Briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore ei ole Jeruusalemma-küsimuses päris sõltumatu ja erapooletu vaatleja. Tema suguseltsis (nagu ka näiteks Rothschildide hulgas) leidus juba 19. sajandil nii sionistliku liikumise väga mõjukaid toetajaid kui ka oponente. Tagajärjeks oli see, et Jeruusalemma tekkis eraldi Montefiore linnaosa, aga kui sionistid lasid 1946. aastal õhku Briti administratsiooni peakorteriks olnud Kuningas Taaveti hotelli, hukkus teiste hulgas üks tema nõbu, kes oli Briti riigiteenistuja, juhtumisi ka juut.
Eessõnas kuulutab autor: “Minu eesmärk on kirjutada Jeruusalemma ajalugu selle kõige laiemas tähenduses, mõeldud laiale lugejaskonnale, olgu ateistidele või usklikele, kristlastele, moslemitele või juutidele, ilma mingi poliitilise tagamõtteta, isegi tänapäeva vaenutsemist arvestades. Tänapäevaselt öeldes on minu eesmärk respekteerida nii iisraellaste ja palestiinlaste kui ka paljude teiste püha maa rahvaste narratiive, ajalugusid ja rahvuslikku identiteeti. Enamik populaarseid ajalooraamatuid oli jultunult juudi või Palestiina riikluse poolt või vastu. See raamat pole kumbagi. Mõistagi on seda raske saavutada; muidugi on see ebatäiuslik, aga see on ka ülimalt oluline. Ilma säärase respekteerimiseta oleks rahu ja sallivus võimatu.” (lk 25)
Tänavu avaldatud kolmas, täiendatud ja parandatud trükk jõuab välja 2023. aasta 7. oktoobri rünnakutele järgnenud maailma. “Selles raamatus on jutustatud seda, mis juhtus ja mis ei juhtunud kolme tuhande aasta jooksul. Ja kui mitte midagi muud, siis näitab olevik ajalooga kooskõlas: iisraellased ja palestiinlased on mõlemad rahvused, kellel on sellele maale õiguspärased pretensioonid; ei kummalgi pole minna kuhugi mujale ega ka mingit kavatsust lahkuda; ja ei mingit muud valikut, kui elada külg-külje kõrval,” sedastab autor lõpuks (lk 696). “Ei saa luua mingit Palestiina riiki, kui selle juhid tahavad korrata 7. oktoobrit ja tappa iisraellasi; pikas perspektiivis ei ole mingisugune Iisrael turvaline ja elujõuline, kui pole Palestiina riigi väljavaadet.”
Jah, aga… kas selle raamatu kaante vahele koondatud enam kui 3000 aastat ajalugu annavad vähimalgi määral lootust, et jõudmine püsivalt rahumeelse kooseksisteerimiseni on realistlik tulevikustsenaarium? Minu meelest… tegelikult mitte, pigem mõjub see masendavalt. Moslemite ja juutide suhted ei ole seal küll alati olnud nii halvad ning ikka ja jälle on leidunud mõlemas leeris ka neid, kes tunnistavad vajadust teineteist respekteerida, kuid kokkuvõttes paistab Lähis-Ida ajalugu siiski suht kohutava õudusena – möönan samas, et selle teadvustamine võib aidata seda ületada, nii et selles mõttes teenib kõnealune teos autori seatud eesmärki.
Ta küll kuulutab eessõnas, et kavatseb kirjutada Jeruusalemma ajalugu “ilma mingi poliitilise tagamõtteta”, kuid see ei tähenda seda, et ta hoiduks väljendamast otsesõnu enda poliitilisi eelistusi. Sebag Montefiore pooldab sisuliselt kahe-riigi-lahendust, kuigi see termin ise talle ei meeldi (sest “lahendus” viitab justkui lõplikkusele, mis ei ole tema arvates enam realistlik, mistõttu eelistab ta loosungit “kaks rahvust, kaks vabariiki”), koos Jeruusalemma jagamise ja sadade tuhandete juudiasunike kodudest küüditamisega (kasutab muidugi eufemismi: “peaksid kolima ümber”).
Iisraeli peaminister Bejamin Netanjahu on tema hinnangul “armutu manipulaator”, kelle strateegia, nagu väitis kunagi Ehud Barak, oli hoida Hamas elu ja tervise juures, isegi Iisraeli kodanike julgeoleku arvelt, sest siis on iisraellastele kergem selgitada, et ei ole kellegagi läbirääkimisi pidada. Seda teooriat, et 7. oktoobri rünnakutel lasti teadlikult juhtuda, Sebag Montefiore siiski ei toeta, vaid kirjutab: “Samal ajal kui Hamas valmistas oma eriväelasi ette eelolevaks rünnakuks, oli Netanjahu koos Iisraeli sõjaväeliste ja paljude välismaiste vaatlejatega langenud tohutusse lõksu, uskudes Hamasi mõõdukuse või vähemalt talitsetuse positsiooni. Iisraeli palju kiidetud kõrgtehnoloogiline ja inimjõuline luure ei suutnud tabada Hamasi ettevalmistusi rünnakuks või neile reageerida – hoolimata Egiptuse ja Iisraeli oma valdavalt naissoost piirivaatlejate hoiatustest. Netanjahu domineerimine oli pärssinud igasuguse väljakutse esitamist valitsevale poliitikale.” (lk 687)
Käesolevasse sajandisse jõutakse kõnealuses teoses Jeruusalemma ja laiemalt Lähis-Ida ajaloost muidugi alles üsna lõpus, täpsemalt leheküljel 675. Laskumata siin detailidesse, tundub mulle, et autor on koondanud nende kaante vahele muu hulgas kõik teated kunagiste võimukandjate seksuaalsetest hälvetest, mis tal on õnnestunud kusagilt leida. Selle tulemusel mõjub tekst kohati veidi kollaselt. Ma ei ole kindel, et päris kõik kirjeldatud kurioosumid tõele vastasid. Aga nagu Sebag Montefiore suvel Eestis käies ütles, kirjutab ta keskmisele lugejale (tahab, et tema raamatuid loeksid kõik). Seega ei maksa imestada, et seks ja vägivald mängivad selles raamatus suuremat rolli kui teoloogilised arutelud või poliitiliste valikute taga peituvate mõttekäikude avamine, kuigi leidub loomulikult ka neid.
PS. Hiljutiste küsitluste kohaselt nõustub 76% Iisraeli juutidest väitega, et Gazas ei ole süütuid inimesi, aga 69% arvab samas, et Iisraeli kaitsevägi teeb jõupingutusi, et vältida tsiviilohvreid. Toetus 7. oktoobri rünnakutele on Gaza elanike hulgas järjest langenud, kuid 38% peab neid endiselt õigustatuks. 48% Gaza elanikest toetab Hamasi-vastaseid proteste, aga pooled mitte. Rahvusvaheline surve kahe-riigi-lahenduseks järjest kasvab, kuid palestiinlaste ja iisraellaste vastastikune usaldamatus ning Jeruusalemma ja juudiasunduste küsimus muudavad selle minu meelest praktiliselt teostamatuks, sest need oleksid siis kaks vaenujalal olevat riiki, mille puhul juba piiride tõmbamine kujuneb lõputute konfliktide allikaks. Kui kahe-riigi-lahendus üldse kunagi toimiks, siis ainult sellise konföderatsioonina, mida propageerib algatus “Maa kõigile” (“kaks riiki, üks kodumaa”), kuid see ei ole see, mida sellest rääkides enamasti mõeldakse.
