Neidudekoor Leelo 20

Neidudekoor Leelo 20. Kontsert läbi, viimane pilt. #leelo20

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Üle-eestiline neidudekoor Leelo tähistas eile Tallinna Lauluväljaku klaassaalis oma 20. sünnipäeva.

Käisin neid korra kuulamas siis, kui see koor alles tegevust alustas, aga ei olnud nüüd vahepeal nende käekäiku ja tegemisi jälginud. Avastasin nad enda jaoks uuesti tänu Hooandjale, mille kaudu koguti toetust koori juubeliplaadi väljaandmiseks.

Nostalgilistel põhjustel (tundsin kunagi päris hästi ühte inimest, kes siis selles kooris laulis) saigi sellele projektile isegi veidi hoogu antud ning tänu sellele sain nii plaadi (13 laulu, kestus kokku 36:09) kui ka kutse eile toimunud kontserdile.

Pidulik kontsert kestis umbes poolteist tundi, järgnes arvukalt õnnitlusi (sealhulgas “Õnne soovime sul”, mida publik püsti seistes kaasa laulis). Pärast seda jäid asjaosalised ise sinna veel juubelit tähistama ja torti sööma.

Kontserdil kõlanud kahekümne ühe laulu hulgas oli seejuures vaid kolm sellist, mis leiduvad ka plaadil. Siin ülal kõlab neist üks: “Ära tuul tubaje tule” – Eesti rahvaviis, seadnud Pärt Uusberg; dirigent Külli Kiivet, kes oli ise laulja Leelo esimeses koosseisus ja ongi nüüd selle koori dirigent.

Video lõpus võib näha, et Uusberg jäi esitusega täitsa rahule, aga plaadil on helikvaliteet muidugi tunduvalt parem kui minu telefoniga tehtud amatöörsalvestuses. Loomulikult puuduvad seal ka igasugused häirivad kõrvalhelid, naginad ja köhatused.

Samas on plaadil ühe loo lõpetuseks välk ja pauk, mida kontserdil ei kuulnud.

Esines põhiliselt Leelo praegune koosseis, aga ka vilistlastest loodud noorte naiste koor Leelo vol 2 ning lisaks veel eraldi vilistlasi, näiteks Kaisa Neitsov ja Laura Junson, ning lõpetuseks Leelo ja Leelo vol 2 üheskoos, kusjuures…

…Valter Ojakääru “Olematu laul”, dirigent Toomas Voll (neidudekoori dirigent aastatel 1996-2006, praegu tegutseb tema käe all vol 2), mis oli kavas viimane, kanti ette mitu korda, sest esimese korra ajal läks klaver korraks metsa, mistõttu tekkis natukene piinlik koht ning alustati otsast peale.

Ja pärast õnnitluste kuulamist võeti sama laul uuesti üles (ülal ongi toodud see teine ettekanne).

See apsakas ei olnud ilmselt sihilik, plaanitud, aga see oli kummalisel kombel sobilik: ühest küljest näitas, et miski ei ole päris täiuslik, kõik võivad eksida, aga samas muutuski kontsert nii veelgi täiuslikumaks.

“Olematu laul” on minu meelest üks Ojakääru parimatest paladest (teised kaks on “Oma laulu ei leia ma üles” ja “Üks väike laul”), Leelode plaadil seda ei leidu ja oli päris meeldiv, et seda eile nende esituses korduvalt kuuldud sai – jäi paremini meelde.

Leelode praeguse koosseisu keskmine vanus pidi olema 19.5 eluaastat ning mõnel neiul on seal juba ka väikesed tütrekesed. Eile avaldati lootust, et koor kestab veel vähemalt viis inimpõlve – kui nii kaua elaks, siis tahaks seda isegi näha.

Jaga seda lugu ka teistega!