Kristiina Davidjants “Eesti filmi 100 aastat” (Post Factum, 2019)
Tristan Priimägi “101 Eesti filmi” (Varrak, 2020)
Mõlemad on laiemale lugejaskonnale suunatud ülevaated, mis avaldati Eestile pühendatud raamatusarjades. Autorid on peaaegu eakaaslased, üks sündinud 1974 ja teine 1976, mõlemad tuntud filmikriitikute ja -ajakirjanikena, üks õppinud dokumentaalfilmide režissööriks ja teine filmisemiootikat.
Davidjantsi raamat on väiksem nii formaadilt kui ka lehekülgede arvult, aga samas kasutatakse selles veidi suuremat fonti. Tõnu Virve kuulutas seda kritiseerides, et vaja oleks alternatiivset teost, sest raamatus esineb ebatäpsusi ja paljud olulised asjad on jäänud käsitlemata. Priimäe raamat ongi justkui see oodatud alternatiiv. Eesti Filmiajakirjanike Ühing kuulutas ta selle eest (kahtlemata õigustatult) lausa aasta filmiajakirjanikuks. Kui peaks valima neist kahest raamatust ühe, soovitaks isegi viimast, sest see on tõesti ka sisuliselt kaalukam, kuid täielikku ülevaadet kõigest ei suuda loomulikult anda seegi, ja mõnes osas on Davidjantsi käsitlus siiski põhjalikum.
Mängufilmid, sealhulgas lühimängufilmid, moodustavad Priimäe valikust vaid poole. Kui arvestada, et Eestis on toodetud umbes 300 täispikka mängufilmi, võinuks panna sellise raamatu kokku ka üksnes neist, kuid Priimägi läks teist teed. Kuskil neljandiku moodustavad dokumentaalfilmid, teist sama palju joonis- ja nukufilmid. Iga filmi kohta on toodud lühike sisututvustus, põhjalikumalt aga avatud konteksti. Nii on filme, millest raamatus rohkemal või vähemal määral juttu, tegelikult kõvasti rohkem kui 101 – registrist leiab ligi pooltuhat pealkirja. Davidjantsi raamatul on ainult isikunimede register, filmiregistrit seal ei ole. Kuna kohati, eriti lõpupoole, kaldub ta lihtsalt loetlema valminud filme, neil sisuliselt peatumata, pole see võib-olla puudus. Tema käsitlus on ehitatud üles enam-vähem kronoloogilise ülevaatena, mis algab juba 19. sajandist, kui äsja sündinud kinematograafia jõudis ka Eestisse. Priimäe valikus on esimene film “Karujaht Pärnumaal” (1914), sellele eelnenust ta palju ei kirjuta. Sõjaeelsest vabariigist on tema valikus viis filmi. Davidjantsi raamatust saab selle aja kohta veidi avarama ülevaate.
Teisest maailmasõjast hüppavad mõlemad autorid üle. Davidjants kirjutab, et see pani Eesti filmitööstuse pausile, kinokroonika hakkas elavnema alles pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude vägede poolt 1944. aastal, esimene mängufilm valmis 1947. aastal. Üldjoontes on see kahtlemata õige, kuid tuleb siiski märkida, et Eesti sündmusi kajastati ka Saksa kinokroonikates Ostland Woche ja Die Deutsche Wochenschau. Riias baseerunud Ostland Film GmbH valmistas 1942. aastal isegi mingi lühimängufilmi, millest tehti Juhan Kuslapi juhtimisel ka eestikeelne versioon. Priimäe kohaselt oli esimene kolme Balti riigi koostöös valminud mängufilm alles “Teesklejad” (2016). Tinglikult võib selleks pidada ehk siiski seda 1942. aastal valminud linateost, milleni jõuti ilmselt tänu juba enne 1940. aasta juunipööret kohalike filmitegijate poolt arutatud koostööplaanidele.
“Eesti ja Läti filmimeeste vahel tekkis kohe mõte ühisfilmi lavastamise kohta. Samuti tekkis mõte Leedu kaasa tõmmata, kuna Eesti, Läti ja Leedu filmiturg on ühine,” kirjutas Postimees 1940. aasta aprillis “ühe Tartu filmitegelase” kohtumisest Läti filmitootmise toonase juhi Jānis Sīlisega, kes oli varasemalt olnud ka Eesti filmi “Esimese öö õigus” (1925) operaator. “Lätlased olid väga päri sellega, kui käsikirjaks oleks eesti autori teos ja seda linastada korraga kolmes keeles. Tehniliselt sünniks see nii, et seadeldis oleks ühine, samuti massistseenid ja kõrvalised tegelased, kuid peaosalised igalt maalt eraldi. Nii korduks iga üksik stseen kolm korda, s.o. kui eestlased on omas keeles lõpetanud, astuks asemele läti näitlejad ja siis leedulased. Sellega oleks suur kokkuhoid lavastus-kuludes ja muus seadeldises. Säärasest ühistööst on ka lätlased väga huvitatud…”
Seoses oma filmi “Kaluri poeg” (1939) linastumisega oli käinud 1940. aasta märtsis Eestis filmirežissöör Vilis Jānis Lapenieks, kes arutas siinsete filmitegijatega ühtlasi ka võimalusi Eesti-Läti ühisfilmide valmistamiseks ja filmikroonikate vahetamiseks. Eesti Kultuurfilm haaras sellest Balti koostöö mõttest kohe kinni. Lapenieksi lahkudes saabus Tallinna läbirääkimisi pidama Sīlis, kes arvas, et ühisfilmi aluseks võiks võtta mõne Tammsaare teose, sest pärast “Tõe ja õiguse” esimese osa tõlkimist läti keelde oli Tammsaare seal populaarne kirjanik. Seega võinuks isegi juhtuda, et selle ainetel valminuks mängufilm juba 1940-ndatel koostöös lätlastega. Kuna sõda tuli peale, need plaanid kavandatud kujul ei teostunud, kuid sisuliselt toimis Ostland Film GmbH hiljem siiski sakslaste poolt okupeeritud Balti riikide filmitegijaid ühendava asutusena, millega seonduv vajaks muidugi hoopis omaette põhjalikku uurimust.
Selles reaalsuses, kus meie elame, valmis Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimese osa põhjal mängufilm alles 21. sajandil. Davidjants ja Priimägi lõpetavadki oma raamatud just sellega. Davidjants kirjutab, et see “pakub teatud mõttes sümboolset kokkuvõtet meie 100-aastasele filmiloole: oleme lõpuks jõudnud niikaugele, et pista rinda Eesti kultuuri tähtsaima tüvitekstiga.” Priimägi märgib aga, et “selline voolujooneline narratiivne ajalooline draama sobib riikliku tellimusena ideaalselt kaunistama meie paraadkultuuri kuuerevääri, aga kinematograafiliselt peaks Eesti film rajama endale tee kuskile käimata padrikusse, mitte teiste jälgedesse, peavoolusängi keskele. Uus filmisada võiks tuua selle hästi omandatud tehnilise ja kunstilise käsitööoskuse tõlkimise mingisse kummalisemasse dialekti, millest arusaamine poleks nii üksühene, aga mis kõlaks siiski täiesti meie oma keeles.”
Davidjantsi hinnangul oli Eesti filmiajaloos ainulaadne ajajärk, millele ei leia võrdset enne ega pärast, 1960-ndate lõpp. Priimäe valikus on samuti kõige tugevamalt esindatud 1960-ndate teine pool, kuid kümnendeid tervikuna vaadates hoopis 1970-ndad ja 1980-ndad. 1940-ndatest pääses tema valikusse ainult “Elu tsitadellis”, 1950-ndatest “Valgus koordis”, “Tagahoovis” ja “Vallatud kurvid”, 1960-ndate esimesest poolest “Ott kosmoses”, “Põrgupõhja uus vanapagan” ja “Operaator Kõps seeneriigis”. Eesti iseseisvuse taastamisele järgnes mõlema autori kohaselt 1990-ndatel järsk langus, mõõnaperiood, kuid käesoleval sajandil on sellest väljutud.
Lugedes süvenes järjest arusaam, et tegelikult oleks nüüd vaja ka eraldi põhjalikumaid käsitlusi filmidest, mis on valminud Eesti filmitegijate osalusel või kuidagi muul moel Eestiga seotud, kuid mida ei loeta Eesti filmideks. Need on jäänud meie kohalikel filmiloolastel vaatluse alt välja, mistõttu on lipsanud kohati sisse ka ebatäpsusi. Näiteks Lembit Ulfsak debüteeris Priimäe sõnul Tuisu Taavina filmis “Tuulevaikus” (1970). Davidjants kirjutab, et see oli “Ulfsaki esimesi filmirolle. Tema üleliidulist kuulsust tuli veel mõni aasta oodata, kuid juba oli näitleja potentsiaal täiesti hoomatav.” Tegelikult debüteeris Ulfsak hoopis aasta varem Vladimir Mjullerina Odessa kinostuudio filmis “Повесть о чекисте”, mida käidi NSV Liidus kinodes vaatamas rohkem kui ühtegi tema hilisemat filmi. “Моонзунд” (1987), mis on minu meelest üldse üks parimaid sõjafilme, ei liigitu samuti Eesti filmiks, kuigi tegevus leiab olulises osas aset tänapäeva Eesti aladel – selliste filmide jaoks oleks vaja ilmselt üht täiesti omaette raamatut või vähemalt mingit korralikku loetelu neist kusagil veebis.
