Alberto Mussa “Qāfi mõistatus”

Brasiilia kirjaniku Alberto Mussa (sünd. 1961) hermeneutiline romaan “Qāfi mõistatus” on sisuliselt ülistuslaul islamieelsele araabia kultuurile; ajajärgule, “mil meeste õilsus ületas hobuste oma ja naiste ilu kadestasid märad. See oli ka kõrbepoeetide kuldaeg, mil luulekunst tõusis tasemele, mida pole hiljem saavutatud mitte üheski keeles, mitte ühelgi sajandil.”

Mussa sündis Rio de Janeiros, aga tema isa suguvõsa on pärit tänapäeva Liibanoni ja Palestiina aladelt. Ta ise esineb selles teoses jutustajana, kes on õppinud klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, tudeerinud Lähis-Ida arheoloogiat, uurinud üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvunud beduiinide etnograafiaga, õppinud pähe pea kogu islamieelse araabia luule ja õppinud sügavuti tundma täheteadust, et rekonstrueerida poeem, mille sisu vanaisa oli talle kunagi lapsepõlves jutustanud portugali keeles.

“Juba esimesel korral lummas mind lugu poeedist, kes rändas tundmatu naise otsinguil läbi kõrbe; mõistatusest, mis käis ringina tervet maailma ümbritseva muinasjutulise mäe kohta; džinnist, kes oli ühesilmne ja pime ning suutis ajas rännata,” meenutab Mussa.

Paraku ei soovi keegi tema poolt taastatud poeemi õigeks tunnistada. Seda peetakse võltsinguks. Nii ei õnnestu Mussal seda ka kunagi avaldada. Kuid see kõik on alles sissejuhatus, mille järel ta viib lugejad retkele mineviku müütilisse universumisse, asub teravmeelselt mängima keele ja sõnade tähenduste, vanade müütide ja legendidega.

Kalle Kasemaa teatab kõnealuse teose eestikeelse väljaande ümbrispaberil, et see “on kohane esmaseks sissevaateks araablaste käitumis-, mõtte- ja luulemaailma.” Sellest võib jääda ekslik mulje, et see ei pruugi pakkuda palju neile, kes nimetatud sfäärist juba mõningast ettekujutust omavad. Tegelikult võib pakkuda küll. Eelkõige huumorit. Ma arvan, et Mussa oli seda romaani kirjutades pidevalt naerukrampides, sest ainult tema ise mõistab kõiki neid nalju, mis sinna ära on peidetud. Minul jäid osad kindlasti tabamata.

Samas ei ole ma kindel, et see võiks minna hästi peale inimestele, kelle jaoks isegi Ali Baba on lihtsalt üks halvaamark või internetikaubamaja. Mingisugused elementaarsed eelteadmised sellest maailmast on lugejale siiski vajalikud, sest muidu võib selle näiliselt kergekaalulise raamatu hindamine osutuda ülejõukäivalt raskeks. Ja mida rohkem teatakse, seda vaimukam see ilmselt tundub.


Qāf on araabia tähestiku (tähestiku mõtles aga välja naine, nagu kirjutab Mussa, kes ihkas kinni püüda aega) tänapäeval kõige enam kasutatavas versioonis 21. täht, numbrina 100, sõnade “saatus” ja “suund” algustäht. Ühtlasi on Qāf hiigelsuur müütiline mägi, mida keegi ei ole katsunud ega näinud, mis ümbritseb ja piirab Maad ning hoiab seda tasakaalus – Qāfi mõistatuse lahendust kujutav joonis on toodud selles raamatus leheküljel 117. (See oli vihje huvilistele, kes armastavad alustada raamatute lugemist lõpust, et jõuda kohe mõistatuse lahenduseni.)

Alberto Mussa romaani on portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.

Liechtenstein – eeskuju või hoiatus?

Liechtensteini Vürstiriigis valitseb omapärane hübriidrežiim, mille puhul on küll suur roll otsedemokraatial, kuid samal ajal võib vürst vetostada rahvahääletuste otsuseid. Selline riigikorraldus vastab sealsete kodanike tahtele.

1921 andis Liechtensteini vürst Johann II riigile uue põhiseaduse, millega ühendas konstitutsioonilise monarhia parlamentaarse demokraatia ja otsedemokraatiaga. Valimisõiguse said kõik vähemalt 21-aastased meessoost kodanikud. Ühtlasi loodi mitmeid mehhanisme erinevate rahvahääletuste algatamiseks. Kodanikud said isegi õiguse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmise ja uute valimiste korraldamise küsimuses.

Esimesed rahvahääletused toimusid Liechtensteinis siiski juba paar aastat varem. Hääleõiguslikelt meestelt küsiti, kas nad toetavad riigi Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamist 12-lt 17-le ja valimisea langetamist 24-lt eluaastatelt 21-le. Mõlemad küsimused said eitava vastuse, aga vürst sellest ei hoolinud.

Poliitilise maastiku kujunemine

1862. aasta põhiseaduse alusel oli Maapäeval 15 liiget. Neist kolm nimetas vürst ning ülejäänud pandi paika kaudsete valimistega, mille puhul tuli valida kõigepealt igast kogukonnast valimisõiguslike meeste poolt iga saja elaniku kohta kaks valijameest. Esimesed otsevalimised toimusid alles 1918. Need olid ühtlasi esimesed valimised, millest võtsid osa erakonnad.

Liechtensteini poliitilisel maastikul on domineerinud algusest peale kaks erakonda. Esimesena loodi Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei, mis pooldas demokraatia laiendamist, sotsiaalsemat ja liberaalsemat poliitikat. Reaktsioonina sellele ja otsevalimiste sisseviimisele asutati Progressiivne Kodanlik Partei (PKP), mis on konservatiivsem, monarhistlikum ja kirikumeelsem (katoliiklikum).

1936 ühines Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei väikese parlamendivälise erakonnaga Liechtensteini Kodumaateenistus, mis oli oma ajastu vaimu järgides propageerinud parteiriigi asendamist korporatiivse riigiga. Selle ühinemise tulemusel võeti uueks nimeks Isamaaline Liit (IL), mille all tegutsetakse tänini. Kodumaateenistuse ridadest tulid mitmed hiljem IL-i liikmetena mõjukatele kohtadele tõusnud tegelased, aga programmiliselt jätkati põhiosas Rahvapartei liini (ühinemiseni viinud koostöögi sai 1935 alguse sellest, et mõlemad erakonnad soovisid asendada siis majoritaarse valimissüsteemi proportsionaalsega).

1961 asutati Kristlik-Sotsiaalne Partei (KSP), mis osales seejärel neli korda edutult parlamendivalimistel ja läks lõpuks laiali. 1985 asutatud sotsiaaldemokraatlikku ja rohelist ideoloogiat kandev Vaba Nimekiri pääses parlamenti kolmandal katsel ega ole sealt hiljem välja langenud, aga on püsinud kogu selle aja opositsioonis. 2013. aasta parlamendivalimiste eel asutati parempopulistlik erakond Sõltumatud, mille tuumik kuulus varem IL-i ridadesse. See jõud pääses kohe parlamenti ja omab seal praegu viit kohta 25-st.

Seistes silmitsi natsidest lähtuva hädaohuga (riigisakslaste liikumine taotles Liechtensteini ühendamist Suur-Saksamaaga, toimus isegi väike riigipöördekatse), leppisid PKP ja IL 1939. aastal kokku proportsionaalse valimissüsteemi kasutuselevõtus, kuid äärmuslike jõudude tõrjumiseks kehtestati esialgu künniseks 18% häältest. 1962 valimistel 10% häältest saanud KSP esitas selle kohta kaebuse, mille peale kohus otsustaski lõpuks, et selline valimiskünnis ei ole põhiseaduspärane. 1973. aastast on künniseks 8%. KSP oli selleks ajaks hääbunud, aga Vaba Nimekiri ja Sõltumatud pääsesid hiljem parlamenti just tänu künnise langetamisele.

Kogemused rahvahääletustega

On ammu teada tõsiasi, et need, kes omavad võimu, ei taha seda tingimata jagada nendega, kellel seda ei ole. Seda on üsna lihtne seletada inimeste sooviga teiste üle domineerida. Liechtensteini puhul on aga ilmnenud veel üks nähtus, millele on raskem loogilist seletust leida: küllaltki palju leidub ka selliseid inimesi, kes ei soovi näha enda suuremat võimestamist.

1919. aasta rahvahääletustel oli enamik hääleõiguslikest meestest mitte ainult valimisea langetamise, vaid ka Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamise vastu. Valgustunud monarh sõitis nende tahtest üle. 1921. aasta põhiseadusega langetati valimisiga, ja vürst loobus õigusest nimetada osad parlamendisaadikud ise.

Liechtenstein oli Euroopas viimane riik, mis andis naistele valimisõiguse. 1984 toimunud rahvahääletusel kiitsid mehed selle heaks häältega 51,3% poolt, 48,7% vastu. Varem oli see rahvahääletusel juba kolmel korral tagasi lükatud, kuigi kõik erakonnad toetasid naistele valimisõiguse andmist. Esimene rahvahääletus toimus sel teemal 1968. Sellest lasti võtta erandkorras osa ka naistel. Nende hääled jagunesid: 50,5% poolt, 49,5% vastu. Üllatavalt suur osa naistest, kellele anti võimalus toetada endale valimisõiguse andmist, hääletas selle vastu.

Kuidas seda küll seletada? Kas põhjuseks oli Liechtensteini ühiskonnas sügavalt juurdunud patriarhaalne kultuur, mille tõttu paljud naised lihtsalt võõristasid poliitikat ega näinud seal enda jaoks mingit rolli? Või hoopis see, et 1968. aasta rahvahääletus korraldati põhiseadusest mööda minnes ja oli üksnes nõuandva iseloomuga? Kas endale hääleõiguse andmise vastu hääletades protesteerisid osad naised selle vastu, et mehed ei olnud seda neile juba andnud? Pakutud on mõlemat seletust. Ja võib-olla ongi mõlemas mingi tõetera – ühesuguselt käituvate inimeste motiivid võivad ju olla täiesti erinevad, mõnikord lausa vastupidised.

Mitmed teisedki küsimused on olnud rahvahääletusel korduvalt. 1945 ja 1972 lükati parlamendisaadikute arvu tõstmine 15-lt 21-le tagasi. 1985 oli korraga hääletusel kaks konkureerivat ettepanekut – üks nägi ette tõsta parlamendisaadikute arv 21-le, teine 25-le. Mõlemat kokku toetas 82,6% hääletanutest, aga kumbki ei saanud absoluutset enamust. 1988 kiideti viimaks heaks ettepanek tõsta saadikute arv 25-le. 1989 hääletati maha ettepanek võimaldada rahvahääletusi ka rahvusvaheliste lepingute osas, aga kolm aastat hiljem kiideti see heaks.

Erinevalt paljudest teistest riikidest saab Liechtensteinis panna rahvahääletusele ka maksuküsimusi. 1929 kiideti heaks maksu kehtestamine alkohoolsetele jookidele – 1968 lükati tagasi ettepanek see kaotada. Rahvahääletustega kiideti seal heaks ka näiteks tulumaksu sisseviimine, kohustusliku pensionikindlustuse loomine, tulumaksumäära tõstmine jne. Sel teel on otsustatud peretoetuste suurendamist, muudetud parlamendi töökorraldust ja kohustatud riiki maksma kahjutasu konkreetsele isikule, kelle vara oli sundvõõrandatud.

Rahvahääletusele on jõudnud suured projektid elektrijaamade, kanalite, teede, tunnelite, haiglate, kultuuri- ja konverentsikeskuste ehitamiseks. Alati ei ole taolisi algatusi muidugi toetatud. Rahvas on hääletanud maha ka mõned parlamendi otsused suurte suusavõistluste ja muusikaürituste rahastamiseks. Samas on toetatud rahvahääletustel korduvalt naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise lihtsustamist.

Kas meil on sealt midagi õppida?

Samuti kiitis rahvas heaks sooneutraalse partnerlusseaduse. 2011 toimunud rahvahääletuse algatasid selle oponendid, kes soovisid parlamendis vastuvõetud seaduse tühistamist, kuid rahvas kiitis selle heaks häältega 68,8% poolt, 31,2% vastu. Abordi küsimuses on lükatud aga tagasi nii ettepanekud selle lubamiseks (praegu on abordi tegemine Liechtensteinis keelatud) kui ka keelustamiseks juba põhiseaduse tasandil.

2003 kiideti rahvahääletusel heaks vürstikoja algatatud muudatused põhiseaduses, millega Liechtenstein muutus kriitikute sõnul absoluutseks monarhiaks (vürst võib valitsuse laiali saata, määrata ametisse kohtunikke ja vetostada kõiki seadusi). Samal ajal oli hääletusel konkureeriv ettepanek, millega taotleti vürstikoja võimu piiramist, aga see kukkus läbi. Praegune vürst Hans-Adam II ähvardas minna selle läbimineku korral eksiili, asuda elama Viini. Suur enamus rahvast seda näha ei soovinud.

Päris absoluutseks monarhiaks Liechtensteini tegelikult siiski pidada ei saa, sest 2003. aasta muudatustega sai rahvas ühtlasi õiguse vürstile umbusaldust avaldata ja monarhia kaotada (ilma, et vürst seda otsust vetostada saaks). Samas on aga selge, et praegune valitseja ei kavatse kiita heaks ühtegi otsust, millega ta isiklikult ei nõustu – just tema ähvardus vetostada abordi lubamine oli ilmselt see, mille mõjul jäi rahvahääletusel üsna napilt peale selle täielik keelustamine.

Kahtlemata leidub Eestiski monarhistliku riigikorralduse pooldajaid, kuid katsed seda juurutada mõjuvad siin parimal juhul naljana (nagu omaaegne kuningriiklaste tegevus Riigikogus), muidu aga lihtsalt halekoomiliselt. Samuti poleks minu arvates hea mõte hakata otsustama rahvahääletustega nii spetsiifilisi küsimusi nagu kalastuslubade andmine välismaalastele (Liechtensteinis toimus rahvahääletus küsimuses, kas seda lubada või mitte, aga sarnaseid väga kitsa valdkonna küsimusi on jõudnud seal rahvahääletusele teisigi).

Kindlasti võiks aga viia rahvaalgatuse seadustamisel ja rahvahääletuste kasutamise laiendamisel Eestis sisse võimaluse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmiseks, et toimuda saaksid erakorralised valimised. Liechtensteinis ei ole olnud saja aasta jooksul küll ühtegi sellist rahvahääletust, kuid sellise võimaluse olemasolu distsiplineeriv mõju sealsete poliitikute käitumisele on vaieldamatu.

Artikkel ilmus 18. detsembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Avaliku halduse alused

On inimlikult mõistetav, et ebapopulaarsed poliitikud tahavad kujundada toiduahelaid, mis aitaksid neil võimule jääda, kuid selline tegevus ei ole mingil juhul avalikes huvides.

Praeguse valitsuse koalitsioonilepingus on must-valgel kirjas üks lihtne põhimõte, millega peaks nõustuma iga aus kodanik: “Peame ametnike valikul esmatähtsaks nende erialast kompetentsust ning ei luba avaliku teenistuse politiseerimist.” See on nii elementaarne, et võib tekkida küsimus, miks see oli vaja üldse koalitsioonilepingusse kirja panna.

Tuleb välja, et selline meeldetuletus on koalitsioonile siiski vajalik. Viimasel ajal on just valitsuskoalitsiooni enda ridadest hakanud kostuma bravuurikat juttu, millega seatakse sisuliselt kahtluse alla vajadus seda põhimõtet järgida.

EKRE esimees Mart Helme armastab tsiteerida Stalini tuntud ütlust, mille kohaselt kaadrid otsustavad kõik. Teatavasti pillas Stalin selle fraasi 1935. aastal sõjaväeakadeemia lõpetajatega kohtudes – juba järgmisel aastal käivitati Nõukogude Liidus suur terror, mille käigus kaotas elu umbes miljon inimest. Puhastus viidi läbi ka parteis, riigiaparaadis ja punaarmees. Teiste hulgas litsuti nende hammasrataste vahel surnuks Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, Artur Vallner, kunagine Tallinna linnapea Voldemar Vöölmann ja paljud teised Eestist põgenenud kommunistid.

Nii tehti nõukogude võimu- ja sunniaparaadis ruumi uuele, pärast 1917. aasta oktoobripööret täiskasvanuks saanud põlvkonnale. Vanad seltsimehed kustutati fotodelt ja heideti ajaloo prügikasti, et esile saaksid astuda uued inimesed, keda sidus tugevam lojaalsussuhe Stalini endaga.

Loomulikult ei ole põhjust karta, et see protsess võiks nüüd Eestis samal kujul korduda. On küll iseenesest kummaline, et ühe ennast rahvuslikuks nimetava Eesti erakonna juht tsiteerib pidevalt Stalinit ja Mao Zedongi, mitte Jannsenit või Jakobsoni, aga küllap seob teda siis nendega suurem hingesugulus. See ilmselt aga siiski ei tähenda seda, et EKRE liikmed võiks hakata inimesi Eestis samal moel karpi taguma – neil ei ole selleks lihtsalt jõudu. Või kardab keegi tõesti mingit kaugel noorusajal toimunud kaklustega praalivat 70-aastast vanurit ja sotsiaalmeedias uhkete tukkidega poseerivaid noorsante, kes on viilinud kõrvale ajateenistusest?

Pole põhjust. Selline näiline jõulisus, mis kätkeb endas varjatud vägivallaähvardust, on EKRE puhul lõpuks ikkagi vaid retooriline võte (möla), millega varjatakse oma argumentide intellektuaalset nõrkust.

Hoopis tõsisemat ohtu meie riigile kujutab soov ajada parteilised kombitsad sügavamale ametnikkonda. Seda õigustatakse jutuga, et poliitikutel peab olema võimalus luua poliitika elluviimiseks oma meeskond. Näitena tuuakse eeskujuks küll Ameerika Ühendriike, kuid sisuliselt vastab see ka Eestis juba praktikas proovitud bolševistlikule käsitlusele partei juhtivast rollist ühiskonnaelu suunamisel.

Ei saa öelda, et selline lähenemine on sündinud tühjalt kohalt. Veidi utreerides võib seda nimetada isegi Eesti viimaste kümnendite poliitiliste arengute kulminatsiooniks. Oluline vahe on aga selles, et vahetult pärast Eesti iseseisvuse taastamist, mil nõukogude kogemus oli kõigil värskelt meeles, ei söendanud ükski poliitiline jõud seada avalikult kahtluse alla seda, et poliitiliselt sõltumatu ametnikkond on omaette väärtus. Tõsiasja, et seda printsiipi tegudes pahatihti ei järgitud, võis optimist pidada vaid üheks mineviku igandiks, mis kestab inertsist edasi, kuid millest aja jooksul aegamisi välja kasvatakse. Nüüd on asutud seadma kahtluse alla juba seda põhimõtet ennast. Ametnikkonna väidetava politiseerituse vastu tahetakse võidelda tema veelgi suurema politiseerimisega.

EKRE juhtide poolt sõnastatud suund on saanud nähtavasti ka koalitsioonipartnerite vaikiva heakskiidu. Mõned keskerakondlased, näiteks Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Oudekki Loone, on seda isegi avalikult toetanud. Mida selline lähenemine endaga kaasa toob, selle kohta leiab Eestist sobivaid näiteid palju.

Tartus pidi esitama hiljuti lahkumisavalduse keskerakondlasest abilinnapea Monica Rand, kellele koalitsioonipartneritel ja opositsioonil mingeid etteheiteid ei olnud, aga keda erakonna uued kohalikud juhid süüdistasid väheses pühendumises parteitööle. Asi läks koguni nii inetuks, et tema hirmutamiseks teatas üks 80-aastane naisterahvas: “Kui sa kohast ei loobu, leiad oma lapse kirstust.”

Antud juhul käis kemplus poliitilise ametikoha pärast. Võib muidugi väita, et abilinnapead peaksidki olema erakonna poolt vabalt tagandatavad. Aga küsimus on ka selles, kas abilinnapea peaks keskenduma enda otseste tööülesannete korralikule täitmisele või tegelema parteitööga. Kumb on rohkem avalikes huvides? Igaüks, kes ei ole mõne erakonna fanaatiline jünger, teab selle küsimuse vastust.

Milleni viib siis see, kui ametikohti hakatakse täitma senisest enam poliitilistel alustel? Eks ikka selleni, et ametisse võetaksegi järjest enam erialaselt asjatundmatuid, kuid ustavaid parteisõdureid, kelle tööülesannete hulka kuulub ka näiteks internetikommentaaride kirjutamine, et aidata jätta muljet erakonna suurest toetajaskonnast ning tümitada kõiki kriitikuid ja oponente, et nad vait jääksid.

USA meile selles osas eeskujuks ei sobi. Tartu Ülikoolis räägitakse tulevastele riigiteadlastele avaliku halduse aluste aines ühe esimese asjana sellest, et Euroopa ja USA haldustraditsioonid kujunesid ajalooliselt välja erinevas olukorras. Euroopas pidi ametnikkond olema algselt lihtsalt valitseja tahte elluviija. See eeldas ametnike kompetentsust. Ameerikas hakati jagama ametikohti inimestele, kes aitasid erakonnal võimule tulla. Sellisest patronaažisüsteemist on jäänud tänaseks alles tegelikult ainult jäämäe veepealne osa. Ka seal toetutakse nüüd suuresti professionaalsele, poliitiliselt neutraalsele ametnikkonnale, keda moodsad politrukid on hakanud sildistama “süvariigiks”.

Oluline on ka mastaapide erinevus. USA saab lubada endale seda, et saadab teistesse riikidesse suursaadikuteks erakondadele suuri annetusi teinud poliitiliste ambitsioonidega ärimehi, kelle eest teevad reaalse töö ära elukutselised karjääridiplomaadid, aga Eestil sellist luksust ei ole. Seal leidub loendamatu hulk ülikoole ja mõttekodasid, kus võimuga kaasnevatest positsioonidest ilma jäänud partei ajud saavad vahepeal jalga puhata, aga meil selliseid võimalusi ei ole. See peaks olema selge kõigile, kes nende teemade peale vähegi mõelda viitsivad.

Koalitsioonilepingus on antud sõnaselge lubadus pidada ametnike valikul esmatähtsaks nende erialast kompetentsust ja mitte lubada avaliku teenistuse politiseerimist. See leping ei oma küll mingit juriidilist tähtsust ega ole nähtavasti kellegi jaoks siduv, kuid selle sõlminud osapooltel võiks nüüd olla vähemalt nii palju sündsustunnet, et nad hoiduvad igasugustest avaldustest, millega seda põhimõtet kahtluse alla seatakse.

Soovitatav oleks muidugi järgida seda ka praktikas.

Artikkel ilmus 17. detsembril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Kene Vernik “Hea une teejuht”

Enne seda, kui lavale ilmus Kene Vernik, oli unetuse ravimine mulle tuntud ainult filmist “Mehed ei nuta” (1968). Huvitaval kombel meenutab ta veidi ühte noort arsti, keda seal kehastas Helle Juksar (omal ajal kuulus mannekeen, kellele see jäigi paraku ainsaks filmirolliks). Ei tea, kas see film võis teda oma elukutse valikul kuidagi inspireerida?

Okei, see selleks. Vernik jäi tegelikult silma juba kümne aasta eest telesaatest “Eesti otsib superstaari”, kus oli minu mäletamist mööda isegi veidi juttu sellest, et ta käis ülikooli kõrvalt tööl unekeskuses. Pärast seda olen igatahes juhtunud korduvalt lugema ka tema temaatilisi artikleid ning temaga tehtud intervjuusid (näiteks Telegramist). Ühtegi teist unetehnoloogi ma ei teagi. Seega on ta minu jaoks selles vallas täielik autoriteet. (Kui mitte arvestada Sigmund Freudi, kelle lähtepunkt ja vaatenurk on siiski hoopis teine).

“Hea une teejuht” on, nagu ütleb alapealkiri, praktiline käsiraamat unetusest jagusaamiseks. Vernik toetub teadusuuringutele, kuid see ei tähenda, et tekst oleks tavalugejale liiga keeruline. Kohati toob ta küll sisse selliseid erialatermineid, mida ma ausalt öeldes täna enam ei mäletagi, aga need ei mõju häirivalt. Raamat on hästi liigendatud. Sellest leiab nii teooriat, praktilisi näpunäiteid, kirjeldusi patsientide juhtumitest kui ka autori isiklikest kogemustest. Ainuke kriitiline märkus puudutab seda, et vahepeal kasutatud roosa kiri roosal taustal ei ole just kõige kergemini loetav. Õnneks esineb seda suhteliselt vähe.

Avaldatud on ka lugejatele mõeldud kahekuine eneseabikava, mida ma ei ole järginud, sest mul lihtsalt ei ole aega selles toodud ülesannete täitmiseks (mõttepäevikud, töölehed jne.). Isegi raamatust blogipostituse kirjutamiseni jõudsin alles nüüd, kuigi see sai ostetud juba oktoobris, kui see ilmus, ja lugemisest on samuti möödas juba… veidi aega.

Kokkuvõttes jäi mulje, et minu olukord ei ole selles osas (pean silmas unetust) praegu kõige hullem, kuid probleemiga tuleks siiski tegeleda, et see ei süveneks. Näiteks võiks vältida õhtuti arvuti kasutamist ja hakata regulaarselt trenni tegema. Nojah, võiks, aga… eee, võib-olla see kunagi tõesti õnnestub. Vähemalt mõelda selle peale ju võib. Peaasi, et suund on õige.

Lõpetuseks peatun siin veidi ühel teemal, millest selles raamatus võinuks ehk rohkem juttu olla.

Kohe üsna alguses toob Vernik välja, et “on teada, et inimesed magasid varasematel aegadel polüfaasiliselt ehk siis tehti kaks või rohkem pikemat uneaega ning niinimetatud ühte ööund hakati magama siis, kui 19. sajandil toimus suur tööstusrevolutsioon, kus töötunnid muutusid ääretult oluliseks, nii et vajalik uni suruti tihedalt öösse ja selle arvelt hakati näpistama töötundide kasuks.”

Olen kuulnud, et osadel minu esivanematel (talurahvas, mitte töölised) oli kombeks terve perega öösiti üles tõusta, kõhud täis süüa ja uuesti magama minna, et hommikul kohe tööga pihta hakata. Vernik sellist tegevust ilmselt heaks ei kiidaks. Vähemalt lk 122 märgib ta vanemaealiste unehügieenist kirjutades, et selline öine ärkamine, mis tükeldab ööund, tekitab uinumisraskusi. Samas… kui üks ööuni on tegelikult alles nii hiljutine nähtus, kas ei või inimese organismile sobida siis paremini hoopis mingi varasem, polüfaasiline rütm? Mitte sellisel kujul nagu seda tänapäeval vahest propageeritakse (a la magad 8×20 minutit ööpäevas), vaid midagi sarnast sellele nagu see võis olla siin vanasti, kui öist und katkestas lihtsalt pikem paus, mille kestel oldi ärkvel, söödi ja tehti muid toiminguid.

Mina selle küsimuse vastust ei tea, aga oleks huvitav teada.

Otto Liiv “Ajaloouurimise allikail”

Otto Liiv (1905-1942) kuulus professionaalsete eesti ajaloolaste esimesse põlvkonda – teerajajate hulka. Kui ta 1942. aasta detsembris vähki suri, teatas Postimees, et lahkunud on “eesti noorema põlve silmapaistvamaid ja teeneterikkamaid arhivaare ja ajaloolasi,” üks “silmapaistvamaid kujusid” meie ajaloolaste ja arhivaaride peres.

Tema elu jäi küll üsna lühikeseks, aga selle jooksul jõudis Liiv teha päris palju. Juba 1929. aastal asus ta juhtima Riigi Keskarhiivi tööd. 1937. aastast oli ta ühtlasi väljaande Ajalooline Ajakiri peatoimetaja.

Eesti mõtteloo sarjas avaldatud kogumik Liivi tekstidest algab tema elulooga, mille on pannud paberile Peep Pillak. Lühem versioon Liivi eluloost ilmus sama autori sulest Liivi 100. sünniaastapäeva puhul ajakirjas Tuna (veebis vabalt saadaval). Nagu selles kirjutatakse, jõudis ta avaldada oma väheste eluaastate jooksul hämmastavalt suurel hulgal algallikatel põhinevaid uurimusi. Käesolev kogumik kõiki neid loomulikult ei sisalda, vaid koondab Liivi lühemaid tekste, sealhulgas tavalisi perioodikas avaldatud artikleid alates koduloolistest ülevaadetest (Liiv oli pärit Narvast, seega puudutavad need peamiselt ajaloolist Virumaad) ja lõpetades reisikirjade, juubelijuttude (Heinrich Prants, Arno Rafael Cederberg, Hendrik Sepp) ja järelehüüetega (Liivi eakaaslased Nigulas Käbin ja Nigolas Loone surid juba enne teda).

Samas leidub ka rida akadeemilisemaid töid. Neis on käsitletud enamasti Rootsi aega. Kõige huvitavam ja üllatavam oli minu jaoks “Maakaubandusest ja ülesostust Eestis Rootsi aja lõpul”, mis ilmus algselt väljaandes Ajalooline Ajakiri (vastava numbri saab selle lingi tagant). Seda lugedes tekkis vahepeal lausa küsimus, kas allikatest saab ikka tõesti kõike seda välja lugeda, mis seal kirjas on, aga no küllap siis saab.

Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)

Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.

Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.

Nii et ajalugu, nagu öeldakse, on tõlgendamise küsimus.

Rootsi Keskerakonnal läheb hästi

Rootsi Keskerakond kiitis oma üldkogul heaks terve rea uusi poliitikapakette. Nii mõnigi neis toodud ettepanek vääriks järgimist ka Eestis. Kõige raskem valik seisab erakonnal siiski veel ees.

Teatavasti järgnes eelmisel sügisel Rootsis toimunud parlamendivalimistele pikem lehmakauplemine, mis päädis tänavu jaanuaris kokkuleppega, mis lasi jääda võimule sotside ja roheliste punarohelisel valitsusel. Keskerakond ja liberaalid nõustusid toetama selle püsimist (kuigi kuulusid valimistel opositsioonilisse paremtsentristlikku allianssi), et hoida valitsusest eemal Vasakpartei ja Rootsi Demokraatide mõju. Pikemalt oli sellest juttu käesoleva aasta 23. jaanuaril Kesknädalas ilmunud artiklis “Keeruline olukord Rootsi valitsemises jätkub”.

“Saavutatud kokkulepe on kaugel meie unistustest, kuid see on parim lahendus raskes parlamentaarses olukorras,” rõhutas siis Keskerakonna esinaine Annie Lööf. “Tuginedes sellele liberaalsele reformiagendale, saame lasta sotsiaaldemokraadi peaministri ametikohale. Me oleme ka valmis tegema koostööd eelarve osas, võttes iga aastat eraldi. See aga eeldab, et kõik neli erakonda seisavad selle kokkuleppe taga.”

Jaanuaris sõlmitud kokkulepe on seni pidanud ning tänu sellele on Keskerakond näinud või peagi nägemas ka mitmete oma ettepanekute, valimistel antud lubaduste teostumist. Näiteks langeb alates 1. jaanuarist poole võrra osaühingu asutamisel nõutava osakapitali suurus. See saab olema 25 tuhat Rootsi krooni ehk umbes 2340 eurot – seega isegi väiksem kui meil Eestis, kuigi olukord ei ole päris täpselt võrreldav, sest siin saab osaühingu asutada ka sissemakset tegemata (sellisel juhul ei saa sealt lihtsalt kasumit välja võtta).

Sarnane alampiiri langetamine viidi läbi 2010. aastal, mil võimul oli paremtsentristlik allianss. Selle tagajärjel kasvas Rootsis hüppeliselt uute ettevõtete asutamine. Umbes 95% ettevõtetest asutatakse seal väikseima nõutava algkapitaliga. Nüüd loodetakse näha samasugust mõju.

Keskerakonna sõna maksab

Tuleva aasta riigieelarve osas valitsusparteidega peetud läbirääkimised olid Keskerakonnale samuti edukad. Saavutati mitmeid maksukärpeid, millest saavad otsest rahalist kasu nii maapiirkondade elanikud kui ka pensionärid. Samas aga suurenevad investeeringud raudteedesse ja rongidesse, teede korrashoidu ja maapiirkondi kiire internetiühendusega varustava lairibavõrgu ehitamisse. Keskerakond seisis ka selle eest, et kasvaksid toetused päikesepaneelide paigaldamiseks ja negatiivse emissiooniga (kasvuhoonegaase siduvate) tehnoloogiate kasutuselevõtuks.

Lisaraha läheb veel sotsiaalhoolekandesse ja tervishoidu (näiteks laste ja täiskasvanute psühhiaatriale, et vähendada järjekordasid) ning tööhõive parandamisega seotud meetmetele, sealhulgas asüülitaotlejate keeleõppe parandamisse. Lühidalt: tulemusega võib rahul olla.

Tundub, et asjade senise käiguga on jäänud enam-vähem rahule ka Keskerakonna valijad. Eelmise aasta septembris koguti valimistel 8,6% häältest, mis andis parlamendis 31 kohta 349-st. Praktiliselt sama tulemus saadi aastal 1991, pärast seda kõiguti valimistel 5–8% vahel. Küsitlused näitavad, et praegu püsib erakonna reiting eelmisel aastal valimistel saavutatud tasemel.

Punarohelise valitsuse toetamisega võttis Keskerakond riski kaotada osa senistest valijatest, sest valimistele oli mindud ju paremtsentristliku alliansi liikmena, aga vähemalt seni ei ole see risk realiseerunud. Keskerakonna tulevasi valimisstrateegiaid silmas pidades peaks sellest saama ilmselt tõsine mõtlemise koht.

Rootsi Keskerakond sündis 1913. aastal agraarparteina (praegune nimi võeti 1957. aastal), mis tegi 1933–1957 korduvalt valitsuskoostööd sotsidega, kuid hakkas neile seejärel vastanduma. Tänu sellele tõusti vahepeal isegi kodanliku bloki juhtivaks jõuks, aga külma sõja lõpuks oli see strateegia ennast ammendanud. 1994–1998 tegi Keskerakond sotside vähemusvalitsusega koostööd samalaadse kokkuleppe alusel, milleni jõuti tänavu. Toona järgnes sellele valimistel ränk tagasilöök – 1998. aastal koguti vaid 5,1% häältest, millest kehvem tulemus on saadud üksnes 1914. aastal, kui erakond oli alles tegevust alustanud, veel suhteliselt väike ja tundmatu.

1998. aasta krahhi järel pöörduti tagasi oma varasemate liitlaste juurde. Paremtsentristliku alliansi liikmena oli Keskerakond valitsuses aastatel 2006–2014. Käesoleval sajandil on erakonnas järjest tugevnenud neoliberaalne suund, sisuliselt nihkumine paremale. Nüüd aga näib, et Keskerakonna valijad on siiski valmis neelama alla ka koostöö sotsidega, kui see teenib nende huve, vastab nende väärtustele, aitab ohjeldada äärmusparteide (ühelt poolt Vasakpartei, teiselt poolt Rootsi Demokraatide) mõju valitsuse poliitikale.

Üldkogul seati sihte tulevikuks

26.–29. septembril Karlstadis toimunud üldkogul valiti uuesti ametisse erakonna juhtkond. Esinaisena jätkab Annie Lööf (sünd. 1983), kes on täitnud seda rolli juba kaheksa aastat. Juhatuses on ka uusi nimesid, aga suuri muudatusi seal siiski ei tehtud, sest selleks ei ole hetkel mingit põhjust. Põhitähelepanu läks üldkogul uute poliitikapakettide heakskiitmisele.

“Keskerakond on selline erakond, mis võtab vastutuse. Meie oleme ka edaspidi Rootsi liberaalne mootor. Eelarvesse saime me sisse palju oma olulisi ettepanekuid ja nüüd langetame oma erakonna üldkogul otsuseid asjade kohta, mis saavad tegelikkuseks eelseisvatel aastatel,” kuulutas Lööf, kelle sõnul seistakse lühidalt öeldes selle eest, et Rootsil oleks vabam, rohelisem ja turvalisem tulevik.

Kõige põhjalikumalt võeti üldkogul ette tervishoiupoliitika, kliimapoliitika ja maaelupoliitika. Siinkohal peatun vaid mõningatel punktidel, mis puudutavad Euroopa Liitu laiemalt, sest need võivad ju mõjutada ka meid.

Kliimapoliitika osas tahab Rootsi Keskerakond seada rangemaid eesmärke nii Rootsile kui ka Euroopa Liidule tervikuna, et saavutada aastaks 2040 kliimaneutraalsus. See tähendab, et õhku ei tohiks paisata rohkem kasvuhoonegaase kui parajasti siduda suudetakse. Selle saavutamiseks tahetakse karmistada järk-järgult ka kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemist. Ühtlasi leitakse, et Euroopa Liidu kaasinvesteeringud energeetikasse ei tohiks minna fossiilkütustega seotud harudesse.

Maaelupoliitika osas tahetakse viia Euroopa Liidu tasandil sisse üldine ja tugev loomakaitseseadusandlus, mis tõstaks loomakaitse kogu liidus vähemalt Rootsi tasemele. Samas leitakse, et Euroopa Liidu solidaarsusfondi vahendeid, mis on nähtud ette liikmesriikide abistamiseks suurte looduskatastroofide korral, peaks saama kasutada ka ennetavate meetmete rahastamiseks. Üle tahetakse vaadata Euroopa Liidu regulatsioonid relvaseaduste kohta, et takistada ühest küljest relvade ebaseaduslikku levikut ja kasutamist, aga hõlbustada teisest küljest jahimeestel ja sportlastel seaduslikult reisimist ja kauplemist oma relvadega Euroopas.

Need on vaid mõned sihid ja eesmärgid, mille saavutamise nimel Rootsi Keskerakond eelseisvatel aastatel töötab. See, kui edukaks see töö osutub, sõltub muidugi paljuski sellest, kas samas suunas saadakse liikuma ka Rootsi valitsus. Hetkel näib, et väljavaated on selles osas head.

Keskerakonna järgmine korraline üldkogu toimub 2021. aasta septembris, mil parlamendivalimisteni jääb vaid aasta. Selleks ajaks tuleb mõelda enda jaoks selgeks ka see, kuidas nendele valimistele minnakse – kas taas osana paremtsentristlikust blokist või hoopis blokkidevälise tsentristliku jõuna, mis kuulutab juba enne valimisi, et on valmis jagama valitsusvastutust nii kodanlike erakondade kui ka sotsidega. Praeguse seisuga võiks soovitada pigem viimast.

Artikkel ilmus 20. novembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Millest saab kohalike valimiste peateema?

Eeldusel, et praegune valitsus püsib ja täidab oma koalitsioonilepingut, ei ole vaja olla selgeltnägija, et arvata ära, mis teema 2021. aasta kohalike valimiste eel Eestis kõige rohkem tähelepanu saab ja kirgi kütab.

Keskerakond, EKRE ja Isamaa leppisid kevadel koalitsioonilepingut koostades kokku, et kohalike valimistega üheaegselt viiakse läbi rahvahääletus küsimuses, kas põhiseadust tuleks täiendada selliselt, et abielu oleks seal määratletud liiduna mehe ja naise vahel. Praegu ei ole põhiseaduses abielu defineeritud. Perekonnaseadus ütleb, et see sõlmitakse mehe ja naise vahel.

EKRE poliitikud on üritanud jätta oma toetajatele muljet, et põhiseaduse täiendamine abielu definitsiooniga viiks sooneutraalse kooseluseaduse tühistamiseni. Tegelikult nii ei juhtuks, sest registreeritud kooselu ja abielu on juriidiliselt erinevad mõisted. Ainus, mida sellega õnnestub saavutada, on see, et loodakse põhiseaduslik takistus sooneutraalse abielu võimalikule seadustamisele kunagi tulevikus.

Suurt sisulist tähtsust see ei omaks, sest kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu elavate isikute kohustused ja õigused saaks viia edaspidi lihtsalt vastavusse nendega, mis on perekonnaseaduse alusel abiellunud inimestel. Põhiseaduse täiendamine abielu definitsiooniga seda ei takistaks.

Teine lugu oleks siis, kui ka kooselu määratletaks juba põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel. Sellisel juhul tuleks sooneutraalne kooseluseadus tõesti tühistada. Aga selline määratlus oleks absurdne (kas seda tuleks mõista igasuguse muu kooselu kuulutamisena õigusvastaseks?) ja seda ei nõua isegi EKRE, kuigi selle erakonna ridades võib kahtlemata leiduda inimesi, kes soovivad homoseksualismi rekriminaliseerimist.

Igaüks võis ju hiljuti Aktuaalsest Kaamerast näha, kuidas Tartus LGBT-vastase meeleavalduse korraldanud EKRE sealse ringkonna juht Merike Lumi teatas ajakirjanikele kommentaare jagades, et tema on “sellest ajast pärit, kui pandi vangi inimesed, kes olid pederastid või lesbid.” Tundus, et ta soovib siiralt näha kogu Eesti tagasipöördumist nendesse aegadesse.

Siinkohal tasub meenutada, et homoseksuaalne suhe täiskasvanud ja täiearuliste inimeste vahel otsustati Eestis dekriminaliseerida 90 aastat tagasi, kui Riigikogu võttis vastu Eesti Vabariigi esimese kriminaalseadustiku. Nii enne seda kehtinud tsaariaegne nuhtlusseadus kui ka 1940. aastal Eestis kehtima pandud Vene NFSV kriminaalkoodeks käsitlesid seda kuriteona, mille eest oli nähtud ette karm karistus. Meie riikliku iseseisvuse taastamisel otsustati sellisest poliitikast loobuda. On ülimalt ebatõenäoline, et selle juurde kunagi taas naastakse.

Kavandatud rahvahääletus ei oma seega suurt sisulist tähtsust, kuid kütaks ühiskonnas kindlasti kõvasti kirgi, sest teema on paljudele inimestele emotsionaalselt oluline. Sellest tulenevalt teravneks rahvahääletuse eel ka vastandlike leeride retooriline kisma, mis võib matta kõik muud teemad avalikus infoväljas enda alla. Seda enam, et ei ole sugugi ette kindel, kummale poole liisk lõpuks langeb.

Läinud kevadel Inimõiguste Keskuse tellimusel teostatud küsitluse kohaselt on sooneutraalse kooseluseaduse pooldajaid Eestis nüüdseks juba rohkem kui vastaseid. 59% eestikeelsetest ja 29% muukeelsetest vastajatest leidis, et samast soost elukaaslastel peab olema võimalus oma kooselu kooseluseaduse alusel ametlikult registreerida. Samas ei nõustunud 45% eestikeelsetest ning 22% muukeelsetest vastajatest väitega, et abielu lubamine samast soost elukaaslaste vahel vähendaks naise ja mehe vahelise abielu väärtust.

Neid protsente vaadates muutub selgemaks, miks EKRE ja SAPTK on võtnud nüüd nii fanaatiliselt sihikule Eesti LGBT Ühingu. Ilmselt näevad nad selles organisatsioonis ohtlikku ideoloogilist vastast, kes tuleb enne kavandatud rahvahääletuse toimumist rivist välja lüüa. Lõppude lõpuks on ju nende kujutluses käimas tänapäeva maailmas totaalne kultuurisõda, kus osapoolte eesmärgiks on oma vaenlased hävitada. Selline punkrimentaliteet enne rahvahääletust kindlasti süveneb, viies avaliku debati senisest veelgi suurema mürgistumiseni.

Lisaks kaasneb selle rahvahääletusega ilmselt ka suur õiguslik ja korralduslik segadus.

Koalitsiooni plaani kohaselt peaks minema rahvahääletusele mitte põhiseaduse muutmise eelnõu ise, vaid küsimus, kas põhiseadust tuleks täiendada. Kui hääletus toimuks seaduseelnõu üle, peaks Riigikogu selle tagasilükkamise korral laiali minema ja tuleks korraldada erakorralised parlamendivalimised. See võinuks muuta rahvahääletuse sisuliselt valitsuse usaldushääletuseks. Kuna sellega riskeerida ei tahetud, otsustati panna asi rahvahääletusele muu riigielu küsimusena. See aga tähendab, et rahvahääletusega põhiseadust veel ei muudetaks, isegi kui enamik selle muutmist toetab.

Kes selle rahvahääletuse otsuse siis ellu peaks viima? Riigikogu? Põhiseaduse muutmiseks Riigikogus on vaja, et seda toetaks seal enamus kahest järjestikusest koosseisust või 2/3 saadikutest, kui põhiseadust tahetakse muuta kiireloomuliselt. Mis juhtub siis, kui Riigikogus vajalikke hääli kokku ei saada? See on äärmiselt huvitav olukord juristidele analüüsimiseks. Kindlasti ei ole põhiseaduse mõttega kooskõlas see, et rahvahääletust põhiseaduse muutmise küsimuses tahetakse korraldada mitte selleks ettenähtud korras, vaid mingit ummikteed kasutades.

Korraldusliku segaduse kindlustab see, et hääleõiguslike isikute ring on üleriigilisel rahvahääletusel hoopis teistsugune kui kohalikel valimistel. Kohalikest valimistest võivad võtta osa valimispäevaks vähemalt 16-aastaseks saanud Eesti ja Euroopa Liidu kodanikud, kelle püsiv elukoht asub rahvastikuregistri andmetel antud omavalitsuses, aga ka seal pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel elavad välismaalased. Rahvahääletusest võivad hetkel kehtiva rahvahääletuse seaduse kohaselt võtta osa ainult Eesti kodanikud, sealhulgas alaliselt välisriikides elavad Eesti kodanikud, kes on saanud rahvahääletuse päevaks 18-aastaseks.

Leidub veel mitmeid teisigi tehnilisi nüansse, mis muudavad kohalike valimiste ja üleriigilise rahvahääletuse üheaegse läbiviimise kindlasti suureks peavaluks neile, kes siis hääletamist korraldama peavad.

Kõik eeltoodu tagab, et avalik inforuum ummistub Eestis kohalike valimiste eel nendega sisuliselt mitteseotud rahvahääletust puudutavate teemadega. Ei maksa arvata, et sellise täiusliku kaose tekitamine on kellegi ettekavatsetud, kuritahtlik plaan. See lihtsalt ongi praeguse valitsuskoalitsiooni tase – liidetavate summa.

Artikkel ilmus 20. novembril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.