Autor: Andres Laiapea

Giuliano da Empoli “Kremli võlur”

Giuliano da Empoli (sünd. 1973) oli Itaalias ja Prantsusmaal tuntud tegelane juba ammu enne seda, kui eelmisel aastal ilmus tema debüütromaan “Kremli võlur”, millest kujunes mitmeid mainekaid kirjandusauhindu võitnud ja laialdast rahvusvahelist poleemikat tekitanud bestseller.

Õigusteadust ja politoloogiat õppinud da Empoli on mõttekoja Volta tegevjuht ja võrdleva poliitika professor Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po). Ta on teinud juba eelmisest sajandist alates regulaarselt kaastööd suurtele Itaalia ajalehtedele, juhtinud raadios iganädalast jutusaadet ning esinenud kommentaatorina sageli ka televisioonis. Avaldanud varem tosinkond raamatut ühiskonna, poliitika, majanduse jms. teemadel.

Tegevpoliitika ei ole talle samuti võõras. 2006–2008 oli ta kultuuriminister Francesco Rutelli nõunik. Rutelli, kes oli olnud varasemalt (1993–2001) ka Rooma linnapea, oli siis ühtlasi Itaalia asepeaminister ning esindas 2006. aastal võimule tulnud vasaktsentristlike jõudude ühenduses tsentristlikku, sotsiaalliberaalset suunda. 2009–2012 oli da Empoli Firenze abilinnapea kultuuri alal. Firenze linnapeaks oli sel ajal Matteo Renzi. 2014–2016, kui Renzi oli Itaalia peaminister, oli da Empoli tema poliitiline nõunik.

“Kremli võluri” peategelase Vadim Baranovi, kelle jutustusena suurem osa sellest teosest on esitatud, silmnähtavaks prototüübiks on üldiselt tunnistatud Vladislav Surkov, kuid tegemist on siiski ilukirjandusliku kujuga, kellesse autor on pannud ilmselt ka omajagu ennast. Vähemalt aitab tema enda taust mõista, miks “Kremli võlur” on just selline ning miks see pälvis eelmisel aastal ilmudes nii suurt tähelepanu, et isegi Prantsusmaa peaminister Élisabeth Born kutsus pärast selle lugemist da Empoli endaga lõunatama.

Kriitikud: suhtumine Putinisse on liiga mõistev

Lisaks ohtratele kiidusõnadele on raamat pälvinud siiski ka rohkem või vähem kriitilist vastukaja, milles autorile heidetakse ette ebatäpsusi ja/või Kremli maailmapildi ebakriitilist esitamist. Kardetakse, et see võib mõjutada näiteks Prantsusmaa poliitikat Ukraina suhtes.

Mina kaldun nõustuma professor Marek Tammega, kes märkis Eesti Ekspressile antud kommentaaris, et see romaan avab Putini ajastut n-ö seestpoolt ning päris õnnestunult. “Sealjuures kriitiliselt positsioonilt, nii et kindlasti ei saa teost ühestki otsast pidada Putini-meelseks,” kinnitas Tamm.

Da Empoli ise on pidanud vajalikuks märkida, et “romaan on saanud inspiratsiooni reaalsetest sündmustest ja isikutest, kelle eraelu ja kõne on autor välja mõelnud. Sellele vaatamata on tegu autentse Venemaa ajalooga.”

Oma nime all esinevad kõnealuses teoses Vladimir Putin, Boriss Berezovski, Mihhail Hodorkovski, Garri Kasparov, Eduard Limonov, Igor Setšin, Jevgeni Prigožin, Aleksandr Zaldostanov ja mitmed teised. Peategelane Baranov, kes oli osalusvaatluse teel tunnistajaks sellele kuidas Putin pukki pandi ning kuidas toimus võimuvertikaali ehitamine, meenutab (prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask):

“Just siis hakkasin ma kahtlustama, et Putin kuulub nende hulka, keda Stanislavski nimetas suurteks näitlejateks. Näitlejaid on nimelt kolme liiki. Esimestel on vaistlik anne ja kui näitleja on vormis, suudab ta publikut köita, aga mitte halbadel päevadel – siis muutub ta õõnsaks ja tüütuks. Selline näitleja võib ainuisikuliselt hävitada kogu etenduse. Teine liik on metoodiline näitleja, kes õpib, teeb hingamisharjutusi, veedab öid harjutades žeste ja intonatsioone. Tema on eelmise vastand, teda vaadates ei tunta suuri tundeid, aga ta ei valmista ka pettumust. Ta teeb alati seda, mida vaja, ja tema muutumatutele klišeedele võib loota igas olukorras. Putin pole ei üks ega teine. Nagu kõik suured poliitikud, kuulub ta kolmandasse liiki: näitleja, kes lavastab ennast ise, kellel pole vaja mängida, sest ta on oma rolliga niivõrd kokku kasvanud, et näidendi intriig on muutunud tema enda looks, see voolab tema soontes.” (lk 96–97) Hiljem jõuab jutustaja siiski järeldusele, et Putin on midagi hoopis muud, mitte näitleja.

Tasub märkida, et “Kremli võlur” ilmus prantsuse keeles juba eelmise aasta aprillis ning on kirjutatud enne veebruaris toimunud sõjategevuse eskaleerumist Ukrainas. Usun, et praegu valmides oleksid autori rõhuasetused selles kohati veidi teistsugused. Samas on see sõda aga aidanud muidugi kaasa teose tähelennule, suurendades lääneriikides huvi Venemaa ja Kremlis valitsevate mõttemallide vastu.

Kriitikute peamine etteheide on see, et “Kremli võlur” näib toetavat käsitlust, mille kohaselt Putin on olnud Venemaal stabiilsuse tagaja. Da Empoli lähenemist aitab ehk mõista tõsiasi, et tema isa Antonio sai 1986. aastal haavata vasakäärmuslike kommunistide korraldatud atentaadikatses. Antonio da Empoli koordineeris Bettino Craxi valitsuse juures tegutsenud majandusekspertide tööd, mängides vasakäärmuslaste arvates keskset rolli selle nn. kodanliku valitsuse majanduspoliitika kujundamisel. Giuliano da Empoli vanaisa Attilio da Empoli (1904–1948) oli samuti silmapaistev majandusteadlane. Fašistide valitsusajal kuulus ta 1934–1943 Itaalia parlamenti, aga osales samas ka ohvitserina sõjakäikudel Etioopias ja Kreekas. Itaalia okupeerimist Saksamaa poolt ta 1943. aastal ei toetanud, vaid ühines peagi hoopis vastupanujõududega – tänu sellele ei rakendatud tema suhtes pärast sõda varasema poliitilise tegevuse eest mingeid sanktsioone, vaid temast sai hoopis Napoli Ülikooli majandusprofessor.

Itaalia poliitikutest on “Kremli võluris” mainitud küll näiteks Silvio Berlusconit, kuid Itaaliast selles otseselt palju juttu ei ole. Samas sarnaneb peategelane Baranov oma taustalt ehk päritolult minu meelest isegi rohkem da Empoli kui Surkoviga. Nii et mingis mõttes on see kohati nagu vene oludesse kantud itaalia lugu, kus otseselt öeldu taga peitub tohutult alltekste ning tõsielust pärit faktid põimuvad kõige pöörasemate väljamõeldistega.

Ühe tegelase juured ulatuvad isegi Eestisse

“Tema vanemad olid hipid. Ka meil leidus hipisid, kas teate. Tema ema oli Eestist. Seal sai vaadata Soome televisiooni, uued moed jõudsid sinna kiiremini. Mingil kontserdil Smolenski lähedal oli ta kohanud ühte muusikut, nad meeldisid teineteisele ja sigitasid Ksenja. Armastuse laps, olid nad talle öelnud. Siis oli kumbki oma teed läinud. Ksenja kasvas üles, hääletades emaga ühest kohast teise, mingist laagrist mingile kogunemisele, sellesse või tollesse kooli, kui üldse, ja seda kõike inimeste alatise hukkamõistva pilgu all ning kainet mõistust trotsides. Ainsad stabiilsushetked olid need, kus ema jättis ta vanavanemate hoolde, et vabamalt oma tujusid järgida.” (lk 48–49)

Ksenja, kelle loomisel da Empoli on saanud vist inspiratsiooni Terje Toomistu filmist “Nõukogude hipid”, mis vahepeal rahvusvaheliselt (sh. Itaalias) festivalidel laineid lõi, on selles loos tähtsaim naistegelane, omamoodi femme fatale, kes figureerib vahepeal koguni Mihhail Hodorkovski (väljamõeldud) abikaasana.

“Kremli võluri” kõige ebausutavamaks kohaks on mõned kriitikud pidanud esimest peatükki, kus varjunime all esinev Baranov, kes säutsub sotsiaalmeedias tsitaate Jevgeni Zamjatini romaanist “Meie”, vastab Zamjatini kohta uurimistööd kirjutavale prantslasele, kes on vastanud ühele tema säutsule omapoolse tsitaadiga, ning see jutt viib nende kohtumiseni. Ebausutav on muidugi see, et Surkov kellelegi sedasi südant hakkaks puistama, nagu Baranov seda teeb, aga see Zamjatini kaudu ühenduse saavutamine ei ole minu meelest üldse ebarealistlik. Näiteks Kaur Kenderi avalikule kirjale Surkov ju kunagi vastas.

Äsja kaitsepolitsei peadirektori ametikohalt vabanenud Arnold Sinisalu ütles nüüd sel puhul Eesti Päevalehele antud intervjuus, et Zamjatini “Meie” on tema arvates isegi parem kui George Orwelli “1984” (Sinisalu komistas kunagi doktoritööd kirjutades Orwelli mälestuste peale, millest luges, et oma romaani loomiseks sai ta inspiratsiooni Zamjatini teosest; küsimuses paluti nimetada teoseid, mis on teda mõjutanud). Võime tõlgendada seda siinkohal varjatud soovitusena lugeda ka da Empoli romaani, aga ühtlasi kinnitusena, et Zamjatini “Meie” on kood selle mõistmiseks.

“Alati tuleb vaadata asjade päritolu. Kõik tehnoloogiad, mis viimastel aastatel meie ellu on tunginud, on sõjaväelist algupära. Arvutid töötati välja Teise maailmasõja ajal vaenlase koodide lahtimuukimiseks. Internet suhtlemisvahendiks tuumasõja olukorras, GPS lahinguüksuste lokaliseerimiseks, ja nii edasi. Need kõik on kontrollitehnoloogiad, loodud orjastama, mitte vabastama. Ainult jõuk LSD-uimas kalifornialasi võis olla piisavalt segi, et arvata, et sõjaväelaste leiutatud masin võib edendada emantsipatsiooni. Ja neid uskujaid oli palju. Aga nüüd on kõik selge, kas pole?” (lk 224)

Helen Rappaport “Pärast Romanoveid”

Jälle üks raamat, mida lastakse lugeda juba tudengitel ülikoolides, näiteks Tartu Ülikoolis.

Briti ajaloolane Helen Rappaport jätkab oma tuntud headuses. “Pärast Romanoveid” asetub kenasti ühte ritta tema kahe eelnenud teosega, kuid ei ole päris stiilis uued-sõnad-vanal-viisil. “Revolutsiooni küüsis” (2016, e.k. 2017) rääkis 1917. aastal Venemaal pöördeliste sündmuste keerisesse sattunud välismaalaste lugusid. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (2018, e.k. 2019) pajatas luhtunud katsetest tsaariperekonna päästmiseks, aga ka Romanovite langusest ja Venemaal tekkinud kaosest laiemalt. “Pärast Romanoveid” (2022, e.k. 2023) viib lugejad Pariisi, millest kujunes vene emigrantide tähtsaim keskus.

Nagu viitab juba teose alapealkiri, “Vene pagulased Pariisis belle époque’ist revolutsiooni ja sõjani”, ei alga see lugu tegelikult 1917. aastal Venemaal puhkenud revolutsiooniga (belle époque ehk kaunis ajastu tähistab üldiselt aastaid 1871–1914, eelkõige Prantsusmaa ja Belgia ajaloos). Esimesed peatükid on pühendatud hoopis Venemaalt saabunute (rikkad suurvürstid, vaesed kunstnikud jne.) elule ja seiklustele Pariisis revolutsioonile eelnenud kümnenditel, näidates, kui tähtis sihtpunkt oli Pariis venelaste jaoks juba siis.

Seejärel käsitleb Rappaport seda, kuidas suuremad inimmassid revolutsiooni mõjul pagulusse sattusid. Teeb ta seda aga muidugi peamiselt üksikisikute saatusi lahates, kurbi lookesi pajatades.

Umbes pool raamatust räägib vene pagulaste elust, tööst ja katsumustest Pariisis sõdadevahelisel perioodil. Näiteks sellest, et aastatel 1922–1935 asutasid nad seal kokku 27 moemaja ning Pariisi moetööstus andis vahepeal tööd enam kui kolmele tuhandele venelannale, aga vaesunud suurvürstidest võisid saada portjeed ja meestele oli enamasti unistuste ametiks taksojuht – igasuguste pagulaste hulgas toona ilmselt veel hinnatum töökoht kui tänapäeval.

Oleks tegelikult päris huvitav teada, kui paljud neist naistest olid töötanud moe alal juba Venemaal. Üks minu enda vanavanaemadest, kes oli läinud 1913. aastal 17-aastaselt Peterburi ning töötas seal kübarategijana, kirjutas 1920. aastal Eestisse opteerumiseks luba taotledes enda elukutseks modistka. Tsaariajal oli moetööstus Peterburis ju päris tugeval järjel ja hästi arenenud. Ei tea, kas kusagil arhiivis leidub sarnaseid dokumente, kuhu on pandud kirja Pariisi jõudnud pagulaste varasemad ametid… mingit statistilist kokkuvõtet sellest oleks küll huvitav lugeda.

Rappaport kirjutab ka vene pagulaste omavahelistest poliitilistest nääklustest ja sellest, kuidas nõukogude agendid nende silmapaistvamatele juhtidele jahti hakkasid pidama. Palju on juttu kirjanike ja teiste kultuuritegelaste virelemisest. 1920. aastal Venemaalt emigreerunud Ivan Bunin, kellele anti 1933. aastal Nobeli kirjandusauhind, oli küll üks kuulsamaid pagulaskirjanikke, kuid temagi teoste tiraažid ei olevat olnud kunagi suuremad kui 500–800 eksemplari. Narkootikumide üledoosi tõttu surnud luuletaja Boriss Poplavski (1903–1935) kirjutanud aga Vladimir Nabokovile: “Kuulsaks? … Ära aja naerma. Kes teab minu luuletusi? Tuhat? Tuhat viissada, kõige rohkem kaks tuhat intelligentsemat pagulast, kellest üheksakümmend protsenti neid ei mõista. Kaks tuhat kolmest miljonist pagulasest! See on menu provintsis, mitte kuulsus.”

Pagulaste vanem põlvkond hoidis kaua kinni oma mälestuste Venemaast, aga noorem suuresti assimileerus, andes ka mitmeid Prantsuse ühiskonnas silma paistnud isikuid, näiteks Henri Troyat (1911–2007), kes oli küll sündinud (venepärase nimega Lev Tarassov) armeenlasest kaupmehe perekonda Moskvas, kuid kujunes üheks 20. sajandi viljakaimaks ja menukaimaks prantsuse kirjanikuks.

Viimane peatükk on pühendatud vene kogukonna hääbumisele Prantsusmaal 1930-ndate kriiside, järgnenud sõja ja Saksa okupatsiooni mõjul. Teise maailmasõja lõpuks oli kogu Prantsusmaale jäänud kokku veel vaid 55 tuhat venelast ning 1950-ndateks kujunes vene emigrantide poliitiliseks ja kultuuriliseks pealinnaks Pariisi asemel New York. Nii et see on punkt, kuhu Rappaport sel korral ajajoonel ja geograafiliselt välja jõuab. Teekond sinna on aga väga sisutihe, nagu tavaliselt.

Raisa Cacciatore “Laste seksuaalkasvatus”

Raisa Cacciatore on hinnatud Soome lastepsühhiaater ja noortearst, kes on tuntud oma loengute ning laiemale üldsuse suunatud publikatsioonide poolest. Ta kuulus ka rahvusvahelisse ekspertide rühma, mis töötas WHO egiidi all välja poliitikakujundajatele, haridus- ja tervishoiuasutustele ning teistele spetsialistidele mõeldud Euroopa seksuaalhariduse standardid.

“Laste seksuaalkasvatus” on mahukas ja väga sisukas käsiraamat, mis on mõeldud eelkõige lapsevanematele, aga sobib ka näiteks inimeseõpetuse õpetajatele, kes võivad saada sellest palju mõtteid selle kohta, kuidas kõnealustest teemadest tundides rääkida, millise nurga alt midagi seletada ning kuidas vastata kõikvõimalikele küsimustele, mis õpilastel võivad tekkida – see on ilmselt ka põhjus, miks sellele teosele pööratakse tähelepanu isegi vastavate õpetajate koolitamisel ülikoolides, näiteks Tartu Ülikoolis.

Seksuaalsusega seonduvat käsitletakse selles üldarusaadavas, igaühele mõistetavas keeles meditsiinilisest, psühholoogilisest, sotsiaalsest kui ka juriidilisest aspektist lähtudes. Muu hulgas on juttu sellest, mida peaks sisaldama seksuaalharidus koolis (lk 43-44).

Cacciatore leiab, et seksuaalharidus peaks toimuma kõikides klassides, algklassidest alates, kuid võtma kogu aeg arvesse laste arengutaset, vastasel korral võib see olla ka probleeme tekitav. “Lapsed ja seks ei käi kokku, see on selge. Aga teadmisi neist asjadest on siiski vaja,” kuulutab ta sissejuhatuses. “Lapsed vajavad tarkasid vastuseid ja õigeid hoiakuid, mis kaitseksid nende unistusi ja tundlikkust.”

Tema lähenemist nendele teemadele võib nimetada positiivselt konservatiivseks. Näiteks väike tsitaat kohast (lk 85), kus ta kirjutab sellest, milline seksuaalkasvatus olema ei peaks: “Küsimus: 1960. aastatel soovisid vanemad vähendada seksuaalset müstikat näiteks nõnda, et lasid lastel/noortel armatsemist vaadata – kas niisugusel juhul läheks sallivus liiga kaugele? Vastus: Täiskasvanute seksuaalsete kogemuste demonstreerimine lapsele ei ole sallivus, vaid on vägivald.”

Cacciatore rõhutab, et inimese võime seksuaalseid toiminguid taluda ja mõista areneb aeglaselt ning seksuaalkasvatus ei ole pelgalt info jagamine, vaid “see on ka eetika ja hoiakud – elamusi ei pea hakkama õpetama, neid tuleb kogeda endast lähtuvalt, oma arenguastmete tasandilt, ühelt astmelt teisele ronides.” Nii et mingit hipivärki või n-ö liberaalset seksuaalkasvatust ta ei poolda. Ja pornograafia on Cacciatore hinnangul (lk 182) lapsele alati kahjulik. Koolis tuleb tema sõnul rääkida ka porno ja meedia poolt tekitatud väärarusaamadest, sealhulgas meedia kahjulikust mõjust tajutud kehakuvandile.

Käsiraamat on hästi liigendatud ja sisaldab nõuandeid, millest lähtuda laste kasvatamisel sünnist murdeeani. Muu hulgas ka näiteid sellest, kuidas lastega mingitest asjadest rääkida, näiteks 5–10-aastastega järgmistel teemadel: *Mis vahet on tüdrukutel ja poistel? *Kuidas beebi kõhtu satub? *Mis on sõprus? *Mida ja kuidas rääkida pedofiilidest? *Oma keha on täiesti enda oma. Jne. Jne.

“Laste seksuaalkasvatus” ilmus soome keeles 2008. aastal ja anti juba samal aastal välja ka eesti keelde tõlgituna. Tänavu jaanuaris avaldatud eestikeelse väljaande sisse on kirjutatud, et see on teine trükk, aga tegelikult on juba kolmas, teine ilmus 2014. aastal. Nii et populaarne teos, umbes nagu kunagi Benjamin Spocki “Teie laps”, kuigi tiraažid on vahepeal muidugi väiksemaks muutunud.