Valimiste lähenedes võib iga kord kuulda manitsusi, et kõik peaksid kindlasti valima minema, sest valimistel loeb iga hääl ja kaalul on rohkem kui kunagi varem. Mida aga peaks tegema valija, kelles ükski erakond ei tekita enam erilist entusiasmi?
2011. aastal valisin Reformierakonda, sest nad andsid oma valimisplatvormis lubaduse viia riigieelarve aastaks 2013 struktuursesse ülejääki ja hoida seda seejärel kõigil kasvuaastatel. Euroopa võlakriisi haripunktis pidasin oma häält andes oluliseks rõhutada, et Eesti peaks järgima konservatiivset eelarvepoliitikat.
Kas see lubadus täideti? Palju sõltub sellest, kuidas struktuurset eelarvepositsiooni arvutada, aga pigem mitte. Euroopa Komisjoni hinnangul oli meil väikese struktuurse ülejäägiga ainult 2016. aasta riigieelarve.
Tehtud valikus jõudsin pettuda siiski juba 2012. aastal, kui käisin koguni kahel meeleavaldusel, mille kutsus esile reformierakondlaste ebaadekvaatne käitumine. Kõigepealt ACTA küsimuses, seejärel seoses erakonda tabanud rahastamisskandaaliga (Silvergate). Minu hääl oli aidanud neil valimised võita ja sellest tulenevalt tundsin kodanikuna kohustust protesteerida, kui nad minu arvates eksisid.
2015. aastal valisin sotse, sest nad lubasid luua õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. Pärast valimisi selgus paraku, et kooseluseaduse ümber toimunu oli sotsid nii ära hirmutanud, et nad olid hakanud nägema rahvahääletustes pigem ohtu.
Kuna sisuliselt sama oli lubanud IRL (uue nimega Isamaa), läks koalitsioonilepingusse küll kirja punkt “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist, kuid enne Reformierakonna asendamist Keskerakonnaga selle täitmiseni ei jõutud. Uus kolmikliit lubas seda “analüüsida” ning seda tõesti tehti. Justiitsminister Urmas Reinsalu juhtimisel teostatud asendustegevuse tulemus on ümmargune null.
Mina isiklikult olin 2016. aastal peaministripartei väljavahetamise poolt. Sellel oli mitmeid põhjuseid. Reformierakond oli võimulolemisega liiga ära harjunud, muutunud sisuliselt stagnatsiooniparteiks. Keskerakond oleks vanas vaimus jätkates, nagu tunnistas Kadri Simson ühes intervjuus Pärnu Postimehele, “hääbunud mingisuguseks kibestunud opositsioonijõuks” (pidades silmas nende suuresti venekeelset valijaskonda nägin selles Eesti jaoks potentsiaalset julgeolekuohtu). Pealegi tundus, et Jüri Ratas oleks lihtsalt parem peaminister kui Taavi Rõivas.
Üks oluline põhjus oli aga see, et Keskerakondki oli lubanud valijatele õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks. Seda ei ole tehtud, kuigi kõik praeguse koalitsiooni osapooled seda lubasid.
2007. aastal andsin hääle Rahvaliidule, sest leidsin, et selline maapiirkondi esindav jõud peaks siiski parlamenti kuuluma. Noh, nendega läks nagu läks. Rahvaliidu varemetele rajati hiljem EKRE. Kas peaksin valima nüüd neid?
Siinkohal meenub üks poliitikute jutusaade, kus Isamaa juht Helir-Valdor Seeder märkis, et Eestis on vaja hakata kaitsma ka viljakat põllumaad, et seda maju täis ei ehitataks. EKRE esimees Mart Helme kuulutas selle peale, et see pole mingi probleem, sest põllud saab vajadusel lihtsalt teise kohta transportida – mujal maailmas nii tehakse.
Vastab tõele. Selles mõttes, et maailmas leidub tõesti kohti, kus nii tehakse. Kuid selle pakkumine lahendusena Eesti oludes on elukauge utopism, märk reaalsustaju puudumisest – paraku väga iseloomulik nimetatud erakonnale üldisemalt.
Isamaaga on jälle see häda, et neid ma juba valisin 2003. aastal, kui nad olid Res Publica tõusu tõttu sarnases kriitilises seisus nagu täna EKRE pärast. Kaua võib! Pealegi peaksin eelpool toodud põhjusel kogu praegusele koalitsioonile punast kaarti näitama.
Rohelised olid nüüd ainsad, kes kutsusid mind oma nimekirjas kandideerima. Võib-olla peaksin valima hoopis neid, kuigi lootust parlamenti pääseda neil ilmselt ei ole. Ja seda suuresti just selle tõttu, et neil ei ole piisavalt tuntud kandidaate.
Meie ringkonnas kandideerivad rohelised olid minu jaoks kõik tundmatud nimed. Sakalas ilmunud intervjuu põhjal jäi nende siinsest esinumbrist küll asjalik mulje, aga erinevalt kohalike vabaerakondlaste juhist ei ole ta varasemalt ajalehes poliitiliste sõnavõttudega esinenud. Kahju. Enne kui kedagi valida, tahaks tema vaadetest ikkagi rohkem teada.
Elurikkuse Erakonna kandidaatide nimekiri on lühem, kuid selles mõttes tugevam. Pärast valimisi võiksid nad ühineda rohelistega. Siis oleks 2023. aastal vähemalt veidigi lootust, et selle (laias plaanis ju sama) maailmavaate esindajad parlamenti pääsevad. Praegune olukord meenutab kahjuks omavahel tülitsevate vasakparteilaste katset osaleda valimistel kahe konkureeriva nimekirjaga.
Eesti 200 ja Vabaerakond jäid vaatluse alt välja, sest ajaleht ei ole kummist. Nende puhul leiaksin samuti sada põhjust, miks neid mitte valida.
Artikkel ilmus 8. veebruaril 2019 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.