Autor: Andres Laiapea

Artikkel ilmus 19. oktoobril 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Jaak Madison pidas mõne aja eest vajalikuks mulle Sakala veergudel meenutada, et EKRE on praegu Eestis ainuke erakond, mille programmis on sees lubadus seada sisse ja seadustada Riigikogu saadikute seotus mandaadiga ja nende tagasikutsumise kord. Samas pidas ta selle teostamist ise problemaatiliseks ning väljendas veendumust, et konkreetset lahendust ei ole välja pakkuda ka minul. Riigikogulane eksis.

2013. aasta kohalike valimiste järel sai minu eestvedamisel loodud MTÜ Radikaaldemokraadid, mille eesmärk oli toetada Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamist. Me panime küllaltki suure ja põhjaliku töö tulemusel kokku terve ettepanekute paketi, mis sai esitatud 2014. aasta augustis kõigile erakondadele, et nad saaksid arvestada nendega oma valimisprogrammide koostamisel. Üks tõstatatud punktidest oli just mehhanismi loomine saadikute tagasikutsumiseks.

Konkreetse lahenduse selleks pakkus siis välja Jaanus Raim, kes propageeris tegelikult juba 15 aasta eest võimaluse loomist nimeliseks hääletamiseks, mis annaks valijatele ühtlasi võimaluse oma saadiku väljavahetamiseks. Raim on kirjutanud neil teemadel ka väikese raamatukese “Igatsus osaluse järele” (2005). Soovitan lugeda.

Tehniliselt on lahendus väga lihtne: pikendada e-hääle ümberhääletamise võimalus ka valimistevahelisele perioodile. Tegelikult on seda teha muidugi keerulisem kui esimese hooga tundub (on vaja muuta põhiseadust jne.), aga tehniliselt on see põhimõtteliselt võimalik.

EKRE aseesimees Martin Helme märkis pärast meie ettepanekutega tutvumist, et erakond pooldab küll tagasikutsumismehhanismi, kuid mitte e-hääletust selle praegusel kujul. Hiljem kuulutati oma valimisplatvormis, et “on aeg viia sisse saadiku tagasikutsumismehhanism tema ringkonnas referendumi põhimõttel”.

Kordan nüüd vaid seda, millele juhtisin tähelepanu juba siis, kui selle jutuga välja tuldi: taoline tagasikutsumismehhanism sobib väga hästi majoritaarse valimissüsteemiga riikidesse, kus on ühemandaadilised valimisringkonnad, aga proportsionaalse süsteemi korral, nagu Eestis, ei ole see mõistlik mõte.

Riigikogu liige esindab enda valijaid ja õigus teda tagasi kutsuda peaks olema ainult neil. Kui rakendada EKRE poolt pakutud tagasikutsumismehhanismi mitmemandaadiliste valimisringkondadega süsteemi raames, siis võivad teiste erakondade toetajad tagandada parlamendist ju kõik EKRE saadikud. On kahetsusväärne, et oma valimisprogrammi kirjutades ei osatud sellise “pisiasjaga” arvestada.

Ja samas on täiesti loomulik, et härra Madison ei näe nüüd praktilist võimalust selle punkti ellurakendamiseks. Valimislubadused tuleks enne nende andmist korralikult läbi mõelda. Vastasel korral kipub jääma mulje, et need ei olegi mõeldud täitmiseks.

Tagasikutsumismehhanismi puhul on tegelik küsimus mitte tehnilises teostatavuses, vaid poliitilise tahte olemasolus. Selge see, et riigikogulased ei ole üldiselt huvitatud sellest, et anda valijatele võimalus neid ennast ennetähtaegselt ametist tagandada. Seetõttu ongi taolisi muudatusi väga raske parlamendi kaudu läbi suruda.

Mõnes riigis on see siiski õnnestunud. Kui mõni poliitik saab hakkama suurte sigadustega ja samal ajal leidub parlamendis jõud, mis sellist muudatust tõepoolest sisse viia tahab, siis on teistel erakondadel raske keelduda vastava algatuse toetamisest.

Vahetult pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi näis selleks sobiv hetk saabuvat ka Eestis, kui äsja parlamenti pääsenud Madison langes oma varasema käitumise ning vanade blogipostituste tõttu, milles ta soovitas vaadata kunagi Saksamaad valitsenud natsionaalsotsialistliku režiimi “positiivseid pooli”, terava kriitika alla ja hakati nõudma tema lahkumist parlamendist.

Mina soovitasin toona kasutada tekkinud olukorda ära, et tulla Riigikogus välja algatusega tagasikutsumismehhanismi seadustamiseks. Sel hetkel olnuks teistel erakondadel raske keelduda selle toetamisest. Kahjuks otsustas EKRE jätta selle võimaluse kasutamata.

Pole suurt vahet, mida erakonnad oma programmidesse kirjutavad, kui need lubadused ei olegi tegelikult mõeldud täitmiseks.

Paraku ei ole EKRE selles osas erandlik. Näiteks praegune valitsuskoalitsioon koosneb erakondadest, mis kõik lubasid 2015. aastal oma valijatele, et töötavad välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. Koalitsioonilepingus lubatakse vastavaid võimalusi üksnes “analüüsida”, eelmine koalitsioon lubas neid “kaaluda”, ning valijatele antud lubadused ilmselt jäävadki täitmata.

Probleemi tuum seisneb selles, et demokraatia süvendamine ei ole tegelikult elukutseliste poliitikute huvides. Neil on kasulik seda lubada, sest see toob hääli, aga samal ajal ei ole kasulik lubadusi täita, sest nii väheneks nende endi võim ja nad peaksid mõtlema välja midagi muud, millega valijaid peibutada. Nii käibki lihtsalt tegevuse imiteerimine, kestab üks lõputu protsess, mis ei vii reaalsete tulemusteni.

Just see äratundmine oli üks peamisi põhjusi, miks MTÜ Radikaaldemokraadid sai 2015. aasta lõpus likvideeritud. Jätkamine tundus lihtsalt perspektiivitu.

Lootust olukorra muutumiseks minu arvates seega ei ole. Seda enam on aga valijatel vaja kriitilist mõtlemist, et saada juba varakult aru, kui poliitikud pada ajavad. Jutud stiilis “põhimõtteliselt pooldame, aga praktiliselt ei ole see vist üldse võimalik” tähendavadki üldjuhul seda, millena need paistavad: lubadusi, mida ei ole kavaski täita.

Kurb, kui seda mõistetakse alles siis, kui hääl on juba antud ja seda enam tagasi võtta ei saa.

Juba juunis tundus, et pärast neid valimisi ei pruugi Viljandis olla ühtegi head alternatiivi SDE ja Reformierakonna koalitsioonile. Valimistulemused kinnitasid seda muljet, kuid selgeltnägijaks ma ennast siiski pidada ei saa.

5. septembril, kui lõpes kandidaatide registreerimine, sai ennustatud: “Viljandis võidab need valimised Reformierakond, järgnevad sotsiaaldemokraadid. Keskerakond ei saa rohkem kui 12-13% häältest. Neist kolmest jääb üle 25-33% kõigist häältest. Kuidas IRL, EKRE ja Kogukondlik Viljandi need omavahel jagavad, seda ma ennustada ei oska. IRL on olnud Viljandis varasemalt tugev tegija, aga läheb nendele valimistele vastu nõrgestatuna. EKRE ja Kogukondlik Viljandi saavad mõlemad jõudu küll sellest, et on uued tulijad, kuid samas on nad ikkagi suht nõrgad. Kuna kõik kolm mängivad enam-vähem samas sektoris, siis on selles osas raske midagi ennustada.”

Septembri lõpus, kui oli toimunud esimene valimisdebatt, sai märgitud: “Kahtlen pärast seda üritust sügavalt, kas EKRE siin nüüd üldse valimiskünnise ületab. Või kui see juhtub, siis üksnes tänu erakonna kaubamärgile, mitte nende kohaliku nimekirja tugevusele.” Valimisliidu Kogukondlik Viljandi šansse hindasin veelgi kehvemaks, sest nad olid jäänud lihtsalt liiga varju, peaaegu märkamatuks.

4. oktoobril toimunud linnapeakandidaatide debatil olid minu meelest kõige tugevamad Helmen Kütt ja Madis Timpson. Seega ei olnud mingit kahtlust, et esikoha pärast käib rebimine SDE ja Reformierakonna vahel, kuid võitjaks pakkusin ma veel reedel Reformierakonda, sest viimased 10 aastat on viljandlased kaldunud eelistama üldiselt rohkem just seda. Arvasin, et nende kaotus 2013. aastal oli anomaalia, erandlik juhus, aga eksisin.

Viljandi saab populaarse linnapea

Võitsid sotsid, keda toetas 32.1% valijatest (3.8% rohkem kui eelmine kord). Helmen Kütt kogus 1140 häält, mis on Viljandis kohalikel valimistel saavutatud rekord. Reformierakonna saagiks jäi 28.4% – sisuliselt sama tulemus, mis saadi nelja aasta eest. Kahe erakonna vahe oli 271 häält. SDE sai üheksa, Reformierakond kaheksa kohta.

On selge, et sotsid rebisid ette just tänu Helmen Küti isiklikule populaarsusele. Hääli said nad juurde ilmselt Keskerakonna arvelt. Kui sotsid said nüüd 248 häält rohkem kui eelmine kord, siis Keskerakond sai 273 häält vähem.

Keskerakonna langus on kestnud Viljandis kohalikel valimistel juba pikemat aega. Nende kõrgpunkt oli siin 15 aastat tagasi, kui saadi 19.8% häältest ja kuus kohta volikogus. Pärast seda on kaotatud iga kord üks koht. Nii jäigi neid nüüd ainult kaks, hääli saadi 9.4%. Võinuks arvata, et nüüd Keskerakonna langus Viljandis lõpuks peatub, aga nähtavasti ei olnud põhi veel käes.

Nimetatud kolmest erakonnast jäi üle ümmarguselt 30% häältest. Kogukondlik Viljandi kukkus oodatult läbi. IRL sai 19.8% häältest – 9.3% vähem kui eelmine kord, aga täpselt sama tase, mis neil oli siin enne seda (2009 ja 2005). Üleriigiliselt neil nii hästi ei läinud. Kõikjal peale Viljandi- ja Järvamaa kukkus IRL nüüd nendel valimistel sisuliselt siiski läbi. Tallinnas ja Tartus jäädi alla isegi EKRE-le.

Madison jäi alla enda ootustele, kuid läbis tuleproovi

EKRE linnapeakandidaat Jaak Madison ütles valimispäeva õhtul enne tulemuste selgumist Sakalale, et tema jääks rahule, kui EKRE saaks vähemalt 15% häältest. Ta lootis saada ise vähemalt 500 häält ja erakonnale volikogus minimaalselt kolm kohta.

Tegelikult sai EKRE ainult neli häält rohkem kui Keskerakond (saadi 9.5% häältest) ja volikogus kaks kohta. Madison enda loodetud hääli kokku ei saanud, kuid jõudis sellele üsna lähedale. Teda toetas 457 valijat. EKRE toetajatest suurem osa, 65.5%, valiski just teda. Kuna nimekiri tervikuna oli nõrk, siis koonduti tuntud esinumbri taha.

Minu hinnangul näitab Madisoni häältesaak, nagu kirjutasin juba augustis, kui palju on Viljandis tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid. Selgus, et Viljandis leidub praegu vähemalt 457 väga liberaalset ja tolerantset valijat – kõik need, kes andsid hääle Jaak Madisonile.

Pärast tulemuste selgumist avaldas Madison arvamust, et EKRE võib sotsidega koalitsiooni minna. Tema kui varasem sotside valija tunneb nendega nähtavasti suurt ühisosa, kuid poliitilise aritmeetika kohaselt puuduks sellisel liidul Viljandis nüüd igasugunegi loogika. Seega jääb Madisonil abilinnapea koht tõenäoliselt saamata ja tal tuleb minna volikogu lihtliikmeks, kui ta oma valijaid petta ei taha.