Kunstiõpetajate näitus

Eile avati Sakala Keskuses suvel kunstiõpetajate maalilaagris valminud tööde näitus “Kiviküla maalides”. Tegemist on rändnäitusega, mis liigub mööda osalejate kodukohti. Viljandisse jääb see 6. jaanuarini.

Avamisele oli kogunenud palju kunstikooli õpilasi.

Kõigepealt rääkis Sakala Keskuse näituste kuraator Laineli Parrest loovusest, mis käib kaasas iga elukutse, sündmuse ja eluvaldkonnaga, mida tuleb arendada ja hoida ning mille peale tasub iga natukese aja tagant mõelda, et kust seda leida. Kunstikooli õpilastel on selle asjaga tema sõnul päris hästi, sest kunstikoolis töötavad ühed krapsakad tegelased, kes on iga hetk valmis seda loovust neile mingi nurga pealt avama. Need on õpetajad.

“Kui vahva võib õpilastel olla siin jalutada ja leida oma õpetajate nimesid tööde alt,” märkis Parrest, “et mis siis saab, kui õpetajad on kuskil mere ääres või põõsa all ja peavad oma loovuse idu endast leidma, ise midagi maalima, millise nurga alt keegi seda lahendab.”

Viljandi Kunstikooli õpetaja Lemmi Paul rääkis samas, et käis sellise maalilaagri idee välja ühel Eesti Kunstikoolide Liidu korraldatud koolitusel, kus oli ülesandeks genereerida ideid selle kohta, kuidas õpetajad ise võiksid muutuda ja paremaks saada. Teised haarasid sellest kohe kinni ja mõte tehtigi teoks.

Kunstiõpetajate maalilaager toimus juulis Läänemaal, Kivikülas, Topu rannas, kus “olime täiesti lahti haagitud oma igapäevaelu rutiinist, kus meil ei tulnud, nagu kodus, keegi kõrvaltoast segama, et mina tahan seda või teist,” ütles Paul, selgitades, et kui on selline vaba ja probleemideta õhkkond, kus saab natukene juurde õppida, oma mõtteid koguda ja imetleda kaunist loodust, siis sünnib kindlasti ka looming.

Paul lisas, et see laager oli hästi palju tehnikate katsetamise koht. Töid, nii akvarelle kui ka akrüülmaale, sai igaühel tehtud keskmiselt umbes kümmekond. Ja siis katsetati seal erinevaid võimalusi, tehnikaid ja värve.

Tema kolleeg Tatjana Anniko märkis, et tegi lausa 17 pilti. “Kolm suurt akrüülmaali panin ühe õhtuga,” tunnistas Anniko, kelle sõnul oli laagris väga äge, hästi lahe, ning sai tehtud tõesti palju katsetusi: “Laks ja töö, laks ja töö…”

Viljandi Huvikooli kunstiringi õpetaja Merike Kiivit rõhutas samuti, et sellised laagrid on õpetajatele väga vajalikud. “Ma tundsin sellest nii puudust. Ma olen aastaid tagasi väga palju käinud, iga suvi on ikka laager või mitu olnud, ja ma tundsin nii suurt puudust,” ütles Kiivit.

“Curtea-Veche kuningad”

Rumeenia kirjandusklassiku Mateiu Caragiale (1885-1936) tuntuim teos “Curtea-Veche kuningad” (rumeenia keelest tõlkinud Riina Jesmin) on väga omapärane romaan. Mõningate elumeeste seikluste kaudu maalitakse satiiriline pilt eluolust Bukarestis enne Esimest maailmasõda.

Raamatu läbimiseks kulub rahulikult lugedes 3-4 tundi ning see on jagatud neljaks osaks. Lugemist soovitan alustada kõige lõpust ehk tõlkija kirjutatud saatesõnast, mis annab hea lühikese ülevaate Caragiale vastuolulisest isikust, elust ja loomingust. Kuna tegelaste prototüüpideks peetakse autorit ennast ning tema sõpru ja lähikondseid, siis tasubki alustada just sellest.

“Curtea-Veche kuningad” ilmus 1929. aastal, aga kirjutama hakkas Caragiale seda 1916 ning mõte sellise romaani kirjutamiseks tuli talle juba 1910, kust algab ka minajutustaja silme läbi edasi antud tegevus.

Kohtumine kuningatega. Romaani esimeses osas tutvustab autor tegelasi, leida võib küllaltki värvikaid kirjeldusi, näiteks:

“Gore Pirgu oli ennenägematu ja kirjeldamatu limukas. Oma magedate ülbe õuenarri naljadega saavutas ta nutika poisi maine, millele lisandus – miks, pole teada – hea poisi kuulsus, ehkki hea oli ta vaid pahategudes. Sel sunnikunahal oli timuka ja hauakaevaja hing. Maast madalast üdini rikutud, osav kossi ning kulli ja kirja mängija, teenijatüdrukutega ameleja, kõikide kupeldajate ja valemängijate semu, oli ta kohviku “Cazes” lemmik ja pordumajade keerub. Mulle oli vastumeelt uurida lähemalt seda kuivetut ja kurba loomust, mis tundis haiglast huvi vaid selle vastu, mis oli räpane ja rikutud. Pirgu veres voolas ihk meie endisaegse ohjeldamatu mustlaselu järele, mille juurde kuulusid aguliarmukesed, pummelungid kloostrites, ropud laulud, jälkused ja rõvedused. Peale kaardimängu, mis oli tal elukutse eest, ja suguhaiguste, mis ta enneaegu ära kurnasid, olid need ainsad asjad, millest ta oskas rääkida, kirjeldades neid lustiga, mis võlus sääraseid, kes tema tobedust hindasid. Ja ometi ei leidnud Pașadia, kes teda muide avalikult põlgas ning iga kord, kui võimalus avanes, halastamatult solvas ja alandas, kedagi teist, kellest oma kaaslast teha.”

Pummeldamine, prassimine, priiskamine, looderdamine, liiderdamine, laaberdamine – tundub, et selline ongi Curtea-Veche kuningate elu.

Kolm palverännakut. Kuid teises osas selgub, et nende päevi täidavad ka jutustused, fantastilised lookesed, mille visandamisel on Caragiale samavõrd meisterlik.

“Pajatus lookles pikkamisi, põimides oma lopsakasse vanikusse kõigi rahvaste kirjandusest nopitud õilsaid õisi. Meisterliku sõnakunstnikuna leidis ta hõlpsalt mooduseid – ja veel keeles, millega ta polnud enam harjunud –, et kirjeldada loomuse, ajastu, kauguste kõige tabamatumaid ja ebakindlamaid jooni, nii et illusioon oli alati täielik. Otsekui nõiduse kütkes tegin temaga kujutluses kaasa pikki reise, reise, millest mulle polnud antud undki näha… mees rääkis. Mu silme ees avanes ilmsi võluväeline nägemuste jada.”

Pihtimused. Kolmas osa sisaldab palju ülestunnistusi, mälestusi, kuulujutte jms. kraami, mis taustu avada aitab, fooni loob.

“Isegi kui mina oma soo üle uhke ei ole, peaks too minu üle olema. Ilusamat lõppu ei saakski olla. Suguvõsa õilsad ja kirglikud jooned, ohvrimeelsus, loomulik tung suursugususe poole, lisaks ka too teatud veetlus, mis aitas hakkama saada ja edu saavutada igal pool, kuhu saatus viis, ühinesid minus kõik nii täielikus kooskõlas arvatavasti selle pärast, et minu soontes ei külva vimma võõras veri: minu vanemad olid lähisugulased – nõod. Enam-vähem ühevanused, mõlemad orvud, kasvasid nad koos ja nende vahel puhkes varakult õide lembus, mille nad eelarvamustest hoolimata abielus põlistasid.”

Kuningate loojak. Neljandas, mis on kõige pikem osa, intriigid jätkuvad ja saabub kulminatsioon, lõpuks aga tõmmatakse otsad kokku.

“Pașadia suri kõrghetkel; mürk, unetus, pahe hävitasid tema keha, kahjustamata ometi karvavõrdki hinge, mis säilitas lõpuni kogu oma jaheda selguse, särava nagu koidutäht pakaseste ööde kristallis. Ja tal oli õnn surra õigel ajal, nii et ta polnud sunnitud pärast sõda vanuigi jälle vaesuse alandust taluma, ei pidanud taluma vahest valusamatki pettumuse piina, mida valmistanuks tõsiasi, et mitte temal, vaid Pirgul oli õigus, ega nägema, et Pirgu on rohkem kui kümnekordne miljonär, rikka pärijannaga abielus ja pististega hüvasti jätnud, nägema Pirgut prefektina, saadikuna, senaatorina, suursaadiku abina, kes on Rahvasteliidu intellektuaalse koostöö allkomisjoni eesistuja ning pakub oma Rumeeniasse tulnud kolleegidele kogutud või “uurimistööga” saadud raha eest uhket ja sübariitlikku külalislahkust oma ajaloolises Transilvaania kindluses.”

Läbivaid tegelasi on romaanis suht vähe, kõrvalosades esinejaid seevastu päris palju.

Caragiale kujutas tüüpe, keda ta ilmselt hästi tundis. Viimase osa alguses ütleb seesama Pirgu minajutustajale: “Täna, enne kui sa tulid, räägiti, et sa oled hakanud Bukaresti kommetest romaani kirjutama, ja ma püüdsin kõigest väest naerma pahvatada. Tõsiselt: sina ja Bukaresti kombed! Võib-olla Hiina kombed, sest selles asjas oled sa hiinlane. Kuidas sa saad kommetest midagi teada, kui sa kedagi ei tunne. Kas sa käid kusagil, kohtud kellegagi? Kui sa just ei kavatse kirjeldada meid: Pașat, mind, Pantat; ma ei tea, et sul kellegi teisega pistmist oleks… ah! jaa, sõber Popneliga. Noh, kui sa käiksid majades, peredes, oleks teine asi, siis alles näeksid, kui palju teemasid sa leiad, milliseid tüüpe!”

Rumeenia kirjanduskriitikud valisid selle koguni XX sajandi parimaks rumeenia romaaniks. Kas sellega nõustuda või mitte, aga vähemalt stiil on tõesti omapärane, huvitav ja meeldejääv.

2016. aasta albumid

Aasta tagasi kirjutasin siin, et “ma ei hakka koostama mingit lõppeva aasta parimate albumite nimekirja (olen kuulanud neid tervikuna ehk otsast lõpuni läbi nii vähe, et kui kõik kirja panna, siis ongi TOP25 valmis).”

Vahepeal möödunud aasta jooksul olen kuulanud neid küll veidi rohkem, aga kui vaatasin praegu, kui paljudest neist siin kirjutanud olen, siis sain esimese hooga kokku ainult kakskümmend. Kuna olen teinud päris palju segapudru-postitusi, siis ei leidnud võib-olla kõiki kohe üles, aga suurusjärk on selline.

Need postitused on ilmunud väga ebaregulaarselt ja on ka üsna ebaühtlase tasemega. Mõtlesin nüüd, et peaks järgmisel aastal veidi korralikum olema ehk kirjutama näiteks kord kuus või iga kahe nädala tagant ja paremini, põhjalikumalt.

Aga kokkuvõte möödunud aastast (postituste ilmumise järjekorras, mitte mingi pingerea või paremusjärjestusena) on selline…

1. Lepaseree “Väräjän”

“Kogu see plaat ise on nagu üks värav teistsugusesse maailma. Mitte mineviku-, vaid fantaasiamaailma. Muudkui aga imesta, kui elav kujutlusvõime võis inimestel vanasti olla, milliseid ootamatuid kujundeid suudeti oma mõtteis luua.”

2. Kate & Ilona Aasvere “Tallinn – Haapsalu”

“Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.”

3. Rihards Lībietis “Scream, Breathe, Cry”

“Värskema albumi “Scream, Breathe, Cry” nimi võib jätta mulje, et tegemist on millegi masendavaga, aga nii see ei ole. See plaat on tegelikult isegi helgem kui “RL Elektronix”, mille pealt kostub ka süngemaid teemasid.”

4. Superliustik “Approaching great distance”

“Raju liuglemine, väga džässilik psühhedeeliliste sugemetega funk, mis vastab hästi bändi nimele. Mina neid otsehelis kuulnud ei ole, aga ühe seda teinu kinnitusel on lived tõesti tugevad…”

5. Frederik Küüts “Lights & Lies”

“Põhiosa publikust moodustasid vist tema enda eakaaslased ja neile läks ta väga hästi peale. Kuulan praegu plaati ja… jah, hoidke ka tema suhtes silmad-kõrvad lahti.”

6. Soon/Piho/Lepasson “Tempo di Vals”

“Plaadil on kümme lugu. Kuna ma ei ole kandlemuusika alal mingi ekspert, siis puudub võrdlusmoment, aga hakkasin plaati kuulates mõtlema, kus ja millal seda edaspidi veel kuulata võiksin…”

7. Eeva Talsi ja Juhan Aru “Vähemalt täna”

“Leitud on imeline tasakaal, mis lubab juba täna ennustada, et sellest tuleb tõenäoliselt üks Eesti käesoleva aasta hinnatumaid plaate. Seda nii kriitikute kui ka tavaliste kuulajate poolt.”

8. Antsud “Öö ja päeva vahel”

“Žanriliselt kergete indie sugemetega, kohati isegi pungilikult kõlav poprockfolk (üks lugu sisaldab ka räppimist – mitte nagu Crazy Town, aga veidi sarnane vibe), mida on raske täpselt määratleda. Kuuleb ka kõvasti torupilli.”

9. Kristjan Üksküla “Uinunu laul”

“Kolmandik lauludest on kirjutatud Juhan Viidingu sõnadele, ligi pooled autori enda omadele. Kolmandik lauludest on sellised, kus astub üles ainult Üksküla ise, saates ennast kitarril või klaveril. Paaris…”

10. Tanel Ruben & Victoria “Million Years”

“Võib öelda, et see plaat on kaua tehtud kaunikene, sest nende eelmine, esimene kauamängiv “A Sentimental Call” ilmus juba 13 aastat tagasi. Kui toda salvestati kaks aastat, siis nüüd saadi asi purki eelmise aasta jooksul, aga sinna pandi ka juba varem mängitud palasid.”

11. Neidudekoor Leelo “Leelo 20”

“…plaadil on helikvaliteet muidugi tunduvalt parem kui minu telefoniga tehtud amatöörsalvestuses. Loomulikult puuduvad seal ka igasugused häirivad kõrvalhelid, naginad ja köhatused. Samas on plaadil ühe loo lõpetuseks välk ja pauk, mida kontserdil ei kuulnud.”

12. Trump Conception “One”

“Mulle meenus seda albumit kuulates Jimi Tenori “Intervision”, mis on üldse üks mu absoluutsetest lemmikalbumitest. Trump Conceptioni “One” ei ole küll päris sama teema, aga selles on sarnast hoogu, julgust, mängurõõmu ning rõõmu mängust nootidega.”

13. Rux “Pacific Princess”

“Eelmisel nädalal avaldatud “Pacific Princess” on alles Ruxi esimene kauamängiv (ilmunud seni ainult digitaalsel kujul) ning kuulutasin selle siin nädala albumiks, sest…”

14. Mari Jürjens “27”

“Ja see kauamängiv kõlabki tegelikult rohkem nagu kogumik, kuhu on pandud kokku erinevad killud, mitte nagu kontseptuaalne album, kus üks laul kasvab loogiliselt üle järgmiseks ja kõik kokku moodustab mingi ühtse terviku. See tähendab, et on kokkuvõttes küllaltki mitmekesine.”

15. Kali Briis Band “Let’s Play Love”

“Tänavu siit ilmast lahkunud David Bowie ja Prince on need, kellele avaldatakse plaadiümbrisel tänu inspireerimise eest, aga see ei tähenda seda, et neid oleks jäljendatud. Üllataval kombel mainitakse samas ka Jim Carreyt…”

16. Kogumik “Linnulaulud”

“Enamik laule on esitatud linnuvaatleja positsioonilt lähtudes, vaid mõned lindude vaatepunktist. Samas esineb ka lindudega diskussiooni astumist, inimeste võrdlemist lindudega, lindude jäljendamist ja sõnaseadeid, mille puhul linnud sarnanevad inimestele.”

17. Maneo “Kodu kaugel”

“Kauamängiva avalooks on uus seade vanast koraalist “Mu süda ärka üles” ja nende laulud ongi üldiselt sellised, mis kõlavad kõige paremini kirikutes, aga samas ei ole tegemist üksnes vaimuliku muusikaga.”

18. Psychic Twin “Strange Diary”

“See ei kõla nagu mingi tavaline debüütalbum, ei ole millegi poolest rabe, vaid mõjub täiesti perfektselt, justkui oleks selle taga pikem teekond. Ja see ongi nii.”

19. Madis Meister “Aitäh”

“Kogu kauamängivat täidabki selline kulgemine linnulaulu saatel, mis kestab üle tunni – kord paisudes, siis vaibudes. Mõned korrad lööb ajamõõtjana sisse küll gong, aga muidu ongi see nagu üks pikk, katkematu teekond metsas.”

20. Flank “Flank”

“Kummaline, et singlina ei ole avaldatud seda – minu meelest äärmiselt tugeva hitipotentsiaaliga lugu. /—/ Mulle meenus seda kuulates kohe “Last Christmas”, aga kui too laul räägib ka südame murdumisest, siis see kõlab rohkem ilusalt kui valusalt.”