Romantiline komöödia “Saatuse iroonia ehk hüva leili!” (Mosfilm, 1976) taheti pärast valmimist väidetavalt ära keelata ja pääses sellisest saatusest vaid tänu sellele, et meeldis Leonid Brežnevile.
1976. aasta 1. jaanuaril telelinastunud film räägib Moskvas elavast 36-aastasest Jevgenist, kes palub lõpuks oma tüdruksõbra Galja kätt ja valmistub selleks, et hiljuti saadud korteris uus aasta koos temaga pidulikult vastu võtta. Ühtlasi pihib ta pruudile, et tegi juba kunagi varem ühele neiule abieluettepaneku, aga lõi pärast seda araks ja põgenes Leningradi. Jevgeni kinnitab Galjale, et midagi sellist enam ei juhtu.
Plaanid õhtuks on tehtud, kuid enne käib Jevgeni läbi veel saunast, sest tal on sõpradega komme igal aastal 31. detsembril koos saunas käia. Eelmise öö on Jevgeni, kes töötab kirurgina, veetnud pikas vahetuses. Ta rõhutab, et ei ole alkohoolik, aga saunas läheb ikkagi kõvaks pummeldamiseks, sest peatset abiellumist on ju vaja tähistada.
Üks sõpradest peab lendama samal õhtul Leningradi. Nii jätkub jooming lennujaamas. Kui saabub aeg pardale minna, siis on kaks veel ärkvel püsivat tüüpi unustanud, kumb nende laua ääres magavatest kamraadidest Leningradi pidi lendama. Lõpuks pannakse eksikombel lennukile Jevgeni.
Kuidas võis see juhtuda? Kas siis tema passi ei vaadatud? 1974. aastani NSV Liidu siselendudel pileti ostmisel ja pardale minekul passi tõesti ei küsitud. Aga ajal, mil see film vaatajate ette jõudis, seda juba nõuti.
Umbjoobes Jevgeni magab kuni Leningradi jõudmiseni, lällab siis lennujaamas ning kakerdab takso peale, öeldes juhile oma koduse aadressi, et Galja saabumise ajaks koju jõuda. Takso viib ta samasuguse maja juurde, kus ta elab. Jevgeni komberdab kuidagi korteriukseni, keerab selle oma võtmega lahti, loobib riided osaliselt seljast ja läheb viskab magama.
Mõne aja pärast saabub koju Nadja, kes ootab samal õhtul külla Ippoliti, oma meessõpra. Esialgu ta isegi ei märka, et keegi tema voodis magab, aga pärast on ehmatus suur ning arenema hakkab pöörane sündmustejada.
Eldar Rjazanovi käe all valminud film on eelkõige melodraama, romantiline komöödia, mis räägib inimestevahelistest suhetest, aga loomulikult võib selles tajuda ka teatud sotsiaalkriitilist sõnumit, kriitikat ühiskonda unifitseeriva sotsialistliku plaanimajanduse aadressil, mis ilmselt viiski mõteteni see ära keelata.
Paradoksaalsel kombel viitas Brežnev oma ettekandes NLKP XXVI kongressil 1981. aastal sellele filmile aga just selle sõnumi tõttu.
“Ei ole vaja selgitada, kui oluline on see, et kõik meid ümbritsev kannaks endas ilu, hea maitse märki. Olümpiaobjektid ja mõningad elamukvartalid Moskvas, taassündinud minevikupärlid ja uued arhitektuuriansamblid Leningradis, uusehitised Alma-Atas, Vilniuses, Navois ja teistes linnades – see on meie uhkus. Ja ikkagi on linnaehituses tervikuna vaja rohkem kunstilist väljendusrikkust ja mitmekesisust. Et ei juhtuks sedasi nagu ühe filmi kangelasega, kes, sattudes saatuse iroonia tahtel võõrasse linna, ei suutnud seal eristada ei maja ega korterit omaenda omast,” teatas Brežnev.