Esimese poolaasta filmid

Aastavahetusel sai vaadatud muusikalist draamakomöödiat “La famille Bélier” (2014), millest Jaan Ruus tegi omal ajal nii hea lühikokkuvõtte, et minul ei ole sellele siin midagi lisada.

Aasta algas seega päris hoogsas rütmis, aga… plaanist iga nädal mõnda filmi vaadata ei tulnud siiski midagi välja.

Jaanuaris said vaadatud veel “Notting Hill” (1999), mis oli küll kunagi (vist eelmisel sajandil) juba nähtud (hea romantiline komöödia, peaosades Hugh Grant ja Julia Roberts), ning “Mustang” (2015) – sellest filmist on kirjutanud pikemalt Aurelia Aasa.

Mingil hetkel läks peale “Bohemian Rhapsody” (2018), kuid see jäi pooleli, ja hiljem ma seda edasi ei vaadanud.

“Lucky” (2017) oli päris huvitav film 90-aastasest vanamehest. Huvitav selles mõttes, et mulle meeldis. Peategelast kehastanud Harry Dean Stanton suri vaid paar nädalat enne esilinastust. Pikemalt on sellest filmist kirjutanud Aleksander Tsapov.

Märtsis ja aprillis ei vaadanud ma ühtegi filmi.

Mais-juunis said nähtud “Powidoki” (2016), “Final Portrait” (2017) ning “Gauguin – Voyage de Tahiti” (2017). Kõik need filmid räägivad vanadest kunstnikest, päriselt eksisteerinud ajaloolistest tegelastest, kelle elu läheneb lõpule.

Andrzej Wajda loominguliseks testamendiks nimetatud “Powidoki” (“Järelkujutis”) jättis kõige tugevama mulje, ka Stanley Tucci “Final Portrait” oli täiesti vaadatav, aga selle Gauguinist tehtud filmi liigitaksin küll pigem keskpäraseks.

Wajda filmist on kirjutanud pikemalt Mart Raun, Andrei Liimets, Lauri Kärk ja kindlasti veel keegi, kuid rohkem artikleid ma nüüd selle kohta ei lugenud.

Tucci filmi kohta ma kiire guugeldamisega ühtegi eestikeelset arvustust ei leidnud. Selle peategelased on Alberto Giacometti ja tema tulevane biograaf James Lord, kellest Giacometti tahab kiiresti ühe portree teha (“Ma ei suuda iialgi maalida sind nii nagu ma näen, see on võimatu… Ühtlasi on ka võimatu portreed kunagi lõpetada.”) Tegevus leiab aset veidi enne Giacometti surma 1960-ndate Pariisis.

Kuue kuuga sai vaadatud 7,5 filmi, see teeb keskmiselt 1,25 filmi kuus. Alanud teisel poolaastal on plaanis vaadata vähemalt kaks filmi kuus ning eelistada seejuures käesoleva aasta kraami. See plaan peaks ju olema realistlikum kui varasem.

PS. Postitus oli juba valmis kirjutatud, kui meenus, et korra sai käidud tegelikult isegi kinos. “Tõde ja õigus” (2019) on pälvinud Eestis ohtralt kiidusõnu ning isegi selle IMDb reiting on kõrgem kui ühelgi eelpool nimetatud filmil. Ka mina olin seda vaadates kohati väga liigutatud, aga nii kõrgelt seda kindlasti ei hindaks ning teist korda vaadata, ausalt öeldes, ei tahaks.

Kas riigikogulased olid alkoholiaktsiisi langetades purjus?

Viimaste parlamendivalimiste eel ironiseeris nii mõnigi roheliste valimisprogrammis leidunud lubaduse üle asuda kontrollima vahetult enne istungeid riigikogulaste joovet, et tagada edaspidi kained otsused seaduseelnõude hääletamisel.

Tegemist ei olnud aga päris uue ideega. Pakkusin ise juba 2002. aastal portaali Täna Otsustan Mina kaudu välja, et Riigikogu ja valitsuse liikmed võiksid hakata tegema vabatahtlikult alko- ja narkoteste, mis annaksid tavakodanikele võimaluse veenduda otsustajate võimes realiseerida neile delegeeritud vastutust. Tolleaegne sotsiaalminister Siiri Oviir vastas siis, et kahjuks ei ole võimalik seda ettepanekut õigusaktide kaudu realiseerida.

Nii et jääb ära.

Tegelikult on asi muidugi naljast kaugel. Minu kunagine ettepanek oli ajendatud ajalehtedes ilmunud teadetest selle kohta, kuidas rahvasaadikud tööajal tipsutavad ja vintis peaga istungitel käivad. Nende allutamine alkotestidele oleks ehk tõesti keeruline, aga Riigikogu hoones alkoholi müümise ja tarbimise keelustamine, mida rohelised samuti lubasid, peaks olema juriidiliselt täiesti teostatav.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ütleb, et töötajal on keelatud töötada alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all. Tööandja on kohustatud kõrvaldama töölt isiku, kes seda siiski teeb.

Riigikogulasi kaitseb töölt kõrvaldamise eest saadikupuutumatus. Palka maksab neile küll Riigikogu kantselei, kuid tööandjaks on teoreetiliselt valijad, kellel puudub samas mehhanism saadikute tagasikutsumiseks. Selline olukord tekitab neis paratamatult karistamatuse tunnet, soodustab süüdimatut ja vastutustundetut käitumist. Alkoholismi peetakse põhjendatult poliitikute kutsehaiguseks.

Mina üldiselt alkoholi ei tarbi, kuid see on ilmselt suuresti juhus. Eestis on alkoholi tarvitamine ju nii levinud, et võib rääkida lausa sotsiaalsest survest seda teha.

Pääsesin võib-olla tänu sellele, et juhtusin õigel ajal lugema oma vanavanaisa Ernst Mahlapuu doktoritööd “Ajukestade permeabiliteet akuutse ja kroonilise alkoholismi puhul” (1926), millest ilmnes, et alkoholi mõjul toimuv “aju pehmenemine” on teaduslikult tõestatud fakt, mitte alusetu linnalegend. Peaaju ümbritsevad kestad, mis kaitsevad inimese mõtlemisorganit kahjulike ühendite eest, saavad kahjustatud.

Ta võinuks pühenduda pärast selle kaitsmist teadustööle, aga toona olid ülikoolis noortele teadlastele makstavad palgad nii madalad, et sellest ei piisanud väikeste lastega perekonna ülalpidamiseks – tuli langetada praktilisem valik. Viinakuradi küüsis olevad tüübid, näiteks Oskar Luts, käisid küll veel palju hiljemgi tema käest abi otsimas, aga ega neile ei saanud soovitada sel ajal muud kui lihtsalt vähem juua.

Tänapäeval on olukord Eestis selles osas parem, aga ka lahendamist vajav probleem ise suurem. Mõne aja eest käis meediast läbi uudis, et 2018. aastal langes alkoholi tarbimine meil viimase kümne aasta madalaimale tasemele – 10,1 liitrit absoluutalkoholi iga täiskasvanud elaniku kohta. Seda on üle kolme korra rohkem kui 1920-ndatel.

Tegelikku muutust need arvud päris täpselt kindlasti ei näita. Vanasti, kui suurem osa rahvast elas maal, aeti palju rohkem koduõlu ja puskarit, mis ametlikus statistikas ei kajastunud. Kuid üldiselt juuakse tänapäeval ikkagi rohkem. Tervise Arengu Instituudi ekspertide hinnangul on ligi 30% Eesti elanikest alkoholi liigtarvitajad, neist umbes 60 tuhat sõltlased.

Eelmisel aastal sai programmi “Kainem ja tervem Eesti” kaudu, mida rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist, alkoholiravi 2905 inimest (huvilistel tasub alustada https://alkoinfo.ee külastamisest). Eurorahade toel jätkub see programm veel ka tuleval aastal, kuid edasise osas on asi lahtine. Täna pole päris selge, mil määral on meie praegune valitsuskoalitsioon valmis alkoholiravisse panustama.

Eestis võimule tulnud endised alkoholidiilerid (üks on Riigikogu esimees, teine rahandusminister) teavad kahtlemata väga hästi, kui tänulikud võivad alkoholisõltlased olla selle eest, kui viina hind nüüd tõesti langeb.

Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt läheb alkoholiaktsiisi langetamine 1. juulist riigile käesoleval aastal saamata jääva maksutulu näol maksma 12 miljonit eurot, kusjuures vastava seaduseelnõu seletuskirjas tunnistati, et piirikaubandus ei pruugi oluliselt väheneda.

Eks paistab, kuidas see samm kajastub erakondade reitingutes.

Minu arvates eksivad need, kelle meelest võeti otsus alkoholiaktsiisi langetamiseks vastu justkui ebakaines olekus. Erakonnad üritavad lihtsalt viia ellu oma valijate soove. Kurb tõsiasi on see, et arvestatav osa valijaskonnast soovib alkoholi odavnemist selle tõttu, et on sellest ise sõltuvuses. Neid rahuldama tormanud poliitikud ei ole purjus, vaid kalkuleerivad vägagi külmavereliselt.

Kui riigikogulased võtaksid alkoholismivastast võitlust tõsiselt, alustaksid nad aga ikkagi sellest, et löövad alkoholi Riigikogust välja, sest kõige tõhusam on ju teatavasti juhtimine eeskuju kaudu.

Artikkel ilmus 14. juunil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Taanis lendas pall sotside kätte

Taanis nädal tagasi toimunud parlamendivalimistel kogusid enim hääli sotsiaaldemokraadid. Sama juhtus ka nelja aasta eest, aga siis langesid nad opositsiooni.

Nagu Rootsis ja Norras, nii on ka Taanis jaotunud erakonnad ajapikku kahte suurde leeri, mille liikmed omavahel valitsuskoostööd üldiselt ei tee. See on muutnud mänguruumi koalitsioonide moodustamisel äärmiselt ahtaks. Juba pikemat aega on riiki juhtinud vähemusvalitsused, mis sõltuvad oma liitlastest parlamendis. Nii võib minna ka sel korral.

2015. aasta valimiste järel tuli võimule paremliberaalse Venstre üheparteiline vähemusvalitsus. Erakond oli langenud valimistel kolmandaks, saades vaid 19,5% häältest, mis andis parlamendis 34 kohta 179-st. Nende taha koondunud nn. sinisel blokil oli aga parlamendis napp ülekaal.

Venstre valitses Taani Rahvapartei, Liberaalse Alliansi ja Konservatiivse Rahvapartei toetusel. Neist kaks viimast kaasati 2016. aasta sügisel ka valitsusse. Taani Rahvapartei mõjutas valitsuse poliitikat parlamendist.

2001–2011 olid võimul Venstre ja Konservatiivse Rahvapartei vähemusvalitsused, mida toetas parlamendis Taani Rahvapartei. 2011. aasta valimistel sai Venstre küll taas enim hääli, aga valitsus moodustati siis teiseks jäänud sotside juhtimisel, sest parlamendis saavutas ülekaalu nende taha koondunud nn. punane blokk.

Esialgu kuulusid lisaks sotsiaaldemokraatidele valitsusse sotsiaalliberaalne Radikale Venstre ja rahvusvahelisel tasandil rohelistega seotud Sotsialistlik Rahvapartei (SRP). Parlamendis toetasid neid ka punarohelised.

SRP jaoks oli see üldse esimene kord valitsusse pääseda. See erakond asutati 1959. aastal Taani Kommunistliku Partei endise juhi poolt, kes kritiseeris 1956. aastal avalikult Nõukogude Liidu tegevust Ungari ülestõusu mahasurumisel, sattus seetõttu konflikti oma moskvameelsete seltsimeestega ja visati lõpuks kommunistlikust parteist välja.

2014. aasta alguses lahkus SRP valitsusest, kuid jätkas sotsiaaldemokraatide ja Radikale Venstre vähemusvalitsuse toetamist parlamendis.

SRP lahkumine valitsusest oli tingitud erimeelsustest seoses Taani suurima energiafirma osalise erastamisega USA investeerimispangale Goldman Sachs. Mitmed erakonna parlamendisaadikud tahtsid hääletada valitsuse plaani vastu. Toonane peaminister Helle Thorning-Schmidt ähvardas SRP sellisel juhul valitsusest välja ajada.

Lõpuks teatas SRP tolleaegne esinaine Annette Vilhelmsen, keda survestasid ühest küljest erakonna liikmed ja valijad ning teisest küljest koalitsioonipartnerid, et ta paneb ameti maha ja erakond lahkub valitsusest, kuid jätkab selle toetamist.

See juhtum selgitab, miks väiksemad erakonnad ei taha tingimata ise valitsusse kuuluda ning on valmis toetama parlamendis vähemusvalitsuste püsimist. Valitsuses olles seotakse oma käed parlamendis toimuvatel hääletustel. Vähemusvalitsusi toetades saavutatakse aga mõju valitsuse poliitika üle, kuid jäetakse oma käed vabaks.

Kes nüüd valitsusse lähevad?

Sel korral sai parlamendis enamuse punane blokk. Sotsiaaldemokraatide esinaine Mette Frederiksen, kellele kuninganna Margrethe II tegi ülesandeks valitsuse moodustamise, teatas esimese hooga, et sotsid tahavad teha üheparteilise vähemusvalitsuse, mis hakkab eelnõude hääletamisel parlamendis sõltuma ad hoc kokkulepetest teiste erakondadega.

Tema erakond sai 25,9% häältest, parlamendis 48 kohta. Tegelikult saab sotside fraktsioonis olema kaks saadikut rohkem, sest sinna lähevad ka üks esindaja Fääri saartelt ja üks Gröönimaalt, kus tegutsevad täiesti omaette erakonnad.

Rasmussen

Venstre juht Lars Løkke Rasmussen, senine peaminister, märkis valimistulemuste selgumisel, et uue valitsuse võiks moodustada blokkideüleselt tsentristlike erakondade poolt – see tagaks suurema stabiilsuse, vähendaks valitsuse sõltumist äärmuslikest väikeparteidest. Frederiksen, kes välistas sellise võimaluse juba valimiskampaania ajal, lükkas Rasmusseni pakkumise vähemalt esialgu tagasi.

Venstre sai 23,4% häältest ja 43 kohta, olles nendel valimistel suurim tõusja. Sinine blokk tervikuna aga kaotas, sest eelmine kord oma ajaloo parima tulemuse teinud rahvuspopulistlik Taani Rahvapartei langes järsult – see on omakorda näide sellest, et piirdumine valitsuse toetamisega parlamendis ei saa kesta igavesti, ühel hetkel ootavad valijad enamat. Sellega peavad arvestama ka teised väiksemad erakonnad.

1993–2001 valitsesid koos sotsiaaldemokraadid ja Radikale Venstre, punase bloki suurimad jõud. Kui jätta kõrvale II maailmasõja ajal võimul olnud rahvusliku ühtsuse valitsused, on sotsid ja Venstre jaganud valitsusvastutust varem ainult korra, 1978–1979, kuid see koalitsioon pidas vastu vaid veidi üle aasta. Venstre ja Radikale Venstre olid koos valitsuses 1968–1971 ja 1988–1990.

Rasmussen astus juba enne valimisi samme ka Radikale Venstre soosingu võitmiseks. Ta teatas, et toetab selle erakonna endise esinaise ja praeguse Euroopa konkurentsivoliniku Margrethe Vestageri saamist järgmiseks Euroopa Komisjoni presidendiks.

Minu hinnangul oleks ta tõesti sobiv kompromisskandidaat nimetatud ametikohale. Igatahes peaks Rasmusseni väljendatud toetus tagama nüüd selle, et Vestager jätkab Taani eurovolinikuna. Ta nimetati selleks eelmine kord, kui sotsid ja Radikale Venstre koos võimul olid. Kindlasti on eurovoliniku koht laual ka nendel läbirääkimistel, mida Frederiksen oma valitsuse ametisse kinnitamiseks teiste erakondadega peab.

Kui kaua need läbirääkimised kestavad? Taani analüütikute ennustused ulatuvad selles osas seinast seina. Mõne arvates läheb asi väga kiiresti, uus valitsus saab ametisse paari nädalaga, kõik on vaid vormistamise küsimus. Mõni teine ennustab seevastu sarnast kuid kestvat protsessi, mis leidis viimati aset Rootsis. Lõpptulemuse osas lähevad arvamused samuti lahku.

Frederikseni plaan moodustada üheparteiline vähemusvalitsus, mis peab hakkama parlamendis sisuliselt iga eelnõu pärast eraldi koalitsiooni looma, võib sotside jaoks olla lihtsalt läbirääkimiste lähtepunkt, mitte lõppsiht. Rasmusseni ettepanek, mis tugines Venstre enda kogemustele, väärib tegelikult tõsist kaalumist.

Artikkel ilmus 12. juunil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Roheline laine Euroopa poliitikas

Möödunud eurovalimiste kõige olulisem tagajärg on mitte euroskeptikute osakaalu kasv, vaid roheliste erakondade ja ideede tõusmine Euroopa poliitika peavoolu. Viimane on paradoksaalsel kombel seotud esimesega.

Euroskeptikuid ja -vastaseid on europarlamendis küll varasemast rohkem, aga see ei tähenda seda, et nende sõna omandab seal märkimisväärselt suurema kaalu. Probleem on selles, et neil on väga raske omavahel kokkulepeteni jõuda.

Ühisosa kahtlemata leidub, näiteks demoniseerivad kõik Brüsselit ning lubavad seista oma riigi suveräänsuse eest, kuid praktilise koostöö üksikutes valdkondades muudab see hoopis raskemaks, sest liikmesriikide huvid on objektiivselt võttes ju üsna erinevad, kohati vastandlikud.

Erinev on ka see, millele Euroopa Liit peaks euroskeptikute arvates keskenduma.

Prantsuse rahvuslaste juht Marine Le Pen kuulutas jaanuaris valimiskampaaniat alustades, et Euroopa Liit peaks keskenduma sellele, et mobiliseerida Euroopa rahvad tegelema selliste väljakutsetega nagu kliimamuutused ja tehisintellekt. Paari aasta eest Prantsusmaa presidendiks kandideerides lubas ta arendada võimsalt päikeseenergia, biogaasi ja hüdroenergia kasutamist, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest.

Ekrelased, kes kuuluvad temaga Euroopa tasandil ühte poliitilisse perekonda, eitavad seevastu üldse inimtekkeliste kliimamuutuste toimumist või vajadust selles osas nüüd midagi ette võtta. Milline peaks olema ühisosa, millest nad antud valdkonnas juhinduda saavad? Ei tea.

Samasuguseid põhjapanevaid erimeelsusi, mis muudavad sisulise parlamentaarse koostöö keeruliseks, on eri riikide euroskeptikutel päris paljudes valdkondades. See pärsib tugevalt nende võimekust europarlamendis toimuvates aruteludes ühtse jõuna kaasa rääkida.

Roheliste sõna maksab rohkem

Euroskeptikute osakaalu kasv, mille tõttu paremtsentristlik Euroopa Rahvapartei ja sotsiaaldemokraadid ei oma parlamendi uues koosseisus absoluutset enamust, suurendab hoopis liberaalide ja roheliste kaalukust.

Varem said kaks kõige suuremat fraktsiooni paljud asjad lihtsalt omavahel kokku leppida ning pidid pöörduma toetuse saamiseks väiksemate poole vaid siis, kui sellise kokkuleppeni jõuda ei õnnestunud. Parlamendi uues koosseisus peavad nad arvestama algusest peale rohkem ka teiste konstruktiivsete jõududega. See tähendab, et liberaalide ja roheliste mõju kasvab.

Fraktsioonide ametlik moodustamine seisab küll alles ees, kuid esialgsete tulemuste põhjal näib, et rohelistel on nüüd europarlamendis vähemalt 70 kohta 751-st. Seda on 20 rohkem kui varem, aga ikkagi suhteliselt vähe.

Kuidas võib sellises olukorras rääkida mingisugusest rohelisest lainest? Kohe selgitan.

Roheliste jõud kasvas nende valimistega mitte üksnes nende kohtade arvel, mis läksid roheliste fraktsiooni kuuluvatele erakondadele, vaid eelkõige tänu sellele, et roheliste ideid võeti laialdaselt omaks teiste erakondade poolt, mis said nüüd oma valijatelt mandaadi nende elluviimiseks. Marine Le Pen on vaid üks näide. Leidus terve rida riike, kus kliimamuutused olid valimiskampaania peateema.

“Inimesed on saanud teadlikuks sellest, et kliimakriis on tõeline,” selgitas Ska Keller, üks Euroopa Roheliste esikandidaatidest, seda ajalehele Die Tageszeitung. “Pidevalt tuleb uusi teaduslikke raporteid, viimati liikide kaitsmise teemal. See kõik on muutnud asja taas pakilisemaks. Ja samal ajal ütlevad paljud noored: kuulge, poliitikud, te peate midagi tegema! Ja see kõik on väga oluline ja õige, sest asjaga ongi kiire.”

Rootsi Keskerakond näitab suunda

Rootsi oli nüüd üks vähestest riikidest, kus roheliste häältesaak eelmise korraga võrreldes ei kasvanud, vaid hoopis kahanes – nende saadud kohtade arv kukkus seal neljalt kahele. Esmapilgul võib sellest järeldada, et keskkonnateemade olulisus on rootslaste silmis langenud. Kuid selline järeldus on väga ekslik. Tegelikkus on täpselt vastupidine.

Asi on selles, et need teemad on muutunud palju prioriteetsemaks ka teiste erakondade jaoks. Iga korralik erakond, mis vaatab näoga tuleviku poole, omab seal nüüd ka tugevat keskkonnaprogrammi. Roheliste arvelt tõusis selgelt näiteks Rootsi Keskerakond, mille valimiskampaania põhifookus oligi just keskkonnaküsimustel ja kliimapoliitikal. Keskerakond pea kahekordistas oma häältesaagi ja sai varasema ühe asemel kaks kohta.

Rootsi Keskerakonna esinaine Annie Lööf rõhutas viimasel valimiseelsel nädalal jagatud intervjuudes, et nad tahavad luua ka Euroopa Liidu tasandil süsteemi negatiivsete emissioonide toetamiseks. See tähendab kompenseerida selliste (täna veel suhteliselt kulukate) tehnoloogiate kasutuselevõttu, mis seovad atmosfäärist süsinikku.

“Kliimamuutused toimuvad siin ja praegu. Tehased, sõidukid ja elektrijaamad on pumbanud süsihappegaasi atmosfääri juba pikka aega, ning seetõttu ei piisa enam üksnes heitkoguste vähendamisest – me peame kasutama uusi tehnoloogiaid, mis suudavad neid atmosfäärist eemaldada,” rääkis ta ajalehele Dagens Nyheter.

Rootsi ise on vastavatesse projektidesse investeerimist juba alustanud. Keskerakond tahab, et nende uute tehnoloogiate kasutuselevõtu toetamiseks suunataks ka 10% Euroopa Liidu innovatsioonifondi vahenditest.

Ühtlasi soovitakse loomulikult piirata süsihappegaasi õhkupaiskamist, suurendada selle kulukust, edendada biokütuste kasutamist. Lõpule tahetakse viia Euroopa ühise õhuruumi loomine, mis võimaldaks kasutada seda palju tõhusamalt ja lennukitel kütust kõvasti kokku hoida. Üldiselt aga peetakse vajalikuks edendada Euroopas rongiühendusi, vähendada ka autotransporti.

Kui vaadata lähemalt teisigi liberaalide ehk ALDE fraktsiooni kuuluvaid erakondi, mille kohtade arv nüüd suurenes, ilmneb, et Rootsi Keskerakond ei ole selles osas erand. Keskkonnateema on murdnud jõuliselt sisse ka paljude teiste varasemast edukamaks osutunud erakondade valimisprogrammidesse.

Millised järeldused Eestis teha?

Eestis on rohelised täna jätkuvalt marginaalne jõud. Keskkonnateemad käisid siin valimiskampaaniatest läbi, kuid ei olnud kindlasti tooniandvad. Selle põhjal võib tunduda, et mujal valitsevad trendid ei pruugi meile jõuda.

Minu arvateks oleks selline järeldus ennatlik. Rohelised said meil tänavu siiski kuus korda rohkem hääli kui viie aasta eest. 1,8% häältest on tulemus, mis jäi ilmselt alla nende ootustele, kuid näitab asjaolusid arvestades (erakonna üldine nõrkus, mõlemapoolselt kahjulik konkurents Elurikkuse Erakonnaga, vähe raha valimiskampaaniaks, lühike valimisnimekiri jne.) suurt potentsiaali.

Kui teised erakonnad tahavad ennetada valijate suuremat kaldumist roheliste taha, tuleb neil võtta üle rohelistele iseloomulikud seisukohad. Mitte ainult rääkida keskkonnakaitsest ja kliimamuutustega võitlemisest, vaid seda ka päriselt teha – eriti kui omatakse vastavate valdkondadega seotud ametikohti.

Viies ellu roheliste poliitilist programmi, võetakse neilt erakonnana kasvupind ära. Vastasel korral on ilmselt vältimatu, et rohelised edaspidi siingi valimistel hoogsalt tõusevad.

Roheline laine Euroopa poliitikas tähendab esmajoones seda, et nende teemade prioriteetsus kasvab ehk omandab Euroopa igapäevases poliitilises agendas palju silmapaistvama koha. See üldine konjunktuur mõjutab vältimatult ka rõhuasetusi Eestis, sest me ei ela vaakumis, vaid oleme osa maailmast, osa Euroopast.

Artikkel ilmus 29. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Parim aeg erakorralisteks valimisteks

Nähtavasti tuleb kõigepealt mainida, et järgnev jutt on kirjutatud enne eurovalimiste tulemuste selgumist ega lähtu ühegi erakonna huvidest.

Parteiline vaatepunkt ei ole kodaniku jaoks ainus võimalik viis poliitikaga suhestumiseks. On olemas ka üldriiklikud huvid, mis ei pruugi kattuda ühegi erakonna omadega. Neid huve silmas pidades oleks Eestile kõige parem, kui juba sel suvel toimuksid erakorralised parlamendivalimised.

Riigikogu kevadistungjärk saab läbi 20. juunil. Teatavasti peaks siis järgnema ligi kolm kuud kestvad kohtumised valijatega, sest seaduse järgi riigikogulased ei puhka, vaid teevad kogu aeg tööd. Erakorralised valimised peavad toimuma 20–40 päeva pärast nende väljakuulutamist. Seega võiksid valimised leida nüüd aset näiteks 21. juulil, kui president need Riigikogu kevadistungjärgu lõppedes välja kuulutaks.

Selliste erakorraliste valimisteni jõudmine on teoreetiliselt võimalik, kuid näib olevat ebatõenäoline. Põhiseaduse § 97 ütleb, et valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib president valimised kolme päeva jooksul välja kuulutada, aga selleks on vaja valitsuse ettepanekut. Seega eeldab erakorraliste valimisteni jõudmine umbusaldusavaldust, mis läheb parlamendis läbi, ning lisaks ka selle juba umbusaldatud valitsuse enda ettepanekut ja presidendi nõusolekut.

Reformierakond paistab panustavat praegu sellele, et lüüa valitsusest välja EKRE ning teha ise uus koalitsioon Keskerakonna ja/või Isamaa osalusel. Erakorralised valimised neisse plaanidesse ei kuulu. Sotsid on ametis juhivahetusega. Nendegi jaoks tuleksid erakorralised valimised nüüd lihtsalt liiga kiiresti. Järelikult ei hakka opositsioon lähiajal tervele valitsusele või peaministrile umbusaldust avaldama.

Tänaseks on aga selge, et varem või hiljem laguneb praegune koalitsioon nii või teisiti. Küsimus on ainult ajas ja konkreetsetes asjaoludes. Oleks kindlasti parem, kui uus valitsus sünniks rahvalt uue mandaadi saanud parlamendi pinnalt.

Keskerakonna juhtivpoliitikute sõnavõtte kuulates jääb mulje, et nad loodavad vedada välja vähemalt 2021. aasta kevadeni. Kui asjad selleks ajaks paranenud ei ole, tehakse pööre, et minna kohalikele valimistele justkui uue, puhastunud jõuna. Erakorralised valimised nende plaanidesse ei kuulu.

Minu hinnangul eksisteerib aga täiesti realistlik võimalus, et need tulevad ikkagi. Ja juba palju varem.

Eesti on saanud oma ajaloo kõige ebakompetentsema rahandusministri olukorras, kus läheks raskeks isegi suurimatel asjatundjatel. Kui tuleva aasta riigieelarvet ei suudeta märtsi alguseks vastu võtta, tuleb ju korraldada samuti erakorralised valimised. Siis leiaksid need aset lihtsalt palju halvemal ajal, riigi jaoks märksa keerulisemas olukorras.

Eurovalimistele eelnenud suhteliselt tagasihoidlikud kampaaniad näitasid, et erakondade rahakotid on praegu üsna tühjad. On täiesti mõistetav, et mõte erakorralistest valimistest ei tekita neist üheski vaimustust. Ka mitte parlamendist välja jäänud jõududes. Kuid ühiskonnas tekkinud pingete maandamiseks oleksid need äärmiselt vajalikud.

Eesti ühiskonnas käärib praegu protsess, mida marksistid nimetavad revolutsioonilise situatsiooni küpsemiseks. EKRE juht Mart Helme, kes toimetas Brežnevi ajal kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas töötades Marxi ja Engelsi “Kommunistliku partei manifesti” väljaandmist, peaks teadma selle tähendust. Ta võiks selgitada seda ka oma noorematele kolleegidele valitsuses.

Helme visati 2004. aastal Rahvaliidust välja, sest ta oli kritiseerinud Lihula sündmuste tõttu avalikult erakonnakaaslasest siseministrit (enne teemat erakonna sees tõstatamata), nõudnud tema tagasiastumist (nähes sellel ametikohal ilmselt juba siis ennast, aga eesmärgini jõudmiseks kulus ligi 15 aastat). Lihula mälestusmärgi mahavõtmisel juhtunu oli pronksiööga võrreldes morsipidu, kuid seegi näitas, milleni selline pingete kasv võib viia.

Selleks, et olukord ei jõuaks nüüd meeleolude radikaliseerumise faasist tõsiste füüsiliste kokkupõrgeteni, tuleks aur ühiskonnast välja lasta. Mina ei näe selleks täna muud teed kui erakorralised valimised.

Kui need suvel läbi viia, saab alustada sügisistungjärku juba Riigikogu uus koosseis. Kui praegune koalitsioon saab rahvalt mandaadi jätkamiseks, ei saa keegi enam öelda, et mõne erakonna valijaid on petetud. Kui see ei õnnestu, jõuavad erakonnad pidada ära uued koalitsiooniläbirääkimised. Suvi ei läheks luhta. Poliitikud ei peaks niisama logelema, vaid saaksid tõesti pingsalt tööd teha.

Erakorralised valimised lööksid õhu puhtaks. Praegusel kursil jätkates läheb olukord vältimatult üksnes hullemaks. Seetõttu võiksid meie suured juhid ikkagi käituda riigimehelikult. Erakorraliste valimisteni jõudmine eeldab nüüd opositsiooni, koalitsiooni ja presidendi koostööd. Reeglid on tehtud nimelt sellised, et neid tegelikult kunagi ei korraldataks. Sel suvel võiks teha erandi.

Artikkel ilmus 28. mail 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Belgias on kolmed valimised korraga

Belgia kommunistid

Belgias valitakse pühapäeval üheaegselt europarlamendiga nii kohalik föderaalparlament kui ka regioonide parlamendid. Seega toimuvad seal tõelised supervalimised.

Regionaalparlamentide valimised on käinud eurovalimistega ühte jalga juba 20 aastat, kuid föderaalparlamendi valimistsükkel oli varem teine. Viie aasta eest valiti aga seegi ametisse viieks aastaks. Ühtlasi pandi paika, et erakorraliste valimiste korral kestavad uue koosseisu volitused kuni järgmiste eurovalimisteni.

Kui keegi arvab nüüd, et seda tehti eesmärgiga saavutada eurovalimistel kõrgem valimisaktiivsus, eksib ta rängalt. Valimistest osavõtt on Belgias kodanikele kohustuslik. Valimisaktiivsus on olnud seal eurovalimistel alati palju kõrgem kui mujal Euroopas (va. Luksemburg). 2014. aastal oli see tegelikult isegi veidi kõrgem kui föderaalvalimistel. Kõige kõrgem oli see aga samal ajal regionaalvalimistel.

Vahed ei ole muidugi suured, kuid on siiski märkimisväärsed, sest näitavad, et Belgia alamad identifitseerivad ennast esmajärjekorras oma regiooni elanike, seejärel eurooplaste ja alles siis belglastena.

Belgia on sisuliselt kunstlikult loodud puhverriik, mille ajalooliseks missiooniks on vähendada võimalusi Saksamaa ja Prantsusmaa kokkupõrgeteks. Euroopa Liit, kui taandada see kõige esmasemale, kujutab endast selle missiooni täitmist laiendatud kujul. Kui heita kõrvale kogu hiljem kogunenud ballast, jääb alles just see. Selliseid asju on oluline teada, et mõista paremini Euroopa Liidu olemust ja toimimist.

Belgia poliitiline maastik on väga mitmekesine

Belgia on keelelis-geograafiliselt lõhestunud riik. Oma parlament on nii Hollandiga piirnevas Flandrias elavatel flaamidel, Prantsusmaaga piirnevas Valloonias elavatel prantsuskeelsetel valloonidel, kakskeelsel Brüsseli regioonil kui ka vastu Saksamaa piiri elaval saksakeelsel kogukonnal. Kõigis keeleruumides tegutsevad omaette erakonnad.

Saksakeelne vähemus ei mängi föderaaltasandil suurt rolli. Neil on Belgia parlamendis praegu ainult üks saadik 150-st. Ta on küll mõjukam kui võib esmapilgul tunduda, sest tema pisike erakond on föderaaltasandil osa täna valitsust juhtivast jõust, kuid laiemas plaanis ei oma see tähtsust. On olnud aegu, mil föderaalparlamendis ei ole ühtegi saksakeelse kogukonna esindajat.

Eurovalimistel on eraldatud saksakeelsetele belglastele üks koht 21-st. Flaamid saavad valida 12, valloonid kaheksa eurosaadikut.

Föderaalvalimistel loetakse saksakeelne piirkond prantsuskeelsesse gruppi, millel on parlamendis 62 saadikut. Flaamikeelseid on seega 88. Mõlemal keelekogukonnal on parlamendi töös võrdne kaal. Leidub terve rida küsimusi, mille puhul on vaja, et otsuste vastuvõtmist toetaks enamus mõlemast grupist. Kakskeelsest Brüsseli piirkonnast valitud saadikud jagunevad vastavalt sellele, mis keeles nad annavad oma ametivande.

Ajalooliselt oli Belgia tööstuslikult arenenum osa Valloonia, kus kujunes seetõttu välja ka tugevam sotsiaaldemokraatlik liikumine. Tänapäeval on majanduslikult paremal järel aga Flandria, kus domineerivad paremtsentristlikud erakonnad.

2014. aastal võimule tulnud valitsus oli üle pika aja esimene, kust puudusid sotsid, kelle mõjul oli arendatud sotsiaalprogramme, mis kujutasid endast sisuliselt Flandriast kogutud maksutulu ümberjagamist Vallooniasse – vähemalt nägid seda nii paljud flaamid, kelle hulgas on viimastel kümnenditel kasvanud seetõttu toetus Flandria iseseisvumisele ja seda pooldavatele erakondadele.

Tõusevad rohelised, kommunistid ja rahvuspopulistid

Üks neist erakondadest on EKRE värske sõsarpartei Vlaams Belang (VB). Viie aasta eest sai see jõud, millega suuremad erakonnad on koostöö välistanud, föderaalparlamendis ainult kolm kohta, kuid viimasel ajal on toetus neile kasvanud. VB surve oligi põhjus, miks flaami iseseisvuslaste juhtiv jõud, liberaalkonservatiivne Uus-Flaami Allianss (UFA) lahkus eelmise aasta lõpus Belgia valitsuskoalitsioonist.

UFA samm oli ametlikult tingitud vastuseisust ÜRO ränderaamistiku heakskiitmisele, aga seda astuma kannustas ilmselt hirm, et vastasel korral võib seda teemat ekspluateerima asunud VB tõmmata nüüd enda taha veelgi rohkem UFA valijaid.

2014. aastal sai UFA parlamendis 33 kohta, olles sellega edukaim partei, aga peaministriks tõusis siis nende toetusel vallooni paremliberaalide juht Charles Michel. Koalitsiooni kuulusid ka flaami liberaalid ja kristlikud demokraadid. UFA lahkumise järel jäi võimule kolme erakonna vähemusvalitsus.

Enamusvalitsuse moodustamine on Belgias alati keeruline. Palju sõltub kohtade täpsest jaotusest. Ühe võimalusena on pakutud nüüd välja, et pärast valimisi moodustub samasugune paremtsentristlik koalitsioon nagu 2014. aastal, kuhu kaasatakse lisaks vallooni kristlikud demokraadid. Täna ei ole muidugi veel kindel, et need valimised sellisele koalitsioonile parlamendis enamuse annavad.

Paremtsentristid ise hirmutavad praegu sellega, et võimule võib tulla puna-puna-roheline koalitsioon, mis koosneks vallooni ja flaami sotsidest ja rohelistest ning kommunistlikust Belgia Töölisparteist, mis tegutseb ainsana kogu riigis. Roheliste kaks erakonda lähevad valimistele tihendatud koostöös. Brüsseli piirkonnas on neist saanud populaarseim jõud. Töölispartei, mis sai 2014. aastal ainult kaks kohta, võib kujuneda aga nende valimiste suurimaks tõusjaks roheliste järel.

Kommunistide tõusu taga on õigustatud kriitika

Millega koguvad tänapäeval populaarsust kommunistid? Nende retoorikas on olulisel kohal vastandumine omaenese taskuhuve teenivale poliitilisele klassil. Ühtlasi jagatakse ka heldelt lubadusi rahva heaolu parandamiseks.

“Tavaline tööline, kes kaotab oma töö, lendab tänavale. Aga poliitikud saavad lahkumishüvitisi kuni 467616 eurot. Kui meie oleme haiged, kaotame me 60% oma palgast. Aga poliitikud saavad 100% oma palgast haigushüvitist, viie aasta jooksul. Meie haiguskindlustus läheb iga aastaga üha kallimaks. Aga parlamendisaadikud saavad parima võimaliku haiguskindlustuse, tasuta ja eimillegi eest,” kuulutas Töölispartei juht Peter Mertens hiljuti ühes oma kõnes.

“Meie peame töötama kauem, kuni 67-aastaseks saamiseni. Aga poliitikud võivad endiselt 55-aastaselt pensionile minna,” jätkas ta samas vaimus. “Need on need poliitikud, kes tulevad meile rääkima, et tasuta asju ei ole olemas. Meil on kõige madalamad pensionid kogu Lääne-Euroopas. Aga parlamendisaadikud saavad pensioni 5600 eurot bruto.”

Mitmed kommunistide lubadused, nagu miinimumpension 1500 eurot ja elektrienergia käibemaksu langetamine 21-lt protsendilt kuuele, on võetud üle ka sotside ja teistegi erakondade poolt. Kuidas või kas neid tegelikult üldse täita kavatsetakse, see on muidugi iseküsimus.

1960-ndate lõpus sündinud üliõpilasliikumise äärmuslikumast tiivast välja kasvanud Töölispartei asutati ametlikult juba 1979. aastal, kuid pääses esimest korda parlamenti alles viie aasta eest. Nende kriitika poliitilise klassi aadressil on minu hinnangul paljuski õigustatud, aga lubaduste teostatavus praktikas äärmiselt küsitav.

[ Positiivne rahvuslus

UFA juht Bart De Wever tõi hiljuti avaldatud raamatus “Identiteedist” (“Over identiteit”) välja neli põhimõtet, millest peaks Flandria identiteedi kujundamisel lähtuma: 1. valitsus on neutraalne, selle esindajad ei suru peale oma isiklikke veendumusi; 2. flaami keel saab ametlikus asjaajamises ainsaks töökeeleks; 3. kogukonda võetakse vastu kodakondsuse andmisega, mis eeldab kodakondsuseksami sooritamist; 4. tuleb tugineda valgustusajastu väärtustele (vabadus, võrdõiguslikkus, solidaarsus), tunnistada varjamatult nende ülimuslikkust kõigi teiste ees. ]

Artikkel ilmus 22. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Suurbritannias on eurovalimiste peateema Brexit

Praeguste plaanide kohaselt peaks Suurbritannia olema novembri alguseks Euroopa Liidust lahkunud, kuid eurovalimised toimuvad nüüd ka seal. Kõige populaarsemaks erakonnaks on tõusnud hiljuti asutatud Brexiti Partei.

2016. aasta juunis toimus Suurbritannias rahvahääletus küsimuses, kas riik peaks jääma Euroopa Liitu või sellest riikide ühendusest lahkuma. Kuna enamik hääletajatest toetas lahkumist, algatas Briti valitsus 2017. aasta märtsis ametliku protsessi, mis pidanuks lõppema kaks aastat hiljem Suurbritannia lahkumisega Euroopa Liidust.

Paraku ei jäänud Briti parlament valitsuse poolt sõlmitud lahkumislepinguga rahule ja hääletas selle tänavu kolmel korral maha. Nii tekkis absurdne olukord, kus riik ei saa Euroopa Liidust lahkuda, sest sealsed rahvasaadikud ei ole rahul lahkumistingimustega.

Euroopa Ülemkogu otsustas anda Suurbritanniale kuni oktoobri lõpuni ajapikendust. Vahepeal toimuvad aga Euroopa Parlamendi valimised, mis viiakse läbi ka seal, sest riik on ju praegu jätkuvalt Euroopa Liidu liige.

Täna kinnitavad küsitlused, et Briti rahva hulgas on saavutanud ülekaalu need, kelle arvates langetati 2016. aastal rahvahääletusel vale otsus. Enamik toetab teise rahvahääletuse korraldamist. Ja täna võidaksid selle ilmselt Euroopa Liitu jäämise toetajad.

Nigel Farage tembutab jälle

2016. aasta rahvahääletus toimus suuresti Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (ÜKIP) survel. See nn. ühe-teema-partei kogus 2014. aasta eurovalimistel 27,5% häältest, edestades sellega isegi leiboriste ja konservatiive.

Briti parlamendivalimisi silmas pidades nägid konservatiivid ÜKIP-i tõusus enda jaoks ohtu. Seetõttu andiski toonane peaminister David Cameron lubaduse, et kui Konservatiivne Partei saab 2015. aasta valimistega parlamendis enamuse, peab ta läbirääkimisi, et parandada Suurbritannia liikmelisuse tingimusi Euroopa Liidus, ja pärast neid läbirääkimisi korraldatakse rahvahääletus edasise liikmelisuse küsimuses.

See lubadus aitas konservatiividel võita 2015. aasta valimised. Cameron pidas oma sõna. Tema ise toetas rahvahääletusel Euroopa Liitu jäämist. Varsti pärast tulemuste selgumist astus ta ametist tagasi.

ÜKIP-i juht Nigel Farage aga juubeldas. Seitsmendas taevas olid ka tema fännid mujal Euroopas, sealhulgas Eestis, kus mõni EKRE poliitik kuulutas Facebookis, et tal tuli brittide otsuse pärast (suurest õnnest) lausa pisar silma. Nii pöörases vaimustuses olid nad mõttest, et Euroopa Liidust lahkub riik, mis on seal olnud üks Eestile sobivate seisukohtade tugevamaid toetajaid.

Väljavaade, et Suurbritannia võib jääda lõpuks ikkagi Euroopa Liidu liikmeks, on pannud sealsed eurovastased aga muidugi muretsema.

2016. aasta sügisel, kui asjad näisid liikuvat juba tema poolt soovitud suunas, pani Farage ameti maha. ÜKIP-i juhid hakkasid kiiresti vahetuma. Erakond otsis enese jätkuva olemasolu õigustamiseks uusi vaenlasi, kellega võidelda, kaldudes järjest enam paremäärmuslusse.

Läinud aasta detsembris teatas Farage, et lahkub raske südamega erakonnast, mille liige ta oli 25 aastat. Põhjuseks tõi selle, et ÜKIP-i juhatus otsustas jätta erakonna esimeheks Gerard Batteni, kes oli võtnud nõunikuks Tommy Robinsoni. Robinson on rahvusvaheliselt tuntud islamivastane aktivist, keda väljaanded nagu Objektiiv ja Uued Uudised kujutavad suure märtrina. Farage seda vaimustust ei jaga.

Farage selgitas BBC-le, et Batteni kinnisideeks näib olevat muutunud “islamiküsimus, mitte lihtsalt islamistlik ekstremism, aga ÜKIP-it ei loodud erakonnaks, mis peab ristisõda.” Tema sõnul tõi Robinsoniga mehkeldamine erakonda lööminguid ja vägivalda ning karistusregistrisse kantud isikuid, neist osad mõistetud süüdi üsna ränkades kuritegudes, ja see kõik on muutnud ÜKIP-i valimistele orienteerunud erakonnast tänavaaktivistide parteiks.

Brittide toetus ÜKIP-ile on selliste arengute tõttu kokku kuivanud. Kuid selle asemele on tõusnud alles hiljuti asutatud Brexiti Partei, mida juhib Farage ja millega ühinesid peaaegu kõik ÜKIP-i senised eurosaadikud. Selle erakonna ainsaks sihiks on lahkuda Euroopa Liidust ilma lahkumislepinguta, ja teha seda võimalikult kiiresti. See tähendab, et Suurbritannia jääks edaspidi kõrvale ka Euroopa ühisturust.

Erakonna programm avaldatakse alles pärast eurovalimisi, aga kindlasti ei ole tegemist rassistliku jõuga – Farage on öelnud, et nad on sügavalt sallimatud igasuguse sallimatuse suhtes. Paljuski võib selle taga näha nostalgiat Briti impeeriumi järele, kus päike kunagi ei loojunud, ning soovi panustada Euroopa asemel tihedamale koostööle oma kunagiste asumaadega.

Brexiti Partei, millest võib saada nüüd Euroopa Parlamendis suurim eurovastane jõud, kavatseb seada kandidaadid üles ka järgmistel Briti parlamendivalimistel. Välja arvatud ringkondades, kus kandideerivad euroskeptikutest konservatiivid. Seega ei kao surve Euroopa Liidust lahkumiseks Briti sisepoliitikast kuhugi.

Jäämise toetajadki koondavad ridu

Teiselt poolt sündis tänavu Euroopa Liitu jäämist pooldavate leiboristide ja konservatiivide ühistööna tsentristlik erakond Change UK, mis propageerib teise rahvahääletuse korraldamist. Change UK kongress toimub alles sügisel. Ajutiselt juhib erakonda konservatiivide ridadest lahkunud Briti parlamendisaadik Heidi Allen. Sellega liitus ka mitu nende hulgast pärit eurosaadikut.

Teist rahvahääletust pooldavad ka liberaaldemokraadid ja rohelised. Liberaalide juht Vince Cable tegi koguni ettepaneku, et kolm erakonda võiks osaleda eurovalimistel ühiselt. Valimistele minnakse siiski eraldi. Küsitluste kohaselt kavatseb neid kolme jõudu, mis tahavad uut rahvahääletust, toetada kokku umbes 30% valijatest – sama palju nagu Brexiti Parteid.

Konservatiivid saavad praegu seega tuld mõlemast servast. Konservatiivne Partei ise toetab valitsuse poolt kokkulepitud lahkumislepingut, kuid pea kõik teised erakonnad on selle vastu. Leiboristidel on oma alternatiivne plaan. Kui see või ennetähtaegsete parlamendivalimiste esilekutsumine läbi ei lähe (korralised peaksid toimuma alles 2022. aastal), toetavad nemadki teise rahvahääletuse korraldamist.

Šotimaal domineeriv Šoti Rahvuspartei on vastu igasugusele sellisele kokkuleppele, millega Šotimaa ei jää osaks Euroopa Liidu ühisturust ja tolliliidust. Nemadki soovivad teist rahvahääletust ning on seadnud sihiks Euroopa Liidu koosseisu kuuluva iseseisva Šotimaa loomise. 2014. aastal toimunud Šotimaa iseseisvusreferendumil said iseseisvuslased lüüa, kuid nüüd läheks neil kindlasti paremini.

2016. aasta rahvahääletusel toetati Šotimaal ülekaalukalt Suurbritannia jäämist Euroopa Liitu. Šotimaa peaminister Nicola Sturgeon teatas hiljuti, et taotleb keskvalitsuselt luba uue iseseisvusreferendumi korraldamiseks veel sealse regionaalparlamendi praegusel ametiajal, mis peaks lõppema 2021. aasta mais.

Iiri rahvuslaste erakond Sinn Féin, mis pooldas 2016. aasta rahvahääletusel Euroopa Liitu jäämist, toetab praegu valitsuse poolt sõlmitud kokkulepet kui ainsat võimalust vältida lahkumist ilma lahkumislepinguta. Viimasel juhul peavad nad täiesti möödapääsmatuks rahvahääletust Põhja-Iirimaa ühinemiseks Iiri Vabariigiga.

Euroopa Liidust lahkumine, nagu arvata võis, ähvardab seega viia Ühendkuningriigi lagunemiseni. Teine euroreferendum võib näida sellises olukorras hea lahendusena. Brittide hulgas siiski laialdaselt levinud euroskepsise murdmiseks peaks aga ka Euroopa Liit muutuma lõpuks suunas, mille David Cameron kunagi välja pakkus. Usun, et kui toona oleks oldud vastutulelikum, ei oleks praegust segadust tekkinud.

Artikkel ilmus 15. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.