ajalugu – Lehekülg 15 – Andres Laiapea

Seppo Zetterberg “Konstantin Päts ja Soome”

Seppo Zetterbergi “Konstantin Päts ja Soome. Unistus kaksikriigist” (soome keelest tõlkinud Sirje Olesk) algab sellega, kuidas 1906. aastal poliitilise pagulasena Soome saabunud Päts hakkas unistama Eesti-Soome kaksikriigist, ning lõpeb tema nn. “poliitilise testamendiga”, milles ta selle idee juurde 1940. aastal tagasi pöördus. Vahepeal on aga käsitletud iseseisva Eesti riigi sündi, kahe riigi suhteid, riigipeade visiite ning eriti muidugi Konstantin Pätsi tegevust laiemalt.

Noore Pätsi väljendatud mõtetest Soome silla osas kirjutas Zetterberg ka oma raamatus “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled. Helsingi eesti kogukond 20. sajandi alguses” (2013), kuid nüüd on ta peatunud neil pikemalt. Samas annab see varasem raamat põhjalikuma ettekujutuse sellest kontekstist, kuhu need omal ajal paigutusid. Zetterbergi viimane raamat on ikkagi üsna tugevalt Pätsi-keskne, avades ajalugu eelkõige tema isikuga seonduva kaudu, mis võib jätta tema rollist ilmselt ka mõnevõrra võimendatud mulje.

Mis loomulikult ei tähenda seda, et see roll olnuks väike, aga… on huvitav märkida, et Päts pani idee võimalikust Eesti-Soome kaksikriigist sisse ka sellesse (tema koostatud) protesti, mille eesti vallavanemad esitasid 1918. aasta aprillis Liivimaa Maakogul, kus baltisakslased ja nende toetajad kiitsid heaks oma hertsogiriigi plaani, kuid see jäeti lõplikust tekstist välja, sest vallavanemad leidsid, et neil puuduvad volitused taolise teema tõstatamiseks – see sümboliseerib mingis mõttes hästi üksikisiku, antud juhul siis Pätsi tegevusruumi piiratust.

1940. aastal veidi enne Venemaale küüditamist soomlastele läkitatud märgukirjas visandas Päts alused, millele tulnuks Eesti riiklus tema arvates pärast sõda Uue Euroopa ülesehitamisel rajada: Eesti peaks ühinema Soomega liitriigiks, millel on ühine riigipea (kuningas), ühine kaitse-, välis-, majandus- ja rahapoliitika, kuid samas ikkagi ka eraldi seadusandluse ja valitsemise asutused, eraldi kohtusüsteemid jne. Laiema avalikkuse ette jõudis see dokument 1964. aastal, kui avaldati Rootsis ilmuvas eestikeelses ajalehes Rahvuslik Kontakt. Aasta varem Stockholmis surnud August Rei, kes oli 1945–1963 peaministrina presidendi ülesandeis Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse edasikandja, oli pidanud Pätsi märgukirja poliitiliselt kirjaoskamatuks ega soovitanud seda levitada.

Zetterberg toob ka välja, viitega ühele 1995. aastal Akadeemias ilmunud Eero Medijaineni artiklile, et Soome kaitsepolitsei sai 1940. aasta suvel oma agentuuri kaudu teate, et Pätsile tehti siis korrapäraselt süste, kuhu arvati olevat segatud mingit uimastavat ainet, mistõttu ta oli muutunud justkui veidi infantiilseks. “Kas ei seleta see versioon paremini ka tolle testamendi sünnilugu? K. Päts ei saanud ehk päris adekvaatselt aru, mida räägib või kirjutab,” märkis Medijainen.

Samas õnnestus mul endal vastata nüüd alles läinud kuul ühele Norstati küsitlusele, milles uuriti muu hulgas seda, kuidas ma hääletaksin, kui toimuks rahvahääletus Eesti ühinemiseks Soomega. Nii et see vana idee elab ikka veel edasi ning keegi peab seda koguni nii aktuaalseks, et tellis isegi vastava küsitluse.

Zetterberg on kasutanud kõvasti arhiiviallikaid ja vanu ajalehti, andes neile tuginedes ka küllaltki huvitavaid ülevaateid ajakirjanduse omaaegsetest hoiakutest Eesti-Soome suhteid puudutavates küsimustes, aga toetunud loomulikult ka teiste ajaloolaste varasematele uurimustele. Näiteks Eesti-Soome salajase sõjalise koostöö osas tasub siin mainida Jari Leskineni raamatut “Vendade riigisaladus” (1999, e.k. 2000), mille viimased eksemplarid on hetkel veel poodidest saadaval.

Eesti riigitegelastest esinevad Zetterbergi raamatus peale Pätsi kõige sagedamini Jaan Tõnisson, Hans Rebane (1927–1928 välisminister Tõnissoni valitsuses, hiljem 1931–1937 Eesti saadik Soomes), Johan Laidoner ja Ants Piip; Soome tegelastest P. J. Hynninen (1933–1940 Soome saadik Eestis), Rudolf Holsti (1919–1922 välisminister, 1923–1927 Soome saadik Eestis, 1927–1940 Soome esindaja Rahvasteliidus, 1936–1938 ühtlasi ka välisminister) ning Pehr Evind Svinhufvud, kelle kohta on ilmunud eesti keeles lausa üks eraldi raamat – Erkki Räikköneni “P. E. Svinhufvud ja Soome iseseisvuse sünd” (1935, e.k. 1938), milles on pikalt juttu ka selle tuntud riigimehe, kellest sai 1931. aastal Soome kolmas president, 1918. aasta märtsis toimunud seiklusrikkast reisist Tallinna kaudu Berliini.

Loomingus ilmus mõne aasta eest Jouko Vanhaneni jutt sellest, kuidas Soome kaheksas president Urho Kaleva Kekkonen üle jäätunud Soome lahe suuskadel salaja Eestis käis, kuid see oli ilukirjanduslik fantaasia. Svinhufvudi retk jäälõhkujal Tarmo, mis leidis aset päriselt, ei jää sellest oma seikluslikkuses palju maha – sobiks vabalt aluseks mõne põnevusfilmi stsenaariumile.

Zetterbergi raamatut võib kõrvutada ka Pekka Lilja ja Kulle Raigi raamatuga “Urho Kekkonen ja Eesti” (2006, e.k. 2007). Zetterberg mainib Kekkoneni vaid korra möödaminnes. Lilja ja Raigi raamatus võtab sõjaeelne periood enda alla enam kui poolsada lehekülge, kusjuures üks oluline tegelane on selles osas muidugi Päts. Sisuliselt on need raamatud teineteist täiendavad. Soovitan lugeda mõlemat. Heino Arumäe “Eesti ja Soome. Sõjast sõjani” (2018) käsitleb kohati samu teemasid, kuid on läbinärimiseks raskem telliskivi. Zetterberg pakub sellest kergemat lugemist, peatudes mõnel asjal samas siiski põhjalikumalt.

Näiteks kirjutab ta Erkki Reijoneni (Soome esindaja, asjur ja lõpuks täievoliline saadik Eestis aastatel 1919–1923) päevikule ja kirjadele tuginedes üksikasjalikult sellest, kuidas Soome leidis saatkonnale koha Pätsile kuulunud hoonetekompleksis, mille mõne aasta pärast, kui Pätsil olid tekkinud majanduslikud raskused, temalt ära ostis, võimaldades jääda endisel omanikul selle ühte tiiba üürnikuna elama kuni 1940. aastani, mil Päts ise sealt lõpuks välja otsustas kolida. Üürisummasid määras Päts endale sisuliselt ise, seades Soome riigi lihtsalt fakti ette, et ei ole nõus suuremat üüri tasuma – esialgu maksis ta Soome poolt kavandatust pea kaks korda vähem, 1933. aastal aga kauples majanduskriisile viidates välja veel üüri alandamise 40%. Tänapäeval peetaks sellist lahendust ilmselt skandaalseks, räägitaks võimalikust korruptsioonist, äraostmisest.

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt mälumänguritele. Millise riigi juht, kes ja millal tegi Soome presidendi juurde esimese ametliku riigivisiidi? Õige vastus: Eesti riigivanem Konstantin Päts, 1922. aasta mais. Varem ei olnud ühtegi sellist visiiti sinna toimunud. Miks aga olid 1931. aastal Pätsi külaskäiguga Svinhufvudi juurde alanud Eesti ja Soome riigipeade regulaarsed, iga-aastased kohtumised eraviisilised? Põhjus lihtne: eraviisilisi kõnelusi ei protokollitud, neil sai arutada vabamalt salajase sõjalise koostööga seonduvat jms. küsimusi.

Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 2/5

Jätkub järjejutt Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab kõiki tema eluajal avaldatud luulekogusid, aga ka palju varem avaldamata tekste. Esimeses osas olid vaatluse all 1990-ndate algupoolel ilmunud kaks esimest kogu, “Lõputu juuli” ja “Myyrid & wärawad”, mis saavutasid siis noorte lugejate hulgas küll suure populaarsuse, kuid võeti kriitikute poolt vastu kohati üsna üleoleva suhtumisega. Neile järgnes pikem paus, mille katkestas “Lootus” (2000).

Lootus

See luulekogu oli varasematest õhem, pälvides ka vähem tähelepanu, kuid hinnati kriitikute poolt neist tugevamaks, suutes liigutada isegi mõnda sellist meest, kes oli lugenud Ojamaad varem pika hambaga.

“Liisi Ojamaa teos on õnnestavalt õhuke ja loetav. Kõik need lapsikused, mis räsivad noorpoeete, on seljataga,” kirjutas Peeter Künstler ajalehes Sirp. “Suhe oma põlvkonnaga, moed, kiimas kuklaga jäised hoiakud, sübariitlik sääreväristamine, maailma avastamine, ülepingutatud hirmud gnoseoloogia vallas, profaanlikud jumalaotsingud – need on läinud. Ojamaad lugesin varem “pika hambaga”, sest ta oli nii “punkarlik”, nii väga eimiski manifesteerija, trenditootja vari, jubetis, igavus, fiktiivne tegevus. Nüüd ta on.” Andres Aule avaldas samas arvamust, et kui Ojamaa “loomingut võiski kunagi liigitada mingisse põlvkonda, siis nüüd on ta liikunud sellest eemale, ajast ära, ning “Lootus” on tema senistest kõige tugevam teos” – eelmistega võrreldes keeleliselt rikkam, sujuvam ja vahetum, säilitades oma intonatsiooni ja tundliku rütmi, aga sisemiselt ärapoolsem, kaugenedes pelgast linnaromantikast.

“Liisi Ojamaa luule on üksinduse luule,” märkis Hedda Maurer ajakirjas Looming. “Ojamaa lootus jääb väga kaugele näiteks Janika Sillamaa kunagise eurolaulu kekslevast lootusest. Luuletaja lootuse tekkimises on tumedaid alatoone: kurbust ja valu. Selle juures püsimine on vaevarikas, ja nii vastuoluline, kui see esmapilgul ka ei tunduks – isegi lootusetu.” Maurer leidis, et autori “kõige mõjuvamate luuletuste lihtsus on ehmatavalt siiras. Selle poolest on keerulisi tekste parem lugeda, sest neis kaovad tundmused konstruktsiooni varju ning lugejal pole vaja neisse süüvida, kui õudust ja ilu välja ei kannata.”

“Tahaks kangesti öelda, et Liisi Ojamaa on väe kinni püüdnud, aga see oleks kuidagi kohatu. Pigem on vägi teda puudutanud. Ja tema on saanud sellest aru ning see on üks suurimaid asju, mida luuletaja üldse suudab,” kirjutas ta samas.

Ojamaa luulekogu tõstsid 2000. aastal ilmunust kokkuvõtet tehes esile ka mitmed Vikerkaare ringküsitlusele vastanud arvustajad. Aule nimetas seda aasta kõige olulisemaks raamatuks. Ivar Sild pidas seda enda jaoks aasta parimaks raamatuks. Jne.

“Lootuse” avaluuletuse “Wana maailma lapsed” viimasest reast on võetud ilmselt ka koondkogu pealkiri “Kahel lahtisel käel”, mis võib eraldivõetuna kõlada ju iseenesest veidi kummaliselt, kuid omandab sel moel sügavama tähenduse. Künstler kirjutas oma arvustuses, et Ojamaad varem iseloomustanud suhe oma põlvkonnaga, jumalaotsingud jms. on kadunud, kuid tegelikult on need siiski täiesti leitavad. Aule, kelle kommentaare “Kahel lahtisel käel” sisaldab, toob välja, et kunagi mingis tõotatud kofikus yhe maailma lõpus (“Puudutus”) võib viidata Vennaskonna laulule “Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik” (albumilt “Rockpiraadid”, 1992). Omamoodi haakub sellega aga ka luulekogu lõpp:

Wahetult pärast maailma lõppu
kusagil unustust õhkuwas paaris
istud & pikkade kyyntega korjad
kõikide kadunud elude kilde…

Meeleolult meenutab Ojamaa “Lootus” samas isegi rohkem ühte teist Vennaskonna laulu, mis avaldati 1993. aastal ilmunud kauamängival “Usk. Lootus. Armastus”. Huvitav, kas see võis teda kuidagi inspireerida?

“Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus,” kuulutanud apostel Paulus kusagil meie kristliku ajaarvamise alguses. Ojamaa lootus tõukub selgelt samast kultuuritraditsioonist, ulatudes mässust Jumala vastu (Kui ka Jumal ise mind keelax / ma loodaxin ikka veel) peaaegu lootusetu fatalismini (Mis siis weel edasi saab / teab ainult Jumal taewas / Meie käia on kõigest / lootuse lyhike tee), mis ei peida endas kibedust möödunu pärast (Ära arwa, et ma kahetsen midagi, sest syndinud asjad on möödas.), kuid kõlab kohati siiski morbiidselt (Juba jälle on kewad ja jälle / keha kiwi all ärgata ihkab). Sarnaseid eksistentsialistlikke kujundeid leiab sealt palju (minu lemmik: Juba on öösiti jääkirme maas / kylma käes lõhkewad huuled, luuletusest “Kustunud kiwide linn”), kuid lootus siiski päriselt ei kao, sest on jäänud weel midagi muud pääle kehtiwa hetke (“Puudutus”).

Ärasaatmata kirjad

2002. aastal ilmunud kogu, mille trükikulude katteks eraldas kultuurkapital 18 tuhat eurot (toona päris suur summa), sisaldas nii varem avaldatud kui ka avaldamata tekste. Ühes neist, mis polnud varem trükivalgust näinud, jõudis Ojamaa juba viidatud armastuse ülemlaulu otsese tsiteerimiseni (aga suurim nendest on armastus / anna mulle pilet pimedusse), ühes teises aga kirjutab:

Mina olen hämarus.
Sina oled pimedus & walgus; Sina oled
maailma määratlew selgus, wahetegemise
nugateraw piirjoon, nagu alati taldadesse lõikaw.

Mina olen Lootus. Paljajalu & naerdes
ma tantsin Surma wikatiteral; tantsin
sest ma olen näinud walgust; ma olen
tõesti näinud Su nägu.

Siinkohal olgu märgitud, et koondkogu “Kahel lahtisel käel” viimane osa, mis sisaldab varem avaldamata luuletusi, kannab pealkirja “Hämara hääl” – see oli nüüd siis nö. võti selle mõistmiseks. “Ärasaatmata kirjad” veabki samas järjest enam väljapoole kombatavat reaalsust (jätame maha need kehad & hakkame laulux), mis näib muutuvat autori jaoks siis üha ebaolulisemaks (Enam ei olegi tähtis, kes me oleme, kas me yldse oleme praegu ja siin.), vähemalt luules, kuigi kuri kriitik ütleks muidugi (küüniliselt), et ta põgenes lihtsalt (talumatu) reaalsuse eest fantaasiamaailma.

“Lootuse” peale oli Märt Väljataga kuulutanud Loomingus avaldatud luuleaasta kokkuvõttes vaid: “Kardan, et Liisi Ojamaa butafoorseid kujundeid sisaldavat loitsiva rütmiga luulet teistsugusesse meediumi tõlkida ei anna.” Paul-Eerik Rummo, kes kirjutas Loomingule ülevaate 2002. aastal avaldatud eesti luulekogudest, leidis tema olemasolu markeerimiseks veelgi vähem sõnu: “Oma muutumatust hipi-rollist ei välju Liisi Ojamaa (“Ärasaatmata kirjad”).” Samas avaldati seal selle kohta siiski ka eraldi arvustus, mille autor Mihkel Oja märkis, et “Ärasaatmata kirjad” sisaldab nii palju juba varem avaldatud tekste, et tekib küsimus, kas seda saab üldse pidada uueks koguks.

“Saab ja ei saa ühteaegu. Vahel tundub, et kaante vahel on kaks või koguni neli raamatut. Siiski, et seirata Poetessi teekonda ning märgata uusi paiku (kas ka seal räägitakse linnalegende?) tuleb uudishimulik pilk suunata vaid uuemate tekstide kihile,” kirjutas Oja. “On märgatav, kuidas kümne või enama aasta lõikes liigub luuletaja järjest lähemale iseendale, kehale üldse. Varasemas loomingus olid piirjooned pigem õrnad, tütarlapselik-delikaatsed. /—/ Nüüdseks on tulnud teadlikkust. /—/ Uuemaks saanud keel aitab sisemist ja välist täpsemalt riivata, plahvatab üksikuis kohtades enneolematult jõuliseks ja ilusaks. /—/ Siiski ei ole hilisemais luuletustes füüsiline tunnetus tooniandev, Liisi Ojamaa luule pole juba algloomuselt säärane. Praeguses kontekstis pigem isegi vanamoeline, materiaalsust pelgav ja endiselt väga isiklik. Selle kõige tõttu nauditav. /—/ Kahju, et uusi luuletusi pole täis terve raamat.”

Vikerkaare ringküsitlusele vastanud kriitikutest mainis “Ärasaatmata kirju” ainult Jürgen Rooste, kes nimetaski seda siis Ojamaa senise luuleloomingu valikkoguks. Sirbis ilmunud arvustuses oli Rooste kirjutanud: “Kui ma suvel 1997 vanalinnas ülal rippusin ja sain sääl tuttavaks inimestega, kellest nii mõnigi on musse sügava jälje jätnud, kellest nii mõnigi on praegu kirjanduses see, keda arvatakse 1997. aasta generatsiooni hulka, siis oli Liisi Ojamaa meie jaoks mingis erilises staatuses. Tal oli just selline elusa luuletaja aura: tüdruk tänavakividelt, kes elab oma luulet, selline, nagu meiegi tahtsime olla, mitte kirjanik kabinetisügavustest… /—/ Hiljem on mind korduvalt jahmatanud, kuidas suure jao veidi vanemate kirjanduses olijate jaoks Ojamaa luule ei näikski nagu midagi tähendavat, et tema hingus ja sõnad ei jõua neile kohale.”

Rooste töötas sel ajal Sirbi kirjandustoimetajana. Möödunud kirjandusaastale tagasi vaadates oli ta kirjutanud: “Ojamaa peaks nüüd küll tõusma oma põlvkonna seas väärilisse staatusesse, teda on siiamaani miskipärast kohati maha vaikitud (“Varjatud ilus haigus”) või vääriti mõistetud…”

Maurer, Oja, Rooste kuulusid kõik sellesse nooremasse põlvkonda, keda Ojamaa looming oli tugevalt puudutanud. Nendele nimedele tuleb siinkohal kindlasti lisada Ivar Sild, kes kirjutas 2004. aastal üht Triin Soometsa luulekogu arvustades: “Soometsa kaaskassetlane Liisi Ojamaa on mitmel korral maininud, et just teismelistele on olnud tema looming väga suureks toeks. Oli toonane kassett minugi puberteedi saatjaks… Nagu siis, nõnda ka praegu võib leida mõningast mässumeelsust ja maailmavalu mõlema poetessi kogudest.” Ojamaa ja Sild sattusid neil aastatel ikka ja jälle esinema ühistel luuleõhtutel. Ühest sellisest kirjutas Sirbis siis Peeter Helme, kes oli toona alles hakanud endale kirjanduskriitikuna nime tegema. Temale tundus Ojamaa “võltspaatosliku, kohati ärritavalt noor-ja-popp-olla-tahtvana oma laulusõnu meenutavate reakorduste ja osalt ingliskeelsete pealkirjadega.”

Nii et ka noorema põlvkonna hinnang Ojamaale ei olnud siiski üksmeelselt tunnustav. Varem oli teda rappinud 18-aastane Juku-Kalle Raid, nüüd võttis teatepulga üle 25-aastane Helme.

Raamatud Eesti filmiloost

Kristiina Davidjants “Eesti filmi 100 aastat” (Post Factum, 2019)
Tristan Priimägi “101 Eesti filmi” (Varrak, 2020)

Mõlemad on laiemale lugejaskonnale suunatud ülevaated, mis avaldati Eestile pühendatud raamatusarjades. Autorid on peaaegu eakaaslased, üks sündinud 1974 ja teine 1976, mõlemad tuntud filmikriitikute ja -ajakirjanikena, üks õppinud dokumentaalfilmide režissööriks ja teine filmisemiootikat.

Davidjantsi raamat on väiksem nii formaadilt kui ka lehekülgede arvult, aga samas kasutatakse selles veidi suuremat fonti. Tõnu Virve kuulutas seda kritiseerides, et vaja oleks alternatiivset teost, sest raamatus esineb ebatäpsusi ja paljud olulised asjad on jäänud käsitlemata. Priimäe raamat ongi justkui see oodatud alternatiiv. Eesti Filmiajakirjanike Ühing kuulutas ta selle eest (kahtlemata õigustatult) lausa aasta filmiajakirjanikuks. Kui peaks valima neist kahest raamatust ühe, soovitaks isegi viimast, sest see on tõesti ka sisuliselt kaalukam, kuid täielikku ülevaadet kõigest ei suuda loomulikult anda seegi, ja mõnes osas on Davidjantsi käsitlus siiski põhjalikum.

Mängufilmid, sealhulgas lühimängufilmid, moodustavad Priimäe valikust vaid poole. Kui arvestada, et Eestis on toodetud umbes 300 täispikka mängufilmi, võinuks panna sellise raamatu kokku ka üksnes neist, kuid Priimägi läks teist teed. Kuskil neljandiku moodustavad dokumentaalfilmid, teist sama palju joonis- ja nukufilmid. Iga filmi kohta on toodud lühike sisututvustus, põhjalikumalt aga avatud konteksti. Nii on filme, millest raamatus rohkemal või vähemal määral juttu, tegelikult kõvasti rohkem kui 101 – registrist leiab ligi pooltuhat pealkirja. Davidjantsi raamatul on ainult isikunimede register, filmiregistrit seal ei ole. Kuna kohati, eriti lõpupoole, kaldub ta lihtsalt loetlema valminud filme, neil sisuliselt peatumata, pole see võib-olla puudus. Tema käsitlus on ehitatud üles enam-vähem kronoloogilise ülevaatena, mis algab juba 19. sajandist, kui äsja sündinud kinematograafia jõudis ka Eestisse. Priimäe valikus on esimene film “Karujaht Pärnumaal” (1914), sellele eelnenust ta palju ei kirjuta. Sõjaeelsest vabariigist on tema valikus viis filmi. Davidjantsi raamatust saab selle aja kohta veidi avarama ülevaate.

Teisest maailmasõjast hüppavad mõlemad autorid üle. Davidjants kirjutab, et see pani Eesti filmitööstuse pausile, kinokroonika hakkas elavnema alles pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude vägede poolt 1944. aastal, esimene mängufilm valmis 1947. aastal. Üldjoontes on see kahtlemata õige, kuid tuleb siiski märkida, et Eesti sündmusi kajastati ka Saksa kinokroonikates Ostland Woche ja Die Deutsche Wochenschau. Riias baseerunud Ostland Film GmbH valmistas 1942. aastal isegi mingi lühimängufilmi, millest tehti Juhan Kuslapi juhtimisel ka eestikeelne versioon. Priimäe kohaselt oli esimene kolme Balti riigi koostöös valminud mängufilm alles “Teesklejad” (2016). Tinglikult võib selleks pidada ehk siiski seda 1942. aastal valminud linateost, milleni jõuti ilmselt tänu juba enne 1940. aasta juunipööret kohalike filmitegijate poolt arutatud koostööplaanidele.

“Eesti ja Läti filmimeeste vahel tekkis kohe mõte ühisfilmi lavastamise kohta. Samuti tekkis mõte Leedu kaasa tõmmata, kuna Eesti, Läti ja Leedu filmiturg on ühine,” kirjutas Postimees 1940. aasta aprillis “ühe Tartu filmitegelase” kohtumisest Läti filmitootmise toonase juhi Jānis Sīlisega, kes oli varasemalt olnud ka Eesti filmi “Esimese öö õigus” (1925) operaator. “Lätlased olid väga päri sellega, kui käsikirjaks oleks eesti autori teos ja seda linastada korraga kolmes keeles. Tehniliselt sünniks see nii, et seadeldis oleks ühine, samuti massistseenid ja kõrvalised tegelased, kuid peaosalised igalt maalt eraldi. Nii korduks iga üksik stseen kolm korda, s.o. kui eestlased on omas keeles lõpetanud, astuks asemele läti näitlejad ja siis leedulased. Sellega oleks suur kokkuhoid lavastus-kuludes ja muus seadeldises. Säärasest ühistööst on ka lätlased väga huvitatud…”

Seoses oma filmi “Kaluri poeg” (1939) linastumisega oli käinud 1940. aasta märtsis Eestis filmirežissöör Vilis Jānis Lapenieks, kes arutas siinsete filmitegijatega ühtlasi ka võimalusi Eesti-Läti ühisfilmide valmistamiseks ja filmikroonikate vahetamiseks. Eesti Kultuurfilm haaras sellest Balti koostöö mõttest kohe kinni. Lapenieksi lahkudes saabus Tallinna läbirääkimisi pidama Sīlis, kes arvas, et ühisfilmi aluseks võiks võtta mõne Tammsaare teose, sest pärast “Tõe ja õiguse” esimese osa tõlkimist läti keelde oli Tammsaare seal populaarne kirjanik. Seega võinuks isegi juhtuda, et selle ainetel valminuks mängufilm juba 1940-ndatel koostöös lätlastega. Kuna sõda tuli peale, need plaanid kavandatud kujul ei teostunud, kuid sisuliselt toimis Ostland Film GmbH hiljem siiski sakslaste poolt okupeeritud Balti riikide filmitegijaid ühendava asutusena, millega seonduv vajaks muidugi hoopis omaette põhjalikku uurimust.

Selles reaalsuses, kus meie elame, valmis Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimese osa põhjal mängufilm alles 21. sajandil. Davidjants ja Priimägi lõpetavadki oma raamatud just sellega. Davidjants kirjutab, et see “pakub teatud mõttes sümboolset kokkuvõtet meie 100-aastasele filmiloole: oleme lõpuks jõudnud niikaugele, et pista rinda Eesti kultuuri tähtsaima tüvitekstiga.” Priimägi märgib aga, et “selline voolujooneline narratiivne ajalooline draama sobib riikliku tellimusena ideaalselt kaunistama meie paraadkultuuri kuuerevääri, aga kinematograafiliselt peaks Eesti film rajama endale tee kuskile käimata padrikusse, mitte teiste jälgedesse, peavoolusängi keskele. Uus filmisada võiks tuua selle hästi omandatud tehnilise ja kunstilise käsitööoskuse tõlkimise mingisse kummalisemasse dialekti, millest arusaamine poleks nii üksühene, aga mis kõlaks siiski täiesti meie oma keeles.”

Davidjantsi hinnangul oli Eesti filmiajaloos ainulaadne ajajärk, millele ei leia võrdset enne ega pärast, 1960-ndate lõpp. Priimäe valikus on samuti kõige tugevamalt esindatud 1960-ndate teine pool, kuid kümnendeid tervikuna vaadates hoopis 1970-ndad ja 1980-ndad. 1940-ndatest pääses tema valikusse ainult “Elu tsitadellis”, 1950-ndatest “Valgus koordis”, “Tagahoovis” ja “Vallatud kurvid”, 1960-ndate esimesest poolest “Ott kosmoses”, “Põrgupõhja uus vanapagan” ja “Operaator Kõps seeneriigis”. Eesti iseseisvuse taastamisele järgnes mõlema autori kohaselt 1990-ndatel järsk langus, mõõnaperiood, kuid käesoleval sajandil on sellest väljutud.

Lugedes süvenes järjest arusaam, et tegelikult oleks nüüd vaja ka eraldi põhjalikumaid käsitlusi filmidest, mis on valminud Eesti filmitegijate osalusel või kuidagi muul moel Eestiga seotud, kuid mida ei loeta Eesti filmideks. Need on jäänud meie kohalikel filmiloolastel vaatluse alt välja, mistõttu on lipsanud kohati sisse ka ebatäpsusi. Näiteks Lembit Ulfsak debüteeris Priimäe sõnul Tuisu Taavina filmis “Tuulevaikus” (1970). Davidjants kirjutab, et see oli “Ulfsaki esimesi filmirolle. Tema üleliidulist kuulsust tuli veel mõni aasta oodata, kuid juba oli näitleja potentsiaal täiesti hoomatav.” Tegelikult debüteeris Ulfsak hoopis aasta varem Vladimir Mjullerina Odessa kinostuudio filmis “Повесть о чекисте”, mida käidi NSV Liidus kinodes vaatamas rohkem kui ühtegi tema hilisemat filmi. “Моонзунд” (1987), mis on minu meelest üldse üks parimaid sõjafilme, ei liigitu samuti Eesti filmiks, kuigi tegevus leiab olulises osas aset tänapäeva Eesti aladel – selliste filmide jaoks oleks vaja ilmselt üht täiesti omaette raamatut või vähemalt mingit korralikku loetelu neist kusagil veebis.