Möödunud aasta oli Euroopas pöördeline mitmete liberaalsete erakondade jaoks. Nii mõnigi partei valis endale uue juhi. Järgnevalt on tutvustatud neist kolme, kellest Eesti meedias sageli juttu ei ole.
Euroopa liberaalsete parteide ühendusega ALDE, kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, on seotud 70 erakonda. Neis kõigis toimuvatel arengutel ei suuda ilmselt keegi silma peal hoida. Siinkohal peatun vaid kolmel väiksemal, mis kõiguvad praegu elu ja surma piiril. Neile valitud uued juhid on kõik võtnud enda õlgadele raske koorma.
Rootsi: Nyamko Sabuni
Rootsi Liberaalid valisid pärast eurovalimistel põrumist (2014 koguti 9,9%, aga 2019 ainult 4,1% häältest; saadud kohtade arv langes kahelt ühele) juunis toimunud erakorralisel kongressil erakonna juhiks Nyamko Sabuni (sünd. 1969), kellest sai Rootsis esimene Aafrika päritolu erakonnajuht. Sabuni vanemad saabusid riiki poliitiliste pagulastena, kui tüdruk oli 12-aastane. Parlamenti valiti ta esimest korda 2002. aastal.
2006. aastal Sabuni uuesti valituks ei osutunud, kuid sai sellest hoolimata integratsiooni- ja soolise võrdõiguslikkuse ministriks. Valitsusse jäi ta 2013. aasta alguseni, mil astus ametist tagasi, sest otsustas 2014. aasta parlamendivalimistel enam mitte kandideerida.
Sabuni nimetamist ministriks kritiseerisid mõned islamiorganisatsioonid, mis süüdistasid teda islamofoobias ja populismis. Nimelt oli ta avaldanud valimiskampaania ajal raamatu Rootsis nn. “aukultuuri” all kannatavatest naistest ja tüdrukutest. Sabuni kuulutas, et koolides tuleb viia sisse kõigile tüdrukutele kohustuslik günekoloogiline kontroll, et ennetada nende suguelundite sandistamist (ümberlõikamist). Samuti propageeris ta hidžaabi keelamist alla 15-aastastele tüdrukutele ja nn. “aumõrvade” sisseviimist eraldi kategooriana Rootsi kriminaalkoodeksisse.
Sabuni isa on kristlane, ema moslem, kuid ta ise ei pea ennast religioosseks inimeseks. Ta on paistnud silma ka religioossete vabakoolide terava kriitikuna. Need õppeasutused on Rootsis aga valdavalt kristliku suunitlusega.
2012. aastal andis Rootsi humanistide ühing Sabunile oma iga-aastase auhinna, mis on saanud nime filosoof Ingemar Hedeniuse (1908–1982) järgi, keda teatakse eelkõige organiseeritud kristluse vastustajana. Põhjenduseks toodi, et Sabuni on oma poliitilise tegevuse käigus üritanud väsimatult luua tingimusi, kus kõik lapsed ja noorukid, sõltumata nende päritolust või religioonist, omaksid ligipääsu samadele õigustele. Humanistide hinnangul kannustavad Sabunit sügavad humanistlikud veendumused. Tema eestvedamisel olla jõutud ajaloolise pöördepunktini võitluses nn. “auvägivalla” ja sundabielude vastu.
Jutud sellest, et Sabuni tuleks valida erakonna juhiks, hakkasid liberaalide suust kõlama juba pärast 2018. aasta parlamendivalimisi. Loodeti, et tema juhtimisel suudetakse lõpuks väljuda saabunud madalseisust (2002 koguti parlamendivalimistel 13,4%, aga 2006 – 7,5%, 2010 – 7,1%, 2014 – 5,4%, 2018 – 5,5% häältest). Küsitlused näitavad, et vähemalt esialgu ei ole erakonna reiting paranenud.
Novembris toimunud Liberaalide korralisel kongressil toetati Sabuni jätkamist erakonna juhina. Kongressil peetud kõnes rõhutas ta vajadust mõelda, milline võiks Rootsi olla kümne aasta pärast ning mida saavad Liberaalid teha, et see selliseks muutuks. Ühe olulise asjana tõi ta välja võrdseid võimalusi loova, korralikult toimiva haridussüsteemi – Sabuni sõnul on just see nii parim sotsiaalpoliitika kui ka parim integratsioonipoliitika.
Venemaa: Nikolai Rõbakov
Detsembris toimus Moskvas liberaalse erakonna Jabloko XXI kongress, kus erakonna uueks juhiks valiti Nikolai Rõbakov (sünd. 1978), senine Jabloko aseesimees, kes ühines erakonnaga juba 16-aastaselt. Neli aastat varem kandideeris ta samuti erakonna juhiks, kuid jäi siis kolmandaks.
Peterburist pärit Rõbakov osutus viie kandidaadi hulgast valituks esimeses voorus, kus teda toetas 69 delegaati 132-st. 40 häält sai Lev Šlosberg, kes juhib Jabloko Pihkva organisatsiooni ning on Pihkva oblasti seadusandliku kogu liige. 2015. aastal erakonna juhiks valitud Emilija Slabunova jätkamist sellel ametikohal toetas ainult 19 delegaati.
Ilmselt tagas Rõbakovile võidu see, et ta juhtis Jabloko valimisstaapi septembris toimunud Moskva Linnaduuma valimistel, mis osutusid erakonnale edukaimateks läbi kogu selle ajaloo. Jabloko sai Moskva Linnaduumas neli kohta 45-st. Nüüd loodetakse, et tema juhtimisel õnnestub saavutada 2021. aastal läbimurre ka Venemaa Riigiduuma valimistel.
1993. aastal asutatud Jabloko langes Riigiduumast välja 2007. aasta valimistega. Erakonda algusest peale juhtinud Grigori Javlinski astus seejärel kõrvale. Uue juhiks valiti Sergei Mitrohhin, kes kuulus siis ja kuulub nüüd taas Moskva Linnaduumasse. 2015. aastal tehti panus Slabunovale, kuid tema juhtimisel saadi 2016. aasta parlamendivalimistel ainult 2% häältest. Javlinskit toetas 2018. aastal presidendivalimistel 1% valijatest. Ta esines erakonna kongressil küll taas poliitilise ettekandega, kuid ei kavatse enam rohkem presidendiks kandideerida.
Rõbakov juhtis ka Javlinski viimast presidendivalimiste kampaaniat. 2016. aastal oli ta Jabloko esinumber Leningradi oblasti seadusandliku kogu valimisel. Toona saadi seal tema juhtimisel ametlike tulemuste kohaselt 3,7% häältest.
Küsitluste kohaselt toetaks Jablokot praegu parlamendivalimistel 1–2% valijatest. Vaja oleks saada vähemalt 5% häältest. Kongressil peetud kõnes nimetaski Rõbakov erakonna peamiseks probleemiks praegu usu puudumist enda jõusse. Lisaks on vaja ületada nüüd erakonna sees põlvkondadevahelised lahkhelid.
Moskvas toimusid eelmisel aastal enne valimisi suured meeleavaldused, sest linna keskvalimiskomisjon keeldus paljude opositsiooniliste kandidaatide registreerimisest. Vahistati arvukalt inimesi ja osa neist mõisteti aastateks vangi. Moskva metroojaamades toimuvad igal reedel Jabloko algatatud piketid poliitvangide vabastamise toetuseks.
Ungari: Anett Bősz
Ungari Liberaalse Partei uueks juhiks valiti novembris Anett Bősz (sünd. 1986). Erakonda alates selle asutamisest 2013. aastal juhtinud Gábor Fodor astus augustis tagasi, tuues põhjenduseks, et riigis loodud autoritaarsele režiimile vastu seismiseks on vaja opositsiooniliste jõudude vahel uut laadi koostööd. Ta märkis, et selleks on vaja uut juhti, keda ei koormaks varasemate aastate poliitiliste debattide taak.
Fodor on Ungari praeguse võimupartei Fidesz kunagine aseesimees, kes ei pooldanud Viktor Orbáni autoritaarset suunda. Tema eestvedamisel asutatud Ungari Liberaalne Partei on osalenud Ungari parlamendivalimistel kahel korral koalitsioonis sotsidega. 2014. aastal pääses nende nimekirja kaudu parlamenti Fodor, 2018. aastal Bősz.
Bősz kuulus parlamenti esialgu sõltumatu saadikuna, kuid ühines nüüd 2011. aastal sotsidest eraldunud sotsiaalliberaalse Demokraatliku Koalitsiooni fraktsiooniga, sest võimupartei kavandab enda positsioonide kindlustamiseks seal muudatusi, millega piiratakse fraktsioonitute saadikute õigusi ja kaotatakse võimalus fraktsiooni vahetada.
Eurovalimistel Ungari Liberaalne Partei eelmisel aastal ei osalenud. Tegemist on väga väikese erakonnaga, kuhu kuulub vaid sadakond inimest, kuid Bősz peab siiski vajalikuks jätkamist omaette poliitilise jõuna, sest ükski teine partei ei seisa Ungaris nii järjekindlalt liberaalsete väärtuste eest. Tema sõnul on erakonna missiooniks näidata, et liberalism ei ole tegelikult selline deemon, kellena Orbán seda kujutab. Ühtlasi näeb ta suurt potentsiaali erakonna kasvuks. Küsitluste kohaselt on Ugaris järel veel 400–500 tuhat inimest, kes määratlevad ennast ise liberaalina – ka neile on vaja poliitilist kodu.
“Ungari Liberaalse Partei elus algab uus ajajärk. Alustame üleriigilist ülesehitustööd, avades erakonna väravad vabadust armastavate inimeste ees. Jätkame Orbani valitsuse suhtes tugevat ja stabiilset opositsioonilist poliitikat, tehes kõik meist oleneva, et me saaksime Fideszi 2022. aastal üheskoos välja vahetada,” ütles Bősz erakonna juhiks saamise järel antud pressikonverentsil. “Meie tahame esindada neid, kes usuvad euroopalikesse väärtustesse, vabadusse ja põhilistesse inimõigustesse. Neid, kes on pahased ja rahulolematud praeguse valitsuse poliitikaga vabadust piirata. Neid, kes tahavad elada ausas, õiglases ja solidaarses Ungaris. Neid, kes ei soovi hirmu ja vihkamise õhutamist.”
Artikkel ilmus 15. jaanuaril 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
