EKRE kuldvõtmeke ei keera

Esindusdemokraatia täiendamine otsedemokraatlike mehhanismidega on põhimõtteliselt õige suund, kuid praegu koalitsioonilepingus kavandatud kujul on rahvahääletuste laialdasem võimaldamine praktiliselt kasutu.

Kui ma tegin 2012. aastal osalusveebi kaudu ettepaneku anda rahvale õigus rahvahääletuse algatamiseks, asus Riigikogu põhiseaduskomisjoni toonane esimees Rait Maruste (Reformierakond) seisukohale, et “põhiseaduse § 56 tagab rahvale kui kõrgema riigivõimu kandjale piisava võimaluse teostada oma võimu valides enda esindajad Riigikogusse, kes algatavad eelnõusid ning vajadusel ka rahvahääletusi.”

Vaid mõned päevad pärast Marustelt saadud vastust sai sotsiaalmeediast alguse liikumine “Aitab valelikust poliitikast”. Peagi järgnes sellele pöördumine “Harta 12”, milles rõhutati, et “kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.”

President Toomas Hendrik Ilvese suunamisel kanaliseeriti need nõudmised siis Jääkeldri protsessi kaudu Rahvakogu tegevusse, mille tulemuseks oli lõpuks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse täiendamine kollektiivse pöördumise esitamist puudutava peatükiga (selle nimetamine rahvaalgatuse seadustamiseks on eksitav, sisuliselt on tegemist vaid palvekirjaõigusega).

Kodanikuühiskonna survel jõudis õiguslike aluste loomine rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks hiljem siiski lubadusena erakondade valimisprogrammidesse. 2015. aastal lubasid seda ühel või teisel kujul nii Keskerakond, EKRE, Isamaa kui ka sotsid, rääkimata rohelistest.

Seda lubanud erakonnad said Riigikogus kokku 63 kohta. Sellest piisanuks, et alustada siis põhiseaduse muutmist, mille saanuks nüüd juba lõpule viia. Selle asemel otsustati paraku tegeleda asendustegevusega.

Valimiste järel moodustatud esimene kolmikliit lubas oma koalitsioonilepingus “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist, kuid selle kaalumise endani enne lagunemist ei jõudnudki. Järgmine kolmikliit oli veidi konkreetsem: “Analüüsime rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi.”

Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) juhtimisel teostatud analüüsi tulemuseks oli aga kõigest mõte, et rahvaalgatuse korras tehtud ettepanek, mis on kogunud vähemalt 10 tuhat toetusallkirja, peab minema Riigikogus hääletamisele.

Kaudselt tunnistati sellega, et varasem petitsiooniõigus ei kujutanud endast tegelikult rahvaalgatuse seadustamist, kuid samas kadus “analüüsi” käigus ära võimaluste loomine rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, mida eranditult kõik selle koalitsiooni osapooled olid oma valijatele lubanud.

Ja isegi see suure analüüsimise tulemusel sündinud mõte, mille teostamine olnuks iseenesest väike samm õiges suunas, jäigi ainult mõtteks, kuigi aega vajalike seadusemuudatuste algatamiseks oli täiesti piisavalt. Kahtlemata oli seegi üks põhjustest, miks tänavu enne valimisi taas kõvasti rahvahääletuste trummi tagunud EKRE suutis tõmmata enda taha palju teistes erakondades pettunud valijaid.

Isamaa valimisplatvormis nüüd enam rahvahääletustest juttu ei olnud ja koalitsioonikõnelustel üritas kuuldavasti just see erakond kogu teemat kalevi alla panna. Üleminek presidendi otsevalimisele jäetigi ju nende survel koalitsioonilepingust välja. Rahvahääletuste ja -algatustega läks esmapilgul paremini, aga… saatan peitub detailides, nagu alati.

EKRE juhid on esitlenud saavutatud kokkulepet enda toetajatele “kuldvõtmekesena”, mille abil saab keerata hiljem lahti kõik seni suletuks jäänud uksed. Teiselt poolt vallandus kohe jabur hädakisa, mille kohaselt suurim oht demokraatiale on rahvavõim. Minu hinnangul on alusetud nii ühtede lootused kui ka teiste hirmud, sest koalitsioonilepingus kavandatud kujul osutub rahvahääletuste laialdasem võimaldamine praktiliselt kasutuks. Selle mõistmiseks ei ole vaja teha muud kui vaadata teiste riikide kogemusi.

Praegu koalitsiooni poolt väljapakutud plaani kohaselt oleks rahvahääletusele pandud küsimus vastuvõetud üksnes juhul, kui hääletusest võtavad osa vähemalt pooled hääleõiguslikud kodanikud ja poolthääli on vähemalt 5% rohkem kui vastuhääli. Põhiseaduse muutmise korral peaks poolthääli olema vähemalt 25% rohkem.

Mitmel pool maailmas, kus selline künnis on kehtestatud, on osutunud äärmiselt tulemuslikuks rahvahääletuste boikoteerimine eeldatavate kaotajate poolt. Alles eelmisel aastal kukkus Rumeenias läbi rahvahääletus, millega taheti määratleda abielu juba põhiseaduses liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel, kuigi seal on künnis ainult 30%. EI-pool, mis nägi ette kaotust, otsustas lihtsalt rahvahääletust boikoteerida, saavutades just tänu sellele enda poolt soovitud tulemuse.

Taiwanil, kus kehtis 50% nõue, kukutati viie aasta jooksul boikottide abil läbi lausa kuus rahvahääletust järjest. Lõpuks otsustati seal reegleid lõdvendada.

Nii kõrge künnise puhul on keskmise valimisaktiivsusega riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, boikott vähemuse jaoks väga ratsionaalne valik ja tõhus meetod enda tahte kehtestamiseks. Seda teavad kindlasti ka need, kes koalitsioonilepingut koostades vastavas punktis kokku leppisid. Jaak Valge (EKRE) on isegi avalikult tunnistanud, et kui selline künnis kehtinuks 2003. aastal, jäänuks Eestil ilmselt Euroopa Liitu astumata, sest tõenäoliselt kukutanuks EI-pool rahvahääletuse seda boikoteerides läbi.

Kas praegune koalitsioon selles osas oma koalitsioonilepingu täitmiseni jõuab või mitte, seda näitab aeg. Minu arvates võiks opositsioon tulla Riigikogu sügisistungjärgu alates välja liberaalsema eelnõuga, kus künniseks on näiteks 33%. Kuid see eeldaks mõtlemise muutust ka opositsiooni ridades.

Paraku kalduvad poliitikud pidama rahvast kõrgeima võimu kandjaks sageli vaid sõnades. Sellest rääkimine toob küll hääli, kuid tegelikku võimu otsuste langetamiseks ei taheta otse tavakodanike kätte anda.

Artikkel ilmus 23. juulil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Céline “Surm järelmaksuga”

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) oli geniaalne kirjanik, aga täiesti pöörane antisemiit. Tema romaanide kolekirjanduslik stiil on avaldanud tugevat mõju maailmakirjanduse arengule, aga Teise maailmasõja ajal ajakirjanduses üllitatud antisemiitlik propaganda oli nii räige, et osad natsid pidasid seda lausa kontraproduktiivseks – olukorra tõsidust ilmestab näiteks see, et 1944. aastal kuulutas ta ühel Saksa suursaatkonnas Pariisis toimunud õhtusöögil veendunult, et Hitler on mõrvatud ja asendatud juudist teisikuga. Céline oli natside innukas kollaborant.

“Surm järelmaksuga” on tugevalt autobiograafiliste sugemetega teos, mis ilmus prantsuse keeles 1936. aastal, kuid muidugi mitte päris täpselt elust maha kirjutatud. Minajutustaja räägib selles (“Ma jutustan selliseid lugusid, et nad tulevad kasvõi maailma otsast, et mind maha tappa. Ja siis on kõigel lõpp ja minu hing saab lõpuks rahu.”) oma vastikust lapsepõlvest (ema “tegi kõik selleks, et ma elada saaksin, aga ma poleks üldse pidanud sündima”), elust enne sõjaväkke minekut. See on kohati väga haige, jälk, jõhker ja perversne lugu.

Céline’i ema oli selle raamatu ilmumise ajal veel elus (huvitav, mida arvas sellest tema?), aga isa juba surnud. Samuti oli selleks ajaks surnud Henry de Graffigny (1863–1934), kelle järgi on loodud tegelaskuju nimega Courtial des Pereires. Nimetatud tegelane esineb selles romaanis teise isakujuna, aga tegelikult tutvusid Céline ja Graffigny alles 1917. aasta sügisel, mil Céline oli juba sõjaväeteenistusest vabastatud.

Mis põhineb selles raamatus tõsielul, olles kantud vaid ajaliselt ja geograafiliselt teise kohta ning omandanud jutustuse huvides uusi värve ja detaile, ja mis on täielik väljamõeldis, seda teadis ilmselt üksnes autor ise. Vähemalt minajutustaja, nii palju kui teada, omas suurt ühisosa inimesega, kes oli tema prototüübiks. Järgnevalt on toodud mõned stiilinäited, mis iseloomustavad tema üldist hoiakut ja suhtumist.

“Ma tahaks, et torm märatseks veel hullema jõuga, et katused kukuksid kokku, et kevad enam ei tuleks mitte kunagi, et meie maja kaoks.”

“Tõeline viha, see imbub sügavusest, see tõuseb lapsepõlvest, kui sind kaitsetuna tööle heideti. See viha on võimeline su tapma. Seda on nii palju, et seda jääb alati kõikjale. Seda purskab üle ilma, nii et see mürgitab kõik, nii et selle peal kasvab ainult kurjust, keset surnuid, keset elavaid.”

“Kõige tähtsam ei ole mitte teada, kas sul on õigus või mitte. Sellel pole tegelikult erilist tähtsust… Kõige tähtsam on, et inimesed su rahule jätaks… Kõik ülejäänu, see on sitt.”

See oli vist Balzac (võib-olla ka mitte, ma ei mäleta enam, kuid tema suhu see sobiks), kes märkis, et looming õitseb inimlikul viletsusel. “Surm järelmaksuga” on selle mõttetera suurepärane kinnitus – see raamat on päris hea (tegelikult osavalt komponeeritud ja kirjutatud), aga samas üsna eemaletõukav (õudne lugu; hakkab kohati nii vastu, et tahaks selle käest panna ja enam mitte kunagi avada).

Arvatavasti valiti see uue tõlkekirjanduse sarja Hieronymus üheks avateoseks sooviga tõmmata projektile rohkem tähelepanu (skandaalne autor, väga emotsionaalne tekst). Paistab, et see soov ei ole seni täitunud. Väike uudis esitlusest ja Sirbis ilmunud intervjuu tõlkijaga on kõik, mis siin viitamist väärib. Ühtegi eestikeelset arvustust ei õnnestunud leida.

Tõlkija Heli Allik avaldas viidatud intervjuus arvamust, et Céline’i antisemitism oli mitte läbimõeldud seisukoht, vaid “pigem mingit laadi luul, mille juures see, et tema neurooside fokuseerimisobjektiks sai juut, oli peaaegu juhuslik.”

Võib-olla andis selle luulu avaldumiseks tõuke see, et Céline oli meeletult armunud ühte USA tantsijannasse, kellele ta pühendas oma esikromaani “Reis öö lõppu” (1932, e.k. 2010), kuid kes abiellus hoopis ühe teise mehega, kes oli juhtumisi juut. “Surm järelmaksuga” üldiselt juudivihast ei nõreta, kuid kujutab ilmekalt kogu seda sotsiaalset ja moraalset olustikku, millest see võis võrsuda. Isa, keda minajutustaja vihkab, kipub ikka ja jälle siunama juute, araablasi, neegreid ja vabamüürlasi. See päritud hoiak, mille Céline ilmselt oma isalt üle võttis, võimendus hiljem temagi puhul groteskini.

Kui lugeda seda raamatut autori eneseanalüüsina, aitab see tegelikult näha tema pöörase antisemitismi ja natsivaimustuse juuri. Kogu teose finaaliks on minajutustaja otsus minna sõjaväkke, mis peaks kujutama endast justkui vastuhakku vanematele, kogu tema elu muutvat pööret – pääsemist maailmast, mis teda seni ümbritses – nii vastandub silmapiiril terendav range distsipliin Céline’i käsitluses kaootilisele lapsepõlvele, kus valitses alaline hirm ja ebakindlus. Tema ühiskondlikud hoiakud peegeldasid nähtavasti seda isiklikku kogemust.

Ukraina seisab suurte muutuste lävel

Pühapäeval toimuvad Ukrainas parlamendivalimised, mille tulemusel jätkub poliitikas kevadel presidendivalimistega alanud pööre. See võib osutuda nii radikaalseks, et puudutab kogu poliitilise süsteemi aluseid.

Hetkel kehtiva seaduse kohaselt valitakse Ukraina Ülemraada 450-st liikmest pooled ühest üleriigilisest valimisringkonnast, kus erakondadele kehtib valimiskünnis 5%, suletud nimekirjade alusel. Ülejäänud saadikud valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks ringkonnas enim hääli saanud kandidaat. Praegune süsteem on pälvinud palju kriitikat, sest hajutab poliitilist vastutust ja soosib populaarseimaid erakondasid.

Korralised parlamendivalimised pidanuks Ukrainas tulema nüüd alles sügisel, aga kevadel presidendiks valitud Volodõmõr Zelenski saatis ametisse astudes parlamendi kohe laiali ja kuulutas välja ennetähtaegsed valimised. Samas andis ta parlamendile võimaluse võtta veel kiiresti vastu uus valimisseadus, mille kohaselt tuleks kõik saadikud valida üleriigilisest ringkonnast avatud nimekirjade alusel, uueks künniseks aga oleks 3%.

Parlamendi ametist lahkuv koosseis paraku seda võimalust ei kasutanud. Zelenski ettepaneku lisamist Ukraina Ülemraada päevakorda toetas vaid 92 vastavale erakorralisele istungile registreerunud 254-st saadikust.

Nüüd aga troonib erakond Rahva Teener, mille kandidaadina Zelenski presidendiks valiti, konkurentsitu liidrina kõigis arvamusküsitlustes. Nende kohaselt kavatseb seda toetada 42-47% valijatest. Täisproportsionaalse valimissüsteemi korral ei pruugiks see anda parlamendis isegi absoluutset enamust, aga praegu kehtiva valimisseaduse alusel võidakse saada hea õnne korral lausa põhiseaduse muutmiseks vajalik 2/3 enamus.

Seni ei ole ükski erakond Ukrainas vabadel valimistel nii võimsalt võitnud.

Kas Rahva Teener lööb platsi puhtaks?

Kokku osaleb nüüd valimistel 65 erakonda, neist 22 on seadnud oma nimekirja üles üleriigilises valimisringkonnas. Ukraina Kommunistliku Partei ja Vasakjõudude Liidu kandidaatide nimekirjad jäeti registreerimata. Ühe puhul oli põhjuseks justiitsministeeriumi ettekirjutus, teise puhul nõutud kautsjoni tasumata jätmine. Registreeritud on 5967 kandidaati, neist 2747 on seatud üles üleriigilises valimisringkonnas.

Rahva Teener ei seadnud kandidaadina üles ühtegi senist parlamendisaadikut. Nende valimisnimekiri koosneb valdavalt 1970-ndate teisel poolel ning 1980-ndatel sündinud inimestest. Esialgu oli selles 201 nime, kuid järgi on jäänud 192. Osad kandidaadid võeti erakonna poolt maha tuginedes veebi kaudu laekunud kompromiteerivale informatsioonile, mõned taandasid ennast ise.

Krimmi ja Donbassi ühemandaadilistes ringkondades valimisi ei toimu, sest need piirkonnad ei allu praegu teatavasti Ukraina võimude kontrollile. Seetõttu jääb 26 saadikut valimata. Rahva Teener on seadnud oma kandidaadi üles aga kõigis neis ühemandaadilistes ringkondades, kus valimised toimuvad. Neid on kokku 199.

See erakond, kuhu ei kuulu ühtegi senist parlamendisaadikut, saab Ukraina Ülemraadas nüüd tõenäoliselt absoluutse enamuse. Lahtine on veel see, kas tuleb konstitutsiooniline enamus (2/3 kohtadest). See tähendaks, et Ukraina poliitiline eliit vahetatakse välja sellises ulatuses, mis muudab lõpuks võimalikuks põhjapanevad poliitilised reformid.

Valimissüsteemi muutmine on vaid üks osa erakonna Rahva Teener radikaaldemokraatlikust programmist. Nad lubavad ka võtta saadikutelt puutumatuse, luua mehhanismi nende tagasikutsumiseks (seda hõlbustab e-hääletuse kasutuselevõtt). Ühtlasi tahetakse luua mehhanism tühistamisreferendumite ning üldse rahvahääletuste algatamiseks kodanike poolt. Oluline on ka võitlus korruptsiooniga, mis hõlmab korruptantide vara konfiskeerimist.

Eks sarnaseid lubadusi ole antud erakondade poolt ju ka varem, sealhulgas Ukrainas. Minu hinnangul on aga oluline vahe see, et nemad mõtlevad seda tõsiselt. Nemad kavatsevad seda tõesti teha. Zelenski valimisega presidendiks algas Ukraina poliitikas ilmselt täiesti uus ajajärk.

Uus eliit ei tule päris tänavalt

Erakonna Rahva Teener peamine ideoloog Ruslan Stefantšuk (sünd. 1975) on õigusteadlane, doktorikraadiga juuraprofessor, kes on töötanud varem ka advokaadina ja olnud juuraajakirja Право України peatoimetaja asetäitja. Kevadel sai temast president Zelenski ametlik nõunik ja esindaja Ukraina Ülemraada juures. Tema vastutusel on erakonnas seaduseelnõude koostamine. Ideoloogiliseks aluseks on seejuures võetud libertaarsus ehk klassikaline liberalism.

Poliitikuna ei ole Stefantšuk küll varem üles astunud, kuid see ei tähenda seda, et poliitilised ringkonnad oleksid talle tundmatud. Kunagi oli ta parlamendis Meie Ukraina blokki kuulunud Anatoli Matvienko abi (õigusküsimustes). 2011–2013 juhtis Stefantšuk Ukraina Ülemraada seadusandluse instituudis riikliku seadusandluse arendamise probleemidega tegelevat osakonda. 2016. aastal sai temast Ukraina esimese asepeaministri ja majandusministri Stepan Kubivi (koosseisuväline) nõunik.

Zelenskit tunneb Stefantšuk juba tudengipõlvest, mil mõlemad lõid kaasa KVN-is. Selle nähtuse olulisusest Zelenski mõistmiseks oli veidi juttu juba enne presidendivalimisi (27. märtsil 2019 Kesknädalas ilmunud artiklis “Ukraina presidendiks on tõusmas teletäht”). KVN andis Ukrainale presidendi, annab nüüd nähtavasti ka valitsuse.

Erakonna Rahva Teener juht ja valimisnimekirja esinumber Dmõtro Razumkov (sünd. 1983) on aga inimene, keda võib nimetada poliittehnoloogiks. Ta oli üks Zelenski valimiskampaania juhtidest, kuid tegemist ei olnud kaugeltki esimese valimiskampaaniaga, mida ta korraldada aitas.

Razumkov on Ukraina poliitikas juba ammu tuntud nimi. Dmõtro isa Oleksandr (1959–1999) tõusis 1985. aastal, kui NLKP Keskkomitee peasekretäriks sai Mihhail Gorbatšov, Ukrainas komsomoli ideoloogiajuhiks. Ta oli üks glasnosti ja perestroika toetajatest ning kuulus hiljem president Leonid Kutšma lähikonda. 1996. aastal sai temast Rahvademokraatliku Partei, mille esimeheks valiti siis Anatoli Matvienko, juhatuse liige.

1997–1999 oli Oleksandr Razumkov aga Ukraina riikliku julgeolekunõukogu sekretäri asetäitja, juhtides Ukraina delegatsiooni Ukraina-Vene suhetega tegelevas strateegilises töörühmas. Ta juhtis ühtlasi Ukraina Majandus- ja Poliitikauuringute Keskust, mis on pärast tema surma tuntud Razumkovi Keskuse nime alla ning kuulub Ida-Euroopa juhtivate mõttekodade hulka.

Dmõtro õppis Kiievi Rahvusvaheliste Suhete Instituudis, spetsialiseerudes rahvusvahelistele majandussuhetele, ja sai hiljem kraadi ka õigusteaduses. 2006. aastast alates on ta töötanud poliitiliste konsultatsioonide alal.

2006–2010 kuulus ta Regioonide Parteisse. Dmõtro ise seletab sinna astumist sellega, et talle ei meeldinud president Viktor Juštšenko ja 2004–2006 riigis toimunu. Pärast Viktor Janukovõtši valimist presidendiks astus ta erakonnast välja ning töötas seejärel 2010–2014 Serhi Tihipko heaks, kes tundis tema isa juba Dnipropetrovski oblasti komsomolikomitees töötamise päevilt.

Dmõtro poolvenna kasuisa on aga endine kaitseminister Anatoli Hrõtsenko, erakonna Kodanikupositsioon juht, kes kogus tänavu presidendivalimiste esimeses voorus 6,9% häältest. See fakt on iseenesest ebaoluline, kuid aitab samuti illustreerida seda, kui tihedalt on Ukraina uus poliitiline ladvik seotud vanaga.

Artikkel ilmus 17. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Nädala juubilar: Angela Merkel 65

Angela Merkeli karjäär poliitikuna läheneb lõpule. Eelmise aasta sügisel teatas Saksamaa liidukantsler, et ei kandideeri enam Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) juhiks. Merkel lubas jääda kantsleriks parlamendi praeguse ametiaja lõpuni, kuid seejärel poliitikast lahkuda. Ta kinnitas, et ei taotle pärast seda ühtegi poliitilist ametikohta.

Detsembris valiti CDU juhiks Annegret Kramp-Karrenbauer. Järgmised korralised parlamendivalimised peaksid toimuma 2021. aasta sügisel. Kes pärast neid Saksamaa liidukantsleriks saab, seda on täna veel vara ennustada. Viimastel kuudel on küsitlused näidanud väga tasavägist rebimist kristlike demokraatide ning juba eurovalimistel suure tõusu teinud roheliste vahel. Seega pole välistatud võimalus, et Saksamaa saab 2021. aastal kantsleri hoopis roheliste ridadest. Nii või teisiti hakkab Merkeli ajajärk Saksamaa poliitikas läbi saama.

Merkel on nüüdseks olnud võimul juba kauem kui omal ajal Adolf Hitler. Kui ta lahkub ametist 2021. aasta sügisel, nagu praegune plaan ette näeb, kujuneb tema ametiaeg Saksamaa kantslerina peaaegu sama pikaks nagu Helmut Kohlil, kelle soosikuna ta kunagi saksa poliitika kõrgliigasse jõudis, ületades isegi Konrad Adenaueri oma. Otto von Bismarcki püstitatud rekord (esimene riigikantsler oli ametis vaid päeva vähem kui 23 aastat) jääb küll kättesaamatusse kaugusse, kuid selle ületamine ongi tänapäeval ebarealistlik.

Saksamaal on ilmunud Merkeli kohta kümneid väga erinevaid raamatuid. Eesti keelde on neist tõlgitud ainult mõned, kuid needki on üsna erinevat laadi teosed.

Hajo Schumacheri “Angela Merkeli edu saladused” (2006, e.k. 2010) annab hea pildi tema tõusmisest maailma võimsaimaks naiseks. Schumacher käsitleb põhjalikult neid põhjapanevaid tegureid, mis aitasid Merkelil poliitikas edu saavutada. Saksa keeles ilmus see raamat ajal, mil temast oli alles saanud liidukantsler, kuid CDU juhiks tõusis ta üle viie aasta varem.

Muide, Merkel on Eesti tugev toetaja juba erakonna juhiks saamisest alates – ta nägi meis siis isegi eeskuju. 2001. aasta suvel toimus Berliinis CDU tulevikule pühendatud konverents (väike parteipäev), kuhu kutsuti esinema ka meie toonane peaminister Mart Laar, et ta tutvustaks Eesti e-valitsuse projekti. Merkel nimetas Eestit siis Saksamaale suureks eeskujuks uute ja innovaatiliste lahenduste rakendamisel avalikus halduses ning riigi töö korraldamises.

Täna leidub nii mõndagi, mida hoopis Eesti võiks võtta selles osas üle Saksamaalt. Näiteks on sealsel parlamendil väga eeskujulik e-petitsioonide esitamise süsteem (https://epetitionen.bundestag.de). Aga see on juba veidi teine teema. Jätkame kirjandusülevaadet!

Philip Plickerti koostatud kogumik “Merkel. Kriitiline pilk” (2017, e.k. 2018) sisaldab kirjutisi mitmekümnelt autorilt ning kujutab endast, nagu juba pealkiri mõista annab, valdavalt kriitilist vaadet Merkeli poolt langetatud otsustele. See raamat ilmus saksa keeles mõned kuud enne 2017. aasta parlamendivalimisi ja oli ilmselt mõeldud nende mõjutamiseks. Ajalehe Die Tageszeitung parlamendikorrespondent Anja Maier märkis seda arvustades tabavalt, et sisuliselt on tegemist katsega Merkeli vihkamist asjalikult põhjendada. Merkeli poliitilised oponendid ja konkurendid nimetasid seda aga muidugi väga tasakaalukaks kokkuvõtteks tema poliitilisest pankrotist.

Eesti keelde tõlgituna on juba avaldatud ka alles veebruaris Saksamaal ilmunud põnevusromaan “Atentaat Merkelile”, mille autorid Michael Grandt ja Alexander Strauss mängivadki just selle Merkeli suhtes tekkinud viha ainetel, mis Euroopas seoses võlakriisi ja rändekriisiga on levinud. (Motiivid on kohati erinevad, kuid patuoinas sama.)

Eks ole Merkelit ju ka päriselt tappa üritatud. Näiteks 2016. aasta augustis, kui Eestis tervitasid teda EKRE liikmed oma tavapäraste plakatite ja loosungitega, võttis Tšehhi politsei kohe järgmisel päeval Prahas rajalt maha relvastatud mehe, kes üritas imbuda oma Mercedesega sisse Saksamaa liidukantsleri autokolonni. Loomulikult ei ole jõudnud avalikkuse ette kõik sarnased juhtumid. Enamasti teevad eriteenistused oma tööd laiemat tähelepanu äratamata.

Küllap on ka see intensiivne vihkamise foon, mis erinevate äärmuslike poliitiliste jõudude poolt tema suhtes on tekitatud, üks neist põhjustest, miks Merkel otsustas poliitikast lahkuda, ja sellest nii vara ette teatas. Kui tema minek on juba kindel ning seotud suhteliselt lähedal asuva tähtajaga, on igasugustel hulludel ju raske leida vähegi ratsionaalsetena näivaid argumente, millega põhjendada selle kiirendamist.

Hitler jõudis enne enesetappu välja arvamuseni, et saksa rahvas vääribki hävingut, sest ei ole võidelnud piisava kangelaslikkusega. Merkelit on temavastastel meeleavaldustel küll sageli Hitleriga kõrvutatud ja võrreldud, kuid tegelikult on nad siiski täiesti erinevad nii inimestena kui ka oma poliitilise lähenemise, stiili ja sisu poolest. Merkel ei ole kindlasti enesetapja, kes süüdistaks enda poliitilistes eksimustes kogu rahvast ja sooviks selle kadumist. Tema ei taha iga hinna eest võimust kinni hoida ja lahkuda poliitikast jalad ees.

Viimastel nädalatel on räägitud palju Merkeli võimalikest terviseprobleemidest. Ta on hakanud avalikel üritustel, kus tuleb pikalt ühe koha peal seista, täiesti silmnähtavalt värisema. Need hood on möödunud ning ametlike avalduste kohaselt ei ole tal viga midagi. Meedias asja kommenteerinud arstid ei ole suutnud selget diagnoosi panna. Põhjuseks võib olla lihtsalt vanus ja väsimus, organismi kurnatus.

Nähtavasti tundis Merkel ise seda juba varem, kuid soovis rahvalt Saksamaa juhtimiseks saadud mandaadi nüüd siiski vastutustundlikult lõpuni kanda. CDU uue juhi valimisega alanud võimu üleandmine ei ole kulgenud ilmselt nii nagu soovitud, ja see on kindlasti suurendanud Merkelil lasuvat pinget. Mis tuleb pärast teda, millises suunas pöördub siis Saksamaa, see on täna palju ebaselgem kui läinud aastal. Täiesti mõistetav, et inimene, kes on üritanud pakkuda poliitikas just stabiilsust ja ettearvatavust, võib hakata selle peale värisema.

Lõpetuseks jääb ainult üle soovida juubilarile tervist ja pikka iga. Loodetavasti on tal pärast tegevpoliitikast lahkumist ka piisavalt aega memuaaride kirjutamiseks – see saab olema kindlasti huvitav lugemisvara.

Artikkel ilmus 17. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Nädala juubilar: Carl Bildt 70

On vähe mujalt pärit riigimehi, kes oleksid käinud Eestis nii sageli nagu Carl Bildt. Esimest korda juhtus see 1989. aasta jaanuaris, kui ta oli üldse esimene pärast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist Eestisse visiidi teinud Lääne poliitik. Bildt viibis siin terve nädala. Ametliku küllakutse esitas talle EKP Tartu linnakomitee I sekretär Tõnu Laak, kuid selle taga olid uuendusmeelsed jõud laiemalt. Visiidi käigus kohtus ta ka Eesti NSV valitsusjuhi Indrek Toomega. Bildt oli sel ajal küll veel alles suhteliselt noor opositsioonipoliitik, kuid siiski juba üsna kogenud, silmapaistev ja rahvusvaheliselt tuntud kuju.

Sündinud vanasse aadlisuguvõssa, mille juured ulatuvad keskaega, kuulus Bildt muidugi algusest peale antikommunistide leeri. 1968. aastal, kui Stockholmi Ülikooli vasakpoolsed üliõpilased otsustasid okupeerida (prantslaste eeskuju järgides) valitsuse survestamiseks üliõpilasliidu hoone, oli ta üks neist, kelle algatusel loodi üliõpilasliidu sees vastukaaluks kodanlik fraktsioon. 1970. aastal osales ta Euroopa konservatiivsete ja kristlik-demokraatlike üliõpilaste liidu esindajana Soome erakondade noorteühenduste korraldatud suurel rahvusvahelisel julgeolekukonverentsil Helsingis, kus võeti vastu deklaratsioon, milles nõuti muu hulgas Euroopa toonaste piiride tunnustamist. Vastu hääletasid ainult Lääne-Saksa kristlike demokraatide ja Rootsi moderaatide noorteühendused ning see liit, mida seal esindas Bildt.

Teleuudistesse jõudis ta Rootsis esimest korda aga juba 1966. aastal seoses õpetajate üleriigilise streigiga. Bildt, kes oli siis oma koolis õpilasesinduse esimees, aitas tagada seda, et õppetöö saaks streigi ajal jätkuda õpilaste poolt korraldatuna. Iroonilisel kombel jäi tal endal hiljem ülikool lõpetamata, sest tähelepanu koondus täielikult poliitikale. 1968. aastal astus ta erakonda, mis kandis siis veel nime Parempoolne Partei, kuid nimetati järgmisel aastal ümber Mõõdukaks Koonderakonnaks (üldiselt tuntud lihtsalt moderaatidena).

1971. aastal sai temast moderaatide üliõpilasühingu aseesimees, 1973. aastal esimees. 1973–1976 oli ta selle üliõpilasühingu häälekandja Svensk Linje toimetaja ning ühtlasi moderaatide poliitikasekretär, kuuludes erakonna esimehe Gösta Bohmani lähikonda. Bildtis, kelle esivanemate hulgas on terve rida suuri poliitikuid ja diplomaate, nähti juba toona moderaatide võimalikku tulevast juhti. Esialgu kogus ta tuntust publitsistina. Näiteks kirjutas ta 1973. aastal Rootsi juhtivas päevalehes Svenska Dagbladet unustatud vabastusliikumistest Ida-Euroopas. Bildt märkis, et nõukogude võimu alla langenud maades on jätkuvalt olemas vaikne režiimivastane enamus, kuigi relvastatud vastupanu seal enam ei osutata.

1976. aastal toimunud parlamendivalimiste järel moodustasid Rootsis valitsuse Keskerakond, moderaadid ja Liberaalne Rahvapartei. Bildt aitas koostada selle valitsuse programmi ja asus tööle poliitikakoordinaatorina majandusministriks tõusnud Bohmani alluvuses. 1979. aasta valimiste järel jätkas sama koalitsioon. Bildt valiti esmakordselt parlamenti. Temast sai poliitika koordineerimise eest vastutav riigisekretär. 1981. aasta kevadel lahkusid moderaadid valitsusest. Bildist sai parlamendis nende kõneisik välis- ja julgeolekuküsimustes.

1982. aastal tõstatus eriti teravalt nõukogude allveelaevade tegevus Läänemerel. Rootsi üritas sõlmida NSV Liiduga kokkulepet merepiiri osas, kuid Moskva kasutas survestamiseks piiririkkumisi, et saavutada suuremaid järeleandmisi. Bildt kuulus parlamendis komisjoni, mis uuris võõraste allveelaevade tegevust. Ühtlasi koostas moderaatide spetsiaalne töörühm siis tema juhtimisel raporti “Rahu ja vabadus Euroopas”, milles rõhutati: “Oluliseks eelduseks rahule on vabadus Ida-Euroopas. Nõukogude dominants Ida-Euroopas on otsustav takistus kestva rahu saavutamisele Euroopas.”

1982. aasta sügisel toimunud valimised tõid Rootsis taas võimule sotsiaaldemokraadid. Moderaadid jäid opositsiooni, kuid olid tõusnud juba 1979. aastal parlamendis suuruselt teiseks erakonnaks – esimest korda pärast 1958. aasta valimisi. Nende häältesaak tõusis tagasi 1932. aasta tasemele.

Bildt rõhutas siis vajadust tugevdada Rootsi kaitsejõude, kritiseeris teravalt sotside välis- ja julgeolekupoliitikat ning tuumadesarmeerimisele keskendunud rahvusvahelist rahuliikumist, kuid see loomulikult ei tähenda seda, et ta oleks soovinud sõda. “Tuumasõda areneb konventsionaalsest sõjast ja viimane poliitilistest konfliktidest. Kes tahab ära hoida tuumasõda, peab katsuma ära hoida igat laadi sõda. See on võimalik ainult riikidevaheliste konfliktide lahendamisega,” märkis ta 1983. aastal Svenska Dagbladetis. “Rahu Euroopas ei olene relvadest vaid lahendamata poliitilistest konfliktidest ja kiusatusest neid “lahendada” vägivallaga.”

1985. aasta suvel käis Bildt visiidil Moskvas. Temas nähti Rootsi võimalikku tulevast välisministrit. Venelased tahtsid temaga lähemalt tutvuda. Bildt rõhutas seal, et normaalne suhtlemine eeldab Rootsi piiride respekteerimist. Sügisel toimunud valimistega siiski võimupööret ei kaasnenud – võimule jäid sotsid. 1986. aastal valiti 37-aastane Bildt aga moderaatide juhiks.

1988. aastal esines Bildt, kes oli Välis-Eesti ringkondades hästi tuntud juba varem, Stockholmis kõnega Eesti Vabariigi 70. aastapäeva pidulikul tähistamisel. “Pealetulevate sugupõlvede ülesandeks on ehitada vabaduse ja rahu Euroopa, mis ka Eestile annab uue vabaduse,” rääkis ta, lõpetades oma rootsikeelse kõne eestikeelse hüüatusega: “Elagu vaba Eesti!”

1989. aasta jaanuaris toimunud visiidi tähtsust meie jaoks oskavad kõige paremini hinnata ilmselt need, kes Eesti iseseisvuse taastamise protsessi juhtisid – selge on see, et tegemist oli ühe olulise lüliga ahelast, mis viis lõpuks soovitud tulemuseni. “Olen näinud hulgaliselt samasuguseid poliitilisi situatsioone kui teil. Soovin teile vaprust ja sihikindlust. Ettevaatlikkuse ja julguse õige vahekorra leidmine pole sugugi lihtne ülesanne,” rääkis Bildt siis Eestis. “Küllap laabub lõpuks kõik.”

Ja laabuski. Bildti poliitilise karjääri silmapaistvam osa seisis alles ees. Temast sai Rootsi peaminister (ametis 1991–1994), hiljem rahuvahendaja Balkanil, välisminister (2006–2014) jne. Eestis käis ta viimati käesoleva aasta kevadel, Lennart Meri konverentsil.

Artikkel ilmus 10. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Carl Bildt sündis 1949. aasta 15. juulil. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Tsiprase lõppmäng Kreeka valimistel

Pühapäeval toimuvad Kreekas parlamendivalimised, mille tulemusel läheb võim tõenäoliselt tagasi paremtsentristide kätte. Praegune peaminister Alexis Tsipras võib loota vaid imele.

Valimised leiavad nüüd aset ennetähtaegselt. Korralised parlamendivalimised pidanuks tulema sügisel. Need nihkusid ettepoole, sest Tsipras otsustas teha eurovalimistest oma valitsuse usaldushääletuse, ja kukkus läbi.

See ei olnud tema poolt ilmselt valearvestus. Pigem võib selles näha kavalat käiku kahjude minimeerimiseks. Küsitlustes läks paremtsentristlik Uus Demokraatia selgelt juhtima juba mõned kuud pärast 2015. aasta septembris toimunud parlamendivalimisi.

Laenuleib ei kesta kaua, võlg on võõra oma

Kreekas tegutseb väga palju erakondi, kuid pärast sõjaväehunta langemist 1974. aastal jagasid võimu aastakümneid käest kätte Uus Demokraatia ja vasaktsentristlik Panhellenistlik Sotsialistlik Liikumine (PASOK). Kord valitses riiki üks, kord teine.

Mõlema partei juhtimisel kaldus valitsus võtma kõvasti laenu – riigi võlakoorem üha kasvas.

2009. aasta sügisel tuli võimule PASOK, mis oli jaganud taas heldelt lubadusi. Pärast valimisi teatati, et nende täitmiseks ei ole raha. Selgus, et valitsussektori eelarvedefitsiit oli juba neli korda suurem euroalas lubatust. Rahvusvahelised reitinguagentuurid langetasid Kreeka riigireitingut. See raskendas laenuraha kaasamist.

2010. aasta veebruaris ja märtsis alustati palkade kärpimise, pensionide külmutamise ning maksude tõstmisega, et eelarvedefitsiit kontrolli alla saada. Aprillis taotles peaminister Georgios Papandreou ametlikult rahvusvahelist abi. Seda nõustuti andma tingimusel, et riik jätkab meetmete rakendamist eelarvedefitsiidi vähendamiseks.

Kreekas järgnesid sellele kohe suured streigid ja meeleavaldused, mis muutusid kohati ka vägivaldseteks, kuid need ei suutnud peatada üha uute kärpepakettide vastuvõtmist. Olukord riigis nende mõjul aga ei paranenud.

Peaminister Papandreou, keda survestasid ühest küljest rahvusvahelised partnerid ja võlausaldajad ning teisest küljest omaenda rahvas tänavatel, astus 2011. aasta sügisel lõpuks ametist tagasi. Võimule tuli ajutine valitsus, mida juhtis parteitu Lucas Papademos (Kreeka Panga president 1994-2002, Euroopa Keskpanga asepresident 2002–2010), kus olid koos Uus Demokraatia ja PASOK.

2012. aasta mais toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised. Enim hääli kogus Uus Demokraatia, kuid valitsuse moodustamine ei õnnestunud kellegil, mistõttu leidsid juba järgmisel kuul aset uued valimised.

Vasakradikaalide kohtumine reaalsusega

2012. aastal toimunud valimistega tõusis parlamendis suuruselt teiseks jõuks Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsioon (SYRIZA), mis oli kolm aastat varem ületanud valimiskünnise kõige viimasena. 2009. aastal toetas seda 4,6% valijatest – see andis parlamendis kõigest 13 kohta 300-st.

SYRIZA tõus oli tingitud sellest, et nad esitasid poliitilisel tasandil nõudmisi, mis kõlasid Kreeka tänavatel. Seda juba 2008. aasta detsembris, kui puhkesid suured noortemässud, mille vallandas ühe 15-aastase nooruki tapmine korravalvurite poolt. 2011. aasta kevadel kuulutas SYRIZA juht Alexis Tsipras, et vasakpoolsed peaksid kärpepoliitika vastu suunatud meeleavaldusi toetama, nõustumine Kreeka rahvusvaheliste partnerite poolt seatud tingimustega tuleks aga otsustada rahvahääletusel.

2012. aasta juunis toimunud valimiste järel keeldus SYRIZA kärpepoliitikat toetava valitsusega ühinemisest. Paremtsentristide juht Antonis Samaras moodustas valitsuse, kuhu kuulus ka vasaktsentristlik PASOK. 2014. aasta detsembris jäi aga koalitsiooni esitatud kandidaat parlamendis presidendiks valimata, mistõttu toimusid 2015. aasta jaanuaris erakorralised parlamendivalimised. Need võitis SYRIZA.

Vasakradikaalid tulid võimule lubadusega mitte austada varem Kreeka poolt sõlmitud kokkuleppeid ja nõuda suurema osa võlgade kustutamist, sest oli selge, et riik ei suuda neid mitte kunagi ära maksta. Koalitsioon tehti rahvuspopulistliku erakonnaga Iseseisvad Kreeklased, mis esindas sama suunda – nende programmi kuulus ka sõjakahjude väljanõudmine Saksamaalt.

Pärast valimisi jätkati ühtlasi läbirääkimisi raha saamiseks rahvusvahelistelt partneritelt. 2015. aasta suvel pandi rahvahääletusele küsimus, kas tuleks nõustuda Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi viimase pakkumisega.

SYRIZA ja Iseseisvad Kreeklased ise tegid kampaaniat selle pakkumise tagasilükkamise poolt. EI-leeri kuulusid ka mitmed rahvusvaheliselt tuntud majandusteadlased (Thomas Piketty, Paul Krugman, Joseph Stiglitz). Riigi lahkumist euroalast propageeris parlamendierakondadest samas ainult Kreeka Kommunistlik Partei. Opositsiooni langenud Uus Demokraatia ja PASOK olid pakkumisega nõustumise poolt.

Uued valitsusparteid lootsid, et neil õnnestub kaubelda rahvahääletusele tuginedes välja Kreeka jaoks kasulikumad tingimused.

Referendumist võttis osa 62,5% hääleõiguslikest kodanikest. 5,8% sedelitest rikuti. Ülejäänutest 38,7% toetas pakkumise vastuvõtmist, 61,3% seda ei teinud. Vaatamata nii selgele tulemusele ja omaenda varasemale jutule sõlmis Tsiprase valitsus vaid loetud päevad hiljem kokkuleppe, mis sisaldas esialgu pakutust veelgi karmimaid kärpemeetmeid, sest kuklasse hingas riigi muutumine maksejõuetuks.

SYRIZA läks selle kannapöörde peale lõhki. Juba päev pärast rahvahääletust astus rahvusvaheliste partnerite survel ametist tagasi rahandusminister Yanis Varoufakis, majandusteadlane, kärpepoliitika häälekas oponent, kes oli nõudnud võlgade kustutamist. Kui uus kokkulepe augustis parlamendis ratifitseeriti, juhtus see tänu opositsioonile. Enam kui 40 SYRIZA saadikut oli hääletusel selle vastu.

Kuna valitsus kaotas SYRIZA lõhenemise tõttu parlamendis enamuse, toimusid 2015. aasta septembris ennetähtaegsed valimised. Nende tulemusel jäi võimule sama koalitsioon. Valimisaktiivsus langes jaanuariga võrreldes 7,1%, aga valijad ei olnud veel valmis laskma tagasi võimule varem domineerinud parteisid, mille juhtimisel oli riik jõudnud nii väljapääsmatusse olukorda.

SYRIZA jääb vasaktiiva juhtivaks jõuks

Eurovalimistel ei olnud SYRIZA häältesaak nüüd tegelikult palju halvem kui viie aasta eest. Neid toetas 23,8% valijatest – vaid 2,8% vähem kui eelmine kord. Vahe oli selles, et Uus Demokraatia tõusis riigis selgelt juhtivaks jõuks. Nemad said eurovalimistel 33,1% häältest ning tegid ühtlasi peaaegu puhta töö samal ajal toimunud valimistel regioonides ja kohalikes omavalitsustes.

Paremtsentristide kätte läks 12 regiooni 13-st. Nende ridadest tuli ka Ateena uus linnapea.

Liikumine Muutuste Poolt, mille kandvaks jõuks on PASOK, sai eurovalimistel 7,7%. Iseseisvad Kreeklased kukkusid täiesti läbi ja enam valimistel ei osale. Varoufakise uus erakond kogus eurovalimistel 2,99% – Kreeka parlamendivalimistel on künnis 3%. Noateral kõigub ka uus paremkonservatiivne erakond Kreeka Lahendus.

Kindlalt pääsevad taas parlamenti Kreeka Kommunistlik Partei ja paremäärmuslik Kuldne Koidik, aga nemad koalitsioonide tegemises ei osale. Küsimus on praegu selles, kas Uus Demokraatia saab parlamendis absoluutse enamuse üksinda (valimissüsteem soosib võitjat, kes saab boonusena 50 kohta) või tuleb koalitsioon, kuhu kaasatakse Liikumine Muutuste Poolt.

Tsipras kuulutas eurovalimised valitsuse usaldushääletuseks nähtavasti just sooviga jõuda ennetähtaegsete parlamendivalimisteni. Sügisel, kui turismihooaeg on möödunud ja sellega kaasnenud ajutised töökohad kadunud, oleks SYRIZA langus kindlasti järsem. Opositsioonis olles saab ajada siis hädad uue valitsuse kaela. Ja see oleks tegelikult täiesti õigustatud, sest selle moodustavad tõenäoliselt jõud, kes selle supi Kreekas kunagi kokku keetsid.

Artikkel ilmus 3. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Esimese poolaasta filmid

Aastavahetusel sai vaadatud muusikalist draamakomöödiat “La famille Bélier” (2014), millest Jaan Ruus tegi omal ajal nii hea lühikokkuvõtte, et minul ei ole sellele siin midagi lisada.

Aasta algas seega päris hoogsas rütmis, aga… plaanist iga nädal mõnda filmi vaadata ei tulnud siiski midagi välja.

Jaanuaris said vaadatud veel “Notting Hill” (1999), mis oli küll kunagi (vist eelmisel sajandil) juba nähtud (hea romantiline komöödia, peaosades Hugh Grant ja Julia Roberts), ning “Mustang” (2015) – sellest filmist on kirjutanud pikemalt Aurelia Aasa.

Mingil hetkel läks peale “Bohemian Rhapsody” (2018), kuid see jäi pooleli, ja hiljem ma seda edasi ei vaadanud.

“Lucky” (2017) oli päris huvitav film 90-aastasest vanamehest. Huvitav selles mõttes, et mulle meeldis. Peategelast kehastanud Harry Dean Stanton suri vaid paar nädalat enne esilinastust. Pikemalt on sellest filmist kirjutanud Aleksander Tsapov.

Märtsis ja aprillis ei vaadanud ma ühtegi filmi.

Mais-juunis said nähtud “Powidoki” (2016), “Final Portrait” (2017) ning “Gauguin – Voyage de Tahiti” (2017). Kõik need filmid räägivad vanadest kunstnikest, päriselt eksisteerinud ajaloolistest tegelastest, kelle elu läheneb lõpule.

Andrzej Wajda loominguliseks testamendiks nimetatud “Powidoki” (“Järelkujutis”) jättis kõige tugevama mulje, ka Stanley Tucci “Final Portrait” oli täiesti vaadatav, aga selle Gauguinist tehtud filmi liigitaksin küll pigem keskpäraseks.

Wajda filmist on kirjutanud pikemalt Mart Raun, Andrei Liimets, Lauri Kärk ja kindlasti veel keegi, kuid rohkem artikleid ma nüüd selle kohta ei lugenud.

Tucci filmi kohta ma kiire guugeldamisega ühtegi eestikeelset arvustust ei leidnud. Selle peategelased on Alberto Giacometti ja tema tulevane biograaf James Lord, kellest Giacometti tahab kiiresti ühe portree teha (“Ma ei suuda iialgi maalida sind nii nagu ma näen, see on võimatu… Ühtlasi on ka võimatu portreed kunagi lõpetada.”) Tegevus leiab aset veidi enne Giacometti surma 1960-ndate Pariisis.

Kuue kuuga sai vaadatud 7,5 filmi, see teeb keskmiselt 1,25 filmi kuus. Alanud teisel poolaastal on plaanis vaadata vähemalt kaks filmi kuus ning eelistada seejuures käesoleva aasta kraami. See plaan peaks ju olema realistlikum kui varasem.

PS. Postitus oli juba valmis kirjutatud, kui meenus, et korra sai käidud tegelikult isegi kinos. “Tõde ja õigus” (2019) on pälvinud Eestis ohtralt kiidusõnu ning isegi selle IMDb reiting on kõrgem kui ühelgi eelpool nimetatud filmil. Ka mina olin seda vaadates kohati väga liigutatud, aga nii kõrgelt seda kindlasti ei hindaks ning teist korda vaadata, ausalt öeldes, ei tahaks.