Juha Hurme “Neem”

Raamatu tagakaanelt võib lugeda, et see on “2017. aasta ilukirjanduse Finlandia auhinna pälvinud romaan”, mis “on täis fakte, viiteid ja üksikasju, tsitaate, üllatavaid vaatenurki, aga ka mängulist fiktsiooni, nii et tegu on pigem ilukirjanduslikult emotsionaalse kroonikaga.” Lugedes tuleb muidugi välja, et see on rohkem jutustus ajaloost kui romaan selle sõna tavapärases tähenduses. Lugu algab aegade algusest ja jõuab välja 1809. aastani, kui tänapäeva Soome alad, mille kohta autor kasutabki nimetust “Neem”, läksid Venemaa alla.

Samas ei piirdu ta kitsalt selle ühe geograafilise piirkonnaga. Hurme käsitluse kohaselt on kogu elu maakeral tagasiviidav umbes nelja miljardi aasta taha, kui ürgmeres sündis kõige elava, mis meie planeedil leidub, ainurakne vanaema. “Inimene on evolutsiooni produkt, juhusliku varieerumise ja loodusliku valiku tulemus,” märgib ta. “Meie looduslik süsteem, mille tööviljadeks on püramiidid ja luulekunstki, osutab tervikuna, et tegemist on järjepideva muutumisega. Kõik üksteisest erinevana paistvad liigid on vaid näilisus, vahevormid teel uute vormide poole.” Sellest arusaamast lähtub Hurme ka neemlaste kujunemist lahates: põlissoomlasteks võib nimetada ehk vaid neandertallasi – hilisemad soomlased on rändesulam ja nende keel, nagu mütoloogiagi, toodi sisse mujalt. Neeme ajalugu on tihedalt seotud kogu ülejäänud maailmaga, mistõttu on selles raamatus leidnud koha isegi omapärased seletused suuremate maailmareligioonide (judaism, kristlus, islam, hinduism, budism jne.) tekkimisest, ajaloost ja olemusest.

Hurme läheneb ajaloole üldiselt teadaolevatele faktidele toetudes, kuid omast vaatenurgast, kannab seda nägemust lugejate ette üldarusaadavas, rahvalikus keeles. Mõned stiilinäited:

Birgitta võttis kätte ja läks Rooma ning elas seal vaga ja rõõmsat elu kuni oma surmani aastal 1373. Roomas olid kõik seda meelt, et kui üldse on mõni püha tots, siis Birgitta. Ega läinudki kaua aega, kui paberid sisse anti, ja 1391. aastal kuulutati Birgitta pühaks. Juba aastal 1384 rajati Vadstenasse esimene birgitiini klooster, järgmisel aastasajal saadi säherdune ka Naantalisse. (lk 136)

Meie kõik, kes me maksame riigile rõõmsal meelel ja nurisemata märkimisväärseid makse, et see omas individuaalsest tarkusest kõrgemas tarkuses tasandaks sissetulekute erinevusi ja ehitaks kõigile kodanikele edasiviivat struktuuri, näiteks raamatukogusid ja noorte huvikeskusi, kus elada, pingutada, kultuurseks saada ja armastada, meenutame hea sõnaga Thomase järglast, Turu viiendat piiskoppi, läänegötamaalast Berot, kes sokutas osa piiskopina saadud viljamaksust oma sugulasele, kes juhtus töötama Rootsi kuningana. See tähendas Neemele ilmaliku riikliku maksustamise algust, kuna piiskopimaks muutus kroonumaksuks. (lk 152-153)

Umbes sellist, üsna sisutihedat seletamist on selles raamatus kuskil 390 lehekülge. Lisatud on ka isikunimede register. Kahjuks puudub kohanimede oma. Põhirõhk on küll kultuuriajalool, kuid sellega põimuvad Hurme jutustuses tihedalt läbi ka teised sektorid: sõjaline, poliitiline, majanduslik jne.

Neeme ja neemlaste ajalugu haakub vaatlusalusel perioodil kohati päris tugevalt tänapäeva Eesti alade ja siinse elanikkonna omaga, mistõttu võiks see raamat pakkuda huvi ka neile, keda huvitab kitsamalt Eesti, mitte niivõrd Soome ajalugu. Mõningaid asju aitab see kindlasti paremini konteksti asetada. Näiteks: Enn Kippel kujutas romaanis “Kui Raudpea tuli” seda, kuidas Rootsi kuningas Karl XII lasi ehitada oma vägedel Põhjasõja ajal Eestis laagris olles jäälossi ja mängida lumesõda. On teada, et midagi sellist leidis siis aset ka päriselt. Hurme tsiteerib aga pikalt (lk 218-219) juba 16. sajandi keskpaigast pärit Olaus Magnuse ladinakeelset “Põhjarahvaste ajalugu”, millest nähtub, et selline jääkindluste vallutamine, nende pärast lahingute pidamine oli toona põhjamaades sõjalise väljaõppe tegemisel levinud tava – Kippeli romaanis kujutatu oli seega mitte mingi veider kurioosum, nagu võib tänapäeval esmapilgul näida, vaid ilmselt osa tavapärasest sõjalisest väljaõppest. Selliseid huvitavaid kilde leiab sellest raamatust palju.

Jaga seda lugu ka teistega!