Eile avati Sakala Keskuses suvel kunstiõpetajate maalilaagris valminud tööde näitus “Kiviküla maalides”. Tegemist on rändnäitusega, mis liigub mööda osalejate kodukohti. Viljandisse jääb see 6. jaanuarini.
Avamisele oli kogunenud palju kunstikooli õpilasi.
Kõigepealt rääkis Sakala Keskuse näituste kuraator Laineli Parrest loovusest, mis käib kaasas iga elukutse, sündmuse ja eluvaldkonnaga, mida tuleb arendada ja hoida ning mille peale tasub iga natukese aja tagant mõelda, et kust seda leida. Kunstikooli õpilastel on selle asjaga tema sõnul päris hästi, sest kunstikoolis töötavad ühed krapsakad tegelased, kes on iga hetk valmis seda loovust neile mingi nurga pealt avama. Need on õpetajad.
“Kui vahva võib õpilastel olla siin jalutada ja leida oma õpetajate nimesid tööde alt,” märkis Parrest, “et mis siis saab, kui õpetajad on kuskil mere ääres või põõsa all ja peavad oma loovuse idu endast leidma, ise midagi maalima, millise nurga alt keegi seda lahendab.”
Viljandi Kunstikooli õpetaja Lemmi Paul rääkis samas, et käis sellise maalilaagri idee välja ühel Eesti Kunstikoolide Liidu korraldatud koolitusel, kus oli ülesandeks genereerida ideid selle kohta, kuidas õpetajad ise võiksid muutuda ja paremaks saada. Teised haarasid sellest kohe kinni ja mõte tehtigi teoks.
Kunstiõpetajate maalilaager toimus juulis Läänemaal, Kivikülas, Topu rannas, kus “olime täiesti lahti haagitud oma igapäevaelu rutiinist, kus meil ei tulnud, nagu kodus, keegi kõrvaltoast segama, et mina tahan seda või teist,” ütles Paul, selgitades, et kui on selline vaba ja probleemideta õhkkond, kus saab natukene juurde õppida, oma mõtteid koguda ja imetleda kaunist loodust, siis sünnib kindlasti ka looming.
Paul lisas, et see laager oli hästi palju tehnikate katsetamise koht. Töid, nii akvarelle kui ka akrüülmaale, sai igaühel tehtud keskmiselt umbes kümmekond. Ja siis katsetati seal erinevaid võimalusi, tehnikaid ja värve.
Tema kolleeg Tatjana Anniko märkis, et tegi lausa 17 pilti. “Kolm suurt akrüülmaali panin ühe õhtuga,” tunnistas Anniko, kelle sõnul oli laagris väga äge, hästi lahe, ning sai tehtud tõesti palju katsetusi: “Laks ja töö, laks ja töö…”
Viljandi Huvikooli kunstiringi õpetaja Merike Kiivit rõhutas samuti, et sellised laagrid on õpetajatele väga vajalikud. “Ma tundsin sellest nii puudust. Ma olen aastaid tagasi väga palju käinud, iga suvi on ikka laager või mitu olnud, ja ma tundsin nii suurt puudust,” ütles Kiivit.