Teistsugusesse maailma

Lepaseree "Väräjän"Lepaseree esikalbum käes ja kuulatud. Tuleb välja, et tegin endale Hooandja kaudu kena jõulukingituse.

Plaadikaanel kaelkirjak seirab tõusvat tähte ja jänesed ootavad ilmselt seda, et saaks kah lendama minna ehk muutuda tähtedeks. Plaadil kuraditosin nähtavasti äärmiselt hoolikalt valitud rahvalaulu omapärastes seadetes (lisaks boonusena veidi kääksutamist).

Nimiloo kohta ümbrisel kirjutet: “Väravamäng, kus mängijad soovivad minna läbi värava. Nad ei saa aga minna enne, kui on katkise värava jälle terveks teinud – siidiniidi, kullase ja punase paelaga. Teisel pool väravat avaneb teistsugune maailm.”

Kogu see plaat ise on nagu üks värav teistsugusesse maailma. Mitte mineviku-, vaid fantaasiamaailma. Muudkui aga imesta, kui elav kujutlusvõime võis inimestel vanasti olla, milliseid ootamatuid kujundeid suudeti oma mõtteis luua.

Lepaseree on pannud need helikeelde, mis kõlab ürgselt, aga mitte arhailiselt. Need laulud taas terveks teinud, et avaneks teistsugune maailm, kuhu ka kuulajad kaasa võtta. “Jänese õhkamine”, “Ema õpetus” ja “Põhjatuuled” annavad vaid veidi aimu sellest, mis kõnealusel plaadil leidub.

Meeleolusid on nii minoorsemaid, näiteks kaunilt nukker “Krahvi pruut”, kui ka lootusrikkamaid, näiteks “Kiigelaul”. Enamasti toimub justkui hõljumine kusagil unenäolistes sfäärides, kuid mitte udus, vaid kahe jalaga maas, unenäolises reaalsuses või siis hoopis unenäoreaalsuses.

Laulud on pärit peamiselt Viljandi-, Valga- ja Võrumaalt, aga mõned ka mujalt.

Lisaks: tänane iganädalane kokkuvõte minu YT muusikavoost.

Mälestusi muinasjuttudest

Ma ei mäleta, et mulle oleks lapsepõlves loetud mingeid jõulujutte. Või õigemini… päkapikkudest oli jutte küll, aga piiblitegelastest kindlasti mitte. Ja talvega seostub kõigepealt hoopis Hans Christian Anderseni “Vankumatu tinasõdur”. Huvitav, sest selle tegevus ei leia aset talvel. Tõenäoliselt on põhjuseks selles loos kaminas põlev tuli, mis seostub mulle talvega.

Ma ei mäleta, et seda mulle kunagi üldse loetud oleks, aga mäletan seda multikat, mida sai vaadatud korduvalt suure põnevusega, sest see oli ju nii dramaatiline, kaunis ja kurb, täis müstikat ja salapära. Ja tuleb lisada, et ka väga hästi tehtud.

Pealegi tundus majade järgi otsustades, et selle tegevus leiab aset siinsamas Eestis, Tallinnas (naksitrallid seiklesid ju koguni Viljandis, kuigi mingil seletamatul põhjusel mina neid küll kunagi linnas ringi liikumas ei näinud).

Andersen

Kogusin lapsepõlves vahepeal muu hulgas ka marke (lisaks veel suitsupakke, õllepurke, nätsupabereid jne.) ja sain endale ükskord sellise Poola margi, millel on kujutatud Anderseni tinasõdur, aga “vales” mundris. Ma olin harjunud, et on sinine kuub ja valged püksid, aga selle peal on punane kuub ja kollased püksid.

Originaalis on tegelikult hoopis punane kuub ja sinised püksid – selline oli Taani armee vorm.

Anderseni “Pöial-Liisi” ja “Lumekuninganna” said mulle loetud, “Metsluiged” nähtud filmina. Tugeva mulje jätsid ka teised Helle Karise filmid (“Nukitsamees” ja “Karoliine hõbelõng”).

Sarjast “Saja rahva lood” on jäänud eriti meelde Rootsi ja Ungari muinasjutud. Ungarlastelt veel lisaks Emil Kolozsvári Grandpierre “Imeflööt”, kus leiduvaid lugusid ma ikka väga kuulata armastasin. Samuti oli suur kangelane tšehhide röövel Rumcajs.

Eesti muinasjutte ja lasteraamatuid ma sellest ajast nii hästi ei mäleta. Või siiski, meenub näiteks Heino Väli “Vapustav tulikametsa lugu”. Ja kui pikemalt mõtlema hakata, siis tuleb neid veel, aga mitte esimeses järjekorras. Kõige esimene on ikkagi H. C. Andersen oma maagiliste lugudega, mis sobivad minu arvates hästi ka jõuluaega.

Tulekul enesetappude hooaeg

kustunud

See postitus on ajendatud eile uudistesse jõudnud teatest Nadežda Tšernobai (1985-2015) surma kohta, aga ei räägi temast, sest mina teda ei tundnud.

Politseinike hinnangul viitab esialgne info küll sellele, et tegu oli tõenäoliselt vabasurmaga, kuid kommentaarid sotsiaalvõrgustikes näitavad, et paljude jaoks on see uskumatu, mõistetamatu. Tundus, et tal ei olnud mingit põhjust seda teha.

Ei hakka spekuleerima, kuidas antud juhul lugu tegelikult olla võis, sest ei tea sellest midagi lähemat, vaid märgin üksnes seda, et teiste sisse me ju ei näe.

Pealegi, psühhiaatrite arvates puudub enesetappudel enamasti üldse ratsionaalne põhjus – nende taga võib olla ka lihtsalt mingi ootamatu välkidee, eriti selliste tundlikumate natuuride puhul, kes oma kunsti väga sügavalt sisse elavad – kui minna liiga sügavale, siis ei pruugi sealt enam välja tulla.

Samas tuuakse välja, et enesetapukatseid esineb sagedamini mitte jõulude ajal, nagu tihtipeale arvatakse, vaid vahetult enne ja pärast jõule, jaanuaris ja kevadel. Jõulude ajal enesetappude arv tegelikult hoopis väheneb.

Selle põhjuseks arvatakse, et pühadega kaasnev läbikäimine sugulaste ja sõpradega annab jõudu neile, kes tunnevad ennast kaitsetute ning abitutena, uue aasta saabumine sisendab lootust, et asjad lähevad paremaks, aga seejärel vajub kohe taas sisse must masendus.

Sama juhtub kevadel, kui loodus talveunest uuele elule ärkab, aga inimesed ei näe oma väljavaadete paranemist.

Ekspertide sõnul on enesetapud küll mitte alati, aga enamasti seotud depressiooniga, kuid leiavad sageli aset mitte sügavaimas põhjas, vaid hoopis just siis, kui inimene näib juba august välja tulevat ja kui tema meeleolu paistab paranevat.

Need oma elu ise lõpetanud inimesed, kellega mina olen rohkemal või vähemal määral kokku puutunud, olid väliselt üldiselt üsna positiivse ellusuhtumisega, kasvõi näiteks Sergei Hohlov, kes näis mereväes mulle ühe rõõmsameelseima ohvitserina, aga vaid mõned kuud hiljem juhtus selline kohutav asi.

Esimese hooga tundus see ilmselt kõigile temaga kokku puutunud inimestele täiesti uskumatu, mõistetamatu, absurdne, aga samas selgus kohe, et mehel olid kaelas suured mured ja probleemid. Nähtavasti kujutas ta endale ette, et leidis neist nii väljapääsu, kuigi see oli lihtsalt õudne lõpp, mitte lahendus.

Kuna ma ei taha lõpetada seda postitust päris nii süngetes toonides, siis panen siia ühe oma vana luuletuse, mille nüüd ka eesti keelde tõlkisin. See ei ole seotud ühegi enesetapuga, vaid räägib maskidest, mille taha inimesed ju pahatihti varjuvad, kuid mille taha meil tuleks siiski üritada näha.

stranger*

I don’t remember
                         your face
maybe I’ve never seen
                         the true one
you always hide
                         behind your smile
who could tell
                       what else is there

ma ei mäleta
                    su nägu
võib-olla pole ma kunagi näinud
                    seda õiget
sa varjud alati
                    oma naeratuse taha
kes võiks öelda
                    mis on seal veel

stranger – võõras, tundmatu lähedane

Filosoofia praktikas

Nädalavahetusel sai vaadatud (tänu soovitusele) Postimehe veebikino kaudu ära “Puhta mõtte ruum”. Mis ma oskan öelda… kui tänapäeval on moes praktiline filosoofia, siis see oli vist filosoofia praktikas.

Postimehe žürii hinnangud filmile olid mulle üllatuseks eranditult negatiivsed – ainult Sven Grünberg pani hindeks kolme, mitte kahe, kuid temagi arvas, et “selle kõige asemel võiks meil olla palju enam filme nendest, kel midagi päriselt ka öelda on. Linnart Mällist, Endel Lippmaast ja veel mõnest teisest on filmid jäänudki tegemata.”

Mina olen täpselt vastupidisel seisukohal: väga hea, et selline film tehti. Sügav kummardus!

Dokumentalisti roll on ju talletada elu. Mällist ja Lippmaast võiks muidugi samuti filme olla ja võib-olla neid veel tehakse, aga nemad jätsid oma elu ja tegevusega nii või teisiti sellise jälje, millest jääb märk maha. Kõnealuse filmi peategelase Jan Jõemetsa kohta seda hästi öelda ei saa. “Puhta mõtte ruum” võibki ju olla pea ainus, mis tema elu ja otsinguid lõpuks meenutama jääb.

Sellistest inimestest tuleb teha filme just siis, kui nad veel elavad. Mingil määral sarnane juhtum oli näiteks varalahkunud Laur Tiidemann, kelle surmast möödub varsti juba 15 aastat – temast võinuks saada hea filmi siis, kui ta elas, aga praegu oleks seda raske teha, samas kui Mälli ja Lippmaa elust ja tegevusest on jäänud maha nii palju, et neist saab teha filme ka 100 aastat hiljem.

Mul on kahju, et see ei vastanud Maria Avdjuško, Artur Talviku ja Olle Mirme ootustele ja nad hindasid selle mitterahuldavaks. Mina panen filmile hindeks 5+ just väga hästi valitud teema tõttu, teostuse üle võib alati viriseda (enamasti on ka filmitegijad ise need, kes sellega mitte kunagi lõpuni rahul ei ole).

Vahepeal üks väike lugemissoovitus: eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Kristīne Želve jutukogu “Juukselõikaja-tüdruk”, konkreetselt sellest kõige esimene lugu, milles figureerib tegelane nimega Villijs/Villy, kellest minajutustaja filmikoolis oma kursusetööks portreefilmi hakkas tegema, kuid siis “mulle hakkas tunduma, et Villijs on TÜHI, et ta luule on TÜHI, ma kartsin, et mu õppejõudude meelest on mu portree TÜHI, et ka mina olen lõpuks TÜHI, seepärast jätsin kähku pooleli ja tegin portree oma sõbrast Dambisest, muusikust, kes mängis bändis nimega Inokentijs Mārpls.”

Minul (ja muidugi mitte ainult minul) on äärmiselt kahju, et Želve ise filmitudengina selle tegelase prototüübist ikkagi filmi ei teinud. Tema kadus siit ilmast nii, et sellist märki maha ei jäänud. Või, noh, sai küll hiljem aluseks ühele tegelaskujule Želve juttudes, aga see ei ole päris see mida oleks endast kujutanud üks portreefilm.

Nüüd tagasi filmi juurde. Kulunud ütluse kohaselt on geniaalsusest hullumeelsuseni vaid üks väike samm – see on kindlasti üks prisma, mille läbi seda filmi saab vaadata, kuigi minu meelest ei ole Jõemets (filmi põhjal otsustades) ei geenius ega hull, vaid asub mõlemast mõne sammu kaugusel. See tähendab, et on peaaegu tavaline inimene, kuigi mitte tavapärases mõttes.

Tema poolt filmis pillatud kildudest toon siin välja, et “erinevates keeltes mõte liigub erinevalt” ning “Eestis puudub filosoofiline sõnavara, mõistestik”. Need mõtteavaldused ei ole kuidagi väga originaalsed, vaid on tõstetud siin esile üksnes seetõttu, et olen ise üsna sama meelt.

Mõtlemine saab ju alguse juba keelest, mõistetest, näiteks mõtteruum versus mõtteväli. Esimene on justkui midagi kindlalt piiritletut, aga teine palju laialivalguvam – mõtteruumid oleks üksteisest nagu seintega eraldatud, aga mõtteväljad võivad seevastu kohati kattuda ja teineteist mõjutada, olla pidevas muutumises. Kui mõtteruumi ehitatakse, siis mõtteväli laieneb jne.

Kuna mõtteruumi aluseks on ilmselt saksa denkraum, siis toon ühe pikema ja minu arvates asjakohase tsitaadi teadusliku pedagoogika rajaja Konstantin Ušinski artiklist “Rahvuslikkusest ühiskondlikus kasvatuses”, mis ilmus esmakordselt juba aastal 1857.

“Saksa iseloomu tüüpiliseks jooneks, mis seniajani on määranud Saksamaa osa ajaloos, Saksamaa tähtsuse kogu inimkonna ülemaailmses arengus, on kalduvus abstraktsusele ja sellest tulenev kalduvus süsteemile. Sakslane otsib kõikides eluavaldustes kooskõla ja omavahelisi sidemeid, ta ülendab kõik abstraktseks ideeks ja leiab seda ideed kõikjalt. Temale ei jätku asja mõistmisest; ta peab seda asja tingimata defineerima ja sellele koha leidma oma teadmiste süsteemis. Terved kuhjad saksa õpperaamatuid on täis tuubitud kõige tühisemate ja mõttetumate mõistete definitsioonidega. Ilma definitsioonita pole ükski asi sakslasele päriselt asi. Ta näeb igas asjas kõigepealt selle filosoofilist külge ja alustab ning lõpetab igat asja filosoofilise mõtisklusega. Kui tal pole tõelist filosoofiat, siis väljendab ta kõige kulunumat mõtet, mis kõlbab ainult kirjaprooviks, kuid ei jäta mingi hinna eest kasutamata filosofeerimise võimalust. Ent kõige rohkem hoolitseb ta selle eest, et tal ei jääks pähe ühtki vaba nurgakest ja et maailma ei jääks ühtki mõistet, mis ei mahuks tema süsteemi mõnesse nurgakesse.

See abstraktsiooni- ja süsteemikirg loob suuri õpetlasi, kelle teadmised haaravad kogu maailma, nagu Ritteri ja Humboldti tunnetused, poeete-filosoofe nagu Goethe ning filosoofe ja poeete nagu Schelling ja Hegel; kuid seesama teeb ka saksa meestest ja naistest unistajaid noores eas ning kõige väiklasemaid formaliste ja pedante vanemas eas. Sügavamõttelisus ja õpetatus on selle rahvusliku kalduvuse esikülg; pedantsus ja targutamine – selle tagakülg. Sellele kalduvusele võlgneb Saksamaa oma ülemaailmse tähtsuse teaduses ja oma poliitilise tühisuse, inimmõistuse kõige suuremad teosed, mis on loonud inimkonna arenemises uue epohhi, ja määratu suure hulga kõige mõttevaeseimaid raamatuid, milledes lõpmatute jaotuste ja alajaotuste võrgu all, mis on tähistatud kõikidest tähestikkudest võetud igas suuruses tähtedega, ei ole sageli vähimatki mõtet sees.”

Minu arvates väga tabav kokkuvõte mõtteruumi-loogikast ning resoneerub hästi kõnealuse filmi ja sellele osaks saanud negatiivse retseptsiooniga, mis näib tulenevat vähemalt osaliselt sellest, et filmi peategelane ei sobi kriitikute endi mõtteruumi-loogikast lähtuvasse teadmiste süsteemi (film häiris neid just seetõttu, et nad sooviksid mitte näha tema olemasolu, sest ta ei allu hästi definitsioonile).

Muide, see oli mitte etteheide, vaid lihtsalt tõdemus. Mu enda mõtlemine on imbunud nii jõhkralt läbi klassikalisest saksa filosoofiast, et see on kohati lausa õudne. Paljud lihtsalt ju ei teadvustagi endale seda, millel nende mõttemustrid tuginevad.

Ei tea, kas see jutt kellelegi peale minu enda kah arusaadav oli, aga sellised mõtted ja seosed mulle seda filmi vaadates ning Postimehe žürii hinnanguid lugedes tulid. Ja mingit mõju võis nüüd avaldada ka see, et kuulasin selle postituse kirjutamise ajal taustaks Soko albumit “My Dreams Dictate My Reality”.

PS. Kuulake kindlasti ka filmi autori Vahur-Paul Põldma poolt enne esilinastust Klassikaraadiole antud ülikõva intervjuud – järjekordne kinnitus, et Eestis leidub veel normaalseid inimesi, kes mõistavad elu tõsidust ega soovi langeda lugupeetavuse lõksu 🎅 🎅 🎅

Üks suht tugev debüütromaan

Katrin-Johanson

Olgu kohe öeldud, et sain raamatu arvustamiseks kirjastuselt Varrak, aga esitlusel ei käinud ja ise autorit ei tunne ning saan seega lähtuda ikkagi puhtalt tekstist ja olla nö. erapooletu hindaja.

Või siis ka mitte, sest kui teose sündmustik leiab suuresti aset ajaloo selles osas, mille kohta on kujunenud omal varem kuuldu ja loetu põhjal välja juba küllaltki laiaulatuslik ettekujutus, siis on raske alustada lugemist päris puhtalt lehelt. Paratamatult hakkavad mängima taustaks kõik need eelteadmised ja -hoiakud, mida ei oleks näiteks mõne Botswana ajaloos hargneva loo puhul – tean vaid seda, et nende lipul on samad värvid, mis meil, muud ei midagi.

Ma ei kujuta hästi ette, millise mulje võib “Läbikäidavad toad” jätta neile, kelle side Eestiga on sama olematu nagu minul Botswanaga, sest see on läbini eesti romaan. Kogu setting, vihjed, naljad, isegi sõnavara (avastasin endagi jaoks ühe uue sõna, pranglimine, millega ei olnud varem kokku puutunud).

Lühidalt süžeest: noor ajakirjanik külastab vaheldumisi kahte vanainimest, kes jutustavad talle lugusid elust enesest, viies lugeja sõjaeelse, -aegse ja -järgse maailma atmosfääri, siiretega tänapäeva. Kohati nagu Silver Anniko “Rusikad” naistekana või naiste versioonis, sest naistekaks on seda raske liigitada.

Üldiselt hästi kirjutatud, osavalt komponeeritud, kuigi esineb ka nõrgemaid kohti, näiteks: “Ado oli seisnud vastamisi karuga. Toona päästis teda vaid see, et tal jätkus närvi surnut teeselda. Loom oli teda küll puurisu alla laagerdama mattes tuuseldanud ning rebinud liha ta reielt, ent ta oli ellu jäänud.” (lk. 169)

Selline kild oleks ehk omal kohal mõnes lihtsamas lasteraamatus või noortejutus, aga kindlasti mitte täiskasvanutele mõeldud teoses, mis pretendeerib sellele, et olla realistlik (kui keegi peab seda usutavaks, siis võib minna loomaaias karupuuri ning ise testida, kui kaua tal õnnestub usutavalt surnut teeselda, kui karu teda tuuseldab ja reielt liha rebib – kui selle juures tõesti surnuna paistate, siis oletegi ilmselt juba surnud, sest elus inimestel hakkavad sellises olukorras tööle automaatsed refleksid).

Samuti ei saa jätta ma rõhutamata seda, et eituse kaudu antud vihje rahvusvahelisele vabamüürlaste solidaarsusele (“Arvaku ta pealegi, et ma, puruloll, usun seda jampsi rahvusvahelisest vabamüürlaste solidaarsusest, mis ta päästis…” lk. 99), mis justkui aitas nõukogude hakklihamasinas ellu jääda, on tõepoolest ebausutav.

Täiesti selgelt oli vabamüürlik 1917. aasta veebruarirevolutsioon, mis oli kantud vabamüürlikest ideedest ja juhitud vabamüürlaste poolt, näiteks Venemaa Radikaaldemokraatliku Partei juhtivad tegelased olid kõik vabamüürlased (klassikaline radikalism ongi tegelikult algusest peale vabamüürluse väljendus poliitikas, suunatud selle ideestiku rakendamisele riigiehituses), aga bolševikud keelasid vabamüürluse Venemaal hiljem uuesti ära.

Mõningate nende juhtide varasem kuulumine vabamüürlaste hulka ei tähenda kaugeltki veel seda, et bolševikud vabamüürlastega solidaarsust oleksid tundnud. Selles mõttes oli see eitus seal lauses täiesti asjakohane – ei olnud ju tõesti põhjust uskuda, et vabamüürlaseks olemine Venemaal siis kedagi päästnud oleks, küll aga langesid paljud selle tõttu repressioonide alla.

Nii pikk selgitus sai toodud siin sel teemal seetõttu, et vabamüürlus on Eestis vandenõuteoreetikute poolt räigelt demoniseeritud ja ülemütologiseeritud. Raamatus on see tegelikult vaid väike kõrvaldetail, mida mainitakse paaril korral. Ja selliste pisiasjade üle võiks jaurata muidugi lõputult, aga need ei muuda positiivset üldpilti ega ütle midagi olulist teose sisu kohta (siin toodud näited sai valitud teadlikult sellised, mis ei ole romaanile tervikuna eriti iseloomulikud), milleni jõudmiseks tasuks seda loomulikult igaühel endal ise lugeda.

Varraku peatoimetaja Krista Kaer kuulutas nüüd kohe, et see ei jää kindlasti autori ainukeseks romaaniks, ja Sakala kultuuritoimetaja Tiina Sarv kirjutas lehes, et see on loodetavasti alles tema esimene samm kirjanikuteel. Nähtavasti tuginesid nad oma siseinfole, mis lubab oletada, et autoril ongi juba käsil või kavas veel midagi.

Võib-olla tõesti on Eesti kirjandusmaastikule sisenemas uus Aimée Beekman… Mina loeksin ilmselt ka tema järgmist teost, kuigi selliste suht tugevate ja isiklike (Johanson on töötanud ise ajakirjanikuna ja sai raamatu kirjutamiseks tõuke oma lapsepõlves kuuldud lugudest) debüütide puhul valitseb loomulikult alati oht, et järgmine raamat tuleb lahjem või kannatab ülepingutamise all. Elame-näeme.

PS. Mulle võivad saata raamatuid ka teised kirjastused, samuti võib pakkuda pääsmeid igasugustele üritustele jne., et neist siin kirjutaksin (I’m so cheap!), aga kirjutan siis muidugi seda, mis mulle parajasti pähe tuleb (võin teha need ka täiesti maatasa või ajada mingit täielikku iba). Ja kui saan midagi sedasi niisama, siis märgin selle postituses alati ära, et asi oleks lugejate suhtes aus, ning kaldun olema just kriitilisem kui tavaliselt – nii et lihtsalt reklaamikanalina see hästi ei toimiks, aga kui tahetaksegi saada veidi otsekohesemat tagasisidet, siis võin seda anda.

Hooajatervitused

kaart

Ma ei saada üldiselt jõulukaarte, isegi mitte internetis, aga vaatasin nüüd, et hea kontrasti praeguse sooja, kahvatu talvega moodustab fragment ühest mu vanast, lõpetamata maalist, millel puudub nimi. Rohkem lund ning jõulupuna palgeisse, mis siin muud ikka soovida!

PS. Päris huvitavaid e-kaarte igapäevaseks kasutamiseks leiab MoMA kollektsioonist, aga ka Guggenheimi omast.

Choco Philly Joe’s

Philly Joe’s esines eile Choco, käisin kuulamas.

Nädal tagasi ei teadnud ma sellest koosseisust ega ka kohast veel midagi. Leidsin need vaid tänu sellele, et üks inimene, keda ma Facebookis jälgin, märkis ennast üritusest osavõtjaks. Nii et pange seal ikka kõik kirja, kus te käite, siis võivad ka teised sedasi enda jaoks midagi uut avastada.

Huvi äratas see ürituse lehel viidatud video. Mulle meeldib see laul ja nende seade sellest. Mitte päris nii palju nagu üks teine versioon, aga siiski piisavalt, et selle pärast Tallinna sõitsin (tegelikult oli seal ka veidi muud tegemist, aga see ei olnud määrav).

Philly Joe’s, tuleb välja, avati juba eelmise aasta kevadel. Asub otse Vabaduse väljaku juures, aga nurgatagune koht, kuhu suured sildid ei juhata. Kui ei teaks kuhu minna, siis naljalt sinna ei satuks. Hinnaklass: suur apelsinimahl maksis kaks eurot.

Asutus määratleb ennast džässiklubina, aga vahele lastakse ka muud huvitavat. Kõige meeldivam, et inimesed kogunevadki sinna selleks, et kuulata muusikat – mitte ei ole mõni söömakoht, kus keegi lihtsalt nurgas mängib. Tallinlastel on vedanud.

Choco nägi ilmavalgust alles sel aastal ning esitab klassikavõtmes pop- ja rockhitte. Minu kõrvadele kõlasid need kohati palju meelepärasemalt kui originaalid ning nende seadete põhjal otsustades tasuks neil proovida luua ka midagi päris algupärast. Potentsiaali selleks on küll. Eile toimus neil selle kavaga esimene ametlikum kontsert, muidu on aga esinetud juba päris hoogsalt.

Lugesin seal vahepeal ajaviiteks Kafka kirju. Kafka kirjutas 1904. aasta jaanuaris Oskar Pollakile: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks.”

Kui rakendada seda Kafka kriteeriumit muusika puhul, siis Choco sellele muidugi ei vasta. Nemad on mitte nagu terav kirves, vaid pehme ja soe tulekuma, millega saab aga jää vastu ilmselt isegi paremini – see lihtsalt sulab. Ilus, harmooniline, kaunis jne. kõik sellised sõnad.

* * *

Nädalavahetusel kiidetud Rakitin pani nüüd kohe spontaanselt kokku veel ühe albumi, millel kõlavad ainult tema hääl, kidra ja sünt. Laulud kõik küll uued ei ole, aga need minimaalsed versioonid on värsked. Ja mulle väga meeldivad. Hea töö!