Kinokolmapäeval Sakala Keskuses sai vaadatud Piero Messina “Ootus” (“L’attesa”), millest jäänud muljed said nüüd mõned päevad settida, et jõuaksin kirjutada Messina kohta enne väikese sissekande eestikeelsesse Vikipeediasse.
Kui ma sellest filmist esimest korda kuulsin, siis meenus kohe Dino Buzzati “Tatarlaste kõrb” – Itaalia film nimega “Ootus” tuletas automaatselt meelde raamatu, mille ühesõnaline sisukokkuvõte võiks olla just selline: ootus.
Kui Buzzati romaanis raiskab peategelane terve oma elu oodates lahingut, milles tal ei ole määratud lõpuks osaleda, siis Messina filmis oodatakse kadunud poja tagasitulekut, ülestõusmist, mis jääb saabumata.
Intriig hakkab hargnema sellest, et ootamatult saabub poisi tüdruksõber (Lou de Laâge), kellele leinav ema (Juliette Binoche), kes ei ole veel isegi oma poja surmaga leppinud, ei suuda öelda, et poiss on surnud.
Minu meelest on selle filmi kõige nõrgem koht just see, mida võib näha algsel plakatil (Prantsusmaal pandi sinna hoopis teised pildid), kus surnud poeg ema kujutlusvõimest justkui elavana, tagasi koju tulnuna vaatajate silme ette kuvatakse.
Nähtamatut nii otse näidates läks Messina kergema vastupanu teed. Ja see valmistas väikese pettumuse, sest üldiselt on tema esimene täispikk mängufilm päris tugev, kuigi sisaldab veidi liiga palju igasuguseid viiteid, kristlikku sümbolismi.
Samas, kes olen mina, et teha teistele taolisi etteheiteid, kui alustasin ise juba ühte oma esimestest luuletustest sõnadega:
tatarlaste kõrbes
kulgeb needuste allee
see on meie ainus lootus
meie ainus tee…
– esimeses reas viide Buzzati romaanile, teises aga Roger Zelazny ulmekale “Needuste allee”. Messina filmis on igasuguseid sümboleid ja viiteid pea sama tihedalt, iseasi kui paljud vaatajad (eriti Eestis, kus katoliiklus oma tavade ja kommetega on siiski suhteliselt võõras) neid märkavad – osadele võib see kõik tunduda ju lihtsalt mingi jamana.
Film põhineb ametliku tutvustuse kohaselt ühel Luigi Pirandello näidendil, aga tema teosed olid stsenaariumi kirjutamisel (sellega tegeles neli inimest ja kogu protsess kestis neli aastat) tegelikult rohkem inspiratsiooniks kui aluseks.
Palju selliseid vaateid ja kaadreid, millest saaks sobivaid pilte ajakirja National Geographic.
Ühtegi eestikeelset arvustust ma selle filmi kohta ei leidnud, vaid väike sisukokkuvõte PÖFFi ajast, aga inglise keeles pakuvad lugemist näiteks Hollywood Reporter, Variety ja The Film Stage (viimane avaldas huvitava intervjuu Messina endaga).
PS. Ugala Teatrikino toob täna viljandlasteni László Nemesi debüüdi “Sauli poeg”, mis sai hiljuti Oscari võõrkeelsete filmide kategoorias. Tõenäoliselt kordumatu võimalus näha seda siin suurelt ekraanilt.