Maggie O’Farrell “Esme Lennoxi kadumine”

Kööki jõudnud, täidab Iris veekannu, tõstab või külmkapist välja, pistab saiad röstrisse. Tundub kummastav teha kõike nii nagu ikka, justkui midagi poleks juhtunud. Tal on lihtsalt kogemata kombel üks hull vanadaam nädalavahetuseks külla tulnud. Iris peab isegi ümber pöörama, et veenduda Esme kohalolus. Ja seal ta ongi. Esme, unustatud vanatädi, istub tema laua ääres ja silitab koeral pead.

Mida teeksite teie, kui saaksite järsku teada, et teil on lähedane sugulane, kellest keegi ei ole mitte kunagi midagi rääkinud? Ja ta on olnud viimased 60 aastat hullumajas, mis nüüd eelarvekärbete tõttu sulgemisele läheb? Mida te teeksite?

Mida te teeksite siis, kui teid oleks 16-aastaselt ilma mingi arusaadava põhjuseta sellise asutuse seinte vahele suletud? Ja te sealt alles 60 aastat hiljem välja pääseksite? Mida te teeksite?

Šotimaal elav Iiri kirjanik Maggie O’Farrell laseb otsida vastuseid neile küsimustele oma romaani “Esme Lennoxi kadumine” lugejatel ja kahel peategelasel. Kolmas, kelle katkendlikud mälestused toovad sisse veel ühe salapäraseid sündmusi valgustava vaatepunkti, vaevleb Alzheimeri tõve küüsis.

Kõige vapustavam on selle loo juures tõsiasi, et sarnaseid asju on Suurbritannias tõepoolest aset leidnud. Kui seal taolisi kinniseid asutusi sulgema hakati, siis vabanes sealt täiesti terveid vanadaame, kes olid kõigi poolt unustatuna veetnud pea kogu oma elu sisuliselt vangistuses.

Autor ise rääkis ühes raadiosaates, et kirjutamiseks sai ta inspiratsiooni, kui luges 1920-ndatest ja 30-ndatest pärinevaid märkmeid patsientide sissevõtmise kohta. “See oli üsna südantlõhestav, jahmatamapanev lugemine,” märkis O’Farrel. “Kõik, mis selles raamatus mainitakse, kõik juhtumite kirjeldused on tegelikult tõsi. Seal oli naisi, kes koristati ära pikkadel jalutuskäikudel käimise, juuste kasvatamise või selle pärast, et nad ei tahtnud abielluda.”

Talutarest pärit eestlastel, kes on kasvanud (soost sõltumata) põlvkondade kaupa tööd rügades, on seda Briti kodanluse komberuumi (näiteks isa, kes on vastu tütre soovile minna ülikooli, sest ei taha, et tema tütred endale ise ülalpidamist hakkaksid teenima) kohati võib-olla päris raske kujutleda. Veel raskem on seda mõista. Seetõttu võib see lugu mõjuda lugedes isegi veidi ebausutavalt. Kuid ometigi on see tõepärane, küllaltki realistlik.

O’Farrell on avaldanud tänaseks seitse romaani ja ühe mälestusteraamatu, kõnealune oli järjekorras neljas ning on nüüd esimene, mis tõlgitud ka eesti keelde. Hea, ladusalt loetav tekst. Paljusid asju võib küll aimata ette juba enne, kui jutt nendeni jõuab, aga see näib olevat taotluslik, et lasta lugejatel põnevusega oodata, kas kõik tehtud oletused peavad ikka paika.

Lõpp on loogiline, kuid mitte päris selline, mida mina ootasin.

Kiri inimestele, kes loevad raamatuid

Postitus ilmus algselt kultuur.info blogis.

Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad, kirjutab Andres Laiapea.

Tere, lugupeetud lugejad!

Kirjutan teile, et tutvustada lühidalt hiljuti sarjas “Loomingu Raamatukogu” ilmunud kogumikku “Kuusteist Eesti kirja”. Selle kaante vahelt leiab kuueteist Eesti meesprosaisti kirjad, mis sarnanevad küll sageli rohkem esseedele või novellidele kui tavapärastele kirjadele, kas tõelisele või üksnes kujuteldavale adressaadile. Samas on need muidugi mõeldud lugejate laiemale ringile, kirjutatud just selles kogumikus avaldamiseks.

Andrei Hvostov kirjutab enda pojatütrele, kes hiljuti sündis, aastasse 2050. Jan Kaus oma naisele olevikus. Meelis Friedenthal ühele Norra luuletajale. Urmas Vadi aga Eesti rahvale (kehastudes justkui eestlaste unistuste pagulaseks). Enn Nõu oma ammu surnud vanaonule. Olev Remsu lausa Jeesusele. P. I. Filimonov iseendale (lugemiseks pärast isiksuse ümbertegemise operatsiooni).

Peeter Sauter kirjutab “Loomingu Raamatukogule” ja mõnele tütarlapsele. Lauri Sommer enda kunagisele tüdruksõbrale. Kalle Käsper oma siit ilmast lahkunud abikaasale Elüüsiumi väljadele. Rein Veidemann Eestile. Toomas Vint kunstisõbrale (kaasaegsest kunstist). Paavo Matsin (kehastudes oma jopekäisest leitud nagiks) Ülemaailmsele Kohvikunagide Arbitraaž-Kohtule. Ülo Mattheus oma surnud emale. Tiit Aleksejev tütrele. Indrek Koff oma surnud sõpradele.

Kuna kõnealused tekstid on algusest peale mõeldud (sündinud) avaldamiseks, laiema lugejaskonna ette jõudmiseks, siis põimub isiklik neis tugevalt ühiskondlikuga. Nii annavad need kokku omamoodi suvalise läbilõike Eesti ühiskonna hetkeseisust, aga ka ajaloost, inimeste jaoks olulistest teemadest ja nähtustest (näiteks on mitmetes juttu sotsiaalmeediast, Facebookist), tulevikuga seotud mõtetest.

Kogumik on mõtteliseks järjeks varem ilmunud naisautorite kogumikele “Kaksteist Eesti kirja” (1995) ja “Kolmteist Eesti kirja” (2016). On küll tore kujutleda, et mehed (lumehelbekesed) hakkasid protesteerima sooliselt ebavõrdse kohtlemise vastu ja saidki tänu sellele oma kogumiku, aga kuidas asi oli tegelikult, seda ma ei tea. Nii või teisiti võiks järgmine sarnane kogumik olla sooneutraalne, koostatud tõmbluku meetodil.

Tegelikult võiks “Loomingu Raamatukogu” alustada edaspidi igat aastakäiku mõne sarnase kogumikuga (“100 Eesti luuletust”, “10 Eesti novelli” jne.), mis toob ühtede kaante vahele kokku meie erinevad kaasaegsed autorid. See võimaldaks kohalikel kirjandushuvilistel saada kiiresti kerge ülevaate sellest, kes kuidas kirjutab – olla justkui kataloogiks, milles sisalduvate tekstinäidete põhjal langetada järgnevaid otsuseid raamatute ostmiseks.

Nüüd kaldusin ma juba teemast kõrvale, hakkasin lausa heietama, lihtne raamatutvustus muutus järsku sisuliselt palvekirjaks “Loomingu Raamatukogu” toimetajatele ja kolleegiumile. Kui teha veidi kriitikat, siis seisnebki see selles, et paljude kõnealuses kogumikus leiduvate tekstide puhul on liiga arusaadav, et need on suunatud eelkõige mitte nimetatud adressaadile, vaid kolmandale osapoolele ehk tavalisele lugejale – sageli ei teki seda tunnet, et meil lastaks heita pilk kellegi erakirjavahetusse.

Aga muidu hea. Tekstid on piisavalt lühikesed, enamasti 6-7 lehekülge, et mitte muutuda tüütuks. Ja kuna autorid on erinevad, siis valitseb ka stiililine mitmekesisus. Kõige parem ongi see, et nii saab kiiresti kätte pildi sellest, kuidas keegi kirjutab. Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad.

Mis saab meie valimisringkonnast?

Artikkel ilmus algselt ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Viimase kahekümne viie aasta jooksul Eestis rahvastiku paiknemises toimunud muutused on nii suured, et Riigikogu valimisteks moodustatud valimisringkondade piiride ümberjoonistamisega ei kannata enam kaua oodata. Seda enam, et need muutused jätkuvad.

Ma ei hakka kordama taas üle seda, millest olen Sakalas juba kirjutanud (“Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme”, 31. märts 2015). Tänaseks on ka valitsus ja riigikogulased jõudnud arusaamisele, et midagi tuleb ette võtta. Asja on analüüsinud justiitsministeerium, Vabariigi Valimiskomisjon esitas omad ettepanekud ja praegu jätkub teema arutelu Riigikogu põhiseaduskomisjonis.

Pean ise jätkuvalt parimaks üleminekut ühele üleriigilisele valimisringkonnale, kus kohad jaotuvad erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kuid olen vahepeal veendunud, et selle teostumine ei ole poliitiliselt realistlik.

Põhjus on mitte üksnes selles, et muudatused valimisseaduses peavad kiitma heaks praeguse korra alusel valitud riigikogulased, kes on ise seotud palju väiksemate ringkondadega. On täiesti loomulik, et nad kardavad nii radikaalseid reforme, mille tulemusel nad ise oma koha parlamendis kaotada võivad.

Põhjus on eelkõige selles, et ka paljude valijate silmis on riigikogulase väärtuse mõõdupuuks see, kui palju katuseraha ta oma valimisringkonda pudistada suudab. Kuni suurem osa valijaskonnast ei vaata riiki kui tervikut, vaid lähtub Riigikogu valides peamiselt konkreetse valimisringkonna huvidest, seni jääb üleminek ühele üleriigilisele valimisringkonnale soovmõtlemiseks, sest selle järele puudub poliitiline tellimus altpoolt ehk tavakodanike tasandilt.

Seetõttu ei ole mõtet sel teemal praegu pikemalt heietada, sest idee on sisuliselt laualt maas.

Vabariigi Valimiskomisjon tõi eelmisel aastal välja neli võimalikku lahendust ning leidis, et kõige parem oleks jagada riik seitsmeks valimisringkonnaks. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Minu arvates oleks see võimalikest variantidest üks halvimaid.

Ühest küljest muutuksid ringkonnad siis nii suureks, et valijad kaotaksid vahetu isikliku kontakti oma saadikuga, otsene side valijate ja nende esindajate vahel nõrgeneks. Teisest küljest jääks riik ikkagi killustatuks ega kaasneks neid positiivseid mõjusid, mille tooks kaasa üleminek ühele üleriigilisele ringkonnale.

Viljandimaa läheks sellisel juhul kokku Valga-, Põlva- ja Võrumaaga. Mulle isiklikult selline suur Lõuna-Eesti valimisringkond isegi meeldiks, aga objektiivselt võttes ei oleks see kõige mõistlikum.

Ja see ei oleks ka Viljandimaa valijate huvides. Valga-, Põlva- ja Võrumaa moodustavad juba praegu ühe valimisringkonna, kus valimisõiguslike kodanike arv on pea poole suurem kui Viljandimaal. Nad hakkaksid meie üle domineerima veel tugevamalt kui meie praegu Järvamaa valijate üle.

Teise variandi kohaselt läheks Viljandimaa kokku Pärnumaaga, aga siis oleks sama häda. Pealegi, nagu tõi oma juhtkirjas välja Pärnu Postimees, asustuslikult ja geopoliitiliselt on Viljandimaa enam kaldu Tartu kui Pärnu poole.

Tartuga meid keegi ühendada ei taha, aga välja on pakutud veel Viljandi- ja Valgamaa valimisringkond. Jällegi, minul isiklikult ei oleks selle vastu midagi. Viljandi domineeriv positsioon oma valimisringkonnas siis isegi veidi kasvaks. 1992. aastal olime ühes valimisringkonnas Jõgevamaaga, pärast seda oleme olnud pikalt koos Järvamaaga. Mille poolest Valgamaa neist halvem on?

Võib arvata, et Viljandimaa ise läheks selles küsimuses siiski enam-vähem pooleks. Põhjas eelistataks ilmselt praegust jaotust, sest Valgamaa jääb liiga kaugeks, kuid lõunas pigem uut, mis kogu ajaloolise Mulgimaa ühte valimisringkonda kokku tooks.

Võimalusi on palju. Käin nüüd välja veel ühe. Kuna ühe juba esitatud variandi kohaselt valimisringkondade arv hoopis suureneks ning Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants on öelnud, et kaalutakse ka muid lahendusi, kusjuures kõne alla võib tulla isegi eemaldumine praegustest maakonnapiiridest, võikski minu arvates selles suunas edasi mõelda.

Viljandimaa jaoks oleks kahtlemata kõige kasulikum see, kui me moodustaksime ühe valimisringkonna Tõrva ja Põltsamaaga. See tähendaks ju sisuliselt Viljandimaa taastamist juba kunagi eksisteerinud piirides. Praeguse seisuga elaks sellises valimisringkonnas ligi 6% valijatest.

Politoloog Rein Toomla ütles Postimehele, et teoreetiliselt on ideaalses ringkonnas viis mandaati, sealt edasi läheb valijatel nimekirjades orienteerumine juba liiga keeruliseks. Seega oleks selline Suur-Viljandimaa või Sakala valimisringkond lausa ideaalne.

Ainuke häda on see, et muutused rahvastiku paiknemises jätkuvad tõenäoliselt ka edaspidi. Sellest tulenevalt jätkub ka valimisringkondade piiride muutmine. Kui minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale, siis on asi lahendatud ning ei ole vaja hiljem enam midagi muuta, aga nii nähtavasti ei lähe. Seetõttu kestavad vaidlused neis küsimustes arvatavasti veel vähemalt järgmised 25 aastat. Nii et varuge kannatust!