Kas teile ei tundu kohati, et maailm on hulluks läinud? Poliitikas valitsevad emotsioonid. Tasakaalukus ja terve mõistus on surutud tagaplaanile lärmakate vähemuste poolt, kes omavahel vastandudes ühiskonnas pingeid kruvivad. Võitlus nn. poliitilise korrektsuse vastu on saanud õigustuseks elementaarse viisakuse puudumisele.
Meedia valab muudkui õli tulle, et leegid järjest suuremaks kasvaksid, sest need toidavad klikimajandust (mis on ju ajakirjanike leib!). Nii muutubki vaikiva enamuse rahulik hääl järjest vaiksemaks ning toimub ühiskonna polariseerumine.
Konservatism on muutunud Eestis ühtede suus sõimusõnaks, millega tähistatakse uusreaktsionäärsust, tagurlust. Teised teevad kõik endast oleneva, üritades suruda kogu ühiskonnale peale enda vaateid ning sildistades kõik teisitimõtlejad valimatult vasakliberaalseteks kultuurimarksistideks, et andagi sellele sõnale selline sisu.
On kõlanud väiteid, et inimeste nimetamine reaktsionäärideks on nõukogudelik igand, mis ei sobi demokraatlikku ühiskonda, aga…
Kuidas võiks siis nimetada neid, kelle jaoks progressiivsus ehk edumeelsus on sõimusõna, kes seisavad progressi ehk arengu vastu juba semantilisel tasandil, kes defineerivad ennast ise progressile vastandumise kaudu, kasutavad enda poliitiliste oponentide sildistamiseks halvustavalt sõna progressivistid? Kui need ei ole reaktsionäärid, siis kes nad on? Või miks ei või neid nii nimetada, kui nad seda on?
19. sajandil, kui Robert Peel tegi tooridest Konservatiivse Partei, mõistis ta sõna konservatiivne just vastandina reaktsioonilisele. See tähendas alalhoidlikku uuendusmeelsust, arusaama, et kui tahetakse jääda püsima, siis on vajalikud reformid.
Peavoolu konservatism ei ole dogmaatiline ideoloogia, vaid on teatud hoiak, vaatepunkt ja viis poliitika kujundamiseks: suunatud näoga tuleviku poole, aga teadlik ka minevikus toimunust; mitte ajalugu eitav, vaid selle õppetunde arvestav; avatud silmadega maailma vaatav, mitte iseendasse kapselduv; tasakaalukas ja rahulik, mitte agressiivne ja vihane.
Euroopas esindavad seda suunda poliitilisel tasandil eelkõige Euroopa Rahvapartei ning Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas ehk nende liikmeserakonnad. Teoreetiliselt peaks Eestis olema seega juhtiv konservatiivne erakond Isamaa ja Res Publica Liit, kuid praktikas ei ole see poliitilisel väljal toimuvas ideoloogilises, maailmavaatelises võitluses märgatav.
Eesti parempoolset inforuumi kujundavad tugevalt EKRE alt-right portaal Uued Uudised ja uusreaktsionäärse SAPTK propagandistlik Objektiiv. Mina kavatsen aga lähtuda siin oma poliitikakommentaarides euroopalikust peavoolu konservatismist, mis on suunatud mitte vaenlaste otsimisele, vaid sotsiaalse sidususe ja stabiilse arengu (progressi) kindlustamisele.
Need kord nädalas ilmuvad sõnavõtud ei esinda ühegi Eesti erakonna seisukohti, vaid väljendavad üksnes minu enda vaateid, aga vähemalt teoreetiliselt võiks neid jagada ka IRL.