Neljapäeval algas XXXI Viljandi pärimusmuusika festival. Tänavu akrediteerusin ma sellele üritusele LAIAPEA.EU ja sellega seotud sotsiaalmeediakanalite ehk iseenda esindajana, millest tulenevalt annan sellest siin nüüd väikese jooksva ülevaate.
Neljapäev, 25. juuli
Päev algas kena päikesepaistelise ilmaga. Folgirongkäiku jälgides juhtusin kuulma muu hulgas venekeelset juttu juhuslike möödujate suust, kes rääkisid rõõmsalt, et nad ei ole kunagi varem midagi sellist näinud. Päike paistis, inimestel oli tuju hea.
Pärast pidulikku avatseremooniat viibisin ma Noorte ETNO muusikalaagris osalenute kontserdil, kuulates seda, mida 13–17-aastased muusikasõbrad olid nüüd nädala jooksul Kärstna mõisas üksteisele õpetanud ja õppinud. Kel huvi, see saab kuulata neid esinemas reedel algusega kell 14 Kondase Keskuse ees (tasuta).
Kõrgemalt ja kaugemalt vaadates tundus esialgu, et rahvast on küll sel aastal suht vähe, aga lähemale minnes oli see folk nagu folk ikka. Eks esimesel päeval ongi kuulajaid tavaliselt hõredamalt – tihedamaks tunglemiseks läheb alles õhtul.
Käisin seejärel läbi Laidoneri platsil asuva rohelise lava juurest, kus algas parajasti folgi tasuta lisaprogramm, mille kuulamiseks ei pea keegi piletit ostma. Sealgi oli inimesi veel üllatavalt vähe, lava ees suurt sagimist ei käinud.
Lossi tänavast on tehtud suur kaubatänav, aga osad müügikohad olid seal veel avamata ja ülejäänute juures mulle kah suurt kauplemist silma ei jäänud. Välja arvatud muidugi jäätise- ja joogiputkad. Vähemalt paari nädala eest toimunud Võhma linna päevadel, millega üheaegselt toimus Kesk-Eesti laat, oli sarnaste müügikohtade juures palju rohkem tunglemist, aga… seal sai käidud laupäeval, nii et on veel vara taolisi võrdlusi teha.
Pärimusmuusika Aida suures saalis kuulasin Eesti-Läti-Leedu ühisprojekti The Baltic Sisters, mille kohta ma olin lugenud varem ajakirjast Muusika pikemat usutlust, kus asjasosalised räägivad muu hulgas sellest, kes neid ennast Viljandi folgi tänavusest kavast kõige rohkem huvitab. Nende endi südameasjaks on taaselustada arhailisi mitmehäälseid laule. Peab ütlema, et päris huvitav. Tasub kuulata!
Reedel algusega kell 15.00 toimub Bonifatiuse Gildi 2. korrusel (Väike-Turu 8) nende poolt läbiviiduna Balti laulude ring, kus igaüks saab selle laulutraditsiooni elustamist ka ise proovida. Publikut üritati kaasa tõmmata juba neljapäevasel kontserdil. Laurita Peleniūtė rääkis seal, et kui sa neid laule kuulad, siis sa nagu vaataksid kooki, aga kui laulad, siis nagu sööksid. Tema sõnul ei ole selleks vaja isegi suurt lauluoskust. Igaks juhuks lisan, et veidi tuleb see siiski kasuks.
Laupäeval algusega kell 20.00 esineb The Baltic Sisters oma kavaga I Kirsimäel. Selle koosseisu kuuluv Marion Selgall astub oma teise projektiga 6hunesseq üles juba reedel kell 23.00 Jaani kirikus, mis on teatavasti Viljandi parima kõlaga kontserdisaal. Soovitan neid sinna kindlasti kuulama minna, kui uksest sisse õnnestub pääseda (sisse lastakse elava järjekorra alusel). Panen siia allapoole isu tekitamiseks nende tänavu ilmunud debüütalbumi nimiloo.
Kui The Baltic Sisters esinemise lõpetas ja ma saalist lahkusin, selgus, et Pärimusmuusika Ait on inimestest ummistunud, sest vahepeal oli hakanud õues vihma sadama. Läksin aida teabekogus asuvasse pressiruumi, mis oli ajakirjanikke paksult täis. Mõtlesin, et neid on tänavu vist küll tavapärasest rohkem. Veidi pärast viit läksin ära koju, nii et õhtustel kontsertidel ma ei käinud.
Reede, 26. juuli
Lugesin Liis Seljamaa toredat reportaaži, mille kohaselt oli eile esimese päeva kohta hoopis tavatult palju inimesi, ja korraldajate väljastatud pressiteadet, milles rõhutati, et festivali esimene päev tõi neljapäevase publikurekordi. Suuremad massid olid aga siiski just õhtustel kontsertidel. Loodetavasti on päeval jälle rahulikum.
Pauluse kiriku juurde rajatud folgiliste telklaager sarnaneb nendele, mida võib näha palverännakute sihtpunktides, aga eks Viljandi folk seda ju paljude jaoks olegi. Pauluse kogudus on muide avanud seal folgifestivali puhul väikese kohviku.
Heino Elleri Muusikakooli pärimusmuusikaosakonna 10. aastapäeva kontserdil astus üles ka vilistlasi, kellest paljud on esinenud Viljandi folgil juba varasematel aastatel. Samas võis kuulda muu hulgas ka omalaadset seadet Vennaskonna loost “Insener Garini hüperboloid” – seegi on juba pärimusmuusika.
Vennaskond ise esineb Viljandis õhtul Koidu seltsimajas, kuid teeb seda väljaspool pärimusmuusika festivali programmi. Pilet maksab kohapealt ostes 30 eurot. X-is on kurdetud nüüd, et Viljandi folgi passid on läinud väga kalliks. Selle ühe kontserdiga võrreldes ei ole hinnad tegelikult kõrged, aga… visuaalse vaatluse põhjal hinnates on kohalikke ja vanemaid inimesi publiku hulgas varasemast vähem, noori ja just folgi pärast Viljandisse tulnuid rohkem.
Kuulsin täna juhuslikult väidet, et tegelikult olla olnud kunagi avapäeval kuulamas isegi rohkem inimesi, aga mingit kinnitust ei ole sellele saanud. Vähemalt ametlikult tehti eelmiselgi aastal esimese päeva publikurekord, mis nüüd siis ületati. Nähtavasti suudetakse lihtsalt inimesi varasemast paremini hajutada, vähemalt päeval, mistõttu ei teki festivalil enam sellist kokkupressituse tunnet.
Pärast elleriste kuulasin rahvusvahelises muusikalaagris Eesti ETNO osalenute kontserti, kus kanti sarnaselt Noorte ETNO kontserdile ette laagris üksteiselt õpitut ja õpetatut. See laager on mõeldud 18–30-aastastele noortele. Need etnolaagrites osalenute kontserdid on minu arvates festivali ühed toredaimad osad.
Sakala jutulaval kella viiest algama pidanud Jüri Ratase esinemine viibis, sest tuntud poliitikatäht hilines 10 minutit, aga midagi hullu sellest ei juhtunud, sest kuulajaid seal nagunii ei olnud (publikut kehastasid mõned Sakala enda töötajad). Tundub, et pärast valimisi, kui järgmised valimised on veel kaugel, poliitikud enam rahvast ei huvita. Või siis on Viljandi folk selliste jutuajamiste korraldamiseks lihtsalt vale koht, sest inimesed ei ole tulnud sinna selleks, et kuulata selliseid artiste. Selleks minnakse pigem Paidesse arvamusfestivalile. Usun, et paljud Ratase valijad olid hoopis samal ajal toimunud Curly Stringsi kontserdil, nagu USA suursaadik koos oma kaaslastega.
Õhtuses kavas olid mul nüüd siis Trad.Attack! ja 6hunesseq. Mõlemad kontserdid olid väga head, aga küllaltki erinevad.
Trad.Attack!-i ja publiku armastus on selgelt vastastikune. Sandra Sillamaa viis sellel kontserdil ellu oma ammuse unistuse lasta ennast publikul kätel kanda ja mängida samal ajal torupilli (mõte see lõpuks ära teha oli talle tulnud alles proovis) ning pakkus kõigile välja uue moto, millest sel aastal juhinduda: “Elu, mis on täis elu!” Samas oli teistelgi kõva hoog sees. Tore, et neil hästi läheb.
Jaani kirikus esinenud 6hunesseq ei teinud mingit lavašõud, vaid ilmus füüsilisel kujul publiku ette alles lõpuaplausi ajal (lugude vahele plaksutamist ei soovitud). Nimelt mängisid ja laulsid nad kõik rõdul oreli juures. Inimesed lihtsalt istusid ja kuulasid. Lisan siia nende kontserdi kava.
Väga religioossed laulud. Trad.Attack!-i repretuaari sobiks sellest kavast ehk kõige paremini instrumentaalne “danse real” – hoogne keskaegne tantsupala, mille põhjal annaks kindlasti arendada ka midagi tänapäeval vabaõhulavale sobivat. Kirikus oli kuulates muidugi vahepeal tunne nagu istuks kusagil oreli sees. Hoone oli puupüsti rahvast täis, istuti ka vahekäikudes ja seisti seinte ääres. Enne kontserti tõusti püsti ja piiskop Marko Tiitus ütles palve rahu eest. Nii üldisemalt kui ka konkreetselt rahu saabumise eest Ukrainas ja rahu püsimise eest Eestis.
Laupäev, 27. juuli
Käisin kuulamas laulu- ja tantsupeo juurde kuuluva rahvamuusikapeo loomingulise töörühma eriprojekti Rahvamuusikapidu 2025 ainulaadset kontserti, kus esinesid torupillikuninganna Cätlin Mägi ja teised meisterpillinaised ja -mehed. Seejärel veetsin veidi aega rohelise lava juures, kus oli publikut nüüd tunduvalt rohkem kui esimesel päeval programmi alates, aga mõned inimesed seejuures samad. Üks rääkis, et ta festivali põhialal üldse ei käinudki, vaid oligi ainult seal tasuta alal.
Õhtul kuulasin Jaani kirikus vokaalansamblit Saucējas, mis esitas läti pärimuslaule, aga ka näiteks ühe liivikeelse jaanilaulu. Jaani kirikus algasid kontserdid sel aastal kell 23, kui pealavaks olnud laululaval olid esinemised lõppenud, et mujalt tulev heli neid ei segaks, aga kusagilt kaugemalt jõudis tümin nüüd sinna ikkagi kohale. Kontsert oli hea, aga neile lauludele sobib kõlamiseks paremini siiski selline piiritu avarus, mida võib näha alltoodud videos. Kirikus ei kaja need õigesti, selline piiratud ruum on nende jaoks liiga väike, veidi ahistav, seinad on liiga lähedal.
Pühapäeval olin ma päeval suguvõsa kokkutulekul. Kavas oli küll õhtul jälle folgile minna, aga õues sadas vihma, olin väsinud ja läksin hoopis ära magama.
Esmaspäeval kuulasin folgilainelt väljumiseks Flora Fishbachi albumit “À ta merci” ja kaevusin YouTube-i.
Au revoir! Arrivederci! Jne.
