“Jackie” / “Hidden Figures”

Kaks filmi, mis kandideerivad mõlemad Oscarile kolmes kategoorias, kuid need kategooriad ei kattu kordagi. Mõlema peategelasteks on naised, aga nad ei ole üldse sarnased.

“Jackie” osaleb võiduajamises naispeaosatäitja (Natalie Portman), kostüümide ja muusika osas. Ma ei usu, et see neist üheski Oscari napsab. Natalie Portman on hea näitleja, keda olen siin varemgi kiitnud, ning on selle rolli kallal ilmselgelt palju tööd teinud, aga tema kehastatud Jacqueline Kennedy ei mõju nagu Jacqueline Kennedy. Ta on justkui tegelane mingist teisest reaalusest.

Ja kogu see film on kuidagi õõvastav – täpselt nagu see lugu, mida selles räägitakse.

Näitlejad ei ole väga sarnased enda poolt mängitud ajaloolistele isikutele, kelle näod, olek ja maneerid on paljudele tuntud dokumentaalkaadritest, vaid üksnes meenutavad neid. Juba see tekitab väikese ebakõla, mis ongi ilmselt taotluslik. Tundub, et lavastaja Pablo Larraín tahab viia vaatajad traumajärgse stressihäire seisundisse, kus elatakse uuesti läbi sündmusi, mis mõjusid šokeerivalt. Seda eesmärki toetab ka filmi heliriba.

See šokk, mille JFK mõrvamine ameeriklastes tekitas, on vaadates täiesti tajutav. Selles mõttes suudab “Jackie” oma ülesande täita.

Mängufilmid ei ole kunagi päris tõetruud ega tugine lõpuni faktidele, aga tõenäoliselt jääb “Jackie” veerand sajandit varem valminud Oliver Stone’i “JFK” kõrval nüüd üheks olulisimaks teguriks, mis mõjutab nii Ameerika Ühendriikides kui ka mujal maailmas laiemate rahvahulkade ajalooteadvust ehk ettekujutust USA 35. presidendi lühikeseks jäänud ametiajast, tapmise asjaoludest ja sellele järgnenust.

Muide, mõrvari kuuli läbi langes ka USA 25. president William McKinley. Enne seda tapetud Abraham Lincoln ja James A. Garfield olid USA 16. ja 20. president. Seega võib 45. president Donald Trump langeda juba puhtalt numeroloogilistel põhjustel ehk selle pärast, et ameeriklastel ongi saanud kombeks umbes iga kümnes president maha lasta, kuigi tappa on üritatud pea kõiki – võim on ohtlik hobi.

“Hidden Figures” keskendub mõningate vahetult JFK presidendiks valimisele eelnenud aastatel NASA heaks töötanud matemaatikute, kes olid juhtumisi naissoost mustanahalised, käekäigule ja katsumustele toonases USA ühiskonnas, kus valitses veel osaliselt segregatsioon ja naisi ei peetud alati võrdväärseteks meestega, kujutades siis toimunud muutusi, mis olid paljuski ka JFK presidendiks saamise taga.

See film võib küll kohati samuti pisara silma tuua, aga on tehtud üldiselt palju helgemates toonides, lootusrikka ning lootust sisendava, mitte masendust tekitava sõnumiga.

Kui “Jackie” vaatamise ajal tundus, et see on tehtud näidendi järgi (tegelikult oli stsenaarium kirjutatud esialgu miniseriaalile), siis “Hidden Figures” põhineb Margot Lee Shetterly raamatul “Hidden Figures: The Story of the African-American Women Who Helped Win the Space Race”, mida ma ei ole lugenud, aga mis on nähtavasti korralik ajalooraamat, mitte romaan.

“Hidden Figures” kandideerib Oscarile parima filmi, naiskõrvalosatäitja (Octavia Spencer, kelle kehastada on NASA nn. “arvutite” rühmaülem Dorothy Vaughan) ja kirjandusteose ekraniseeringu kategoorias. Ma usun, et mõne kuldmehikese võib see isegi saada, tõenäoliselt viimase, kuigi nii see film tervikuna kui ka Spenceri näitlejatöö seda ehk samuti vääriks.

Kui valida neist kahest filmist vaatamiseks üks, siis oleks minu valik “Hidden Figures”. Mõlemad põhinevad tõestisündinud lugudel, aga “Jackie” oma on juba üldiselt teada ja antud selles filmis edasi veidi liiga depressiivsel moel. “Hidden Figures” valgustab ajaloo varjatumaid telgitaguseid ning teeb seda kaasahaaravamalt, sisaldades nii draamat, romantikat kui ka huumorit.

Ja selle peategelased mõjuvad realistlikumalt, elulähedasemalt kui reaalsusest välja löödud Jackie. Nad on nagu rohkem päris inimesed. Jackie on liiga tehislik, peaaegu karikatuurne.