Läti plakatikunst Viljandis

Haapsalu Graafilise Disaini Festival (HGDF) jõudis taas Viljandisse. Kui paari aasta eest võis Viljandi Linnagaleriis näha selle egiidi all ülevaatenäitust tänapäeva Soome plakatikunstist, siis nüüd on käes lõunanaabrite kord. Näituse kuraator Marko Kekishev ütles avamisel, et ta üritas valida just viimastest aastatest pärit töid, varasemaid on sel korral vähem.

Välja on pandud sadakond teost, esindatud 33 autorit.

Kekishev rääkis muu hulgas, et ta oli heas mõttes rabatud sellest, kui julgelt ühiskonnakriitiliste plakatitega olid Läti graafilised disainerid väljas oma riigi 100. aastapäevale pühendatud näitusel. Viljandis midagi päris ekstreemset näha ei saa, aga vaimukaid pisteid on ka selles valikus. Näitus jääb avatuks 30. augustini. Soovitan külastada.

Marc Jimenez “Mis on esteetika?”

Prantsuse filosoofi, esteetiku ja germanisti Marc Jimenezi monumentaalne ajalooline ülevaateraamat “Mis on esteetika?” peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele kultuurimarksismist jahuvatele EKRE/SAPTK tegelastele, sest nagu märgib eestikeelse tõlke järelsõnas filosoofiadoktor Margus Vihalem: “Frankfurdi koolkonna, eriti Theodor Adorno, Max Horkheimeri, Walter Benjamini ja Herbert Marcuse mõju on Jimenezi mõtlemises kesksel kohal.” (lk. 346)

Ja tõesti, Jimenez teatab koguni täiesti häbenematult, et “tänapäevalgi ei leidu filosoofia ja esteetika valdkonnas kirjutisi, milles puuduksid sootuks kas otsesed või kaudsed viited Marxile…” (lk. 197)

Ta läheb oma apologeetikas muidugi veelgi kaugemale. “Marx oleks kuulutanud, et tema ei ole marksist,” arvab Jimenez (lk. 204). “Võis ta aga ette aimata, milline tulevik ootab ees tema poliitilist filosoofiat? Raske on uskuda, et talle võinuks viivukski kangastuda see uskumatu saatus, mis sai osaks tema teooriale, mida traagilisel kombel nii sageli revolutsioonilises praktikas ümber kujundati ja kuritarvitati.”

Kuidas on meie kodumaistel “kultuurimarksismi valvekoertel” jäänud märkamata, et sellist mõtteavaldust sisaldav raamat ilmus eesti keelde tõlgituna juba 2016. aastal? Miks ei ole seda skandaalset tõsiasja kajastanud Objektiiv ja Uued Uudised? Kus on üleskutsed lõpetada Tallinna Ülikooli Kirjastuse riiklik rahastamine, kasutada avalikke vahendeid selle asemel hoopis koolides kohustusliku ilukasvatuse sisseviimiseks?

Kõik need on ju küsimused, mis tõsiusksel EKRE/SAPTK toetajal eeltoodud tsitaate lugedes tekkida võivad. Kui vaikimine tähendab heakskiitu, siis… oi-oi-oi! Kas asja taga on süvariik?

Google otsingu kohaselt pole seda raamatut lahanud ei Hardo Pajula ega Peeter Espak, Peeter Helme ega Mihkel Kunnus. Tuleb välja ainult üks arvustus ajalehes Sirp (teadagi!), mille autor Kristiina Reidolv (ahhaa, Vaba Lava boss!) soovitab lugejal säilitada “kriitilise meele” (no milleks veel see?!), sest “tegu pole pelgalt esteetika ajaloo õpikuga, vaid ilmselgelt kumavad filosoofiaajalooliste arutluskäikude tagant Jimenezi enda kunstifilosoofia ja isiklikud hinnangud.” (Sirp, 10. veebruar 2017)

Jimenez tunnistab eessõnas: “Käesoleva raamatu eesmärk pole süüvida esteetika erinevate definitsioonide ja rakenduste üksikasjadesse, mida võib leida täpsemal ja kommenteeritud kujul entsüklopeediatest, üldkäsitlustest, kooliõpikutest ja sõnastikest. Samuti pole meil kavas pakkuda ranget ajaloolist ülevaadet erinevatest filosoofilis-esteetilistest süsteemidest, mis ulatuvad järjepidevalt Platonist Adornoni, ega anda ülevaadet kahekümne nelja sajandi jooksul kunsti käsitlenud doktriinidest.” (lk. 18)

Kui nüüd lõpuks tõsiseks muutuda, siis tegelikult on ta viidanud kõige rohkem sellistele autoritele nagu Kant, Hegel ja Nietzsche, kusjuures viimase puhul peab Jimenez samuti vajalikuks rõhutada, et tema teoseid väärtõlgendati ja kuritarvitati (natsionaalsotsialistide poolt). Marx on viidete arvu poolest samal tasemel Platoni ja Adornoga.

Selline klassikaline Marxi apologeetika, millest siin näide sai toodud ja millele on juba andnud hea lühikese vastuse Tallinna Ülikooli professor Rein Ruutsoo dispuudis Ahto Lobjakaga (Postimees, 29. august 2017), võtab enda alla vaid imepisikese murdosa kogu raamatu mahust. Ma tegelesin siin nüüd sisuliselt teemavälise intrigeerimisega, sest lugedes hakkas vahepeal igav ja siis oli hea kujutleda, kuidas seda raamatut lahkaksid Mart ja Martin Helme oma raadiosaates “Räägime asjast”, Markus Järvi ja Varro Vooglaid “Fookuses” jne.

Kahtlustan, et kõnealuse teose tagasihoidlik kajastus Eesti meedias ongi tingitud sellest, et paljud võimalikud arvustajad kukkusid ära juba raamatu esimeses pooles, kus Jimenez lahkab pikalt Kanti ja Hegeli õpetust. Sellest on kahju, sest hiljem, kui ta jõuab 20. sajandisse, läheb asi huvitavamaks.

“20 sajandi lõpul on kunstifilosoofia pidanud loobuma oma senisest ambitsioonist, nimelt üldise esteetikateooria loomisest, mis hõlmaks kogu meelelisuse, kujutluse ja loomingu maailma,” märgib Jimenez (lk. 334). “Kui esteetika on liiga lähedal “maailmale”, piirdub ta ajavaimu sissehingamisega, annab järele lühiajalistele moodidele ning loobub oma filosoofilisest kutsumusest, mis seisneb “teispoole” vaatamises. Reaalsusest liiga kaugele minnes upub ta aga abstraktsetesse spekulatsioonidesse.”

“Esteetika täidab oma kohust, kui vastab kasvavale nõudmisele tõlgenduste, seletuste ja mõtestamise järele; kui ta tõestab, et kultuuri lõbustusparkides ringlemine on küll meeldiv, aga sellest tähtsam on kultuuri ringlemine igaühes meist,” rõhutab ta lõpetuseks (lk. 335). Just nii!

PS. Lugesin nüüd uuesti ka ühte enda väikest heietust haakuvatel teemadel, mis sai pandud kirja 17 aastat tagasi. Toona oleks see raamat rohkem ära kulunud (prantsuse keeles ilmus see juba 1997. aastal), aga hea, et see vähemalt nüüdki eesti keeles olemas on.

Näitusel pilte lasteraamatuist

Viljandi Muuseumis avati eile pidulikult selle aasta esimene näitus. Anne Linnamägi ja Catherine Zaripi lasteraamatute illustratsioonide näitus “Sajand”, mis koostati eelmisel aastal Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

Kumbki kunstnik ise küll kohal ei olnud, aga muuseumi direktor Jaak Pihlak märkis, et kuna tänavu on laste ja noorte kultuuriaasta, siis on väga asjakohane, et avati just selline näitus.

Muuseumi näitusekorraldaja Liina Roht rääkis, et näituse pani kokku Viive Noor ja Viljandis on pandud välja tegelikult umbes pooled pildid – osad müüdi vahepeal juba maha jne.

Näituse nimi tuli sellest, et sügisel said mõlemad kunstnikud 50, kokku seega sajand. Zarip õppis tegelikult keraamikat, Linnamägi graafikat, aga mõlemad jõudsid lasteraamatute illustreerimise juurde.

Roht ütles samas, et need pildid ei ole mõeldud tingimata üksnes lastele – need on hästi müstilised ja detailirohked, huvitavad ka täiskasvanutele.

Viljandi Linnaraamatukogust oli toodud kaheksa raamatut, mida igaüks näitust külastades kohapeal lugeda saab (keset ruumi asub mugav diivan, kuhu on võimalik ennast selleks istutada).

Pikema sõnavõtuga esines Mare Hunt, kes rääkis nii enda töödest-tegemistest kui ka üldisemalt lasteraamatute illustreerimisest.

Ta märkis, et on huvitav vaadata erinevaid lähenemisi: mõni läheb tekstist võimalikult kaugele, aga mõni on selles väga kinni; mõni väljendab ennast äärmiselt nappide vahenditega, aga mõni läheb pildi peal väga tihedaks. Hunt ütles, et käekirjad võivad ka ühel inimesel aja jooksul muutuda.

Ta rääkis veel, et praegusel ajal on illustraatoritel ebameeldivaid emotsioone vähem, sest trükitakse paremini, aga nõukogude ajal tekitas suuri pingeid see, et võis küll ilusad pildid valmis teha, aga protsess oli pikk ja tulemus ei pruukinud olla lõpuks päris selline nagu sooviti.

Paar uut fotonäitust

Viljandi Linnagaleriis pandi eile üles fotokonkursile Viljandi Aasta Foto 2016 laekunud tööde näitus. Sakala Keskuses avati õhtul Heigo Zimmeri fotonäitus “Ühe viipega maalin maailma hõbedasse”.

Linnagaleriis üles pandud näituse pidulik avamine toimub reedel, kuid rahvahääletus publiku lemmiku selgitamiseks saab selleks ajaks juba läbi. Hääletada saab ainult meili teel.

Viljandi Fotoklubi president Peeter Sink rääkis seal, et nii on paremini tagatud, et igaüks hääletab tõesti ainult ühe korra. Hääletajate vahel loositakse välja ka auhind.

Konkursil võisid osaleda Viljandimaal elavad hobi- ja profifotograafid ning üles pandi kõik esitatud tööd, üle kaheksakümne foto, nende hulgas viis minu tehtud pilti.

Viljandi Aasta Foto 2016 valimine on alanud, publikuhääletus kestab 13. jaanuarini #foto #näitus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui minu telefoniga (tagasihoidlik Samsug Galaxy Grand Prime) tehtud lihtsad pildid, mille puhul ei ole kasutatud üldse filtreid, on sisuliselt kroonika- või reportaažfotod erinevatest kultuuriüritustest, siis teised on tegelenud rohkem kunstfotograafiaga, kasutanud oma fotode tegemiseks valdavalt profitehnikat ja ka kõvasti digitöötlust.

Leidub nii looduspilte, portreid, akte, linnavaateid kui ka kõike muud, mida taolistelt näitustelt oodata võib. Vaatamist on seal palju.

Publiku lemmik kuulutatakse välja ning žürii jagab auhindu reedel kell 17 algaval avamisel, aga näitus ise jääb üles 17. veebruarini.

Sakala Keskuses avatud Heigo Zimmeri fotonäitusel “Ühe viipega maalin maailma hõbedasse” on vaatamiseks väljas paarkümmend maastikupilti, mille ta tegi 19. sajandist pärit aparaadiga, kasutades vanu fototehnikaid.

Zimmer on pärit Viljandist, aga lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna ning töötanud peamiselt portree- ja perepildistajana mujal. Aparaadi sai ta muide osta.ee kaudu Viljandist.

Eelmisel aastal oli sama näitus üleval Võru Linnagaleriis, kus on nüüd avatud kunstiõpetajate suvelaagri tööde näitus “Kiviküla maalides”, mis oli Sakala Keskuses just enne Zimmeri näitust.

Praegu võib seega saada Viljandis näitusi külastades hea pildi nii uuematest kui ka vanematest fototehnikatest. Ja ärge siis unustage seda tehes anda oma häält Viljandi Aasta Foto 2016 valimisel.

TÄIENDUS

Viljandi Aasta Foto 2016 võitjaks osutus žürii valikul fotograaf Larissa Tilk, kes sai nüüd ühtlasi auhinnad parima kollektsiooni ja parima paljastatud natuuri eest. Viimase puhul oli modelliks üks kohalik joogatreener.

Publiku lemmikuks valiti aga Kadri Härm pildiga “Juulikuu soojus”. Hääletusest võttis osa 65 inimest. Tema loodusfotosid tunnustas eraldi äramärkimisega ka žürii, mis jagas välja veel terve rea auhindasid.

Selline fotokonkurss toimus üldse alles kolmandat korda. Osalejaid ja esitatud pilte oli enam-vähem sama palju nagu eelmisel aastal, aga fotoklubi president Peeter Sink ütles avamisel, et pildid lähevad järjest professionaalsemaks ja nõrku töid nüüd võib-olla ei olnudki; üles pandi kõik esitatud tööd, aga ükski neist ei olnud üleliigne – kõik väärisid sinna seina peale panemist.

Kunstiõpetajate näitus

Eile avati Sakala Keskuses suvel kunstiõpetajate maalilaagris valminud tööde näitus “Kiviküla maalides”. Tegemist on rändnäitusega, mis liigub mööda osalejate kodukohti. Viljandisse jääb see 6. jaanuarini.

Avamisele oli kogunenud palju kunstikooli õpilasi.

Kõigepealt rääkis Sakala Keskuse näituste kuraator Laineli Parrest loovusest, mis käib kaasas iga elukutse, sündmuse ja eluvaldkonnaga, mida tuleb arendada ja hoida ning mille peale tasub iga natukese aja tagant mõelda, et kust seda leida. Kunstikooli õpilastel on selle asjaga tema sõnul päris hästi, sest kunstikoolis töötavad ühed krapsakad tegelased, kes on iga hetk valmis seda loovust neile mingi nurga pealt avama. Need on õpetajad.

“Kui vahva võib õpilastel olla siin jalutada ja leida oma õpetajate nimesid tööde alt,” märkis Parrest, “et mis siis saab, kui õpetajad on kuskil mere ääres või põõsa all ja peavad oma loovuse idu endast leidma, ise midagi maalima, millise nurga alt keegi seda lahendab.”

Viljandi Kunstikooli õpetaja Lemmi Paul rääkis samas, et käis sellise maalilaagri idee välja ühel Eesti Kunstikoolide Liidu korraldatud koolitusel, kus oli ülesandeks genereerida ideid selle kohta, kuidas õpetajad ise võiksid muutuda ja paremaks saada. Teised haarasid sellest kohe kinni ja mõte tehtigi teoks.

Kunstiõpetajate maalilaager toimus juulis Läänemaal, Kivikülas, Topu rannas, kus “olime täiesti lahti haagitud oma igapäevaelu rutiinist, kus meil ei tulnud, nagu kodus, keegi kõrvaltoast segama, et mina tahan seda või teist,” ütles Paul, selgitades, et kui on selline vaba ja probleemideta õhkkond, kus saab natukene juurde õppida, oma mõtteid koguda ja imetleda kaunist loodust, siis sünnib kindlasti ka looming.

Paul lisas, et see laager oli hästi palju tehnikate katsetamise koht. Töid, nii akvarelle kui ka akrüülmaale, sai igaühel tehtud keskmiselt umbes kümmekond. Ja siis katsetati seal erinevaid võimalusi, tehnikaid ja värve.

Tema kolleeg Tatjana Anniko märkis, et tegi lausa 17 pilti. “Kolm suurt akrüülmaali panin ühe õhtuga,” tunnistas Anniko, kelle sõnul oli laagris väga äge, hästi lahe, ning sai tehtud tõesti palju katsetusi: “Laks ja töö, laks ja töö…”

Viljandi Huvikooli kunstiringi õpetaja Merike Kiivit rõhutas samuti, et sellised laagrid on õpetajatele väga vajalikud. “Ma tundsin sellest nii puudust. Ma olen aastaid tagasi väga palju käinud, iga suvi on ikka laager või mitu olnud, ja ma tundsin nii suurt puudust,” ütles Kiivit.

Helle Vahersalu näitus

Viljandi Linnagaleriis avati eile tuntud Tartu kunstniku ja kunstipedagoogi Helle Vahersalu ülevaatenäitus “Maalid XX-XXI sajandist”, kus on väljas umbes veerandsada tööd, alates 1970-ndatest ja lõpetades päris viimaste aastatega.

Helle Vahersalu näituse avamine #viljandi #eesti #kunst #hellevahersalu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

77-aastane kunstnik ise kohal ei olnud. Näituse kuraator Aate-Heli Õun rääkis, et Vahersalu oli öelnud, et ei hakka sellise pimedaga tulema. Samas märkis Õun, et näitus kestab kolmekuningapäevani, kui on juba küllalt valged ajad, ning on võimalik, et siis tuleb ka Vahersalu ise Viljandi ja kui kellelgi on huvi näha teda silmast silma, siis äkki avaneb see võimalus.

Avamisele olidki kogunenud põhiliselt Vahersalu enda vanad tuttavad, kes teda nüüd näha tahtsid. Kuna kunstnik ise ei olnud kohal, siis kujunes üritus selliseks, et oma mälestusi temast rääkisid teised.

Üks tema kunagine kursusekaaslane Tartu Kunstikooli päevilt meenutas, et Vahersalu oli kooliajal ülimalt energiline, aga ka enesekriitiline, üks tema enesekriitilisemaid koolikaaslasi, ja väga suur klassikalise muusika austaja, käis kõigil Tartu Ülikooli aulas toimunud klassikalise muusika kontsertidel. Kohe täiendati samas kõrvalt, et tema isa oli pillimees, mängis Tapa sümfooniaorkestris. Ja tütar õppis viiulit.

Tiiu Männiste meenutab kunagist õpetajat #viljandi #eesti #kunst #hellevahersalu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui see vana kooliõde leidis, et Vahersalu maalid ei sobi mingis mõttes kokku tema natuuriga (need on justkui õrnad, ülitundlikud, aga isiksusena olevat Vahersalu jõuline, tugev naine, hästi jutukas, samas seesmiselt väga emotsionaalne), siis kultuuriakadeemia õppejõud Tiiu Männiste, kellele Vahersalu andis neli aastat maali ja kompositsiooni, meenutas, et ta oligi väga tundlik ja võis äkki isegi mõne tühise asja peale nutma hakata.

Männiste sõnul õpetas Vahersalu hästi huvitavalt, aga tema õpetamise stiil oli aeg-ajalt kergelt koleeriline, natuke range. Ta oli ka nagu rohkem kasvataja, võis hurjutada ja kärkida, aga õpilased said temalt väga palju.

Kunstikooli õpilased said käia näituseid vaatamas tasuta ja olla siis alati oodanud, kui Vahersalul midagi väljas oli, sest ta tundus toona (1970-ndatel) väga kaasaegne ja mõjub Männiste hinnangul väga kaasaegsena ka täna. Kergelt sarnane Lola Liivatiga. Kui viimasel ajal kasutab ta rohkem heledamaid toone, siis alguses oli iseloomulikum allnähtav koloriit.

Paar maali Helle Vahersalu varasemast loomeperioodist #viljandi #eesti #kunst #hellevahersalu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Neil piltidel on näha kunstiajaloolane Mari Pill (1980-ndad) ja sisearhitekt Maire Kangur (1979), mõlemad tänaseks surnud.

Vahersalu näitus on Viljandis nüüd vist üldse esimest korda. Aate-Heli Õun rääkis küll avamisel, et ehk õnnestub panna kunagi kokku veel üks valik, aga väga ei maksa selle peale ilmselt lootma jääda. Pealegi oleksid siis näitusel hoopis teised pildid. Praegune on koostatud erakogudes olevatest maalidest ja jääb avatuks 7. jaanuarini.

Luuletaja “Minu laul”

Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.

Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.

Karl Eduard Sööti portree, maalinud Tõnis Grenzstein #kondasekeskus #eesti #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.

Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?

Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.

“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”

Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.

Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.

Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.