ajalugu – Lehekülg 16 – Andres Laiapea

Johannes Käbin “Aastate ja kauguste tagant”

“…ma mitte ainult ei suuda kirjutada, vaid mõtlen sagedasti, et peaks need seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate algul kirjutatud paarsada masinakirjalehekülge mälestusi ja käsikirjalisi päevikuid ehk ära põletama. Kellele neid tarvis, neid tõsisemalt toimetamata esialgseid visandeid, kust on välja jäetud paljud tähtsad faktid ja samas sisaldub hulk tühiseid seiku, mis ei huvita kedagi…”

Johannes Käbin (1905-1999) oli 28 aastat Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär (1950-1978), seejärel veel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1978-1983). Jutud tema kirjapandud mälestustest ringlesid nii kaua, et mõned hakkasid pidama nende olemasolu lõpuks lihtsalt legendiks, mis aeg-ajalt välja ujub. Tänavu nägid need viimaks siiski trükivalgust.

Käbini “Aastate ja kauguste tagant. Mälestused ja päevikukatked” on varustatud akadeemik Tõnu Tannbergi saatesõnaga, millest selgub, et tõsisemalt hakkas Käbin oma mälestuste väljaandmist kaaluma ilmselt pärast seda, kui ta vabanes 1983. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohalt – 1984. aastal esitas ta avalduse, et saaks kasutada mälestuste kirjutamiseks parteiarhiivis leiduvaid dokumente. Käbin kooskõlastas oma tegevuse siis ühtlasi ka NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudiga. Tannberg märgib, et enam-vähem läbimõeldult jõudis ta aga kirja panna vaid väikese osa kavandatust ning sedagi enne 1985. aastat, mil NSV Liit viibis “seisakuaja haripunktis, mistõttu seda tollase ajastu pitserit on ka peaaegu igal lehel tunda.”

Käbin kirjutas oma mälestused vene keeles. Tema esialgse kava kohaselt pidid need ilmuma Moskvas. Nüüd valmistas need avaldamiseks ette tema poeg Eduard, vene keelest tõlkis Veronika Einberg. Mälestustele on lisatud väljavõtteid Käbini päevikutest. Eduard Käbin rõhutab omapoolses kommentaaris, et päevikutes kirjutas isa ilma enesetsensuurita. Samas aga esineb neiski katketes kohati sellist nõukogudelikku kantseliiti ja muudki, millest jääb lugedes mulje, et need päevikud pidid saama aluseks mälestusteraamatu kirjutamisele – tähendab, et olid omamoodi toormaterjal, mitte päris vaba käega kirjutatud.

Käesoleva postituse alguses toodud karmi hinnangu oma kirjapandud mälestustele pani Käbin päevikusse kirja 1992. aasta veebruaris. Toona kirjutas ta, et “millalgi 1990. aasta lõpus, 1991. aasta algul tekkis mul soov minna kuhugi omaette ja viia töö mälestuste kallal lõpule. Pidasin mõttes aru, kus peaks juurde kirjutama, mida tuleks täiendada ja kust kõrvaline välja võtta. Milliseid kommentaare ja hinnanguid möödunule tuleks täpsustada ja kriitiliselt üle vaadata. Ühesõnaga, olid soovid ja plaanid. /—/ Kuid elutingimused ei lasknud mul tollal seda teha. Aga edasi on olnud aina raskem, mälu nõrgeneb, vanadus võtab oma. Poolelijäänu tuleks tulle visata. Kuid üksildasel lonkuril on raske niisama tegevusetult istuda. Aga võib-olla ikka prooviks kirjutada?”

Tundub, et seda mälestuste ümberkirjutamist võis tõesti esineda. See on aga muutnud need sisuliselt veidi ebakoherentseks. Näiteks kirjutab Käbin ühes kohas (lk 202), et “25. märtsil 1949 algas korraga kõigis kolmes Balti vabariigis kurikuulus, ebahumaanne ja seadusevastane akt – “kulakute ja sakslaste käsilaste” massiküüditamine. Ilmselgelt oli seda keskuses ette valmistatud ülima salastatuse katte all. Nagu ka 1929. aastal, pöörati selle aktiga kolhoosidesse vabatahtliku mineku poliitika ootamatult sundkollektiviseerimiseks. Selle tulemusel sai Baltikum poole aastaga sisuliselt täielikult kollektiviseeritud.” Samas teatab ta aga teisal (lk 280), et Hans Leberechti jutustuse “Valgus Koordis”, mille eestikeelne väljaanne jõudis müügile alles 1949. aasta aprillis ehk pärast märtsiküüditamist, “laial levikul oli suur roll kollektiviseerimise õnnestumises Eestis.”

Kumb siis oli selles osas määravama tähtsusega? Küüditamine, millega äraviimata jäänud talurahvas kolhoosidesse hirmutati, või üks jutustus, millega inimesi sinna astuma innustati? Käbin oli sel ajal Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär propaganda ja agitatsiooni alal. 1948. aasta detsembris toimunud EK(b)P V kongressil esines ta Estonia kontserdisaalis sõnavõtuga, milles rõhutas vajadust tõrjuda “klassivaenlane” välja mitte üksnes majandusest, vaid purustada ka tema ideoloogia.

Kahtlemata võis Leberechti jutustus näida Käbinile siis selles võitluses väga oluline. Samas jõudis ta mingil hetkel siiski ka selleni, et tunnistas küüditamise otsustava tähtsusega rolli kollektiviseerimise läbisurumisel. Lühidalt: kohati võib jääda tekstist mulje, et Käbin oli täiesti normaalne inimene, aga järgmisel hetkel keerab jälle selliseks kamarajuraks, mida leiab piisavalt juba 1975. aastal tema nime all ilmunud raamatust “Suur Oktoober ja Eesti”, mis kujutab endast nõukogudelikku ülevaadet Eesti ajaloost alates 1917. aasta oktoobripöördest kuni 1975. aastani. Mil määral selles stiilis kirjapandu oli siiras, pole selge.

On küll selge, et selles, milliseks nõukogude režiim kujunes, jõudis Käbin lõpuks pettuda, aga samas ei ole põhjust kahelda selles, et ta oli juba nooruses ideeline punane. Mälestuste üheks huvitamaks osaks ongi Käbini meenutused lapsepõlvest ja noorusajast Venemaal. “Poliitilise ja ideoloogilise võitluse põhiküsimuseks oli meil tol ajal võitlus väikekodanlusega. Kui nii võib öelda, siis kerkis meie ette eeskätt teoreetilist laadi küsimus: kuidas väikekodanlast ära tunda? Mis asi on väikekodanlikkus ja kuidas sellega võidelda? Olime seisukohal, et väikekodanlus on oma ideoloogialt revolutsiooni vastu, meie ideede vastu. Seda meelt olid kõik, et väikekodanlane on “väike kodanlane”, ja see oli kõigile arusaadav. Kuid mismoodi väikekodanlast kindlaks teha, kuidas teda avastada? See oli juba keerulisem küsimus ja siin tekkis meie vaadetes lahknevusi,” meenutab Käbin vaidlusi küla komsomolirakukeses, mis asutati 1923. aastal tema osavõtul. Käbin valiti selle rakukese vastutavaks organisaatoriks.

Raamatu toimetaja Olev Liivik on lisanud Käbini tekstile joonealuseid märkusi, milles on toodud välja palju kohti, kus autor “mäletab valesti” või lihtsalt eksib. Palju on ka selliseid olulisi asju, mille Käbin on välja jätnud (nagu ta isegi oma päevikus tunnistas). Samas on tema mälestuste ilmumine isegi sellisel kujul muidugi parem kui mitte midagi. Mingeid infokilde, mida ajaloolased varem ei teadnud, neist siiski leiab. Selles mõttes on ikkagi hea, et ta oma kirjapandud mälestusi ja päevikuid ära ei põletanud.

Olav Osolin “Minu esimene elu”

See on vist esimene raamat, mida avades jäi mulle kohe silma teade selle kohta, et kirjastus on püüdnud ühendust saada kõigi selles toodud fotode autorite või nende esindajatega, ja palub neil, kellega ei ole ühendust saadud, enda poole pöörduda.

Fotosid on selles raamatus tõesti palju, aga kaugeltki mitte rohkem kui teksti – selle poolest erineb kõvasti sellistest elulooraamatutest, mis on pandud kokku võimalikult vähese vaevaga, et lihtsalt tuntud nime abil raha teenida. Osolini raamat on kergesti loetav, kuid mitte üksnes mahukas, vaid ka sisukas. Ta alustab oma varasest lapsepõlvest 1950-ndatel ja jõuab välja augustiputšini, annab küllaltki huvitava, panoraamse lähivaate kogu sellest ajajärgust, elust, eriti noorte ja noorte täiskasvanute elust Eesti NSV-s.

Suurt rolli mängis seejuures muusika. Osolin oli üks neist, kes korraldasid 1972. aasta 13. oktoobril TRÜ klubis Eestis teadaolevalt esimese avaliku disko (väiksemates seltskondades, kinnistel pidudel kuulati ja mängiti plaate tantsuks muidugi juba varemgi). Eelteade selle kohta avaldati toona ka Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes.

Samas ilmus ka korraldajate järelkaja, mida lugedes võib tunduda, et poistel oli siis mingi ohutunne või aimdus, et kõik ei pruugi vaadata sellisele ettevõtmisele hea pilguga, mistõttu süüdistati enda muusikavalikus kohati hoopis publiku ühekülgset maitset.

Osolini raamatust selgub siiski, et POP-klubi juhatuse nimel ilmunud artikli autoriks oli ilmselt Riho Baumann, kes väljendas lihtsalt oma isklikku pettumust selle üle, et mängiti toonaste menubändide hitte, mitte rohkem tõsisemat rockmuusikat (lk 151). Diskodel hakati viima läbi ka küsitlusi, mille põhjal valminud edetabelit juhtis 1972. aastal just Uriah Heep looga “Easy Living”.

https://www.youtube.com/watch?v=6c7ceMUZZl8

Nõukogude ajal elanute mälestusi lugedes on alati huvitav vaadata, kuidas on kajastatud enda kaasaminekut või kohanemist valitseva režiimiga, milline on olnud selle mõju inimestele. Osolin ei vala suuri krokodillipisaraid selle pärast, et ta oli oktoobrilaps ja pioneer.

“Nii nagu kõik tolleaegsed õpilased, astusin ka mina oktoobrilapseks ja hiljem pioneeriks. Ma ei mäleta, et mul oleks sellega seoses olnud miskit hingepiina ja ka kodus ei olnud see kuigivõrd kõneaineks. Tol ajal tundus, et pioneeripõli oli üldine standard, millele vastu seista pole vähimatki mõtet ega võimalust. Selge see, et punast kaelarätti ma vabatahtlikult kaela ei pannud ja kooliuksest väljudes sai see kohe koolikotti pistetud, aga samas polnud mul näiteks midagi punaseks võõbatud skaudimängude vastu, mille käigus õpetati metsa telki püstitama ja ühe tikuga lõket süütama.” (lk 48)

Ülikoolis valiti ta 1974. aasta detsembris koguni komsomolikomitee liikmeks.

Tuleb välja, et seegi oli seotud diskoga – sooviga neid ikka edasi teha.

“Omamoodi piksevarras oli ka ülikooli komsomolikomitee, kes pidi ülikooli klubi tegutsemisel silma peal hoidma ja kelle liikmetel oli meie pidudest hea ülevaade, kuna nad käisid seal ise hüppamas. Kui ühel hetkel hakkas ülikooli juhtkonnale tulema kaebusi, et ülikooli klubi on muutunud roiskunud kapitalismi elustiili propageerimise allikaks ja sellised plaadiõhtud tuleks “kinni keerata”, siis kutsusid komsomolijuhid mind neljasilmavestlusele, arutamaks klubidisko kaitsmist. Minu mäletamist mööda olid signaalid tulnud eeskätt õigusteaduskonnast, mis mind muidugi ei üllatanud, kuna kuulu järgi oli seal iga kolmas tudeng koputaja ja iga neljas niisama punane. Lõpuks tuli komsomolikomitee juhtkond lagedale ootamatu ideega, et kui ma laseksin end valida ülikooli komsomolikomitee liikmeks, siis oleks juurakatest kaebajatel raske mulle hõlma karata ja ma võiksin klubis oma diskosid rahuliku südamega edasi kütta. Ma ei mäleta, et ma selle ettepaneku üle oleksin väga pikalt juurelnud – ju ma vaatasin, et mis seal ikka, kui see aitab diskot säilitada, siis teeme ära!” (lk 160)

Taustaks on võib-olla oluline märkida, et enne ülikooli astumist pakuti Osolinile kui tublile purje- ja meistersportlasele võimalust minna vaatama 1972. aasta olümpiamängude Kieli olümpiaregatti, kuid lõpuks hõivas algselt talle mõeldud koha üks komsomolitöötaja (lk 117).

“Nii saigi must ootamatult miskiks ajaks TRÜ komsomolikomitee liige, olgugi et ma selleks ise mingit initsiatiivi ei avaldanud ja ma ei mäleta, et mul oleks tulnud seal täita muud rolli kui teha ülikooli klubis diskosid. Samas polnud ülikooli komsomolikomitee minu silmis ka miski selline seltskond, keda oleks tulnud ilmtingimata häbeneda, sest mõnedki sealsed tüübid olid mõistlikud tegelased, kes korraldasid lisaks nomenklatuursele jurale ka asjalikke üritusi ning eks sai nendega koos pidusidki peetud.” (lk 162)

Lisan siia tõmmise tõenäoliselt kõige kompromiteerivamast, piinlikumast artiklist, mille Osolin on kunagi kirjutanud. Oma mälestustes ta seda ei maini. See ilmus TRÜ ajalehes veidi enne tema valimist komsomolikomitee liikmeks ning oligi nähtavasti seotud selle protsessiga.

Seda, et talle sellest ajast siiski mingi okas hinge jäi, näitab minu meelest aga see, et ta otsustas diskoriameti jäädavalt maha panna, kui 1980. aasta detsembris kutsus tema toonane ülemus, Eesti Raadio direktor Aado Slutsk ta enda juurde ning teatas, et on saanud ülesande pidada Osoliniga läbirääkimisi selle üle, mis tingimustel on ta nõus mängima diskorina muusikat Eesti NSV Ülemnõukogu nääripeol.

“Ju ma tajusin, et kui juba ENSV Ülemnõukogu Presiidumi esimees Johannes Käbin ja tema asetäitja Meta Vannas tahavad mu plaatide järgi tantsu kepsutada, siis on diskovärk muutunud selliseks mainstream’iks, et see ei pane enam minusugusel tüübil silma särama. Nii saigi mu DJ karjäär otsa…” (lk 244)

Osolin kirjutab ka sellest, kuidas teda üritati värvata KGB koputajaks ning keelitati parteisse astuma. Raamat on üsna avameelne, lahtise tekstiga, teemasid ja tegelasi käib läbi palju. Kui keegi selle ainetel tema elust mängufilmi hakkaks tegema, võiks keskenduda aga just sellele diskoriloole. Usun, et selle põhjal annaks teha päris hea, dramaatilise filmi.

Ülikooli lõpetas Osolin 1977. aastal. Järgmise aasta 17. märtsi TRÜ ajalehes kirjutas Raivo Palmaru, kurtes ülikooli klubis toimuvate diskoõhtute allakäigu üle: “Sageli meenutatakse O. Osolini diskosid TRÜ klubis. Milles oli Osolini edu saladus? Osolin oli sõnaosav, tal oli hea diktsioon ja ta oskas pidu juhtida, s.t. mõtles. Mõtles ja püüdis taibata, mida tunnevad ja millele mõtlevad üliõpilased tema ees saalis, mõtles, mida neile pakkuda. Praeguse taseme juures TRÜ üliõpilane aga klubisse ei tule.”

This is a thing I’ve never known before
It’s called easy livin’…

Tõnu ja Viktoria Tuulas “Karjala kauge kutse”

Raamatu üks autoritest Viktoria Tuulas oli aastatel 2013-2016 Eesti peakonsul Peterburis. Kui ta töötaks endiselt diplomaadina, ei oleks see raamat sellisel kujul tõenäoliselt ilmunud. Teos räägib küll Karjalast, kuid on ühtlasi väga selgelt ka hoiatus Venemaa, ümberrahvastumise, kultuurilise ja poliitilise allaneelamise eest.

2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid karjalased Venemaa Föderatsiooni kuuluva Karjala Vabariigi elanikest vaid 7,4%, soomlased 1,4% ja vepslased 0,5% – kokku seega vähem kui 10% rahvastikust. Kusjuures Soomes tegutsevate karjala kultuuriaktivistide hinnangul näitavad need numbrid olukorda tegelikust ilusamana.

Tuulased vaatlevad oma raamatus, mis sisaldab rohkesti pildimaterjali, ajaloolist Karjala piirkonda laiemalt. Peatutakse näiteks Viiburis, mis oli kunagi Soome suuruselt teine linn, aga kuulub nüüd Leningradi oblasti alla, ning teistes väljaspool Karjala Vabariigi piire asuvates paikades.

Palju on muidugi juttu ajaloost, alustades 5000-6000 aastat tagasi valminud petroglüüfidest ehk kaljupinnale uuristatud ja/või söövitatud piltidest, mida on leitud Karjalast umbes 2500. Huvitav fakt: esimesed 80 neist avastas 1848. aastal baltisaksa geoloog ja arheoloog Constantin Grewingk, kes oli sündinud Viljandis, hilisem kauaaegne Tartu Ülikooli professor.

Tõnu Tuulas on harrastuskunstnik. Viis aastat tagasi oli tal Haapsalus raamatuga samanimeline näitus, kus väljas olnud maalid olid inspireeritud just petroglüüfidest. Üks peatükk sellest raamatust on pühendatud Ilja Repinile ja tema majamuuseumile. Juttu on ka Karjala kivimitest, mida on kasutatud palju Peterburi vanade, võimsate hoonete rajamisel, aga ka näiteks Napoleoni sarkofaagi valmistamisel.

Pikemad peatused on veel Petroskois (Äänislinnas), mis on Karjala Vabariigi pealinn; Kižis, kus asub omapärane 22 kupliga puukirik, mida näeb ka raamatu kaanepildil; Solovetsi saartel, kus on võimas klooster, mida kasutati kahe ilmasõja vahel sunnitöölaagrina; Sandarmohis, kus toimub igal aastal suur protsessioon stalinliku terrori ohvrite mälestuseks – seal hukati 1930-ndatel ka eestlasi, üks neist oli näiteks Artur Vallner; jne. Lugemist on kokku 3-4 tundi.

Palju on vaateid linnadest, arhitektuurimälestistest ja monumentidest, aga ka kaunitest looduspaikadest. Käiakse ära Paanajärvi rahvuspargis, sõidetakse ümber Laadoga, vaadatakse Kivatši koske. Lühidalt: korralik teejuht turistidele.

Samas leidub muidugi ka hulgaliselt olmelisi ja kultuuriloolisi tähelepanekuid nüüdisajast, näiteks kontserdilt, millega tähistati Karjala Vabariigi 95. aastapäeva, kus Tuulased pandi koos teiste diplomaatidega istuma VIP-alale. Huvitaval kombel oli seal üheks peaesinejaks Anne Veski.

Karjala Vabariik loeb oma alguseks Karjala Töörahva Kommuuni asutamist, mis leidis aset 1920. aastal. Seega võib tänavu suvel oodata seal ilmselt veelgi suurejoonelisemaid pidustusi.

Karjala oli see kant, kust korjatud runodest (või vähemalt suuresti nende ainetel) pani Elias Lönnrot kokku soome rahvuseepose “Kalevala”. Tuleb välja, et see on antud nüüd välja ka põliskarjala keeles. Karjala ise on aga ilmselt pöördumatult muutunud. Kohalike põlisrahvaste kultuurilist omapära üritatakse seal tänapäeval kohati isegi rõhutatult esile tuua, sest see aitab meelitada ligi rohkem Soome ja teiste maade turiste, aga venestumine on juba nii ulatuslik, et mingid Suur-Soome ideed seal enam ei lenda.

PS. Raamatu ametlik esitlus toimub 20. märtsil algusega kell 18:00 Viimsi raamatukogus.