga see tekitas vastakaid arvamusi isegi islamivabariigis endas – Iraani praegune välisminister on üritanud riiki sellest igati distantseerida ja peab holokausti kohutavaks tragöödiaks, president hukkamõistetavaks inimsusvastaseks kuriteoks.)

On siiski teemasid, millega eriti nalja ei tehta, sest… mille üle on seal naerda?

Prantsus on valinud välja põhiliselt selliseid nalju, mida räägivad enda kohta juudid ise. Need on rühmitatud teemade kaupa tähestikulises järjekorras, alates abielust ning lõpetades ümberlõikamisega. Kokku 40 teemat, umbes 250 anekdooti.

Lisaks nn. goldvinisme.

Mõne teema kohta on nalju rohkem, mõne kohta vähem. Suht palju on nõukogudeaegseid või nõukogude juutidest rääkivaid nalju. Ja selles raamatus kõige sagedamini mainitav linn on Odessa.

Näiteks üks looke juudi anekdoote rääkivate juutide kohta.

Kaks juuti jalutavad.

“Tead,” ütleb üks, “ära on tüüdanud, et kõik kogu aeg ainult juudi anekdoote räägivad. Justnagu teisi rahvuseid polekski olemas!

“Väga õige,” kiidab teine takka. “Ärme mingil juhul täna juudi anekdoote räägime.”

Väike paus.

“Kellest me siis rääkima hakkame?” küsib esimene kõhklemisi.

“Noh… kas või hiinlastest!”

“Hea küll, olgu hiinlastest. Näiteks see: kõnnivad kord Odessas kaks hiinlast, Nan Tan ja Mo Še…”

Tõele au andes tuleb siin märkida, et päris kõik selles kogumikus leiduvad naljad mulle naljakad ei tundunud. Aga selle puudujäägi kompenseerisid küllaga koostaja kommentaarid, milles ta tutvustas käsitletud teemade kaupa lühidalt juutide ellusuhtumist, kultuuri ja ajalugu.

Kummaline oli samas toimetaja (Loone Ots) eessõnas sisalduv väide, et “judeofoobia leidis rahvusriigi koidikul Eestiski pinda, aga suures plaanis on võõraste suhtes umbusklikud eestlased juutidega päris hästi läbi saanud.” Kui selle viimase poolega võib üldjoontes nõustuda, siis esimene tekitas nõutust.

Eesti Vabariik oli ju ikkagi esimene riik maailmas, kus juudid said kultuuriautonoomia, ning meie rahvusriigi loomine innustas otseselt juhtivaid sioniste (nagu Ze’ev Žabotinský, kes 1920-ndatel ja 30-ndatel korduvalt Eestis käis). Eestlaste saatuse võrdlemine juutide omaga oli juba üks C. R. Jakobsoni ja teiste 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja tegelaste jutupunktidest ja suhteliselt palju juute võitles ka Eesti Vabadussõjas.

Judeofoobia leidis siinmail kandepinda eelkõige siiski Teise maailmasõja ajal ja seda toona Eestit okupeerinud imperialistlike ambitsioonidega natsionaalsotsialistliku Saksamaa mõjul (mitte meie rahvusriigi koidikul, vaid selle varjusurmas viibides).

Konrad Lorenz “Niinimetatud kurjus”

Prantsuse kirjanik Romain Rolland esitas psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi kunagi Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks, sest Freudil ei õnnestunud saada kuidagi Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda. Loomade (sealhulgas inimese) käitumist uuriva teadusharu etoloogia üks rajajatest Konrad Lorenz selle auhinna sai, aga sama hästi võinuks ta saada ka kirjandusauhinna. Seda kinnitab tema kolmas eesti keeles ilmunud raamat.

Lorenzi “Kuningas Saalomoni sõrmus” ja “Inimene leiab sõbra” said mul loetud juba lapsepõlves. Nüüd eesti keeles avaldatud (saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas) “Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu” päris nooremale koolieale küll sobilik ei ole, aga seegi on mõeldud siiski laiemale lugejaskonnale, mitte kitsalt eraialainimestele. Viimased leiavad sellest kindlasti palju sellist, mida annab teaduslikust vaatepunktist kritiseerida, aga puht ülesehituslikult on kõnealune teos lugejat kergesti köitev, kaasahaarav lugemine.

Saksa keeles ilmus “Niinimetatud kurjus” esmakordselt 1963. aastal, Nobeli preemia sai Lorenz kümme aastat hiljem. Vahepeal on mõningad üldlevinud seisukohad muidugi muutunud.

Näiteks: kui Lorenz kirjutab, et “Austraalias tekkisid primitiivsetest eellastest eukalüptipuud ja kängurud, Euroopas ja Aasias aga tammepuud ja inimene”, siis täpsustab tõlkija, et “uuemate andmete kohaselt tekkisid inimesed Aafrikas.”

Mõningate veel uuemate andmete kohaselt võis inimese eellane kujuneda välja siiski Aasias ja Euroopas, kuid eks teooriad olegi vastuolulised ning lõplik tõde ei pruugi selguda kunagi. See kehtib mitte üksnes bioloogilise evolutsiooni, vaid ka selliste käitumuslike protsesside kohta, mille vaatlemisele Lorenz on selles raamatus pühendunud. Kuni teadus elab, seni ta otsib. Uute avastuste ja teooriate valguses võivad vanad seletused kaotada oma veenvuse.

“Niinimetatud kurjus”, mida peetakse Lorenzi tähtteoseks, keskendub liigisisese agressiooni temaatikale. Lorenzi kohaselt ei ohusta loomaliigi olemasolu vahetult mitte kunagi röövvaenlane, vaid ikkagi toidukonkurent. Liigisisese võitluse tähtsus seisneb liigi säilimise seisukohalt aga selles, et sama liigi loomad üksteist vältides liigile tervikuna soodsaimal viisil üle kogu kasutatava ruumi ära jaotuksid. Inimene ei ole selles osas erand.

Suurem osa raamatust koondab näiteid teiste liikide käitumisest, mille abil Lorenz näitab liigisisese agressiivsuse evolutsioonilist kujunemist. Autori mure on samas loomulikult seotud inimesega, kelle areng on jõudnud nii kaugele, et see võib seada ohtu kogu planeedi, kui me oma loomupärast agressiivsust kontrolli alla ei saa.

Lahendust leida ei ole lihtne. Lorenz märgib, et teoreetiliselt on küll võimalik agressioonitung sihipärase eugeenika abil tõuaretuse teel välja lülitada, kuid praktikas ei saa sellist meedet kuidagi soovitada. Väljaelamata agressiooni tagajärjel suureneb seevastu kalduvus sattuda õnnetustesse. Nii näeb ta lahendust agressiooni ümbersuunamises, näiteks sporti.

Lorenz usub, et just meie oleme kaua otsitud vahelüli loomade ja tõeliselt humaansete inimeste vahel. Jääb tegelikult arusaamatuks, millel selline optimism põhineb. Kui arvestada, et valmisolek käituda agressiivselt suureneb hulgana kokkusurutuse tagajärjel ja seda soodustab ka anonüümsus (kuulumine parve), siis võiks pigem arvata, et asjad arenevad praegu maailmas halvemas suunas.

Näib, et inimkonna ainus lootus on nüüd enese elajalikkuse teadlik ületamine, kuid selleks on seda ja sellega kaasnevaid ohte vaja endale kõigepealt teadvustada. Ja sellele aitab Lorenzi raamat kahtlemata kaasa. Soovituslik lugemine kõigile riigikogulastele.