USA president Donald Trump arvab, et leidis endale Põhja-Korea diktaatori näol hea partneri. Tema lootus näha sealse tuumaprogrammi lõppu on paraku rajatud soovmõtlemisele.
Trump esines oma ametiaja alguses Põhja-Korea suunas terve rea teravate säutsudega, kuid andis tegelikult juba valimiskampaania ajal mõista, et on avatud ka dialoogile. Sellele vaatamata tuli paljudele täiesti ootamatult, et ta tegi eelmisel aastal suhtumises Põhja-Koreasse justkui U-pöörde. Varem irooniliste pilgete objektiks olnud Kim Chŏng-un muutus tema silmis äkitselt salongikõlbulikuks.
Läinud aasta juunis Singapuris toimunud tippkohtumisel allkirjastasid Trump ja Kim ühisavalduse, millega pühendusid USA ja Põhja-Korea suhete normaliseerimisele, et jõuda ühiste pingutuste kaudu Korea poolsaarel kindla ja püsiva rahuni.
Diplomaatilise ilukõne tuum seisnes selles, et Põhja-Korea kohustus töötama Korea poolsaare täieliku tuumarelvadest vabastamise suunas. President Trump aga kohustus andma Põhja-Koreale julgeolekugarantiisid. Ühtlasi lepiti kokku kõrgetasemeliste kohtumiste jätkumine.
Trump: ma hoidsin ära suure sõja
“Kui mind ei oleks valitud Ameerika Ühendriikide presidendiks, oleksime me just praegu, minu arvates, Põhja-Koreaga suures sõjas, potentsiaalselt miljonite tapetutega,” teatas Trump eelmisel nädalal USA Kongressi ees peetud kõnes “Olukorrast riigis”.
“Palju tööd jääb veel teha, aga minu suhe Kim Chŏng-uniga on hea,” lisas Trump samas. “Ja esimees Kim ning mina kohtume taas 27. ja 28. veebruaril Vietnamis.”
Pea kõigis rahvusvahelises meedias ilmunud kommentaarides, mis sellele avaldusele on järgnenud, märgitakse, et sisuliselt mitte keegi, kes teab midagi Põhja-Koreast, ei usu, et Kim Chŏng-un loobub tuumarelvadest. Ekspertide hinnangul näeb Põhja-Koreas valitsev režiim neis enda peamist julgeolekugarantiid.
USA meediasse lekkinud info kohaselt näitab äsja ÜRO Juleolekunõukogu sanktsioonide komiteele esitatud konfidentsiaalne raport, et ei ole mingeid märke nagu kavatseks Põhja-Korea tuumarelvadest loobuda. Selle asemel tegeletakse seal hoopis järjekindlalt vastavate programmide hajutamisega, et varjata neid paremini USA võimalike sõjaliste löökide eest.
Põhja-Korea juhtidel on silme ees nii Saddam Husseini ja Muammar Gaddafi kui ka Ukraina saatus. Iraaki ja Liibüat ei oleks tõenäoliselt rünnatud, kui need riigid poleks andnud järele survele oma relvastusprogrammid kokku tõmmata, vaid jõudnuks tuumarelvade valmistamiseni. Venemaa käitumine Ukrainaga olnuks kindlasti vaoshoitum, kui Ukraina poleks tuumarelvadest loobunud.
Mis sellest asjast nüüd edasi saab?
Mitmed kommentaatorid on avaldanud arvamust, et president Trump võib teha USA poliitikas järjekordse U-pöörde, kui talle jõuab lõpuks kohale, et Põhja-Korea ei kavatse tuumarelvadest loobuda. Nad kardavad, et sellisel juhul tunneb ta ennast isiklikult solvatuna ning võtab varasemast veelgi teravama ja sõjakama tooni.
Mulle tundub see siiski ebatõenäoline. Trump on läinud Kim Chŏng-uni kiitmisega nii kaugele, et ei elaks sellist U-pööret poliitiliselt enam üle. Sellega näitaks ta ennast juba liiga ebastabiilse riigijuhina.
Pealegi ei ole USA sisuliselt valmis reaalseks sõjaliseks konfrontatsiooniks riigiga, millel on olemas nii tuumarelvad kui ka võimekus toimetada need ballistiliste rakettidega USA läänerannikule. Trumpi soojenemine Põhja-Korea suhtes tulenes eelkõige just sellest tõsiasjast.
Tõenäolisem tundub see, et sõlmitakse mingisugune relvastuskontrolli kokkulepe ja Põhja-Korea pikendab moratooriumit tuumakatsetuste tegemisele. Sellega antakse Trumpile võimalus näidata nagu oleks tema poliitika olnud edukas, kuigi Põhja-Korea loobumiseni tuumarelvadest see ei vii. USA leevendab vastutasuks Põhja-Korea suhtes kehtestatud sanktsioone.
Sisuliselt tähendaks selline lahendus, et Kim Chŏng-un saab oma tahtmise: tuumarelvad, mis tagavad Põhja-Koreas valitseva režiimi puutumatuse, jäävad alles, kuid suhted ülejäänud maailmaga normaliseeruvad.
Seda võib nimetada ka lihtsalt reaalsuse aktsepteerimiseks. Pöördumine tagasi varasema poliitika juurde, mis ju tõestas enda mittetoimivust, ei annaks midagi. Minek veelgi teravama konfrontatsiooni teed võib aga viia tõesti just selleni, mille ärahoidmise eest Trump ennast kiitis.
Koreade taasühinemist lähiajal ei tule
Suhted kahe Korea vahel on nüüd küll paranemas, kuid nende taasühinemist silmapiiril siiski ei paista. Kahe riigi poliitilised ja majanduslikud süsteemid on liiga erinevad selleks, et neid lähiajal kokku saaks lõimida.
10. märtsil toimuvad Põhja-Koreas “valimised”, mis on valimised muidugi ainult nime poolest. Viieks aastaks ametisse astuv 687-liikmeline Kõrgem Rahvakogu (parlament) sarnaneb kunagisele Eesti NSV Ülemnõukogule. See kutsutakse mõneks päevaks kokku vaid kord või paar aastas. Istungite vaheajal on võim delegeeritud presiidiumile, mille kummitemplina Rahvakogu toimib.
Kõrgema Rahvakogu Presiidiumi esimees on alates 1998. aastast olnud Kim Yŏng-nam, kes on tegelikult ka Põhja-Korea de jure riigipea. Enne seda oli ta 15 aastat välisminister. Suurim muudatus, mis saabuvate valimistega kaasneda võib (aga ei pruugi), on see, et äsja 91. sünnipäeva tähistanud Kim Yŏng-nam suundub lõpuks vanaduspuhkusele.
Valimisteks on moodustatud ühemandaadilised valimisringkonnad. Igas ringkonnas seatakse üles üks kandidaat. Formaalselt seatakse kandidaadid üles rahvakoosolekute poolt. Sisuliselt langetatakse otsus parteikomitees.
Põhja-Korea on iseenda pantvang
Paljudele tuleb võib-olla üllatusena, et Põhja-Koreas ei valitse ametlikult üldse üheparteiline režiim. Demokraatlik Rinne Isamaa Taasühendamiseks (Isamaarinne), mille ridadesse kõik kandidaadid kuuluvad, koosneb kolmest parteist ja tervest reast ühingutest.
Mitmeparteilisus on siiski vaid näiline. Isamaarindes domineerib Korea Tööpartei, mille juhtivat rolli kõik peavad tunnistama. Teised parteid osalesid kunagi Isamaarinde loomises, kuid rapiti vahepeal nii jõhkralt läbi, et neist said juba ammu sisuliselt Tööpartei variorganisatsioonid, mida kasutatakse propagandistlikel eesmärkidel. Tegemist ei ole iseseisvate poliitiliste jõududega.
Sellegi poolest on huvitav vaadata, kas kohtade jaotus parlamendis nüüd muutub. Korea Sotsiaaldemokraatlikule Parteile on seal viimastel kordadel eraldatud 50, Tšenudani Usuparteile (Taevase Tee Usu Noorte Sõprade Partei) aga 22 kohta. Mõned kimnoloogid arvavad, et märkimisväärsed muudatused neis arvudes võivad anda märku Tööpartei esimehe Kim Chŏng-uni valmisolekust muuta Põhja-Korea poliitilist süsteemi laiemalt.
Mina isiklikult suhtun sellisesse väljavaatesse siiski skeptiliselt. Tõenäoliselt mängitakse maha tavapärane valimisfarss, kus ametlikud tulemused näitavad, et hääletamas käis pea 100% valijatest ja neist 100% hääletas oma ringkonnas üles seatud kandidaadi poolt.
Lõuna-Korea tõeliselt mitmeparteilise, demokraatliku riigikorraldusega on Põhja-Korea poliitilist süsteemi kokku sobitada võimatu. See muudab aga võimatuks ka Koreade taasühinemise. Vähemalt seni, kuni praegune režiim Põhja-Koreas püsib. Ja mingit režiimimuutust seal nüüd ette näha ei ole.
Artikkel ilmus 13. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.