Kandlehelid kõrvus

Juba pea kuus aastat koos mänginud kandletrio Soon/Piho/Lepasson esitles eile Pärimusmuusika Aidas esimest plaati “Tempo di Vals”, senise teekonna jäädvustust.

Minu isiklik kokkupuude kandlemänguga piirdub sellega, et tinistasin kunagi ammu-ammu (oma senise elu esimeses veerandis) veidi lastekannelt Perelotška – ei saa öelda, et oleksin praegu nö. kandlehuviline.

Kas umbes tund aega kestev kandlekontsert võib pakkuda midagi inimesele, kelle jaoks kandlemuusika kuulamine ei ole igapäevane, isegi mitte igakuine tegevus?

Inimkatse näitas, et võib küll: kuna see ei ole tavapärane, siis on see just huvitav. Iga päev ma kandlemängu ei kuulaks, aga vahelduseks oli see päris hea.

Tempo di ValsPlaadil on kümme lugu. Kuna ma ei ole kandlemuusika alal mingi ekspert, siis puudub võrdlusmoment, aga hakkasin plaati kuulates mõtlema, kus ja millal seda edaspidi veel kuulata võiksin.

Mulle seostub kannel eelkõige maaga, tegelikult on isegi Viljandi selle jaoks liiga palju linn.

Põhjus nähtavasti selles, et ka mu vanaisal oli kannel, mida ta vahest mängis, ja tema elas maal.

Nende kümne hulgas leidub küll ka hoogsamaid lugusid, mille järgi oleks võimalik tantsu lüüa, aga minu meelest sobivad need kõige paremini vaiksesse õhtusse, et vaadata nende saatel aknast välja pilkasesse pimedusse, jälgida kuidas puud ahjus põlevad või panna hoopis silmad kinni ja suikuda vaikselt, rahulikult unne.

Kandlemuusika mõjub äärmiselt rahustavalt. Vähemalt mulle. Juba lapsest saadik.

Jaga seda lugu ka teistega!