Saksamaa saatus on sotside kätes

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

MARTIN SCHULZ. Saksa sotsid lootsid, et Euroopa Parlamendi endine president suudab kukutada Angela Merkeli, kuid tema juhtimisel said nad valimistel hoopis rängalt lüüa. Schulz oli suures koalitsioonis jätkamise vastu, aga tegi president Steinmeieri ja teiste vanade sotside survel poliitilise kannapöörde. Selle peale langes ta noorsotside terava kriitika alla ja otsustas nüüd erakonna juhtimisest üldse taanduda.

Saksamaa kristlikud demokraadid nõustusid tegema tugeva valitsuskoalitsiooni moodustamiseks sotsiaaldemokraatidele suuri järeleandmisi. Nüüd peavad sotsid otsustama, kas neid peetakse piisavaks.

Sotsiaaldemokraadid said läinud aastal Saksamaa parlamendivalimistel halvima tulemuse pärast 1933. aastat, kui riigis tulid võimule natsionaalsotsialistid. Nende juht Martin Schulz välistas esialgu suure koalitsiooni jätkamise, sest ebaedu üheks peamiseks põhjuseks peeti seda, et eelmise nelja aasta jooksul jäädi valitsuses liigselt kristlike demokraatide varju.

Kristlikud demokraadid alustasid kõigepealt eelläbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks roheliste ja liberaalidega. Kokkuleppele jõuti väga lähedale, kuid liberaalid hüppasid viimasel hetkel alt ära, sest kartsid, et poliitilised kompromissid, mis on koalitsiooni minnes vältimatud, viivad neilt taas valijate toetuse. Nõnda juhtus 2013. aastal, kui nad esmakordselt sõjajärgse Saksamaa ajaloos parlamendist välja langesid.

Schulz tegi poliitilise kannapöörde

Pärast seda pöördus Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier sotside poole palvega oma seisukoht üle vaadata, et riik saaks siiski stabiilse valitsuse. Steinmeier ise juhtis sotside fraktsiooni parlamendis aastatel 2009-2013, kui erakond kuulus opositsiooni.

Schulz oli varem öelnud, et koalitsioonis jätkamine oleks sotsiaaldemokraatide jaoks katastroof, kuid tegi Steinmeieri ja mitmete teiste mõjukate isikute survel poliitilise kannapöörde. Detsembris toimus sotside kongress, kus kiideti heaks eelläbirääkimiste alustamine. Schulzi jätkamist sotside juhina toetas kongressil 82% delegaatidest.

Samas alustas erakonna noortekogu kampaaniat suure koalitsiooni jätkamise vastu. Noorsotside analüüsi kohaselt oleks nüüd kasulikum opositsioonis istuda, sest seal saavad sotsid oma toetajaskonda kasvatada, et tõusta järgmiste valimistega ise Saksamaa populaarseimaks parteiks. Nad kardavad, et valitsuses jäädaks taas liigselt kristlike demokraatide varju.

Jaanuaris toimus sotside erakorraline kongress, kus kiideti heaks ametlike koalitsiooniläbirääkimiste alustamine. Seal toimunud hääletus tõi aga välja juba sügavama lõhe erakonna sees: poolt hääletas 362, vastu 279 delegaati, üks jäi erapooletuks.

Kristlikud demokraadid andsid järele

Kristlikud demokraadid tegid koalitsiooniläbirääkimistel Angela Merkeli juhtimisel suuri järeleandmisi, et kindlustada stabiilse valitsuse sünd. Sotsid peaksid saama valitsuses senise viie koha asemel kuus. Neile on lubatud isegi rahandusministri portfell.

177-leheküljeline koalitsioonileping sisaldab nii palju sotside lubadusi, et Merkel ja teised läbirääkijad langesid lausa kriitika alla omaenda erakonnakaaslaste ja toetajate poolt. Tegemist on aga siiski suhteliselt hea kompromissiga. Poliitika keskpunkti lubatakse seada perekonnad, lapsed ja haridus, näiteks tõsta lastetoetusi kahekümne viie euro võrra ja suunata viis miljardit eurot koolide kaasajastamisse.

Pikemalt on koalitsioonilepingust põhjust teha juttu siis, kui kõik osapooled on selle heaks kiitnud. Esimesena tegi seda Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit. Ülejäänud Saksamaa paremtsentriste ühendav Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit teeb seda 26. veebruaril toimuval kongressil. Kostunud nurinale vaatamata ei ole vaja karta, et see seal tagasi lükatakse.

Küll aga on ettearvamatu see, millise valiku langetavad lõpuks sotsid, kes otsustasid lasta hääletada selles küsimuses kõigil erakonna liikmetel.

Kaalul on ka sotside endi saatus

Sotsiaaldemokraatlik Partei on Saksamaal suurima liikmete arvuga erakond. Läinud nädala alguses kuulus sinna ligi 464 tuhat inimest, kes saavad nüüd kõik posti teel hääletada, et uus koalitsioonileping kas heaks kiita või tagasi lükata. Tulemused peaksid selguma 4. märtsiks.

Noorsotside kampaania suure koalitsiooni jätkamise vastu on olnud väga terav. Nende juht Kevin Kühnert kutsus jaanuaris koguni üles liituma erakonnaga kõiki, kes on sellise koalitsiooni vastu. Selle peale sai erakond lühikese ajaga juurde tuhandeid uusi liikmeid. Kuidas sotside hääled lõpuks jagunevad, seda ei oska täna keegi ennustada.

Seda, kui noatera peal sotside valik võib praegu kõikuda, näitas Schulzi otsus loobuda valitsusse välisministriks minekust ja anda erakonna juhtimine üle sotside parlamendifraktsiooni esinaisele. Kuna teda oli hakatud süüdistama kriitikute poolt selles, et ta seadis enda huvid kõrgemale erakonna omadest, siis taandus ta ettevõtmisest, millesse ta ise tegelikult ilmselt eriti ei usugi.

Kogu liikmeskonda hõlmav hääletus oli algselt mõeldud selleks, et anda erakonna juhtkonnale tugevam mandaat koalitsiooni minekuks, aga nüüd võib see viia hoopis erakonna veelgi teravama lõhenemiseni. Kui tulemus peaks tulema väga tasavägine, siis sotside sisemine kriis nii või teisiti üksnes süveneb.

Maggie O’Farrell “Esme Lennoxi kadumine”

Kööki jõudnud, täidab Iris veekannu, tõstab või külmkapist välja, pistab saiad röstrisse. Tundub kummastav teha kõike nii nagu ikka, justkui midagi poleks juhtunud. Tal on lihtsalt kogemata kombel üks hull vanadaam nädalavahetuseks külla tulnud. Iris peab isegi ümber pöörama, et veenduda Esme kohalolus. Ja seal ta ongi. Esme, unustatud vanatädi, istub tema laua ääres ja silitab koeral pead.

Mida teeksite teie, kui saaksite järsku teada, et teil on lähedane sugulane, kellest keegi ei ole mitte kunagi midagi rääkinud? Ja ta on olnud viimased 60 aastat hullumajas, mis nüüd eelarvekärbete tõttu sulgemisele läheb? Mida te teeksite?

Mida te teeksite siis, kui teid oleks 16-aastaselt ilma mingi arusaadava põhjuseta sellise asutuse seinte vahele suletud? Ja te sealt alles 60 aastat hiljem välja pääseksite? Mida te teeksite?

Šotimaal elav Iiri kirjanik Maggie O’Farrell laseb otsida vastuseid neile küsimustele oma romaani “Esme Lennoxi kadumine” lugejatel ja kahel peategelasel. Kolmas, kelle katkendlikud mälestused toovad sisse veel ühe salapäraseid sündmusi valgustava vaatepunkti, vaevleb Alzheimeri tõve küüsis.

Kõige vapustavam on selle loo juures tõsiasi, et sarnaseid asju on Suurbritannias tõepoolest aset leidnud. Kui seal taolisi kinniseid asutusi sulgema hakati, siis vabanes sealt täiesti terveid vanadaame, kes olid kõigi poolt unustatuna veetnud pea kogu oma elu sisuliselt vangistuses.

Autor ise rääkis ühes raadiosaates, et kirjutamiseks sai ta inspiratsiooni, kui luges 1920-ndatest ja 30-ndatest pärinevaid märkmeid patsientide sissevõtmise kohta. “See oli üsna südantlõhestav, jahmatamapanev lugemine,” märkis O’Farrel. “Kõik, mis selles raamatus mainitakse, kõik juhtumite kirjeldused on tegelikult tõsi. Seal oli naisi, kes koristati ära pikkadel jalutuskäikudel käimise, juuste kasvatamise või selle pärast, et nad ei tahtnud abielluda.”

Talutarest pärit eestlastel, kes on kasvanud (soost sõltumata) põlvkondade kaupa tööd rügades, on seda Briti kodanluse komberuumi (näiteks isa, kes on vastu tütre soovile minna ülikooli, sest ei taha, et tema tütred endale ise ülalpidamist hakkaksid teenima) kohati võib-olla päris raske kujutleda. Veel raskem on seda mõista. Seetõttu võib see lugu mõjuda lugedes isegi veidi ebausutavalt. Kuid ometigi on see tõepärane, küllaltki realistlik.

O’Farrell on avaldanud tänaseks seitse romaani ja ühe mälestusteraamatu, kõnealune oli järjekorras neljas ning on nüüd esimene, mis tõlgitud ka eesti keelde. Hea, ladusalt loetav tekst. Paljusid asju võib küll aimata ette juba enne, kui jutt nendeni jõuab, aga see näib olevat taotluslik, et lasta lugejatel põnevusega oodata, kas kõik tehtud oletused peavad ikka paika.

Lõpp on loogiline, kuid mitte päris selline, mida mina ootasin.

Kiri inimestele, kes loevad raamatuid

Postitus ilmus algselt kultuur.info blogis.

Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad, kirjutab Andres Laiapea.

Tere, lugupeetud lugejad!

Kirjutan teile, et tutvustada lühidalt hiljuti sarjas “Loomingu Raamatukogu” ilmunud kogumikku “Kuusteist Eesti kirja”. Selle kaante vahelt leiab kuueteist Eesti meesprosaisti kirjad, mis sarnanevad küll sageli rohkem esseedele või novellidele kui tavapärastele kirjadele, kas tõelisele või üksnes kujuteldavale adressaadile. Samas on need muidugi mõeldud lugejate laiemale ringile, kirjutatud just selles kogumikus avaldamiseks.

Andrei Hvostov kirjutab enda pojatütrele, kes hiljuti sündis, aastasse 2050. Jan Kaus oma naisele olevikus. Meelis Friedenthal ühele Norra luuletajale. Urmas Vadi aga Eesti rahvale (kehastudes justkui eestlaste unistuste pagulaseks). Enn Nõu oma ammu surnud vanaonule. Olev Remsu lausa Jeesusele. P. I. Filimonov iseendale (lugemiseks pärast isiksuse ümbertegemise operatsiooni).

Peeter Sauter kirjutab “Loomingu Raamatukogule” ja mõnele tütarlapsele. Lauri Sommer enda kunagisele tüdruksõbrale. Kalle Käsper oma siit ilmast lahkunud abikaasale Elüüsiumi väljadele. Rein Veidemann Eestile. Toomas Vint kunstisõbrale (kaasaegsest kunstist). Paavo Matsin (kehastudes oma jopekäisest leitud nagiks) Ülemaailmsele Kohvikunagide Arbitraaž-Kohtule. Ülo Mattheus oma surnud emale. Tiit Aleksejev tütrele. Indrek Koff oma surnud sõpradele.

Kuna kõnealused tekstid on algusest peale mõeldud (sündinud) avaldamiseks, laiema lugejaskonna ette jõudmiseks, siis põimub isiklik neis tugevalt ühiskondlikuga. Nii annavad need kokku omamoodi suvalise läbilõike Eesti ühiskonna hetkeseisust, aga ka ajaloost, inimeste jaoks olulistest teemadest ja nähtustest (näiteks on mitmetes juttu sotsiaalmeediast, Facebookist), tulevikuga seotud mõtetest.

Kogumik on mõtteliseks järjeks varem ilmunud naisautorite kogumikele “Kaksteist Eesti kirja” (1995) ja “Kolmteist Eesti kirja” (2016). On küll tore kujutleda, et mehed (lumehelbekesed) hakkasid protesteerima sooliselt ebavõrdse kohtlemise vastu ja saidki tänu sellele oma kogumiku, aga kuidas asi oli tegelikult, seda ma ei tea. Nii või teisiti võiks järgmine sarnane kogumik olla sooneutraalne, koostatud tõmbluku meetodil.

Tegelikult võiks “Loomingu Raamatukogu” alustada edaspidi igat aastakäiku mõne sarnase kogumikuga (“100 Eesti luuletust”, “10 Eesti novelli” jne.), mis toob ühtede kaante vahele kokku meie erinevad kaasaegsed autorid. See võimaldaks kohalikel kirjandushuvilistel saada kiiresti kerge ülevaate sellest, kes kuidas kirjutab – olla justkui kataloogiks, milles sisalduvate tekstinäidete põhjal langetada järgnevaid otsuseid raamatute ostmiseks.

Nüüd kaldusin ma juba teemast kõrvale, hakkasin lausa heietama, lihtne raamatutvustus muutus järsku sisuliselt palvekirjaks “Loomingu Raamatukogu” toimetajatele ja kolleegiumile. Kui teha veidi kriitikat, siis seisnebki see selles, et paljude kõnealuses kogumikus leiduvate tekstide puhul on liiga arusaadav, et need on suunatud eelkõige mitte nimetatud adressaadile, vaid kolmandale osapoolele ehk tavalisele lugejale – sageli ei teki seda tunnet, et meil lastaks heita pilk kellegi erakirjavahetusse.

Aga muidu hea. Tekstid on piisavalt lühikesed, enamasti 6-7 lehekülge, et mitte muutuda tüütuks. Ja kuna autorid on erinevad, siis valitseb ka stiililine mitmekesisus. Kõige parem ongi see, et nii saab kiiresti kätte pildi sellest, kuidas keegi kirjutab. Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad.