Milena Jesenská (1896–1944) oli Teise maailmasõja ajal Saksamaal Ravensbrücki koonduslaagris surnud tšehhi literaat, kelle järgi on saanud nime prantsuse fotograafi Malcolm Scellier’ muusikaprojekt, mille ingliskeelse pealkirja, kuid venekeelsete sõnadega pala “A Gray Dull Life” võtab omal moel kokku tema elu, mis ei olnud kaugeltki igav ja hall, kuigi selline talle endalegi ehk kohati, aga kindlasti mitte alati näida võis, nagu ilmneb ka Stephanie Schusteri kirjutatud romaanist.
“Kafka on tema elu, kirjutamine ta kirg,” kuulutab teose täispikk pealkiri. Franz Kafkaga kohtub nooruke Milena selles esimest korda leheküljel 48, kui Ernst Pollak (hiljem Polak) teda talle ühes Praha kohvikus tutvustab, kuid ei vaheta temaga siis sõnagi. Pollak on andnud talle küll juba varem lugeda Kafka jutustust “Metamorfoos”, milles inimene muutub putukaks, aga otsene suhtlus läheb nende vahel käima alles alates leheküljest 103, kus Milena otsustab Kafkale kirjutada, et paluda luba tõlkida mõni tema lugu tšehhi keelde.
Selleks ajaks on tal juba seljataga pöörane armulugu Pollakiga, mis algas paljutõotavalt (Kuidas oli Milena küll enne suutnud ilma temata elada, kuidas hingata, süüa, magada? Kuidas oli ta üleüldse võinud uskuda, et teab, mis on armastus?), kuid lõppes õnnetu abieluga (Nagu nii sageli pärast nende abiellumist, oli Milena sellelgi ööl üksi. Ernst istus veel kuskil Viini kohvikus, kuni ta sealt enne keelutundi välja visati, või ööbis mõne oma armukese juures.).
Järgneb tihe kirjavahetus, mis viib ka paari kohtumiseni (on teada, et need leidsid aset ka päriselt, kuid pole kindel, et just täpselt sellisel kujul), kusjuures Kafka paistab silma ühe üsna eriskummalise tegelasena (Milena oli aimanud, et Kafkaga pole kerge, aga sääraste ekstravagantsustega polnud ta arvestanud. Kas kõik kirjanikud olid sellised? Kas nad kandsid oma veidraid fantaasiaid üle päris ellu?), kellel lastakse esineda muu hulgas järgmise mõtteavaldusega:
“Ma pole saanud seni kellegagi nii avameelselt kirjutamisest, kirjandusest ega raamatutest rääkida, välja arvatud ehk Max, aga temaga on see omamoodi sõbrameeste värk, mitte midagi peent, südamlikku, nagu sinuga. See käib ka elu kohta. Ja tõesti, Milena, ma igatsen perekonda, kuid samas on mul selle ees hirm. Mitte sellepärast, et ma liiga vana olen, või siiski, seda ka. Mured, mis perekonnaga kaasas käivad, et naine ja laps vajavad alati hoolt ja kaitset, veavad mind kirjutamisest kõrvale. Teenistus pole kirjanikel niikuinii suurem asi, ma ei saa oma raamatutega ehk kunagi peret ära toita.”
Milena ja Kafka käivad ka kinos, vaatamas Charlie Chaplini filmi “A Woman of Paris” (1923), millega seoses pillatud laused sobivad mingil määral iseloomustama selles romaanis endas esinevaid tegelasi, eriti mehi: “Tema kujudes on ka vastuolud, seal pole keegi läbini hea ega täielik koletis, vaid kõigil on oma iseloom. Enamasti tahavad nad teha head, aga teevad halba.” Siinkohal on oluline märkida, et päriselt ei saanud nad seda filmi 1920. aastal kuidagi koos vaadata, sest see valmis alles mõned aastad hiljem. Seega võib arvata, et Schuster tõi selle sisse just selleks, et tõstatada selle abil teatud teemasid.
Naisi on kujutatud siiski üldiselt positiivsemas võtmes – peategelane on selgelt autori lemmik, kellele ta kogu hingest kaasa elab: “Elu on täis imesid ja ühe ime nimi oli Franz Kafka. Nad lahkusid teineteisest tuhande lubaduse ja unistusega. Nende seas oli vahest tõesti ka plaan ühiseks eluks.”
See võib-olla kavandatud ühine elu jäi neil siiski saabumata. Kafka tegi loole lõpu ning suri 1924. aastal tuberkuloosi hoopis ühe teise naise hoole all, aga pärandas oma päevikud Milenale, kelle käest need jõudsid Max Brodi kaudu hiljem ka laiema lugejaskonna ette. Nii et kokkuvõttes üsna kurb lugu. Seda enam, et natside rajatud koonduslaagrites surid Teise maailmasõja ajal ka paljud siin nimeliselt mainimata kõrvaltegelased.