Katrina Kalda “Metsiku maailma melanhoolia”

Maailm murenes kiirusega, mida me polnud tihanud ette kujutada, nagu kriidikalju, mille seni igaveseks peetud materjalist hakkab erosiooni toimel suuri lahmakaid pudenema. Me peame oma maailma hävimatuks, väärtuste vallutamatuks kindluseks, kuni see ühel päeval muutub meie silme all õletuustiks, mille kergeimgi tuulehoog võib minema pühkida. lk 242

Eesti päritolu prantsuskeelne kirjanik Katrina Kalda (sünd. 1980 Tallinnas, kuid elab alates 10-ndast eluaastast Prantsusmaal) ei tee oma seni viimases romaanis juttu otseselt Eestist ega eestlastest (tema 2010. aastal avaldatud debüütromaan kandis pealkirja “Un roman estonien” ehk “Eesti romaan”), aga selles käsitletud teemad ei tohiks olla meile võõrad.

Lugu on kirjutatud minajutustaja tagasivaatena kusagilt lähedasest või mitte väga kaugest tulevikust, kus kliimamuutused on viinud rändekriisi süvenemise ja suurte poliitiliste mullistusteni, osad linnad on jäänud juba vee alla ja ühiskonnad sisuliselt koost lagunenud, tuumareaktorid välja lülitatud ning elektriühendused kõrvalistel liinidel katkestatud, katkenud on ka suur osa kaubandussidemeid, maailmas tegutsevad aktiivselt ökoterroristid jne. Selline on siis see tulevik, kust minajutustaja vaatab tagasi käidud teele, alates trööstitust lapsepõlvest Calais’ sadamalinnas kuni eluni enda rajatud savionnis (Kerterre). Kohati tundub juba, et see on midagi stiilis “elu jookseb silme eest läbi enne surma”, aga lõpp on siiski…

Romaani tegevus leiab enamasti aset maailmas, mida võib kirjeldada sõnadega loov klass, prekariaat, uus vaimsus, intelligents – kõik need nähtused on seal erineval moel põimunud. Peategelane Sabrina mainib ühes kohas, muide, et luges Marcel Prousti romaani “Kadunud aega otsimas” (ja see ütleb tegelikult palju). Lugu on sisuliselt tema isiklike otsingute rada. Märksõnad: ebakindlus, sihitus. Kui tundub, et mingi selgus on leitud, variseb kõik jälle põrmu – selline tunne, et tahaks karjuda, aga ei suuda, tahaks nutta, aga ei tule pisaraid.

Lugedes meenus Françoise Mallet-Joris’ “Valed” (“Les Mensonges”, 1956, e.k. LR nr. 27/28 – 1961). Ma täpselt ei tea, miks, sest seda sai loetud päris ammu (eelmisel sajandil) ja mulle ei meenu selle sisust hetkel midagi väga konkreetset, aga mäletan, et teos mõjus umbes sama terviklikult, tekitas lugemisel mingi sarnase tunde ja käsitles kohati (vist?) isegi sarnaseid teemasid. Pealegi oli Mallet-Joris’ ju Prantsusmaal samuti n-ö väljastpoolt tulija (pärit Belgiast). Nii et midagi ühist neis autorites ehk nimetatud teostes tõenäoliselt leidub.

Teine väga hea raamat, mis lugedes meenus, oli Samanta Schweblini “Nähtamatu niit” – sama painajalik, kohati sarnased teemad ja meeleolud, kuigi Kalda jutustamislaad on teistsugune, rahulikum, tema minajutustaja ise päris esoteerikasse ei lasku, sedasi palavikuliselt sonima ei hakka.

Kokkuvõttes on “Metsiku maailma melanhoolia” (prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar) minu poolt kindel lugemissoovitus. Ka neile, kellele Proust mõjub hirmuäratavalt. Leidub samas muidugi ka teistsuguseid arvamusi, osadele võib tunduda selles kujutatud maailm liiga masendav.

Marcel Proust “Õitsvate neidude varjus”

Mingi kirjandusteadlaste nalja kohaselt on maailmas ainult üks teos, mis on sama tuntud ja mõjukas nagu James Joyce’i “Ulysses”, aga sellest tänapäeval veel vähem loetud, nimelt Marcel Prousti “Kadunud aega otsimas” – seitsmest osast koosnev romaanisari, mille teine köide “Õitsvate neidude varjus” ilmus tänavu Anti Saare tõlkes viimaks eesti keeles. Nagu “Ulysses”, nii valmis ka “Õitsvate neidude varjus” suuresti esimese maailmasõja ajal, ja nagu “Ulysses”, nii on ka “Kadunud aega otsimas” veel täielikult eestindamata, kuid Saare sõnul soovib ta selle tööga jätkata, ja ka Joyce’i suurteos peaks Paul-Eerik Rummo poolt lõpuks siiski täielikult tõlgitud saama. Nii et kõik ei ole veel kadunud. Lootust on.

Päris huvitav, kuidas see oleks mõjutanud eesti kirjanduse arengut ja kultuurielu, kui “Õitsvate neidude varjus” ja “Ulysses” oleks ilmunud eesti keeles juba sada aastat tagasi, aga selliste tüvitekstide puhul on muidugi parem hilja kui mitte kunagi.

Lühidalt kokkuvõetuna räägib “Kadunud aega otsimas”, mille iga köide on loetav eraldi romaanina, kirjanikuks kasvamisest, oma kutsumuse leidmisest. Saar on kirjutanud tõlkele põhjaliku järelsõna, milles märgib, et just peategelase murdeiga käsitlev teine köide on see osa, mis “on tulvil kõige suuremat janu elu, ilu ja armastuse järele, nimelt siin leidub kõige rohkem poeetilisi looduse- ja meeleolukirjeldusi, nimelt siin on seltskondlike ja isiklike pürgimuste kriitikasse segatud kõige rohkem humoorikat eneseirooniat.” Nii et “Õitsvate neidude varjus” on hea koht, kust alustada Prousti romaanisarjaga tutvumist. Olgu siinkohal mainitud sedagi, et 1919. aastal võitis see Prantsusmaa mainekaima kirjandusauhinna.

Margus Ott on märkinud tabavalt (kogumikus “20. sajandi mõttevoolud”, lk 91), et aeg on Prousti jaoks “ruumi neljas mõõde ja ta uurib aega eeskätt selleks, et leida viisi, kuidas sellest pääseda, kuidas liikuda ajatu poole.” Otsesest sündmustikust olulisemaks muutub teadvuse vool. Proust ei köida lugejaid dramaatiliste sündmustega. Paeluvalt mõjub eelkõige tema stiil, teksti voolavus ja elegants. Järgnevalt on siin toodud vaid üks üsna suvaliselt valitud lõik, mis seda hästi näitlikustab.

“Mõnikord aga ronisime talu külastamise asemel kõrgele kaljupangale ja kui sinna kord pärale jõudsime ning rohule istusime, pakkisime lahti oma võileivad ja koogid. Mu sõbrannad eelistasid võileibu ja imestasid, et mina söön ainult ühe gootipäraste suhkrukaunistustega šokolaadikoogi või lõigu aprikoositorti. Asi oli selles, et Chesteri juustu ja salati võileivad, see teadmatu ja uus toit, ei öelnud mulle midagi. Koogid aga olid kursis ja tordid võisid lobiseda paljust. Esimestes oli kreemi läägust, teises puuviljade värskust, mis teadsid kõike Combrayst ja Gilberte’ist ning mitte ainult Combray Gilberte’ist, vaid ka Pariisi omast, kelle õhtuoodetel ma neid uuesti kohtasin. Nad tuletasid mulle meelde noid “Tuhande ja ühe öö” koogitaldrikuid, mis oma “süžeedega” nii väga lõbustasid mu tädi Léonied, kui Françoise tõi talle ühel päeval “Aladini imelambi”, teisel “Ali-Baba”, “Äratatud magaja” või “Meremees Sinbadi randumas kõigi oma rikkustega Basras”. Oleksin väga tahtnud neid uuesti näha, aga mu vanaema ei teadnud, mis neist on saanud, arvates pealegi, et tegu oli lihtlabaste maalt ostetud taldrikutega. Kuid mis sellest, Combrays keset halli Champagne’i mõjusid nende vinjetid värvikirevate katketena nagu kivivõrestikus vitraažid pimedas kirikus, nagu laterna magica projektsioonid minu magamistoa videvikus, nagu india tulikad ja pärsia sirelid kohaliku raudteeliini jaama ees, nagu mu vanatädi portselanikogu ta elatanud provintsidaami hämaras kodus.” (lk 543-544)

Pole võib-olla igaühe tassike teed, aga mulle meeldib. Proust ei kirjuta tegelikult talumatult keeruliselt. Kindlasti ei ole “Õitsvate neidude varjus” nii raskesti loetav nagu “Ulysses”. Tal lihtsalt juttu jätkub kauemaks – seitse köidet “Kadunud aega otsimas” võtavad enda alla kokku kõvasti enam kui 4000 lehekülge – ja eks juba see mõjubki tänapäeva kiire elutempo juures paljudele heidutavalt.

PS. “Õitsvate neidude varjus” on loetav ka ajasturomaanina, kirjeldusena ühest ajajärgust. Omamoodi mõttelise järjena sobib sellisel juhul selle otsa hästi Stefan Zweigi “Eilne maailm”.

Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”

“Olen 42-aastane. Mul pole meest, last ega tööd. Olen oma korteri maha müünud, olen oma esimese raamatu valmis saanud ja endisest töökohast lõpparve võtnud. Olen astunud valgesse uttu – olen vaba ja kõigest prii.” lk 13

Järjekordne raamat, mida sai loetud selleks, et vaadata, kas see võiks jääda riiulisse ootama aega, mil minu tütred on piisavalt suured, et seda lugeda, räägib keskeakriisi jõudnud Soome naiskirjanikust, keda on tabanud nn. teise raamatu needus. Kankimäki järgneb inspireerivatele naistele nii ajaliselt, kultuuriliselt kui ka geograafiliselt kaugetesse paikadesse, astub nende jälgedes, uurib nende elu, et saada lõpuks valmis oma teine raamat “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”.

“Kas tohib kõike kõrvalise ja võõramaalase pilguga vaadata? Kas ma saan veidigi andeks, kuna ma vähemalt püüan mõista? Kui ma oma esimeses raamatus Jaapanist kirjutasin, ei mõelnud ma säärastele asjadele üldse, vaid kirjutasin, mis pähe tuli, midagi tsenseerimata ega poliitkorrektsuse üle juurdlemata, kuid nüüd, Aafrikast kirjutades, on mul tunne, nagu liiguksin miiniväljal. Küllap on nii, et olgu ma kui tahes ettevaatlik, suudan end igal juhul õhku lasta.” lk 48

Umbes kolmandik raamatust on pühendatud Taani kirjanikule Karen Blixenil (1885–1962), kes on eestikeelsetelegi lugejatele tuntud eelkõige oma Aafrikast rääkivate mälestuste kaudu. Kankimäki näitab, et tema elu Aafrikas ei olnud tegelikult päris selline, millisena Blixen seda enda teostes kujutas. See oli ikka kõvasti keerulisem. Tema kannul käies maalib Kankimäki aga päris elutruu pildi ka tänapäeva Aafrikast.

Teine kolmandik on pühendatud maailmaränduritele ja reisikirjanikele. Pikemalt on seal tehtud juttu järgmistest tegelastest: Isabella Bird (1831–1904), Ida Pfeiffer (1797–1858), Mary Kingsley (1862–1900), Alexandra David-Néel (1868–1969) ning Nellie Bly (1864–1922), kelle enda tore raamatuke “Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma” avaldati eelmisel aastal lõpuks ka eesti keeles. Jutust käivad aga läbi veel mitmed teised sarnased seiklejad, üks on näiteks leedi Hester Stanhope (1776–1839).

“Tahad niisama pükse kanda? Mõtle järele, kas sa ikka võid endale lubada samasugust käitumist nagu keegi Lady Hester Stanhope, kes reisis 1810. aastal Lähis-Idas ringi meheks riietununa puhtalt seetõttu, et pidas pükse mugavamaks. Tema käitumine šokeeris britte südamepõhjani. (Araablased jälle arvasid, et tegu on mingi võõramaalaste kiiksuga.) Oli mis oli, kõnealune leedi suri Liibanoni mägedes üksildasena, peast segi läinuna ja täiesti vaesununa oma kolmekümne kuue toalises majas, mis kuulu järgi oli täis prahti, vanu arstimeid ja koidest puretud Araabia sadulaid.” lk 163

Stanhope on muu hulgas tuntud selle poolest, et tema eestvedamisel korraldati esimesed arheoloogilised väljakaevamised Palestiinas, kuid sellest ega ka paljudest teistest temaga seotud põnevatest seikadest Kankimäki raamatus juttu ei ole. Seal on ta vaid korraks vilksatav kõrvaltegelane.

Raamatu viimane kolmandik on pühendatud kunstnikele. Itaalia maalikunstnikud Sofonisba Anguissola (1532–1625), Lavinia Fontana (1552–1614) ja Artemisia Gentileschi (1593–1656?) on ehk tuntud kunstiajaloolastele, kuid käivad meediast tänapäeval läbi pigem näidetena nimedest, mida keegi eriti ei tea. Lisaks on seal Jaapani avangardist Yayoi Kusama (sünd. 1929), keda peetakse praegu küll edukaimaks elusolevaks naiskunstnikuks (teenistuse mõttes), kuid kelle kuulsuse kõrgaeg jääb ilmselt siiski juba aastakümnete taha – ei ole täna kindlasti nii tuntud nimi nagu Andy Warhol (1928–1987) või Yoko Ono (sünd. 1933), kuigi omal ajal on ta pälvinud päris laialdast tähelepanu.

Vaba Eesti Sõna, 12. september 1968

Mia Kankimäki esimene raamat “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”, mida ma ei ole lugenud, rääkis Jaapanist, kuhu ta jõuab tagasi teise raamatu lõpuks. See on kindlasti raamat, mis väärib lugemist (julgen väita, et ka meestel). Veebist leiab sellele aga muidugi ka palju teisi soovitajaid, näiteks 1, näiteks 2, näiteks 3.

Edward Rutherfurd “Hiina”

Edward Rutherfurdi “Hiina” on romaan, mille tegevus toimub tegelikult aset leidnud sündmuste taustal – 1839. aastal alanud oopiumisõjast kuni bokserite ülestõusu ja keisririigi languseni. Autori poolt välja mõeldud peategelaste kõrval astub selles üles terve rida ajaloolisi isikuid. Veidi üle kilo kaaluv teos (ligi 800 lehekülge teksti) pakub lugejale läbilõiget toonasest Hiina ühiskonnast, andes ühtlasi ülevaate selle suhetest välisilmaga ehk välisilma mõjust Hiinale. Tegelasi, tegevusliine ning sündmusi on palju, aga Rutherfurdi stiil muudab raamatu kergesti loetavaks. Mõned (üsna juhuslikud) tekstinäited:

Hommikul tundus kõik olevat võimalik. Alles siis, kui ta oli ärganud, lipsanud õue ja näinud hommikust udu, taipas Mei-Ling, mida peab tegema. Sest see, mida ta värava juurest tiigi poole vaadates nägi, ei olnud mitte see kerge hämu nagu eile, vaid tihe piimjasvalge udu. Läbipaistmatu. Kõikehaarav. Otsekui nähtamatuks tegev vaip, mille saatsid talle jumalad. Niisugune udu, kus võib otsekohe ära eksida, kui oled küllalt rumal, et sinna sisse minna. (lk 40)

Vaatasime läbi ühe paviljoni teise järel, ühe saare teise järel. Poleks ma seda kõike oma silmaga näinud, siis vaevalt oleksin seda uskunud. Röövijad polnud kõike ära viinud. Võetud oli kulda ja hõbedat, kalliskive ja pärleid, võetud oli maale ja usuga seotud kujusid ning sadade kaupa siidrõivaid. Olin kuulnud, et mõni sõdur olevat siidrõivad ka selga tõmmanud – kas selleks, et neid oleks lihtsam kaasa viia või mingi nende pidupäeva puhul, seda ma ei tea. Aga kõike ei olnud ära viidud sellel lihtsal põhjusel, et seda kõike oli liiga palju tuhandepealisel armeel laiali tassida. Aga see ei olnudki mulle kõige suurem jahmatus. Hävitustöö oli kõige hirmsam. Siidrõivad olid puruks rebitud, hindamatu väärtusega rullmaalid lahti rullitud lihtsalt selleks, et näha, kui pikad nad on, ja jäetudki siis maha, et neil trampida. Lakitud laekad lõhutud, pärlmutterkaunistused maha kraabitud, templi ornamendid ära rebitud. Seda polnud tehtud kättemaksuks või vihast. Hoopiski mitte. Nad lihtsalt lõbutsesid vaba päeva puhul. Neil polnud vähimatki austust ei Hiina keisririigi, selle valitsejate, selle õpetlaste ja kunstnike ega üldse millegi vastu, mis elus on kaunist. (lk 545-546).

Siis meenusidki mulle Cixi sõnad ajaloo kohta. “Midagi pole uut.” Hiina ajalugu on pikk. Šabloon võtab uue kuju, aga selle olemus jääb alati samaks. Dünastia käib pikkamisi alla. Ilmuvad sissetungijad. Puhkevad mässud. Taevatahe võetakse tagasi. Dünastia variseb kokku. Järgneb kaose ja sõjapealikute aeg. Viimaks taastab korra uus dünastia, mis harilikult tõuseb riigist endast. Vana impeerium tõuseb jälle mõneks järgnevaks sajandiks. Niisugune sündmuste käik poleks leskkeisrinnale arvatavasti meeldinud, aga vaevalt oleks see olnud talle üllatus. (lk 801)

Karl Martin Sinijärv on nimetanud seda suurepäraseks suvelugemiseks, kuid hästi sobib see ajaviiteks muidugi ka pimedatel sügisõhtutel. Ilo Tuule Rajand on toonud välja, et see teos sisaldab nii mõndagi, mis aitab mõista võib-olla paremini ka tänapäeva Hiinat. Triinu Rannaäär on aga märkinud, et selle romaani tegelaste jaoks on kõige olulisem, et nende perekonda ei häbistataks. Ehk siis see vana häbikultuuri teema, mis võib tekitada eestlastes, kellele on üldiselt omasem süükultuur, kohati suurt võõristust, kuid on võib-olla võtmetähtsusega element Hiina ja hiinlaste mõistmiseks.

Lugedes meenusid mulle Mel Gibsoni film “Apocalypto” (2006), mis räägib maiade tsivilisatsioonist enne hispaanlaste saabumist, aga ka Samuel Huntingtoni tuntud tähelepanek: “Lääs võitis maailma mitte oma ideede või väärtuste või religiooni üleoleku tõttu (mille võtsid omaks ainult vähesed teiste tsivilisatsioonide liikmed), vaid pigem oma üleoleku tõttu organiseeritud vägivalla rakendamisel. Lääne inimesed kipuvad seda tõsiasja sageli unustama; mitte-läänlased ei unusta seda iialgi.”

PS. Üks väheseid mulle kätte juhtunud ilukirjanduslikke teoseid, kus minajutustajana tegutseb eunuhh.

Pavel Goldbach “Mister Navalnõi”

Eestis tegutsev kirjastus Paradiis andis aasta tagasi välja raamatu, mille tagakaanel toodud tutvustus ütleb järgmist: “Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks. Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks. Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.”

Raamatu kaanelt autori nime vaadates jäi mulje, et teos on tõlgitud mõnest võõrkeelest, kuid lugedes selgus, et päris nii see ei ole. Pavel Goldbach on pseudonüüm, mille taga peitub tõenäoliselt kunagine majandusajakirjanik Paavo Kangur (vabandan juba ette, kui siinkohal eksin, aga selline mulje lugedes jäi), kes on märgitud teoses endas selle toimetajaks. Tõlgi ning konsultandina esineb samas aga endine diplomaat ja sporditegelane Vladimir Redpap, kes on üritanud saada juba mõnda aega jalga maha Eesti poliitikas: 2004–2007 kuulus Reformierakonda ja 2007–2021 erakonda Eestimaa Rohelised, mille nimekirjas kandideeris 2007 ja 2011 isegi parlamenti; kohalikel valimistel on kandideerinud ta juba neljal korral, viimati alles eelmisel aastal Reformierakonna nimekirjas Tartu linnavolikokku. Arvestades seda, kui suure osa kõnealusest teosest moodustavad tõlked vene keeles Navalnõi kohta ilmunud raamatutest ja artiklitest, võib teda ilmselt pidada selle kaasautoriks.

“Mister Navalnõi” koosneb küll valdavalt mujalt laenatud infokildudest, kuid selle autorluse küsimus ei ole sugugi ebaoluline, sest sisuliselt on see raamat klassikaline character assassination, mille abil üritatakse kahjustada Navalnõi reputatsiooni eestikeelsete lugejate silmis. Väike stiilinäide: “Aleksei Navalnõid on nimetatud Venemaa demokraatliku opositsiooni liidriks, väljapaistvaks demokraadiks. Unustage ära! See on muinasjutt, mille on välja mõelnud lääne naiivitarid või Moskva kavalpead läänest raha pumpamiseks – ilmselt viimased. Esiteks, jutu järgi, mis Aleksei Navalnõi suust välja ajab, on ta natsionaalbolševik. Teiseks, alates aastast 2003 pole ükski demokraatliku erakonna esindaja Riigiduumasse jõudnud. Keegi ei kiusa neid, nad lihtsalt ei müü.” Jah, muidugi, hästi panete! Raamatu teksti põhjal otsustades pandi see kokku eelmise aasta kevadel ja suvel, pärast Venemaal vangistatud Navalnõi toetuseks toimunud laiaulatuslikke meeleavaldusi, mis teatavasti üsna jõhkralt maha suruti. Jaanika Merilo on kommenteerinud, et see raamat on täielik manipulatsioon ja tundub nagu tellimustöö. Ma kaldun selle hinnanguga nõustuma.

Raamatu ilmumise puhul kirjastuse lehel Facebookis avaldatud postituse alt leiab küllaltki palju Navalnõi suhtes väga kriitilisi kommentaare, mille kohaselt on ta sisuliselt šarlatan, varas ja suli, kelle koht ongi türmis. Nende autoritele see teos ilmselt meeldiks, sest ka selles üritatakse jätta muljet, et Navalnõi on juba oma iseloomult kahepalgeline nihverdaja, kelle jaoks korruptsioonivastane võitlus on vaid suur äriprojekt ehk majanduslike huvide kattevari. Ühest küljest püütakse lugejatele sisendada, et tema taga seisavad Venemaalt pagendatud oligarhide pojukesed (rõhutades loomulikult, et tegemist on juutidega), kes tahavad saada kätte sinna kinnijäänud vara, teisest küljest aga hoopis seda, et ta ei oleks saanud oma korruptsioonivastast võitlust edendada, kui tal ei oleks olnud lausa Putini enda kaitset – Navalnõi hädad olevat saanud alguse sellest, kui ta isandale “tordi näkku lõi”, kui kasutada teose autorite üht lemmikfraasi. Teda liikumapaneva jõuna kujutatakse aga seejuures ikka üksnes mammonaiha. Päris huvitav, kui palju selle raamatu kirjutamise eest maksti?

Raamat pakub palju äratundmisrõõmu

Jättes kõrvale anonüümseks jääda soovivate autorite läbinähtava soovi Navalnõile pauk ära panna, pakub see raamat siiski kindlasti palju äratundmisrõõmu vähemalt neile, kes kuuluvad sellesse 1976–1982 sündinud põlvkonda, mida Navalnõi (sünd. 1976) on nimetanud kaotajate põlvkonnaks. Juttu on nii tema noorusest Moskva lähistel kui ka vanaema juures Ukrainas veedetud suvedest (Navalnõi on isa poolt ukrainlane, kusjuures tema isa oli nõukogude ajal sõjaväelane – jälle üks asi, mille abil jätta muljet, et tema taga on mingid varju jäävad, kuid väga võimsad jõud). Nooruses kuulusid tema lemmikute hulka sellised bändid nagu Krematorii, Kino, DDT, Alissa, Akvarium ja Graždanskaja Oborona. Toon siin nüüd ära ühe pikema katkendi Navalnõi enda jutust, mis on võetud sellesse raamatusse ühest teisest raamatust.

“Kõikides sõjaväelinnakutes, kus me elasime, oli laskemoonaga range kord, aga selles viimases, Tamani diviisis, oli üllatav lausvabadus, lausa anarhia. Padrunid olid lastele kättesaadavad ja ma harrastasin pikka aega igasuguseid lõhkamisi. Meil oli meelelahutus, mida nimetati “padrunite püüdmiseks”. Polügooni kõrval asus järv, kuhu pääsesid kõik soovijad. Sellesse visati kõik padrunid, mis laskeharjutustest üle jäid. Ohvitserid lõpetasid treeningu, padrunid oli vaja tagasi viia ja lattu üle anda, aga nad ei viitsinud. Nad viskasid need vette. Aga meie võtsime mootorite seest magneteid, sidusime nööri otsa ja lasksime vette, välja tõmmates olid magneti küljes padrunid. Sõduritelt võis toidu vastu välja meelitada kasti automaadipadruneid või lõhkekeha, mille võis hiljem katki saagida, püssirohu välja võtta, fooliumisse keerata ja rakette lasta. Padrunitega kaubitseti ka koolis: automaatrelva kuul 10 kopikat, trasseeriv kuul 15 kopikat. Ühes sõjaväelinnakus, kus ma elasin, hukkus sellise meelelahutuse tagajärjel kaks last. Mu klassivennal moonutas plahvatus terve näo. Nii et kogu Nõukogude Liidu lõpuperioodi ma lõhkasin, kuulasin muusikat ja lugesin.”

Sellise padrunite püüdmisega tegelesid poisikesed samal ajal ju ka Viljandi järve ääres, näiteks Orika silla juures oli valatud üle silla ääre vette kastide kaupa padrunikesti, mille hulgas leidus päris palju terveid padruneid. Neid sai sealt isegi magnetiga püütud. Eriti hästi läks siis, kui õnnestus saada mõni trasseeriva kuuliga padrun, mille sai õhtul pimedas lõkkesse pista, et vaadata kuidas see tulejutiga minema lendas. Hiljem olen jõudnud muidugi äratundmisele, et see oli puhas juhus, et me siis ennast või kedagi teist maha ei lasknud, aga lastel ju ohutaju sageli puudub.

Siinkohal on sobiv koht pista sellesse postitusse lõpetuseks paar laulu. Esimese esitas Navalnõi eakaaslane Zemfira oma kontserdil 26. veebruaril Moskvas (sellest sai tema viimane Venemaal antud kontsert, nüüd on tal kavas tuur Lääne-Euroopas).

Teises dubleerib Zemfira elukaaslane Renata Litvinova, nad elavad alates märtsist Pariisis, vene keelde kunagi Marlene Dietrichi poolt saksa keeles esitatud Pete Seegeri tuntud sõjavastase laulu.

30. septembril peaks Tallinnas toimuva teatrifestivali “Kured Lendavad” raames esietenduma Litvinova monolavastus “Kaktus”, mis oleks talle üldse esimene kord pärast Venemaalt lahkumist publiku ees lavale astuda, kui teda muidugi piirilt tagasi ei saadeta, sest tegemist on ju ikkagi Venemaa kodanikuga, kuigi Venemaal ei ole enam lubatud näidata kinodes isegi tema varasemaid filme.

Karl August Hindrey ja Mart Laar “Aovalged aknad”

1943. aasta novembris teatas Eesti Sõna, et Karl August Hindreyl (1875–1947) valmis uus romaan “Aovalged aknad”, mille kirjutamist ta alustas sama aasta suvel. Tegemist oli esimese osaga kavandatud pikemast teosest. Lehes ilmunud teate kohaselt oli see siis juba trükivalmis ning Hindrey kavatses asuda pärast väikest puhkust kohe ka teise osa kirjutamisele. Eestlaste rahvuslikust ärkamisajast rääkiv romaan jäi toona siiski ilmumata, selle käsikirja saatus oli laiemale üldsusele kaua teadmata.

“Edgar Kant, tookordne Tartu ülikooli rektor, oli talle muretsenud üliõpilaste hulgast stenografisti, kellele kirjanik võis dikteerida (mõnedki ajakirjandusliku koolitusega kirjanikud on kasutanud seda meetodit, samal ajal kui see teistele on olnud võõras ja võimatu). Kuhu jäi see Hindrey viimase suurema töö käsikiri? See on küsimus, mis peaks vaevama iga kirjandussõpra nii välismaailmas kui kodumaal,” kirjutas 1975. aastal Välis-Eesti kirjandustegelane Valev Uibopuu, kes pöördus selle küsimuse juurde tagasi veel hiljemgi.

1995. aastal teatas kirjastus Virgela, et annab välja Hindrey kogutud teosed, kokku 21 köidet. Esimese osana sellest (lõpetamata jäänud) sarjast ilmus “Aovalged aknad”, mille saamisloost kirjutas järelsõnas kirjandusteadlane Rutt Hinrikus. Tema sõnul anti Tartu Eesti Kirjastuse käsikirjad, ka ilmumata jäänud teoste käsikirjad kirjandusmuuseumile üle tõenäoliselt pärast sõda, kuid Hindrey kuulus seal kaua (piiratud juurdepääsuga) erifondi – 1960-ndatest alates oli see käsikiri küll juba üldkasutatavas fondis, kuid suurt huvi selle vastu nõukogude ajal ei tuntud. 1973. aastal loovutas Hindrey peretuttav Olli Olesk kirjandusmuuseumile endagi käes olnud käsikirjad (tingimusel, et kogu üleantud materjal jääb suletuks aastani 2000), sealhulgas pealkirja “Viimane peatükk” kandva teksti, mis on kirjastusele antud osa järg. Hindrey kirjutas selle pärast sõda valenime all Iru hooldekodus elades. See peatükk, mis võis olla ka hoopis kavandatud romaanitriloogia järgmise osa materjal, lisas esialgsele versioonile umbes neljandiku.

Esimene väljaanne loeti üldiselt ebaõnnestunuks

1995. aasta väljaandes avaldati Hindrey esialgne käsikiri ja “Viimane peatükk” (koos kolme erineva lõpuga) suuresti muutmata kujul. “Tegemist on viimistlemata materjaliga, mida kirjanik sellisel kujul tõenäoliselt avaldada soovinud poleks. Sellele vaatamata olen püüdnud algteksti säilitada võimalikult esialgsel kujul ning teinud vaid hädavajalikke parandusi ja täiendusi kohtades, mis muidu täiesti arusaamatuks jääksid,” kirjutas siis oma järelsõnas köite toimetaja Kaarel Tarand. “Igal juhul peaks “Aovalged aknad” lugemiselamuse pakkuma ka sellisel, viimistlemata ja sõnaseletusteta kujul ja tahaksin väga loota, et Hindrey oleks tehtud parandustega suurema pahanduseta nõustunud.”

Selline lähenemine oli (kultuuriloo seisukohalt) mõistetav, kuid pälvis (õigekeelsuse vaatepunktist) teravat kriitikat. “On üks asi, millest tõesti lähemalt rääkida ei taha. Jutt on raamatu õigekeelest. Nii vigases eesti keeles trükitud romaani ei ole ma kunagi varem lugenud. On see nüüd piir või saab teha veel hullemini?” ahastas kirjandusteadlane Ülo Tonts. “Kuna redigeerimisest nagunii ei pääsenud (mõnel tegelasel oli käsikirjas koguni mitu nimekuju), siis võinuks toimetaja küll rohkem siluda ja ühtlustada,” leidis ka Oskar Kruus, kelle hinnangul ei tõusnud Hindrey viimane romaan enam tema tippteoste tasemeni, kuid pakkus 1990-ndatel lugejale siiski “huvitavat vaheldust eesti iroonilise proosa ja välismaiste kriminullide rosoljes.”

Kõige põhjalikum arvustus ilmus siis Ülo Tedre sulest ajakirjas Keel ja Kirjandus. “Kahtlemata on “Aovalged aknad” Hindrey tippteoseid. Kindlasti on selle ilmumine kirjanduslik suursündmus,” leidis tema, kritiseerides aga samuti toimetajat: “Kahjuks rikub romaani lugemisest saadud ülevaid tundeid tema väline vorm. Nii halvasti toimetatud või õigemini vist hoopis toimetamata teksti pole juhtunud ammu käes hoidma – kui üldse! /—/ Tõesti, härra Kaarel Tarand võiks piirduda poliitiliste artiklitega ja toimetamise jätta nendele, kes seda oskavad. Kokkuvõttes rõhutan veel: kirjastuse üritus on üllas ja toetust vääriv, romaan on paremaid, mida Hindrey on kirjutanud (ja see ütleb palju). Kahjuks on teos – toimetaja tõttu – väga halvas korras.”

“Viimane peatükk” tundus Tedrele pigem järgmise, kirjutamata jäänud romaani esimese peatükina, mida võiks kasutada ehk vaid epiloogina. Samas märkis ta, et “Aovalged aknad” ei ole “romaanipärasem kui teised Hindrey romaanid, seegi koosneb tugevasti keskendatud ja loogiliselt järjestatud üksikpiltidest, pööramata suuremat tähelepanu sündmustiku arendamisele. Hõlmatav ajavahemik on lühike ja seda ei korva ka tegelaste arvukus. Peategelast õigupoolest polegi. Kesksem on ehk Peeter Viira, Peeda, ülekohtuselt karistatud poiss, kelle pagemine senisest kodust linna hõlmab romaanist poole.”

Laar jättis lõpu muutmata, aga kirjutas kõvasti juurde

Hindrey romaani tegevus leiab aset 1869. aastal, mil toimus eestlaste esimene üldlaulupidu – pealkiri “Aovalged aknad” viitab selle rahvast innustavale mõjule. Nii romaani algse käsikirja kui ka Mart Laari poolt ümbertöötatud versiooni lõpetab lõik, milles kooliõpetaja Jaan Alliksaar esineb üsna paatosliku sõnavõtuga: “Aost valged aknad,” ütles ta nii, nagu ei tahaks ta ise segada hommikueelset vaikust. Ja jätkas: “Nende akende taga magatakse nüüd juba teist und kui senini. Teist und Peipsist Pärnuni ja Tallinnast Ruhja piirini. Virust Võruni kõnnib Viru lauliku mõte läbi aoeelse uinaku: kaugel näen kodumaad kasvamas. Need aknad seal kõik on ju lauliku mõtte valendavad vastukajad, kui nii piltlikult võib ütelda. Laulupeost saadik on kõik aknad üle eestlaste maa Soome lahest kuni saarteni aost valged.”

Laar märgib oma eessõnas, et ajatelje jälgimine, mida Hindrey üldiselt tegi, paigutab “Viimase peatüki” 1995. aasta väljaandega võrreldes igal juhul teise kohta. Tema on pannud selle eelviimaseks. Lisaks olemasolevate peatükkide laiendamisele kirjutas ta juurde kaks uut. “Üldiselt on üritatud säilitada Hindrey enda teksti nii palju kui vähegi võimalik, isegi kui mõnes kohas kirjutatu parandamiseks kange kihk tekkis. Romaani maht on seega kasvanud juurdekirjutamise arvel, mille juures on võimaluste piires kasutatud Hindrey teisi kirjutisi,” selgitab ta lugejatele. Kuigi ka Laari versioonist jäi silma üksikuid näpukaid, on see keeleliselt kahtlemata palju korrektsem kui 1995. aasta väljaanne. Kahte raamatut kõrvuti sirvides tekkis mul mõnel juhul pigem küsimus, kas lausete sõnastuse parandamine oli ikka tingimata vajalik, sest kohati läks nii hoopis kaduma Hindrey isikupärane keelekasutus, aga see selleks.

Tegemist on sisuliselt olustikuromaaniga, milles kujutatakse eesti ühiskonda (maarahvas ja saksad nii maal kui linnas, nii jõukamad kui vaesemad) tegelikult mitte enam päris rahvusliku ärkamisaja koidikul, vaid siis, kui rahvuslik liikumine juba hoo sisse saab – selle perioodi algust, mille mõttelise lõpu leiab Kruusi romaanist “Aeg atra seada” või Ernst Peterson-Särgava jutustusest “C. R. Jakobsoni matusel”. Nagu nimetatud jutustus, nii on Hindrey romaan samas ühtlasi ühe poisi kasvamise ja teeloleku lugu. Peterson-Särgava mahukas “Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!”, kus tegevus jõuab välja 1859. aastasse, kujutab eelnenud perioodi. Laar kuulutab küll, et sedavõrd laiahaardelist pilti, mis vaatab vastu Hindrey (ja tema enda) romaanist, ei ole rahvuslikust ärkamisajast Eesti kirjanduses rohkem antud, aga mina küll ei ütleks, et Kruusi ning Peterson-Särgava romaanid oleksid selles osas kuidagi tagasihoidlikumad. Pigem mõjub “Aovalged aknad” nendega võrreldes kergemalt, ja seda mitte üksnes väiksema mahu tõttu.

Hindrey kirjutas oma teostesse talle endale elust tuntud karaktereid ja kohti, kuid muutis enamasti ära nende nimed, aga Laar on lisanud ka pildikesi väiksematest paikadest, nagu näiteks Pikassilla kõrts (lk 273-274, mille kirjeldamisel ta on tuginenud selgelt hoopis August Kitzbergi memuaaridele ja muudele allikatele, kuigi seda kusagil mainitud ei ole). Tekst mõjub lugedes üsna usutavalt, aga tuleb pidada muidugi meeles, et tegelikult oli juba Hindrey sündinud pärast kujutatud aega ega olnud toona valitsenud olusid päris oma silmaga näinud, isiklikult kogenud. Nii et kokkuvõttes on see ikkagi vaid ilukirjanduslik nägemus minevikust, mitte mineviku jäädvustus. 1869. aasta üldlaulupidu on selles nimetatud korduvalt esimeseks korraks, mil sedasi kokku laulma mindi, aga üldse ei ole mainitud näiteks seda, et suuri laulupäevi, kuhu inimesed mitmelt poolt kokku sõitsid, korraldati juba varem, nagu ka baltisaksa laulupidusid, kus osales ka eesti koore eestikeelsete lauludega – meie esimene üldlaulupidu oli ju siiski selle protsessi loomulik jätk, mitte mingi välk selgest taevast.

Viljandi folk – missioon täidetud? (pikem heietus)

Lühendatud ja keeleliselt toimetatud versioon järgnevast artiklist ilmus 5. augustil 2022 ajalehes Sirp. Kärbitud sai peamiselt etnolaagrite ning festivali ajalugu ja seoseid käsitlenud osa, sest selgus, et nendele teemadele pühendatud vestlusringist ilmub Sirbi järgmises numbris eraldi artikkel. Toon allpool lisaks ära viis lõiku, mis ma ise artiklit kokku pannes kõrvale jätsin, ning mainin mõningaid teemasid, millest töö käigus mõtlesin, kuid millest kirjutamiseni ma ei jõudnudki. Lõpetuseks mõtisklen sellegi üle, millist kajastust vääriks Viljandi folk järgmisel aastal, kui festival toimub 30. korda.

I

Viljandi folk – missioon täidetud?

Festivali algatajate poolt kunagi seatud eesmärgid on saavutatud, kuid Viljandi folk mängib eesti pärimuskultuuri edendamisel siiski jätkuvalt olulist rolli.

XXIX Viljandi pärimusmuusika festival 28. – 31. VII.

Viljandi pärimusmuusika festival kutsuti ellu selleks, et viia folk massidesse. Festivali pealik Ando Kiviberg ütles nüüd muusikalaagrile Eesti ETNO pühendatud vestlusringis, et põhimõtteliselt võiksid festival ning seda korraldav Eesti Pärimusmuusika Keskus pillid kotti pakkida, sest tegelikult on need oma ülesande täitnud – liikumine läheks üle kogu Eesti võimsalt edasi juba ilma selletagi. Kivibergi hinnanguga praegusele olukorrale võib nõustuda, kuid Viljandi folgifestival jätaks ajalukku kadudes endast maha siiski suure augu, mida teistel täitma tuleks hakata. Õnneks ei ole näha mingeid märke sellest, et nii tõesti päriselt juhtuda võiks.

Korraldajad ise nimetavad seda Eesti suurimaks muusikafestivaliks. Võib vaielda, kas seda tiitlit ei peaks kandma hoopis Jazzkaar, Tallinn Music Week või Eesti Muusika Päevad (sõltub ilmselt maitsest ehk sellest, mis valida suuruse mõõdupuuks), aga ühte ritta nimetatud kolmega sobib Viljandi folk oma kaalukuselt kindlasti: neli päeva, üheksa lava, ligi 120 suuremat või väiksemat kontserti, varahommikuni kestvad etnodiskod, kümned õpitoad ja peale selle veel lisaprogramm. Kõige selle kajastamiseks läheks tarvis vähemalt 4–5 reporterit, kellel lastakse kirjutada täis pool Sirpi. Seega ei saa käesolev kirjutis olla isegi parimal juhul enamat kui vaid pinnapealne kiibitsemine. Vabandan juba ette kõigi ees, kes siin teenimatult mainimata jäävad.

Festival kui rahvamuusikute kasvataja

Esimene folgifestival toimus Viljandis 1993. aasta 15. mail. Kiviberg meenutas, et samal päeval asutati Noorte Moosekantide Selts, mis seadis oma tegevusele algusest peale kaks selget suunda: 1) rahvamuusika propaganda läbi kontsertide ja festivalide korraldamise, et äratada selle vastu huvi; 2) koolituste pakkumine neile, kelles see huvi tärkab. Juba samal aastal asutigi korraldama muusikalaagreid lastele ja noortele. Eeskujuks oli Faluni folgifestival Rootsis, kuhu meie noored rahvamuusikud olid jõudnud juba 1991. aastal, sellele eelnenud rahvusvahelise noorte rahvamuusikute laagri ETHNO ’91 kaudu. Rootslastelt võeti üle mudel, millele tuginedes korraldati 1997. aastal Krista Sildoja ja Tuulikki Bartosiki juhtimisel esimene Eesti ETNO laager (esimestel toimumisaastatel Noorte Moosekantide Pillimängupäevad), mis oli mõeldud neile, kes ei vajanud algõpetust, vaid ihkasid midagi enamat.

Esialgu olid Eesti ETNO laagrid ainult kohalikele noortele, kuid alates 2009. aastast on needki rahvusvahelised. Kiviberg selgitas, et varem oli Eestis üldisemalt tunda suurt soovi sarnaneda teistele ehk olla välismaa moodi, mistõttu leiti siis, et kõigepealt tuleb ehitada ja kasvatada oma rahvamuusikute kogukonda, et välismõjud seda enda alla ei mataks, et kujuneks omanäolisus, mis on huvitav teistelegi. 1990-ndate alguses oldi tema sõnul olukorras, kus suurem osa eesti rahvamuusika elavast traditsioonist oli katkenud, ning eesmärgiks seati selle taaselustamine, milleni on jõutud paljuski läbi etnolaagrite liikumise. Laagrite praeguse pealiku Margit Kuhi hinnangul on käes selle liikumise kuldaeg.

Eesti ETNO 25. aastapäeva puhul valmis südamlik reklaamfilm „Eesti ETNO armastab“, mida näitas nüüd vahetult enne festivali ka ETV2 (praegu veebis järelvaadatav). Kuulsin festivalil, et tõuke Viljandisse saabumiseks andis mõnele noorele just selle vaatamine. Juba mainitud vestlusringis meenutati, et Eesti iseseisvuse taastamise ajaks oli kujunenud olukord, kus rahvamuusikat õpetati ehk õpiti enamasti noodist. Toona võeti suund sellele, et hakata tegema seda taas kuulmise järgi. Krista Sildoja, kelle eestvedamisel tegutseb Mooste rahvamuusikakool, märkis, et Eesti ETNO tulekuga kaasnes järgmine oluline metoodiline üleminek: hakati õppima gruppides. Samas rõhutas ta siiski, et talle endale on varasem klassikaline kool ja teooriaõpingud hilisemas rahvamuusiku elus tohutult kasuks tulnud, sest „ei ole praktilisemat asja kui hästi omandatud teooria.“

Viljandi folk on koht, kus etnokad annavad oma lõppkontserdid. Nad on terve nädala koos harjutanud, üksteiselt lugusid õppinud, ning astuvad siis koos suurele lavale, et neid laiemalegi publikule tutvustada. Need on olnud alati festivali ühed huvitavamad osad. Sageli on kavas ka midagi kohapealset päritolu. Näiteks tänavu Kärstna mõisas toimunud Laste ETNO laagris (12–16-aastastele, Eesti ETNO on mõeldud vanematele) õpiti selgeks ka kuulus „Kärstna polka“, kusjuures enne folgifestivali anti seal kontsert kohalikule külarahvale (omamoodi peaproov). Pärast suurt finaali Viljandi folgil lendavad etnokad laiali. Jätkuna laagritele on hakatud korraldama sügiseti seal osalenute hulgast valitud väiksemate gruppide ringreise.

Tänavu eelnes festivalile aga esimest korda mentorprogramm, mille raames Eesti Pärimusmuusika Keskus toetas viie noore ansambli arengut. Neist kolm (ÖÖT, Tammele ja Kuula Hetke) on kultuuriakadeemia taustaga, kuid kaks (EHALE ja Triuka) pandi kokku muusikalaagrites osalenud noortest ja alustasid tegevust alles käesoleva aasta alguses. Mõlemad on andnud välja esimesed singlid ning said võimaluse teha folgivestivalil suur lavadebüüt, mis läks neil ka päris hästi korda. Ühes sellele eelnenud õpitoas kinnitasid mõlemad koosseisud, et kavatsevad jätkata nüüd koos musitseerimist ka pärast mentorprogrammi lõppu. Nii ongi ring täis saanud: festival propageerib pärimusmuusikat, et äratada huvi laagrite vastu, kus osalenutest pannakse kokku bände, mis saavad sellel festivalil esineda, et propageerida pärimusmuusikat. Tundub, et leiutatud on igiliikur.

Juured ja ladvad, vanad ja noored

Viljandi folgi tänavuse teemaga „Juured ja ladvad“ rõhutati keskendumist pärimuslike juurte edasikandjate loomingule. Puhtalt reklaami tegemiseks tõstan siinkohal esile Kuusalu vallast Uuri külast pärit Uurikad, kes valiti kevadel konkursil Noor Pärimusbänd 2022 žürii poolt noorema vanusegrupi võitjaks ning esinevad 12. augustil Käsmus Viru folgil. Neid tasub kuulata kuni veel võimalik, sest liikmete vanuse kasvades lendab see kollektiiv lõpuks ilmselt paratamatult laiali. Praegu on nad aga väga ehe ja hea näide sellest, milline üks folkansambel just olema peakski – tõesti hea eeskuju kõigile Eesti küladele, kus elab veel veidi lapsi ja noori. Või mine tea, võib-olla jäävadki koos musitseerima, tegutsevad kogukonnabändina veel ka kolmekümne aasta pärast. Mujalt maailmast ju selliseid näiteid leiab.

Tugevaid kogukonnabände oli festivalil aga teisigi. Kihnu pillilaste ridades astusid lavale ka suured, täiskasvanud mehed ja naised – juba 16 aastat tegutsenud kollektiivi tuumiku moodustavad küll Kihnu Kooli õpilased, kuid sinna kuulub ka vilistlasi ja teisi toetajaid. Sõrve naiste regilaulurühm Ammuker, mis käib koos Anseküla seltsimajas, pidas publiku ees maha tõelise laululahingu, millega võrreldes on räpparite sarnased üritused üsna kahvatud.

Ammukeri juhendaja Tammeougu Mari, Kati Soon ja Meelika Hainsoo andsid koos oma tütardega festivali teemakontserdi „Juured ja ladvad, emad ja tütred“ – sellised just Viljandi folgi jaoks kokku pandud kavad, mida mujal ei esitata, väärivad alati kuulamist.

Esimest korda oli festivalil Jaak Johansoni nim. lava (Pauluse kirikus). Publikul oli seda kohati raske üles leida, sest see asus festivalialast eemal ning seal toimunud autorilaulu kontsertidele tuli osta pilet ka passiomanikel. Tunnistan, et jõudsin isegi sinna vaid ühele kontserdile kuuest. Kärt Johansoni ja Elina Reinoldi põimik lauludest ja luulest oli aga minu jaoks üks liigutavamaid peatusi sellel festivalil. Loodetavasti jääb eraldi autorilaulude programm edaspidigi osaks Viljandi folgist, sest see suund väärib Eestis kindlasti arendamist. Festivali korralduslikku külge puudutavad uuendused võib lugeda üldiselt kordaläinuks – inimeste liikumine kontserdipaikade vahel oli varasemast sujuvam, suuri ummikuid enam ei tekkinud. Hästi tehtud!

Toimusid mõned olulised esitlused

Kandlevirtuoos Eva Väljaots andis kaks väga head kontserti. Esimesel esitles koos Robbie Sherrattiga muusikat nende peagi ilmuvalt ühisalbumilt, teisel enda kevadel ilmunud debüütalbumilt „Hundinuiaõis * Bulrush Bloom“. Publiku huvi jäi tagasihoidlikuks, kuid muusikagurmaanide jaoks laiemalt on see kindlasti üks tähelepanuväärsemaid käesoleval aastal avaldatud folgialbumeid. Näiliselt lihtsad, ent peene koega helimaastikud, huvitavad kõlamängud, mida sobib kuulata nii õhtul unne suikudes (ainuke kontsert, kus kaotasin valvsuse ja jäin hetkeks magama, sest see muusika viis mind lihtsalt ära täiesti teise maailma) kui ka hommikuseks äratuseks (helinana telefonist), nii mõttevaba mediteerimise kui ka suurt keskendumist nõudva mõttetöö taustaks.

Ingrid Rüütel esitles videosilla vahendusel mahukat kogumikku „Viljandimaa laule ja lugusid“, kuhu ta koondas valiku (sõnad, noodikirja pandud viisid, laulude juurde käivad lood) peamiselt 1960.–1970. aastate kogumisretkede saagist. Viljandimaa oli eesti vahetantsuga ringmängude tuumala (tugevate läti mõjudega), kust on pärit paljud mujalegi levinud ringmängulaulud. See piirkond eristus teistest veel traagilise sisuga külalaulude rohkuse poolest, mida mujal Eestis nii palju ette ei tulnud – kindlasti leiavad raamatust midagi inspireerivat tänapäevagi noored rahvamuusikud, kui nad seda lugema juhtuvad.

Tavapärastest esinejatest puudus tänavu kavast Trad.Attack!, aga vahetult enne festivali avaldasid nad oma tuleval aastal ilmuvalt albumilt esimese singli „Ella“, mis kõlas sisuliselt nagu kutse folgile (ellatus oli vanasti karjuste omavaheline kutsehüüd), andes sellega märku, et praegu oli neil lihtsalt väike puhkus, mitte tuul on vaibunud ja pakime pillid kotti hetk. Pealegi on nad tegelikult jätnud Viljandi folgi paaril korral vahele varemgi. Kuigi festivalil ringi jalutades õnnestus kuulda korduvalt kõnelusi, milles imestati nende puudumise üle, ei tohiks fännidel muretsemiseks suurt põhjust olla: Trad.Attack! ilmselt veel laiali minemas ei ole.

II

Järgnevalt on toodud siin ära viis lõiku, mis ma jõudsin küll juba valmis kirjutada, kuid ülaltoodud artiklit kokku pannes sellest (eelkõige mahuliste piirangute tõttu) välja jätsin.

Kuigi kohalik ajaleht Sakala, mis kirjutab Viljandi folgist enamasti ülivõrdes, kritiseeris seda, et festivali põhialal toimunud kontsertidele ei müüdud enam eraldi pileteid, võib seda uuendust pidada üldiselt kordaläinuks. Tänu sellele oli inimeste liikumine kontserdipaikade vahel sujuvam, ei tekkinud enam ummikuid ja troppe. Võib küll nõustuda, et kohalike elanike osakaal põhialal tõenäoliselt vähenes, sest kõrvale jäid need, kes oleksid muidu läinud ainult mõnele üksikule kontserdile, aga see muudatus aitas publikut lavade vahel paremini hajutada ja tegelikult toimus põhialaga piirnenud pärimeetris (rohelisel laval ja Vabaduse platsil), kuhu pääses 6/3 eurose piletiga või päris tasuta, kokku üle viiekümne suurema või väiksema kontserdi. Seda oli tavaliste viljandlaste jaoks enam kui küll. Visuaalne vaatlus kinnitas, et need viljandlased, kes ihkasid enamat, jõudsid sageli siiski ka festivali põhialale. See tähendab, et ei pidanud paljuks osta festivali pass, noortepass, seeniorpass, päevapass või õhtupass.

On mõistetav, et kirikutes toimunud kontsertidele ei lubatud hilinejaid, sest inimeste sisenemine võib häirida, aga need kontserdid võiksid alata väljakuulutatud ajast 10-15 minutit hiljem, et hilinejad selle aja jooksul tegelikult ikkagi saali pääseksid. Jäin ise korra Jaani kiriku ukse taha ning nägin samas, kuidas uksehoidja pidi selgitama veidi hiljaks jäänud välismaalastele, et ei saa neid enam sisse lasta. Ega nad sellest väga hästi aru ei saanud.

Enne festivali tekitas selle korraldajates veidi pahameelt see, et pidudesari “Hype The Funk”, mis sai Viljandis alguse juba aastal 2000, ja mõned teised sättisid oma üritused sellega samale ajale. On tegelikult üsna vaieldav, kes nüüd kellelt publikut üle lõi, aga kui folgifestival juba nagunii öösiti tümakapanemiseks muutub, võiksid korraldajad ju omavahel koostööd teha, et järgmisel aastal toimuks selle ajal “Hype The Folk”.

Vanasti juhtus sageli, et Viljandist pärit noored kohtasid suvel folgil oma endisi klassikaaslasi, kes selle ajaks tagasi kodulinna sõitsid. Selleks ei pidanud tegema midagi erilist. Piisas lihtsalt folgile minekust ning varem või hiljem jalutasid kõik seal kusagil vastu. Nüüd ei saa enam selle peale lootma jääda. Festival on kasvanud nii suureks, et võidakse üksteisest täiesti mööda minna. Üritus oli juba selleks korraks läbi, kui lugesin sotsiaalmeediast ühe oma kunagise klassivenna postitust, milles ta andis teada, et veetis üle pika aja neli päeva folgimelus ja on saadud elamustega igati rahul. Mina teda seal ei näinud. Lähemalt uurides selgus, et olime mõlemad käinud mitmekümnel kontserdil, kuid ükski neist ei kattunud.

Üks võimalus Viljandi folgile läheneda on käsitleda seda suure rahvusvahelise festivalina, kus saab avastada enda jaoks välismaiseid artiste lähemalt ja kaugemalt. Leidub neid, kes nopivad selle kavast välja just esinejaid laiast ilmast, jättes kodumaised tegijad tähelepanuta. Tänavuse festivali rahvusvaheline haare oli lai, nagu tavaliselt, esindatud olid kõik maailmajaod peale Antarktika, Austraalia ja Okeaania. Kõige tugevamalt muidugi Euroopa. Leidus ka mitmeid rahvusvahelisi koostööprojekte, milles osalesid eestlased. Mitmed välismaised artistid jagasid oma teadmisi ka festivali raames toimunud õpitubades.

III

Nüüd toon välja mõned teemad, millest kirjutamise peale ma festivali ajal mõtlesin, kuid millest kirjutamiseni ma lõpuks ei jõudnudki. Selliseid teemasid oli tegelikult muidugi rohkem, aga kõik need mulle enam ei meenu ja osad on tagantjärele vaadates nii kõrvalised, et neid ei ole mõtet ka siia kirja panna.

Mainimata jäi kurioosne fakt, et Viljandi laululava oli võetud kasutusele esinejate parkla, mitte kontserdipaigana.

Kirjutamata jäi sellest, et festival on võtnud Viljandi linnaruumis küll optimaalsed mõõtmed (mulle meeldib, et see toimub nii kompaktsel alal, mitte mööda linna laiali), kuid kohalikele äridele see ilmselt kasuks ei tule, sest festivalikülastajad enam nii palju mööda linna ringi ei konda. Raamatukoi hoidis uksed festivali ajal kauem lahti, aga sealt õhtupoolikul läbi astudes ei olnud poes ühtegi klienti. Selgus, et hooti folgilisi seal küll käis, aga läbimüük sellest palju ei kasvanud.

Kirjutamata jäi sellest, et minu arvates on käes aeg, et keegi kirjutaks Viljandi folgi ajaloost korraliku ülevaate, midagi sellist nagu Maret Tomsoni “50 aastat vanamuusikat Viljandis”, mis võiks ilmuda raamatu kujul kui mitte juba järgmise, siis vähemalt ülejärgmise aasta festivaliks.

Kirjutamata jäi õpitoast, kus Kadri Voorand tutvustas meetodit häälele emotsionaalsuse lisamiseks, et see ei kõlaks laval võltsilt. Ta soovitas kasutada emotsioonikaarte, mis meenutavad kunagi kogetud tundeid, et panna neid oma häälde, kuigi ütles ka seda, et mõrtsuka kehastamiseks ei pea inimene olema kavandanud kellegi tapmist. Asjale on muidugi võimalik läheneda ka hoopis seda pidi, et lavas nähakse võimalust põgeneda reaalsusest ning elada läbi tundeid, mida päris elus ei kogeta – selline laulu sisse minek võib anda minu arvates samuti häid tulemusi, ei pruugi kõlada võltsilt. Aga ma sel teemal siin praegu rohkem filosofeerima ei hakka. Vooranda on alati huvitav kuulata.

Kajastamata jäi ka alternatiivne vaade praegusele olukorrale folgirindel. Rääkisin ühe folgiveteraniga, kes ütles, et tegelikult on eesti folgil praegu mõõnaperiood: vanade tegijate areng on seiskunud, aga uutelt midagi tõeliselt head ja huvitavat eriti ei tule. Ma ei oska seda hinnata, sest ei ole toimuvaga nii hästi kursis ega ole kuulnud, mida selle ringkonna inimesed päris omavahel olles räägivad. Avalikult kõlavad küll täpselt vastupidised hinnangud. Võib-olla oli asi vaid selles, et aastate kogunedes kipub inimestele ikka tunduma, et kõik on juba kunagi olnud ning kõige ägedam aeg oli siis, kui ise bändi sai tehtud. Sellistel kaalutlustel jätsin selle teema kõrvale, kuigi selline teemapüstitus olnuks ju iseenesest päris intrigeeriv: kas käes on kuldaeg või hoopis stagnatsioon?

IV

Lõpetuseks kirjutan nüüd siis veidi ka sellest, millist kajastust vääriks Viljandi folk minu arvates järgmisel aastal, kui see toimub 30. korda – ikkagi ju väike juubel!

Üks muusikakriitik võiks võtta vaatluse alla autorilaulude laval toimuva. Teine keskenduda noortele bändidele (kelle esinemised tuleks muidugi paigutada festivali programmi nii, et need omavahel ei kattuks). Kolmas võtma ette igasugused juubelikontserdid (tänavu Jaan Palu 140, Lüü-Türr 10, Untsakad 30). Neljas ja viies võiksid anda korraliku ülevaate välisartistide esinemistest. Kuues peaks tegema kokkuvõtte rohelisel laval toimunust. Seitsmes võtma enda peale plaadiesitlused. Kaheksas festivali tarbeks valminud erikavad, selle teemaga seotud kontserdid. Üheksas tuleks saata aftekatele ja kümnes peaks kirjutama kõigest muust.

Lisaks kümnele muusikakriitikule läheb vaja veel tervet hulka ajakirjanikke. Üks tuleb saata muidugi osaluseksperimendi korras Eesti ETNO laagrisse. Vähemalt paari läheb ka vaja selleks, et nad käiksid läbi kõik festivali raames toimuvad õpitoad – õpiksid seal laule, tantse ja pillilugusid. Üks peaks tegema läbi kepikõnni, öömatka jms. liikumiskavad. Mõni tuleks panna neljaks päevaks toitumisalale sööke degusteerima. Ühe kuulata jääksid igasugused jutuvestjad ja vestlusringid. Jne.

Loomulikult on see kõik vaid soovmõtlemine, sest reaalsuses on toimetajatel ilmselt raske leida inimesi, kes viitsiks sellest festivalist kirjutada, kuid ei oleks ise otseselt seotud selle korraldamise või korraldajatega ega hakkaks tegema lihtsalt sisuturundust. Mingi korraliku kajastuse võiks saada ainult siis, kui meediaväljaanded teemad omavahel ära jagaksid, sest ükski neist ei oma piisavat võimekust selleks, et kajastada korralikult kõike, aga mõte sellisest koostööst on ilmselt üsna utoopiline.

Üks asi, mis mulle tänavusel festivalil silma jäi, oli veel see, et publiku hulgas leidus üsna huvitavaid ja omapäraseid tüüpe. Võitlesin ka korduvalt kiusatusega tõmmata endale telefoni uuesti Instagrami äpp, sest ette juhtus vaateid, millest oleks saanud teha sinna suurepäraseid klõpse. Viljandi folk on selline koht, kus saaks võtta vabalt üles midagi sama head nagu Söödi “511 paremat fotot Marsist”, aga kes võiks seda teha – äkki sobiks see järgmisel aastal BFM-i tudengitele mingiks rühmatööks?