Rubriik: ajalugu

Ajalugu (aprill 2017)

Ajakirja Ajalugu käesoleva kuu numbris on Eesti autoritelt kaks pikemat lugu.

Andres Adamson kirjutab usunditest Eestis muinasajast reformatsioonini, esindades vaadet, mille kohaselt kristlus saabus siia ristisõdadeta, enne seda valitses barbaarsus, aga pärast rikkus reformatsioon jälle kõik ära, eestlaste “muinasusund” on tuletatud alles uusajal kristlusest ning inkvisitsioon oli luterlikes maades toimunuga võrreldes näide “tervest mõistusest ja humanismist” (nii ongi kirjutatud).

Katoliiklased on vaimustuses, aga noh…

Hanno Ojalo on kirjutanud suhteliselt hea ülevaate 1944. aasta veebruaris toimunud Meriküla dessandist, mida rikuvad vaid mõned veidi vaieldavad spekulatsioonid.

“Plaani kohaselt pididki dessantlased ja 8. armee väeosad koos läbi lõikama maantee ja raudtee (Auvere jaama juures) ning seejärel oleks kogu armeegrupp “Narva” olnud sissepiiratud. Ilmselt nägi Leningradi rinde juhtkond juba oma unistustes uue “Stalingradi” korraldamist Narva juures ja sellele järgnevat ordenitesadu ning edasist pealetungi Tallinna suunas,” kirjutab Ojalo.

“Märkida tasub sedagi, et igal juhul on üks selgitus Meriküla dessandi toimumisele ka selline, et Balti laevastiku juhataja admiral Vladimir Tributs tahtis sellega lihtsalt ülemustele ja Narva rindel võitlevale maaväele näidata, nagu ka tema laevastik ikkagi sõdiks, mitte ei istuks tegevusetult,” lisab ta hiljem.

Esiteks, võrdlus Stalingradiga on küll ebaproportsionaalne, sest seal olid vastamisi miljonid mehed, kuid õige selles mõttes, et nähtavasti oli tõesti ka siin plaanis vaenlane kotti võtta ja sundida alistuma, nagu juhtus kindral Pauluse armeega. Seda arvestades oligi ju täiesti loomulik, et plaani kaasati ka Balti laevastik. Kummaline olnuks pigem see, kui taolist dessanti ei oleks proovitud. See ebaõnnestus, aga õnnestumise korral kujunenuks 1944. aasta Eestis ilmselt veidi teistsuguseks.

Teiseks, ordenid võivad sõjaväelastele küll olulised olla, aga ma ei usu, et need olid siis peamised asjad, mis Leningradi rinde juhtkonda motiveerisid. Alles mõned nädalad varem oli murtud Leningradi blokaad, mille ajal Nõukogude poolel langes ja suri nälga miljoneid inimesi. Tundub tõenäoline, et ordenitest rohkem motiveeris venelasi siis soov vaenlased kas täielikult hävitada või Venemaast võimalikult kaugele lüüa, nagu lõpuks juhtuski.

Ojalo seda ei maini, aga toona levitati Eesti ajakirjanduses ka võigast fotot tapetud noorest emast koos väikese lapsega, kes oli mõrvatud täägipistega pähe, ning vangistatud mereväelaste väidetavaid ülestunnistusi, mille kohaselt oli neile antud käsk tappa ka kõik ettejuhtuvad tsiviilisikud, sõltumata soost ja vanusest, sest tegemist olevat valdavalt vaenulikult meelestatud mittevene elanikkonnaga, mis võib osutada abi vaenlasele. See mõjus 1944. aastal Idarindel vastupanu osutanud eestlastele kindlasti motiveerivamalt kui lootus saada Raudrist.

Sõda on üldiselt ikkagi väga jõhker ja julm nähtus ning ordenid sageli ju vaid särav tänu veretööde eest, et inimeste tapmine näiks millegi ülla, mitte ebainimlikuna.

Arvustatud on kolme teost, kõik tõlkeraamatud.

Florian Illies “1913. Sajandi suvi” räägib sellest, mida tegid kunstnikud, kirjanikud ja riigimehed 1913. aasta suvel, enne ilmasõda (“Huvitav on lugeda, milline keiserliku Saksamaa patrioot oli 15-aastaselt hilisem maailmakuulus punakirjanik Bertold Brecht.”).

Stephen Hawkingi “Universum pähklikoores” olevat mõeldud olema veel lihtsam kui tema “Aja lühilugu”.

Carl Mothanderi “Rootsi kuninga valge laev” räägib rannarootslaste Eestist lahkumisest, aga ka muust. “Iseäranis vaenulikud olid tema [Mothanderi] tegevuse suhtes [rannarootslaste ümberasustamisel] aga hoopis eestlased, täpsemalt siinne poliitiline politsei ja omavalitsustegelased, kes olid natsimeelsemad kui sakslased ise ja püüdsid talle igal võimalusel takistusi teha,” kirjutab arvustaja.

Tuleb välja nagu teinuks eestlastest siis “natsimeelsed” see, et ei aidatud kaasa sajandeid siin elanud rootslaste lahkumisele nende etnilisele emamaale. Väga omapärane “natsluse” vorm. Peaks seda raamatut kunagi lugema.

Akadeemia nr. 3, 2017

Michael D. Kirby, kes oli 1996-2009 Austraalia ülemkohtu kohtunik, kirjutab Ilmar Tammelost, silmapaistvast õigusteadlasest, kes oli tema õppejõud Sydney Ülikoolis. Tammelo sünnist möödus veebruaris 100 ja surmast 35 aastat. Kirby peatub mitte üksnes Tammelo elukäigul, vaid veelgi enam tema tööl, arutatud teemadel.

“Igas ühiskonnas on teoreetikuid, kes varustavad kaitsvate ja kritiseerivate argumentidega poliitilisi organisatsioone, mida nad esindavad. Nõukogude doktriinis, mille järgi riik ning selle autoritaarne aparaat ja asutused surevad kommunismis välja, oli palju valskust. Ometi andis puhkenud arutelu nõukogude teooria petlikkuse ja illusoorsuse üle meile õppetunni, et ka Austraalia ühiskond on esitanud enda kohta mitmesuguseid vääri, tõest kaugel olevaid seisukohti,” meenutab Kirby. “Ehkki Tammelo võis koos teistega kritiseerida nõukogude õigusdoktriini ja selle hukka mõista, nõudis ta samasuguse rangusega, et üliõpilased pööraksid oma juriidilise analüüsi ja realismi valgusvihu omaenda riigi õigussüsteemile.”

“Marksistliku õigusteooria tuumaks olev tõetera seisneb selles, et iga hüpotees sünnitab antiteesi ja neist kahest kerkib lõppkokkuvõttes – kui mitte päris loogiliselt, siis vähemalt loomulikult – esile süntees,” leiab ta samas. “Just nõnda juhtus viimaks Nõukogude Liiduga, kui see kokku varises, osadeks lagunes ja lõpuks Vladimir Putini oligarhiliseks Venemaa Föderatsiooniks arenes. Samuti käib see Eesti kohta tema järjestikustes esinemisvormides. Ja vähem vägivaldsel moel käib see ka Austraalia kohta, mis samuti on läbinud pika arengutee, kui pidada silmas tema kohta Briti impeeriumis 1917. aastal ning tema praegust ühiskonda ja õigussüsteemi.”

Luuletustega esinevad Toomas Kiho (üks helevalge rahatuvi lendas üle eestimaa) ja Indrek Hirv (vanad puud ümber raamatukogu / on mõtetest rasked).

Jätkub Eli Pilve kirjutis Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitikast ning selle kujunemisest 1919. aasta maaseaduse eel. Autor ei suuda kuidagi mõista, millele nad lootsid, kui olid Asutavas Kogus radikaalse maareformi vastu. “Jääb mulje, et olnud kuni selle ajani rahva hulgas austatud ja vaikimisi järgitud kui esimesed eestluse ja eestlaste eestkõnelejad, ei osanud nad enam sellest aupaistest välja tulla ega tegelikkusega kontakti saavutada. Teravate klassivahede kaotamisega, mida vasakpoolsed taotlesid, oleksid kaotanud oma ainulaadsust, aristokraatset aupaistet ka poliitilised ja ideoloogilised juhid ise,” kirjutab ta etteheitvalt.

Mulle tundub, et nende vastuseisu taga oli pigem siiski põhjapanevalt teistsugune suhtumine eraomandisse. Mõisate riigistamine ja laiali jagamine läks ju vastuollu eraomandi puutumatuse põhimõttega. Sellest tulenesid ka plaanid mõisnikele võõrandatud maade eest tasu maksta. Samuti ei tahetud ajada suhteid veelgi teravamaks baltisakslastega. Vasakpoolsed esindasid vaesemaid kihte, kodanlikud erakonnad loomulikult jõukamate klasside huve. Ja olukorras, kus sõda oli toonud kaasa toiduainete puuduse, ei maksa alahinnata ka hirme, et radikaalne maareform seda veelgi süvendab. Seda, kui hästi tegelikkust mõisteti, näitab minu meelest just Rahvaerakonna seisukohtade muutumine (enne valimisi räägiti seda, mida massid siis kuulda tahtsid, aga pärast seisti selle eest, mida peeti tegelikult õigemaks).

Aleksei Lotman ja Kuno Kasak kirjutavad Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast, rõhuasetusega küsimusel, kuivõrd roheliseks seda pidada saab. “Otsetoetused, mis moodustavad lõviosa Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eelarvest, kujutavad endast ilmselt keskkonnakaitseliselt kahjuliku subsiidiumi näidet,” leiavad nad lõpuks. “Kõnealusest rahajagamise viisist ei paista olevat ka nähtavat sotsiaalmajanduslikku kasu, sest kriis tabas turuolukorra muutudes tootjaid toetustest hoolimata. Toetuste ebavõrdsus moonutab konkurentsi ühisturul, nende osaline ümberjagamine tekitab samuti vaid kibestumist. Ilmselt ei leidu mõistlikku põhjust, miks peaks sellist ebaratsionaalset rahakulutamist pärast 2020. aastat jätkama.”

Avaldatud on ka tänavu surnud Inglise kirjaniku John Bergeri pikem mõtisklus loomade vaatamisest. Berger kirjutab: “Loomaaiad, realistlikud loomamänguasjad ja loomakujutiste laialdane kaubanduslik levitamine said kõik alguse siis, kui loomad hakkasid argielust taanduma. Võiks arvata, et niisugused uuendused midagi kompenseerivad. Aga tegelikult on need uuendused ise osa samast halastamatust liikumisest, mis ajas laiali loomad. Loomaaiad oma teatraalse, vaatamiseks välja pandud dekooriga demonstreerisid tegelikult seda, kuidas loomad on muutunud täiesti marginaalseks. /—/ Loomade marginaliseerimisele on nüüd järgnemas selle ainsa klassi marginaliseerimine ja kõrvaldamine, kes on läbi ajaloo jäänud loomadega tuttavaks ning alal hoidnud tarkust, mis niisuguse tuttavlikkusega kaasas käib: kesk- ja väiketalunikud.”

Indrek Männiste kirjutab D. H. Lawerence’i industrialismi- ja modernsusekriitikast. “Kui enamikus oma romaanides ja esseedes mõistab Lawrence võrdlemisi ühemõtteliselt industriaalsuse ja hüsteerilise söekaevandamise hukka, siis näiteks oma hilisemas essees “Nottingham and the Mining Countryside” (1929) on ta võrdlemisi leebe ning kirjutab isegi mõnevõrra üllatavalt, et “kaevandusšaht ei mehhaniseerinud mehi” ja et söekaevurid ei haletsenud ennast enne, kui “agitaatorid ja sentimentalistid õpetasid neid seda tegema”,” märgib Männiste. “Neid tema tavapärasest vägagi erinevaid väljaütlemisi võib ehk seletada kasvava nostalgiaga noorusaja mälestuste vastu vanaisast, isast (mõlemad olid kaevandusega seotud) ning “põllumajanduslikust Inglismaast”.”

Meelis Sütt ja Ants Parktal jätkavad oma sõnaseiklust Wilfred R. Bioni ainetel. “Sõna uni ja unenägu (uni on läänemeresoome-mordva tüvega) viitavad nii puhkeseisundile kui mitmes sugri-mugri keeles ka unustamisele, meelest minemisele. Reverie olemus on lähedane unenägemisele ärkvel olles, kuid unenägemises puudub seos meelesõõlaja teadliku keskendumisega patsiendi materjalile. Samas viitab unenägemine siiski inimese teatud võimele näha sõnalisi tähendusi sisaldavaid pildilisi vaatemänge. Siit sündis meie ettepanek reverie ümberpanemiseks eesti keelde: ilmamine.”

Arvustusi selles numbris kahjuks ei ole, aga tavapärane järjejutt Galileo Galilei sulest läheb ikka edasi.

Ajalugu nr. 3, 2017

Ajakirja Ajalugu kaanepoisiks on sel kuul Adolf Hitler, kelle tõusmisest Saksamaa füüreriks pikalt kirjutatakse. Eriti päevakohane lugemine just täna, mil möödub 83 aastat 1934. aasta märtsis Eestis toimunud riigipöördest, mis oli ilmselt inspireeritud aasta varem Saksamaal aset leidnud sündmustest (Riigipäevahoone põlengu järel, süüdistades kommuniste riigipöördekatses, kehtestasid natsid eriolukorra ja haarasid kogu võimu riigis enda kätte – Eesti poliitiline ladvik kartis nähtavasti, et vapsid plaanivad midagi sarnast, mistõttu otsustati järgida hoopis ise Hitleri eeskuju, et seda ennetada).

Pikemalt on juttu veel sõjameditsiini ajaloost, samuraide võitlustest, NASA unustatud geeniustest (tegelastest, keda näeb ka filmis “Hidden Figures”, millel olen siin juba lühidalt peatunud), Edisoni ja Tesla nn. voolude sõjast (võitlus selle pärast, kas laiemalt võetakse kasutusele alalisvool või vahelduvvool), aga veidi ka Nostradamusest, Colenso lahingust (Buuri sõjas) ja 1968. aasta mais Pariisis puhkenud meeleavaldustest, kosmeetika ajaloost jms. noppeid.

Eesti autoritelt on kõnealuses numbris kolm pikemat lugu.

Andres Adamson mõtiskleb Eesti ajaloost enne lugu ehk ajal, mille kohta puuduvad kirjalikud andmed. Tegelikult on artiklis rohkem juttu hoopis kaugemates paikades juhtunud asjadest, mis mõjutasid küll kindlasti ka siinseid arenguid, aga kohati läheb fookus siiski veidi uduseks, jutt valgub väga laiali, kuigi sisaldab huvitavaid infokilde, näiteks mainib autor, et Gotlandi läänerannikul püsis vähemalt 16. sajandini algupooleni eesti asundus ja eraldi kohturingkond oma talupojaaristokraatia juhtimisel.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi juhataja Jaanika Anderson kirjutab nimetatud muuseumis eksponeeritud muumiatest ja üldisemalt iidsete egiptlaste uskumustest, mis puudutasid elu pärast surma ning selleks valmistumist. “Muumiakambris on vaikne ja hämar. Kõige selle koha laiub sügavsinine tähistaevas, mis tutvustab külastajale vanade egiptlaste maailmapilti,” kirjeldab ta veebruaris avatud muumiakambrit.

Hanno Ojalo kirjutab nn. Raua tänava lahingust, 1940. aasta 21. juunil sidepataljonis puhkenud tulevahetusest ja relvastatud vastasseisust, mis oli nähtavasti siiski rohkem lihtsalt õnnetu vahejuhtum kui mingi teadlik vastuhakk punavõimule, kuigi nüüd tagantjärele selles osalemise eest teenetemärke jagatakse.

Arvustatud on kolme raamatut. Mirkka Lappalaineni “Põhjala lõvi” kohta kirjutatakse, et siinse turu jaoks on küll peetud paremaks maha vaikida originaali alapealkiri, mis tõlkes kõlaks “Gustav II Adolf ja Soome 1610-32”, kuid “tegelikult ütleb selline rõhuasetus meile Maarjamaa kohta märksa enam kui tavapärane vaatevinkel, mis keskendub kuninga suurtele tegudele Lääne-Euroopas.”

Kogumik “Koolipoisid Vabadussõjas” võiks kanda arvustaja sõnul alapealkirja “Nende enda pilgu läbi”, sest koosneb koolipoisina Vabadussõjas osalenute päevikumärkmetest ja hilisematest mälestustest (teiste seas Eduard Viiralt ja Albert Kivikas).

Lisaks on juttu Hardo Aasmäe artiklite kogust “Tähelepaneliku loodusvaatleja märkmed”, mis sisaldab kirjutisi aastaist 1987-2014, mida “tasub lugeda igal lähiajaloohuvilisel.” Igal artiklil on seal saateks vastava teema asjatundja või mõne Aasmäed tundnud inimese kommentaar.

Ajalugu nr. 2, 2017

Ajakiri Ajalugu on pühendunud peamiselt tõlkelugude vahendamisele, kuid sisaldab ka algupäraseid tekste Eesti autorite sulest, mis käivad just meie, mitte teiste maade ja rahvaste ajaloo kohta.

Käesoleva aasta veebruarikuu numbris oli selliseid pikemaid lugusid kaks, lisaks arvustati paari raamatut.

Andres Adamson üritas leida vastust küsimusele, kui vana on eesti rahvas. “Eesti rahva vanust hinnatakse erinevalt, käärid ulatuvad pooleteisest sajandist 11000 aastani. Neile ja kõigile vahepealseile on nii poolt- kui ka vastuargmente,” märkis ta.

Kõige intrigeerivam oli ehk koht, kus Adamson kirjutas, et “19. sajandi suurim murrang Eestis seisnes eestlaste kultuurilises saksastumises. Kuid tänu just alanud ja ruttu poliitilise iseloomu saanud ärkamisajale ning Vene riigi peagi alanud (õieti: hoogustunud) saksavastasele poliitikale oli see selline saksastumine, millega ei kaasnenud keelevahetust.”

“Meist said eestikeelsed sakslased samamoodi, nagu näiteks tšehhidest said slaavikeelsed sakslased: piisavalt kaugelt vaadates suurt vahet nagu pole, ei olmes ega käitumises, kuid lähedale minnes kuuled teist keelt,” selgitas ta seda mõtet. “See kaasnes hariduse, linnastumise, talude päriseksostmise, elu edenemisega. Kust meil ikka mujalt ja teistsuguseid eeskujusid võtta olnuks kui need, mis kodus juba ees.”

Nii et kui viimasel kümnendil on tuldud välja juttudega venekeelsetest eestlastest, siis meie enda esivanemaid võis toona pidada selle käsitluse kohaselt eestikeelseteks sakslasteks, kuigi tegelikult oskasid saksastunud eestlased siis ju tavaliselt vist ikkagi ka saksa keelt, vähemalt on jäänud selline mulje.

Hanno Ojalo kirjutas ühest Vabadussõja vähem tuntud sündmusest. Nimelt sõja algperioodil Punaarmee koosseisus võidelnud Eesti punase kütidiviisi ületulekust Eesti Vabariigi poolele, millel oli väga suur osa Eesti võidus ja Pihkva vallutamises, kuid mida mitmetel põhjustel siis avalikult ei afišeeritud.

Arvustamist leidsid Madli Puhveli juba 1995. aastal inglise keeles ilmunud ja eelmisel aastal eesti keeles avaldatud “Lydia Koidula: Elu ja aeg” ning Viktor Suvorovi “Spionaaži alused”.

“Korraliku teadlase põhjalikkusega läheneva Puhveli ladusas keeles raamat avab hoopis teise maailma võrreldes õpikutes maalitud üsna napi pildiga,” kirjutatakse esimese kohta. “Koidulast saab järsku naisterahvas. Boheemlaslik, isepäine ja ülitundlik. Lugeja saab tuttavaks tema tahtmiste ja kõhklustega, sümpaatiate ja antipaatiatega, tema majanduslike probleemide ja elukorralduse detailidega, nagu näiteks soojapidamatu korter.”

Veel on ajakirjas pikemalt juttu Egiptuse kuninganna Kleopatra saatusest, Hiina ajaloost, šotlaste muistsest vabadusvõitlusest 13. sajandil, Eva Perónist, surmakultusest viktoriaanlikul Inglismaal, Legano lahingust, viimasest Medicist, assasiinidest. Spekuleeritud on ka teemal, mis oleks juhtunud siis, kui Osmanid sõlminuks Esimeses maailmasõjas liidu Antandiga.

“Alone in Berlin” (2016)

Saksa-Prantsuse-Briti koostööfilm, mis põhineb Hans Fallada (1893-1947) kuulsal romaanil, mille pealkiri on saksa keeles mitte “Allein in Berlin”, vaid hoopis “Jeder stirbt für sich allein”.

Romaan põhineb omakorda tõestisündinud lool.

Otto ja Elise Hampel olid tavalised saksa tööinimesed, kes toetasid natsionaalsotsialiste, kuid muutusid siis nende režiimi oponentideks, mistõttu nad lõpuks selle poolt hukati.

Otto (1897-1943) töötas Siemens-Schuckertwerke kaablitehases ning kuulus aastatel 1928-1933 paramilitaarsesse organisatsiooni Teraskiiver, mis kujutas endast rahvuslik-konservatiivse Saksa Rahvusliku Rahvapartei sõjalist haru.

See erakond tegi natsidega tihedat koostööd ja aitas neil Saksamaal võimule tulla, saates ennast pärast, kui erakondi juba keelustama hakati, ise laiali. Paljud selle liikmed astusid 1933. aastal NSDAP ridadesse, kuid teised leidsid, et saksa rahvuslus ja natsionaalsotsialistlik ideoloogia ei sobi kokku. Sellegi poolest jätkasid nad natsidega koostöö tegemist.

Nimetatud erakonda kuulusid muide ka paljud 20. juuli vandenõuga seotud tegelased, kes hukati 1944. aastal Hitlerile sooritatud tapmiskatse pärast. Nende sündmuste kunstilise käsitluse annab näiteks mängufilm “Valkyrie” (2008), kus mängib peaosa Tom Cruise.

Elise (1903-1943), neiupõlvenimega Lemme, töötas koduabilisena ning osales 1936. aastast alates aktiivselt natsionaalsotsialistliku naisteühenduse, see tähendab NSDAP naisteorganisatsiooni tegevuses.

Pärast seda, kui Elise vend 1940. aastal Prantsusmaa okupeerimise käigus langes, hakkas abielupaar aga levitama postkaarte, millele oli kirjutatud lühikesi üleskutseid osutada vastupanu natsionaalsotsialismile ja saboteerida sõjaplaanide täideviimist.

Kahe aasta jooksul jätsid nad Berliinis avalikesse kohtadesse üle kahesaja sellise postkaardi, mis anti peaaegu kõik leidjate poolt üle gestapole. Lõpuks tabati nad tänu ühe pealtnägija vihjele, mõisteti süüdi sõjajõudude õõnestamises ja riigireetmise ettevalmistamises ning hukati.

Kui 1943. aastal sai nad üles andnud naine kohtus antud tunnistuse eest 3 riigimarka ja 10 penni, siis 1948. aastal mõisteti talle kaks aastat vangistust. Teda süüdistati kaasaaitamises inimsusvastastele kuritegudele.

Fallada sai Hampelite toimiku enda kätte 1945. aasta sügisel. Selle andis talle saksa kommunist Johannes Becher, hilisem DDR-i kultuuriminister, kellest oli saanud nõukogude okupatsioonitsoonis loodud Saksamaa demokraatliku uuendamise kultuuriühenduse president.

Becheri juhtimisel hakati ehitama üles uut, antifašistlikku kultuuri, ning ta pakkus, et Fallada võiks kirjutada Hampelite kohtuasjale tuginedes raamatu. Fallada lükkas selle pakkumise esialgu tagasi, öeldes, et ta ei osutanud ise mingit vastupanu, läks kaasa suure vooluga ega taha näidata ennast paremana kui ta oli.

1933. aastal Fallada tegelikult isegi korraks vahistati natsivastase tegevuse eest ja kuulutati hiljem vahepeal ametlikult ebasoovitavaks autoriks ning 1938. aastal oli ta juba Saksamaalt põgenemas, kuid mõtles siis viimasel hetkel ümber.

Lõpuks kirjutas ta siiski ka selle raamatu, mis valmis kõigest nelja nädalaga ning jäi tema viimaseks tööks, ilmudes trükist mõned nädalad pärast autori surma. Esimene väljaanne avaldati tugevalt kärbitud ja toimetatud kujul, et see vastaks paremini nõukogude okupatsioonitsoonis valitsenud ideoloogilistele nõudmistele. Nii ilmus see 1959. aastal pealkirjaga “Igaüks sureb omaette” ka eesti keeles.

2009. aastal tõlgiti romaan esimest korda inglise keelde, tuginedes seejuures Fallada algsele versioonile. Raamat osutus ootamatult edukaks ning uued tõlked ilmusid pärast seda ka itaalia, rootsi, soome, norra ja mitmetes teistes keeltes. Saksamaal oli tehtud selle ainetel filme juba varem, aga nüüd siis jõuti ka ingliskeelse linateoseni.

Romaan tugineb küll tugevalt Hampelite loole, aga ei järgi seda täpselt kõigis detailides ning film erineb omakorda romaanist. Saksa kriitikud on heitnud sellele ette liigset puisust ja emotsioonitust. Samuti seda, et kui ingliskeelsed näitlejad üritavad matkida saksa aktsenti, siis mõjub see tahtmatult naljakalt. Minu meelest sellest hoolimata täiesti vaadatav.

“Romanovid. 1613-1918”

Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” on riiulisse asetatuna sama paks nagu kogumik “20. sajandi mõttevoolud”, aga kui viimasest saab päris põhjaliku ülevaate möödunud sajandi filosoofilistest suundumustest, elufilosoofiast postkoloniaalsete uuringuteni, mis mõjutavad inimeste mõtlemist veel tänapäevalgi, siis “Romanovid” räägib uusaja edukaimast dünastiast, mis langes juba pea saja aasta eest.

Kuid leidub neidki, kes seda jätkuvalt taga nutavad. Ja eks mõned pea omamoodi monarhiks ka praegust Venemaa presidenti Vladimir Putinit. “Ajalugu ei kordu kunagi, aga ta laenab, varastab minevikust, kajastab ja riisub seda, luues hübriidi, midagi ainulaadset mineviku ja oleviku elementidest,” kirjutab Montefiore. “Romanovid on kadunud, kuid vene isevalitsuse kitsikus elab edasi.”

Kui vaatluse all on enam kui 300 aastat, siis ei saa isegi nii mahukas raamatus anda kaugeltki kõikehõlmavat pilti, paratamatult peab autor tegema mingeid valikuid. Neist kõige põhjapanevam puudutab muidugi vaatenurka ja stiili.

Montefiore käsitlus Romanovitest on laiemale lugejaskonnale suunatud teos, mis teenib ajaloo populariseerimise eesmärki, jutustades kaasahaaravat lugu, mis erineb tavalisest romaanist vaid selle poolest, et tugineb faktidele, konkreetsetele allikatele.

Montefiore alustaski kunagi romaanide kirjutamisega, kuid ei saavutanud nendega nii suurt edu nagu hiljem ajalooraamatutega. Siingi kasutab ta loo jutustamiseks pigem just neile omast tehnikat, mitte akadeemilist stiili. Seega võib see pakkuda huvi mitte üksnes tõsistele ajaloohuvilistele, vaid võib-olla veelgi enam neile, kes vaatasid südame põksudes tuntud Türgi teleseriaali “Sajandi armastus”.

See tähendab, et nende kaante vahelt leiab palju nn. kollast ajalugu. Montefiore pöörab siin kõvasti tähelepanu Romanovite intiimelule, tsiteerides minu meelest isegi põhjendamatult sageli nende vastavaid erakirju. Või, noh, põhjenduseks on nähtavasti see, et paljusid lugejaid taoline kroonika just huvitabki. Nii et siin on palju juttu abieludest, armukestest jms. asjadest.

Loomulikult ka sõdadest, võimuvõitlusest, kõikvõimalikest vandenõudest ja intriigidest. Palju vägivalda, jõhkrutsemist, toorust. Eelkõige seda, mis peaks mõjuma lugejatele kuidagi dramaatiliselt, kõnetama neid emotsionaalsel pinnal. Analüüsi on vähe ja poliitika nö. igavamast poolest ehk selle tegelikust sisust ratsutab Montefiore paljuski lihtsalt üle.

Lugesin raamatut peamiselt selle mõttega, et vaadata mida ta kirjutab Eestiga seonduvast. Ei kirjuta eriti midagi. Mõnda asja on põgusalt mainitud, läbi käib siit pärit baltisakslaste nimesid, aga üldiselt oleks vaja hoopis eraldi raamatut pealkirjaga “Romanovid ja Eesti”, mis võtaks luubi alla nende sidemed just selle paigaga siin. Montefiore raamat sobiks selle kõrvale ülevaateks nende loost laiemalt.

Samas peaks see olema kohustuslikuks lugemiseks kõigile neile, kes Eestis ikka veel monarhiat idealiseerivad ja ihalevad – saaks ehk lõpuks mõned logisevad kruvid paika.

Loomingu Raamatukogu 60

Kirjutasin selle pealkirja all juba paari nädala eest veidi kultuur.info blogis, aga see jutt siin on pühendatud Loomingu Raamatukogu juubeli puhul ilmunud erinumbrile, mis sisaldab kahte artiklit väljaande ajaloost.

Alustan viimasest, Anu Saluääre omast, kus on muu hulgas tsiteeritud ühte Loomingu Raamatukogu kolleegiumi koosoleku protokolli aastast 1986, kus leidub ka järgmine lause: “25. jaanuaril 1987 saab 30 aastat LR-i esimese numbri ilmumisest.”

Sel aastal tähistati 60. sünnipäeva juba 18. jaanuaril. Millal see esimene number siis tegelikult ilmus?

Toonasest ajakirjandusest saab teada, et tellimuste vastuvõtmise tähtaega pikendati 15. jaanuarini. 18. jaanuaril ilmus ajalehes Sirp ja Vasar rubriigis “Uusi raamatuid” küll juba Pentti Haanpää “Elu suurelt maanteelt” tutvustus, aga selle juurde lisatud pildil olev kaanekujundus erineb veidi päriselt trükitud raamatu omast. Mina ei tea, millal see siis tegelikult lugejate kätte jõudis.

Loomingu Raamatukogu ajalugu ei ole alati väga täpselt kirja pandud, nagu nüüd sellele pühendatud erinumbrist selgub. Võib-olla on siis tõesti ka isegi sünnikuupäeva osas põhjust asja veel põhjalikumalt uurida.

Kommunistid ja progressiivsed kirjanikud

Sirje Oleski artiklist jäi silma üks lause 1960-ndatel Loomingu Raamatukogus avaldatud raamatutest statistiliste ülevaadete koostamisel kasutatud liigituste kohta.

Olesk kirjutab, et “tagantjärele on üsna võimatu vahet teha kapitalistlike maade kommunistidest kirjanike ja välismaa progressiivsete kirjanike vahel, aga küllap rahustas niisugune jaotus sel ajal ideoloogiavalvurite südametunnistust.”

Minu meelest on vahet teha väga lihtne. Kommunistideks loeti need, kes olid mõne kommunistliku partei liikmed, näiteks Pierre Gamarra. Tavaliselt mainiti see siis ka eraldi ära.

“Sõja ajal võttis osa antifašistlikust vastupanuliikumisest, pärast sõda on kaasa löönud Prantsuse Kommunistliku Partei võitluses demokraatia ja rahu eest,” seisab Gamarra novellikogu “Päikesekonservid” eessõnas. “Ta kuulub tänapäeva prantsuse kirjanduse progressiivse suuna järjekindlamate esindajate hulka ning tema loomingu laadis võib täheldada väga tugevat kallakut sotsialistliku realismi poole.”

Kommunistid olid siis juba definitsiooni poolest progressiivsed kirjanikud. Teised välismaa autorid, nagu näiteks ameerika kirjanik-realist J. D. Salinger, loeti lihtsalt progressiivseteks kirjanikeks, sest nad ei olnud kommunistid.

Loomingu Raamatukogu trükiti Viljandis

Huvitav fakt on see, et vahepeal trükiti Loomingu Raamatukogu ka Viljandis, kuigi see kestis vaid mõned aastad ja tekitas siis omajagu segadust: “Ebakorrapärasust süvendab veel see, et iga neljas number trükitakse Viljandis, mistõttu juhtub, et hilisem number tuleb vahel enne müügile kui varasem.”

Olesk kirjutab, et “alates 1959. aastast tehakse osa tööd Viljandis, trükikojas nimega “Bolševik”. Sellest loobutakse siiski varsti, sest lugejad protesteerivad, et trükikiri on tuhm.”

Praegu vaatasin, et Viljandis trükiti Loomingu Raamatukogu veel 1962. aastal ning vähemalt need eksemplarid, mis mul riiulis leiduvad, on küll täiesti loetavad, ei erine kvaliteedilt Tallinnas trükitutest.

Trükikoda Bolševik asus toona Viktor Kingissepa nime kandnud Lossi tänaval, majas nr. 31, kus oli juba enne sõda trükikoda. Nüüd enam mitte.

Tsensuur jättis raamatuisse oma märgi

Palju tähelepanu on pööratud nendes artiklites muidugi tsensuurile, millega seoses…

“Reeglit, et liiduvabariigis võib avaldada ainult neid välismaa autorite teoseid, mis olid juba vene keelde tõlgitud, tegelikult ei olnud. See oli lihtsalt levinud praktika, sest niimoodi püüti ära hoida võimalikke avaldamiskeelde,” kirjutab Olesk.

“Üheks kriteeriumiks tõlgitavate teoste valikul oli nõukogude ajal see, et vastav teos – või vähemalt mõni sellesama autori teos – oli vene keeles ilmunud. Siis võis (peaaegu) kindel olla, et selle avaldamine eesti keeles ei tekitanud probleeme,” märgib Saluäär.

Võib-olla on huvitav teada, et eeltsensuuri märgiseks oli nõukogude ajal raamatutes MB- ja seal järel viiekohaline number.