Luulekogu toimetamisest

Täna jõudis müügile minu toimetatud uus luulekogu “Sakala laulud 1878”, mis sisaldab 140 aastat tagasi ajalehes Sakala avaldatud värsse erinevatelt autoritelt: Jaan Bergmann, Carl Robert Jakobson, Jaak Järv, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Kunder, Juhan Lindvest, Jaan Lipp, Hans Mett, Els Raudsepp, Carl Martin Redlich, Ado Reinvald, Paul Undritz.

Seda koostama asudes lähtusin 1878. aastal avaldatud Sakala esimese aastakäigu sisukorrast, kus on loetletud 23 luuletust. Seejärel lugesin aga saatesõna kirjutades uuesti üle 1978. aastal ajakirjas Looming ilmunud Rudolf Põldmäe artikli luulest C. R. Jakobsoni Sakalas. “Esimesest aastakäigust leiame kakskümmend viis luuletust,” teatab Põldmäe.

Mis siis ikka. Kammisin 1878. aasta Sakalad läbi ja sain kokku – 26 luuletust. Tundub, et Põldmäe arvestusest on jäänud välja “Linnast tulnud neiu laul” (rahvasuust üles kirjutanud H. Mett). Samas kirjutab Põldmäe, et esimese aastakäigu luuletustest viis kuulub Fr. R. Kreutzwaldile, seitse J. Bergmannile. Kuid minul tuli neile mõlemale kuus luuletust…

Pole muidugi välistatud, et midagi jäi mul lõpuks siiski kahe silma vahele, sest teist korda ei hakanud ma kõiki neid vanu digiteeritud ajalehti veebis läbi lappama, aga üldiselt on õppetund see, et kõik tulebki ikkagi ise üle kontrollida. Ebatäpne oli nii Sakala enda 1878. aastal avaldatud sisukord kui ka Põldmäe arvestus.

Kuna toona ei pandud luuletuste alla sageli autorite täisnimesid, vaid piirduti initsiaalidega, siis oleksin ma peaaegu lasknud sisse ühe enda tehtud vea, mis just tänu Põldmäe artiklile parandatud sai. Luuletuse “Soov Sakalale” puhul kirjutasin automaatselt, et selle autoriks märgitud “J. K.” on Jakob Kõrv, aga tegelikult oli see muidugi Juhan Kunder.

Mitmete teiste autorite puhul tuginesingi siis Põldmäe andmetele. Nii et tema neljakümne aasta eest Loomingus ilmunud artiklist oli selle raamatu toimetamisel suur abi. Ilma selleta tulnuks hakata ise põhjalikumat uurimistööd tegema.

Luuletused läksid raamatusse samas järjekorras nagu need ajalehes avaldati. Mitmed toodud luuletustest on avaldatud hiljem ka põhjalikult ümbertöötatud kujul, aga võtsin just Sakalas ilmunud variandid. Keeleliselt sai neid vaid veidi kohendatud, et need tänapäeva lugejatele arusaadavamad oleksid.

Enn Tarveli “Eesti rahva lugu”

Mida oodata ajalooraamatust, mille autor kuulutab, et ta ei olegi üldse professionaalne ajaloolane, ja teatab avameelselt, et kirjutas selle lihtsalt tellimustööna, mitte mingisuguse sisemise kutsumuse ajel? Veelgi enam. Tema sõnul ei ole ajalugu isegi teadus ning kui seda püütakse mõnikord sellena serveerida, siis on tegemist “kas ebasiiraste, hukkamõistetavate inimestega, või sellistega, kelle mõttekäikudes on midagi hälbelist.”

Arvan, et kui tegemist ei oleks Enn Tarveliga, siis jätaksid paljud ajaloohuvilised selle raamatu lihtsalt lugemata. Nüüd aga noogutatakse vanameistrile mõistvalt kaasa, hinnatakse tema otsekohesust ja ausust. Vana tark mees on rääkinud. Aamen.

Kuna ajalugu täidab Eestis rahvusliku religiooni rolli, siis võib ajaloolasi võrrelda usujuhtidega. Kuidas mõista selles valguses Tarveli ülaltoodud mõtteavaldusi? Kas tuleks neis näha rünnakut kiriku autoriteedi vastu ja usu alustalade õõnestamist? Või kõlab ridade vahelt hoopis üleskutse, et igaüks ise Piiblit uuriks ja otse Jumala poole pöörduks?

Nähtavasti on seal nii üht kui teist. Ühest küljest ilmselt soov näidata, et ajaloolased ei ole sellised autoriteedid, keda kõik pimesi uskuma peaksid. Ja teisest küljest katse jätta muljet, et ajalugu on midagi igaühele kättesaadavat.

Tarveli raamat on nüüd siis ilmunud. Lauri Vahtre samanimelisest teosest erineb see umbes sama palju nagu Johannese evangeelium Markuse evangeeliumist. Tore. Pühakiri saab täiendust. Loodetavasti kirjutatakse selliseid raamatuid veel ja veel, sest erinevaid kilde, millest Eesti ajalugu kokku panna, ja vaatepunkte, millest lähtudes seda teha, on ju lõputult.

Antud juhul algab lugu küll juba jääajast, kuid jõuab sealt vähem kui kümne leheküljega 11. sajandisse, ning kõvasti enam kui poole raamatu mahust võtavad enda alla viimased 100 aastat. See ei ole kindlasti ainuvõimalik viis eesti rahva lugu jutustada, aga eks sellistes valikutes ning rõhuasetustes väljendubki ju ka see autori subjektiivsus, mida Tarvel ise nii kõrgelt hindab.

Mind tegelikult veidi häirib see, et ta on asetanud ennast nüüd lihtsalt ajaloohuviliseks ja diletandiks kuulutades justkui väljapoole professionaalse kriitika haardeulatust, kuigi selle raamatu tagakaanel seisab: “Üldinimlikust vaatenurgast joonistatud minevikupilt lähtub eesti rahvuslikust seisukohast, tegemata samas mööndusi käsitluse teaduslikus ranguses.”

Tarvel näitab kohati hästi, kui spekulatiivne võib ajalugu olla, aga heidab minu meelest siiski liiga kergekäeliselt kõrvale selliseid teiste ajaloolaste hüpoteese ja uurimistulemusi, mis tema suure narratiiviga kokku ei sobi. Ja teatav tendentslikkus kumab selgelt läbi. Väga palju on antud hinnanguid, mille aluseks on tagantjärele tarkus. Esineb faktilisi ebatäpsusi ja heietusi asjadest, mida autor ilmselt kõige paremini ei tunne ega tea.

Aeg-ajalt tuleb ette ka sellised lauseid, mille peale juhe lihtsalt kokku jookseb, näiteks: “Nimetusest “vabadussõjaväelane, vabadussõjalane” tekkis ajakirjanduses lühend “vabs”, millest peagi mugandus “vaps”, mis on aga liiga familiaarne, isegi halvustav kõnepruuk (nagu ka näiteks “sots”).” Nagu WTF?! Kas see on mingi uus nn. komberuum, kus isegi sõna “sots” kasutamist peetakse juba ebaviisakaks? Kuhu me küll sedasi jõuame?!

Mulle iseenesest meeldib selle loo moraal. “Usu puudumine meie endi jõusse ja võimekusse kujundada rahva ja riigi saatust on paha ja ohtlik häda,” kirjutab Tarvel. “See usu puudumise häda ei tohi nakatada. Usust iseendasse sõltub eesti rahva tulevik, tema iseolemine, kõik see, kuidas läheb edasi eesti rahva lugu.” See on sõnum, mida ta seda lugu jutustades pidevalt silmas peab – kogu lugu ongi sisuliselt mõeldud toetama seda lihtsat mõtet.

Aga, jah, eesti rahva loost toob see raamat huvilisteni umbes sama suure tüki nagu Johannese evangeelium tervest Piiblist. Nii et tasub lugeda ka teisi raamatuid. Ja päris pühakirjana seda teost siiski võtta ei maksa. Või, tähendab, just maksab, sest ka pühakirjades leidub ju tavaliselt nii mõndagi küsitavat.

Itaalias tulevad üldvalimised

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

SILVIO BERLUSCONI. Itaalia poliitlise maastiku paremtsentris kaua domineerinud Berlusconi annab tõenäoliselt oma viimast etendust. Tema lavalt lahkumisel avaneb võimalus juhtrolli haaramiseks ka väiksematele meestele.

Pühapäeval toimuvad Itaalias üldvalimised, mille tulemused on tiheda konkurentsi ja keerulise valimisseaduse tõttu raskesti prognoositavad. Üldiselt ennustatakse küll paremtsentristliku opositsiooni võitu, kuid enne häälte lugemist ei ole miski päris selge.

Kaugemalt vaadates võib näida, et nende valimistega jookseb Itaalia poliitiline süsteem kokku, aga itaallaste endi jaoks on poliitikaelu turbulentsus juba tavapärane nähtus. Pole põhjust arvata, et seal nüüd midagi päris katastroofilist juhtub.

Tulemused ennustamatud

Viie aasta eest valimised võitnud erakondade koalitsioon, mida juhtis vasaktsentristlik Demokraatlik Partei, kogus siis Esindajatekoja valimisel 29,5% häältest, kuid sai seal absoluutse enamuse ehk 345 kohta 630-st. Vahepeal on valimisseadust kõvasti muudetud, aga valimissüsteem ei läinud selle käigus lihtsamaks.

Korraga valitakse nii Esindajatekoja kui ka 315-liikmelise Senati uus koosseis. 37% kohtadest jaotakse mõlema puhul nüüd ühemandaadilistes valimisringkondades, kus valituks osutub enim hääli saanud kandidaat. 61% kohtadest jaotakse erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel (Esindajatekoja puhul üleriigiliselt, aga Senati puhul regioonide kaupa). 2% saadikutest valitakse välismaal moodustatud valimisringkondadest.

Tegelikult on valimissüsteem veelgi keerulisem, kui sellest lühikesest kokkuvõttest paistab. Detailidesse ei ole siin mõtet laskuda.

Küsitluste kohaselt on praegu populaarseim parempoolsete erakondade poolt valimisteks moodustatud koalitsioon, kuhu kuuluvaid jõude kavatseb toetada kokku 37-38% itaallastest. Demokraatliku Partei vasaktsentristlik koalitsioon ning populistlik Viie Tähe Liikumine konkureerivad teise ja kolmanda koha pärast (mõlemat plaanib valida 27-28% küsitletutest). 5-6% häältest võib saada väiksemate vasakparteide koalitsioon Vaba ja Võrdne.

Nende protsentide põhjal ei saa aga ennustada kohtade jaotust parlamendis, sest palju sõltub ühemandaadilistes valimisringkondades toimuvast. Samuti ei ole varasema praktika põhjal otsustades kindel, et valimisteks moodustatud koalitsioonid pärast valimisi koos püsivad. Näiteks eelmine kord võitnud blokk lagunes juba paar kuud pärast valimisi, kui selle osapooled läksid parlamendis eri teid.

Populistide võidukäik

Erakondade arvestuses on nüüd jätkuvalt populaarseim Viie Tähe Liikumine, mis võitis selle võiduajamise juba 2013. aastal, kui seda toetas 25,6% valijatest. Muide, sellele andsid toona oma hääle tervelt pooled Eestis valimas käinud itaallastest.

Tegemist on ühendusega, mis kasvas välja interneti kaudu koondunud vastuseisust Itaalia senisele poliitilisele klassile, kuid on jäänud paraku vaid protestihäälte kanaliseerijaks. Liikumise algatanud koomik Beppe Grillo on sellest vaikselt eemaldunud ega kandideerigi enam valimistel. Erakonna püsivalt kõrge reiting näitab, et see ei olnud rajatud üksnes tema populaarsusele, kuid valitsusvastutuse kandmiseks nad vist siiski valmis ei ole.

Viie Tähe Liikumine rõhutab otsedemokraatia tähtsust ja on kasutanud seda ka oma valimisprogrammi koostamisel. Tulemuseks on kompott vastukäivatest lubadustest, mis sobivad omavahel kokku umbes sama hästi nagu suhkur ja sinep.

Näitekas tahavad nad viia sisse kodanikupalga, mis läheks maksma hinnanguliselt 15-20 miljardit eurot aastas, rakendades samal ajal ulatuslikke riiklikke programme noorte tööhõive parandamiseks. Itaalia avaliku sektori võlakoorem lubatakse langetada kümne aastaga neljakümne protsendini SKP-st (viimastel andmetel on see 137%), aga samal ajal tahetakse vabastada täielikult tulumaksust sissetulek kuni 10 tuhat eurot aastas.

Viie Tähe Liikumine ja mitmed teised erakonnad, nende hulgas mõned ennast parempoolseteks nimetavad parteid, pakuvad võluvitsana Itaalia probleemide lahenduseks välja seda, et saadetaks prügikasti Euroopa Liidu reegel, mille kohaselt ei tohi riigi eelarvedefitsiit olla suurem kui 3% SKP-st. Teisi sõnu: arvatakse, et tuleks lihtsalt raha juurde trükkida.

Rebimine paremtiival

Paremerakondade poolt nüüd valimisteks moodustatud koalitsiooni juhtiv jõud on Silvio Berlusconi partei Forza Italia, kuid kohe selle kannul tammub Lega Nord, mis sündis Põhja-Itaalia regionaalparteide liiduna, aga üritab tõusta nende valimistega kogu riiki katvaks jõuks.

Itaalia paremtsentris kaua domineerinud Berlusconi on juba 81-aastane ja tema aeg poliitikas hakkab lõpuks ümber saama. Praegu käib võitlus ka selle pärast, kelle täita jääb paremtiival juhtiv roll pärast tema lahkumist. Selles mõttes on oluline vaadata, kuidas jaotuvad hääled erakondade vahel parempoolse bloki sees.

Forza Italia lubab nüüd kehtestada ühetasase tulumaksu, esialgse määraga 23%, mida edaspidi järjest langetataks, ning tõsta maksuvaba miinimumi 12-tuhande euroni aastas. Lega Nord tahab kehtestada maksumääraks kohe 15%. Ühe lahendusena sedasi tekkiva tohutu augu täitmiseks näevad ka nemad ette lihtsalt eelarve puudujääki laskmist.

Praegu valitsev Demokraatlik Partei lubab teha samuti kõvasti maksukärpeid ning kehtestada riiklikult palga alammääraks 10 eurot tunnis. Nende valimisprogrammi teostamine läheks hinnangute kohaselt maksma siiski oluliselt vähem kui opositsioonierakondade suurte lubaduste elluviimine.

Milliseks jõujooned parlamendis kujunevad, see sõltub suuresti sellestki, milline tuleb valimisaktiivsus erinevate valijagruppide lõikes. Näiteks üliõpilaste ja pensionäride hulgas võidaks küsitluste kohaselt Demokraatliku Partei vasaktsentristlik koalitsioon, millele ennustatakse muidu parempoolsetest kehvemat saaki.