Autor: Andres Laiapea

Peavoolu konservatism

Kas teile ei tundu kohati, et maailm on hulluks läinud? Poliitikas valitsevad emotsioonid. Tasakaalukus ja terve mõistus on surutud tagaplaanile lärmakate vähemuste poolt, kes omavahel vastandudes ühiskonnas pingeid kruvivad. Võitlus nn. poliitilise korrektsuse vastu on saanud õigustuseks elementaarse viisakuse puudumisele.

Meedia valab muudkui õli tulle, et leegid järjest suuremaks kasvaksid, sest need toidavad klikimajandust (mis on ju ajakirjanike leib!). Nii muutubki vaikiva enamuse rahulik hääl järjest vaiksemaks ning toimub ühiskonna polariseerumine.

Konservatism on muutunud Eestis ühtede suus sõimusõnaks, millega tähistatakse uusreaktsionäärsust, tagurlust. Teised teevad kõik endast oleneva, üritades suruda kogu ühiskonnale peale enda vaateid ning sildistades kõik teisitimõtlejad valimatult vasakliberaalseteks kultuurimarksistideks, et andagi sellele sõnale selline sisu.

On kõlanud väiteid, et inimeste nimetamine reaktsionäärideks on nõukogudelik igand, mis ei sobi demokraatlikku ühiskonda, aga…

Kuidas võiks siis nimetada neid, kelle jaoks progressiivsus ehk edumeelsus on sõimusõna, kes seisavad progressi ehk arengu vastu juba semantilisel tasandil, kes defineerivad ennast ise progressile vastandumise kaudu, kasutavad enda poliitiliste oponentide sildistamiseks halvustavalt sõna progressivistid? Kui need ei ole reaktsionäärid, siis kes nad on? Või miks ei või neid nii nimetada, kui nad seda on?

19. sajandil, kui Robert Peel tegi tooridest Konservatiivse Partei, mõistis ta sõna konservatiivne just vastandina reaktsioonilisele. See tähendas alalhoidlikku uuendusmeelsust, arusaama, et kui tahetakse jääda püsima, siis on vajalikud reformid.

Peavoolu konservatism ei ole dogmaatiline ideoloogia, vaid on teatud hoiak, vaatepunkt ja viis poliitika kujundamiseks: suunatud näoga tuleviku poole, aga teadlik ka minevikus toimunust; mitte ajalugu eitav, vaid selle õppetunde arvestav; avatud silmadega maailma vaatav, mitte iseendasse kapselduv; tasakaalukas ja rahulik, mitte agressiivne ja vihane.

Euroopas esindavad seda suunda poliitilisel tasandil eelkõige Euroopa Rahvapartei ning Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas ehk nende liikmeserakonnad. Teoreetiliselt peaks Eestis olema seega juhtiv konservatiivne erakond Isamaa ja Res Publica Liit, kuid praktikas ei ole see poliitilisel väljal toimuvas ideoloogilises, maailmavaatelises võitluses märgatav.

Eesti parempoolset inforuumi kujundavad tugevalt EKRE alt-right portaal Uued Uudised ja uusreaktsionäärse SAPTK propagandistlik Objektiiv. Mina kavatsen aga lähtuda siin oma poliitikakommentaarides euroopalikust peavoolu konservatismist, mis on suunatud mitte vaenlaste otsimisele, vaid sotsiaalse sidususe ja stabiilse arengu (progressi) kindlustamisele.

Need kord nädalas ilmuvad sõnavõtud ei esinda ühegi Eesti erakonna seisukohti, vaid väljendavad üksnes minu enda vaateid, aga vähemalt teoreetiliselt võiks neid jagada ka IRL.

Aastavahetus Viljandis

Ma ei mäleta, mida eelmisel aastavahetusel tegin, vist magasin. Inimese elus algab uus aasta tema enda sünnipäeval, milleni mul on jäänud veel kolm nädalat, aga enamasti ei tähista ma ka seda.

Kunagi ennevanasti käis aastavahetusel näärivana, kes tõi kingitusi, aga sellest ei mäleta ma enam samuti peaaegu midagi.

Ülle Meister “12 kuud. Veebruar” (postkaart aastast 1990)

Eks vahest on ikka ilutulestikku vaadatud, kodus istutud või kuuse all käidud, aga konkreetselt on jäänud mulle meelde ainult 2001/2002 aastavahetus, mis erines teistest selgelt selle poolest, et olin siis öösel mereväe sidekeskuses valves. Midagi erilist või meeldejäävat samas ei juhtunud.

Umbes nädal tagasi rääkis ema, et kui mina sündisin ehk enne seda oli aastavahetus (1980/1981) samasugune soe ja vihmane nagu nüüd.

Need kaks aastavahetust olidki ainsad, millega mul seni midagi konkreetset seostus. Ülejäänutest on jäänud küll meelde mõningaid kilde, aga ma ei suuda praegu eristada, millal miski täpselt juhtus. Ja seda mitte põhjusel, et oleksin olnud siis purjus.

Nähtavasti ei ole aastavahetused minu jaoks lihtsalt nii olulised sündmused, et need täpselt meelde jääksid.

2016/2017

Sel korral on vist teisiti. Seda enam, et panen siia kirja mõningaid asju, mida nüüd aastavahetusel Viljandis jalutades nähtud sai.

Umbes kella seitsme paiku õhtul Paalalinnast Männimäele kõndides nägime suurt koera, kes jooksis mööda Reinu teed linnast välja. Esimesed paugud olid selleks ajaks juba kõlanud. Ilmselt oli see koer ennast lahti murdnud, et aastavahetuseks linnast põgeneda.

Kui meil veel koer oli, siis läks ta aastavahetusel linnas olles alati täiesti endast välja, värises ja hakkas hirmunult ringi siblima või puges kempsu peitu. Ta kartis ka äikest, aga ilutulestiku paugud tekitasid temas lausa paanikat.

Kui ma väike olin, siis mulle väga meeldisid igasugused raketid ja paugutamine, aga nüüd tundub see järjest mõttetum.

Kui me paarkümmend minutit enne südaööd Männimäelt kesklinna poole hakkasime jalutama, et minna ilutulestikku vaatama, siis nägime peagi paari nokastanud noormeest, kes kõnnitee ääres püsti seistes urineerisid, üks ühel ja teine teisel pool. Nad olid lõbusas tujus ning soovisid head uut aastat. Soovisin ka neile head uut aastat.

Vaatepilt oli ootamatu ja hämmastav, sest ma ei olnud midagi sellist siin varem näinud. Joobnud inimesi, kes suvel kusagil Männimäel muru peal magavad, vahest ikka kohtab, aga selline otse tänaval urineerimine oli minu jaoks uus nähtus. Ilmselt ei jäänud neil lihtsalt hädaga muud üle.

Me vaatasime ilutulestikku vana kalmistu kõrvalt, selle väikese nõlva pealt, mille ääres Kalmu ja Toome tänavad saavad kokku Reinu teega. Sinna kogunes päris palju inimesi.

Kuna ilm oli veidi udune, siis ei olnud nähtavus väga hea. Kohati tundus nagu oleks hoopis sõda lahti.

Head uut aastat! Happy new year! #headuutaastat #happynewyear

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Keegi isegi kommenteeris seal, et täiuslik lõpp oleks see, kui Pauluse kirik, mis veidi vaadet varjas, õhku lendaks. Julmad naljad.

Kui pärast Paalalinna läksime, siis tegime Vase, Vabriku ja Vaksali tänava kaudu väikese ringi, sest Riia maantee ääres lasid mingid noored pauke, mis lendasid kohati kõnniteele, ja seetõttu ei tahtnud me sealt kaudu minna.

Paala teel lasi üks seltskond jälle rakette, üks lendas põõsasse ja ajas seal päris palju tossu välja.

Üksikuid pauke võis kuulda veel umbes tund pärast südaööd.

Sakala kirjutab, et erinevalt eelmisest saabus 2017. aasta politseinikele, päästjatele ja meedikutele rahulikult. Politseil oli üsna tavapärane nädalalõpp (51 väljakutset), päästjatel oli üks väljasõit (rakettidega muret ei olnud) ning ka haigla koormus vähenes.

Kui aastavahetusel oli pigem soe ja sadas vahepeal vihma, siis täna, 3. jaanuari hommikul välja minnes oli maas kena, valge lumevaip, mis minusugustele talveinimestele muidugi rõõmu valmistab. Loodetavasti püsib see nüüd kaua.

Anekdoot Brežnevi ajast

Romantiline komöödia “Saatuse iroonia ehk hüva leili!” (Mosfilm, 1976) taheti pärast valmimist väidetavalt ära keelata ja pääses sellisest saatusest vaid tänu sellele, et meeldis Leonid Brežnevile.

1976. aasta 1. jaanuaril telelinastunud film räägib Moskvas elavast 36-aastasest Jevgenist, kes palub lõpuks oma tüdruksõbra Galja kätt ja valmistub selleks, et hiljuti saadud korteris uus aasta koos temaga pidulikult vastu võtta. Ühtlasi pihib ta pruudile, et tegi juba kunagi varem ühele neiule abieluettepaneku, aga lõi pärast seda araks ja põgenes Leningradi. Jevgeni kinnitab Galjale, et midagi sellist enam ei juhtu.

Plaanid õhtuks on tehtud, kuid enne käib Jevgeni läbi veel saunast, sest tal on sõpradega komme igal aastal 31. detsembril koos saunas käia. Eelmise öö on Jevgeni, kes töötab kirurgina, veetnud pikas vahetuses. Ta rõhutab, et ei ole alkohoolik, aga saunas läheb ikkagi kõvaks pummeldamiseks, sest peatset abiellumist on ju vaja tähistada.

Üks sõpradest peab lendama samal õhtul Leningradi. Nii jätkub jooming lennujaamas. Kui saabub aeg pardale minna, siis on kaks veel ärkvel püsivat tüüpi unustanud, kumb nende laua ääres magavatest kamraadidest Leningradi pidi lendama. Lõpuks pannakse eksikombel lennukile Jevgeni.

Kuidas võis see juhtuda? Kas siis tema passi ei vaadatud? 1974. aastani NSV Liidu siselendudel pileti ostmisel ja pardale minekul passi tõesti ei küsitud. Aga ajal, mil see film vaatajate ette jõudis, seda juba nõuti.

Umbjoobes Jevgeni magab kuni Leningradi jõudmiseni, lällab siis lennujaamas ning kakerdab takso peale, öeldes juhile oma koduse aadressi, et Galja saabumise ajaks koju jõuda. Takso viib ta samasuguse maja juurde, kus ta elab. Jevgeni komberdab kuidagi korteriukseni, keerab selle oma võtmega lahti, loobib riided osaliselt seljast ja läheb viskab magama.

Mõne aja pärast saabub koju Nadja, kes ootab samal õhtul külla Ippoliti, oma meessõpra. Esialgu ta isegi ei märka, et keegi tema voodis magab, aga pärast on ehmatus suur ning arenema hakkab pöörane sündmustejada.

Eldar Rjazanovi käe all valminud film on eelkõige melodraama, romantiline komöödia, mis räägib inimestevahelistest suhetest, aga loomulikult võib selles tajuda ka teatud sotsiaalkriitilist sõnumit, kriitikat ühiskonda unifitseeriva sotsialistliku plaanimajanduse aadressil, mis ilmselt viiski mõteteni see ära keelata.

Paradoksaalsel kombel viitas Brežnev oma ettekandes NLKP XXVI kongressil 1981. aastal sellele filmile aga just selle sõnumi tõttu.

“Ei ole vaja selgitada, kui oluline on see, et kõik meid ümbritsev kannaks endas ilu, hea maitse märki. Olümpiaobjektid ja mõningad elamukvartalid Moskvas, taassündinud minevikupärlid ja uued arhitektuuriansamblid Leningradis, uusehitised Alma-Atas, Vilniuses, Navois ja teistes linnades – see on meie uhkus. Ja ikkagi on linnaehituses tervikuna vaja rohkem kunstilist väljendusrikkust ja mitmekesisust. Et ei juhtuks sedasi nagu ühe filmi kangelasega, kes, sattudes saatuse iroonia tahtel võõrasse linna, ei suutnud seal eristada ei maja ega korterit omaenda omast,” teatas Brežnev.