Loomingu aastaülevaatest

Täna hommikul leidsin postkastist Eesti Kirjanike Liidu ajakirja Looming värske numbri, milles avaldatud Margit Tintso ülevaade 2017. aastal ilmunud eesti luulest sisaldab muu hulgas järgmist lõiku:

Debütandina läheb arvesse ka poliitvaatleja ning blogija Andres Laiapea, kes andis välja kaks luulekogu: „Stereofooniline vaikus“ (luuletusi aastaist 1995–2002) ja „Ebakronoloogiline elu“ (luuletusi aastaist 2003–2017). Pole mingi üllatus, et rohkem kui 20 aasta jooksul kirjutatud luuletused varieeruvad nii sisult kui vormilt, samuti on raamatutes segiläbi tugevamaid ja harrastusliku näoga luuletusi. Esimene ja teine raamat erinevad suuresti oma tonaalsuselt: Laiapea nooruspõlve luule on ootuspäraselt kirglikum ja suuresõnalisem, samas kui teise raamatu luuletused on pigem lühemad, aforistlikumad ning tihti dialoogis teiste autorite tekstide või lauludega.

“Mis siis 2017. aasta luules silma jääb? Esiteks tuntud tõsiasi, et pikema aja jooksul valminud luulekogud kaaluvad ühe soojaga kirjutatud ja avaldatud raamatud üldjuhul üles,” märgib Tintso oma ülevaadet kokku võttes. “Ühiskondlikult tundlikumas luules otsitakse ideeliselt vastuvõetavamaid pooli ja uusi väljendusviise keeruliste teemadega tegelemiseks. /—/ Tundub, et selgete ja hoolikalt valitud sõnade väärtus järjest suureneb…”

Ksenija Sobtšak – vene liberaalide uus juht

Artikkel ilmus algselt Kesknädala veebilehel (paberlehte ei läinud). Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Sobtšak valimisjaoskonnas

Ksenija Sobtšak oli Venemaa äsjastel presidendivalimistel ainuke kandidaat, kelle kohta küsitlused näitasid, et tema saamine presidendiks oleks enamikele venelastest vastumeelne. Ja ometigi oli ta ainuke lootusekiir, mis nüüd Venemaad valgustas.

Igale kaine pilguga vaatlejale pidanuks olema selge, et mingit intriigi nendel valimistel ei ole.

Kuna presidendi uude ametiaega jääb Vladimir Putini 70. sünnipäev, siis seletasid osad kommentaatorid agaralt, et kõige huvitavam on vaadata, kas tulemuseks tehakse 70:70 (valimisaktiivsus vähemalt 70% ja 70% häältest Putinile). Kuid see, et Putin saab enam kui 70% häältest, oli selge juba siis, kui Sergei Mironov otsustas mitte kandideerida (tema erakond Õiglane Venemaa toetas Putini kandidatuuri) ja Aleksei Navalnõi kandidatuur jäeti registreerimata.

Navalnõi ise suurendas Putini häälte osakaalu sellega, et kutsus enda toetajaid üles valimisi boikoteerima. Tänu sellele jäid koju ilmselt paljud, kelle hääle oleks muidu saanud tõenäoliselt Ksenija Sobtšak või Grigori Javlinski.

Kui on mõni opositsionäär, keda Putin oma isikliku rekordi eest (76,7% häältest) tänama peaks, siis ongi see just Navalnõi, kes kasutas enda autoriteeti selleks, et opositsiooniliselt meelestatud inimesed jätaksid oma hääle valimistel kuuldavaks tegemata.

Mis puudutab valimisaktiivsust, siis piisab meenutamisest, et enam kui 70% oli see Venemaal viimati 1991. aastal. Selge see, et nii kõrge ei oleks see saanud nüüd kuidagi tulla, sest tulemuste võltsimine muutunuks liiga ilmseks.

Ebaõiglaselt alandatud naine

Eestis jooksis Sobtšak enne valimisi uudistest kõige enam läbi sellega, et viskas ühes teledebatis Vladimir Žirinovskile vett näkku ja hakkas teises tema räuskamise peale nutma. Pole just presidendile kohane käitumine. Mõnede arvates oli see lausa kokkulepitud lavastus.

Kuid mulle meenus seda nähes esimene küsimus, mille Sobtšak esitas eelmiste presidendivalimiste lõpuspurdi ajal intervjuus Mihhail Prohhorovile: “Ma mäletan, et kui olid esimesed debatid Žirinovskiga, siis teatasite avalikult, et kui ta solvab teie naisi, siis te talle, pehmelt öeldes, vastate, annate vastu lõugu. Eilses debatis see juhtuski. [Žirinovski mõnitas Alla Pugatšovat, kes oli presidendivalimistel Prohhorovi toetaja.] Miks te ei astunud välja Alla Borissovna eest?”

Žirinovski esinemised võivad kõrvalt vaadates osadele nalja teha, aga kui sellist räiget avalikku mõnitamist tuleks neil endil mõne suure telekanali eetris taluda, siis reageeriksid paljud tavalised inimesed täpselt samal moel. Mitte ei kuulaks rahulikult, kuidas neid valimatult sõimatakse.

Kõige jälgim on olnud viimastel kuudel tegelikult mitte Žirinovski käitumine, sest see oli ju etteaimatav, vaid see üleolev ilkumine, millega Sobtšakki on kohelnud osad Navalnõi toetajad, poliitilised pagulased ja Putini kriitikud. Ta on kuulutatud lihtsalt glamuuritariks, Kremli projektiks ja butafooriks, kes kaob poliitikast kohe pärast presidendivalimisi.

No kuulge! Tegemist on ikkagi poliitikute perekonnast pärit tugeva iseloomuga isiksusega, kes on õppinud rahvusvahelisi suhteid ja politoloogiat, sisuliselt alles jõudnud oma valitud eriala juurde.

Kandidaat kõigi vastu

Kummalisel kombel ei ole Sobtšaki opositsioonilised kriitikud pööranud eriti tähelepanu sellele, mida ta ise oma kandidatuuri kohta on rääkinud. Ta selgitas kohe alguses, et esineb protestikandidaadina, sest kõigile on selge, et presidendiks jääb Putin.

Vaja oli kasutada võimalust tähelepanu tõmbamiseks opositsiooni nõudmistele (poliitvangide vabastamine, sõnavabaduse tagamine, poliitilise süsteemi liberaliseerimine jne.). Valimiste boikoteerimisega oleks kaotatud võimalus ennast kuuldavaks teha, aga nüüd sai ta ligipääsu suurtele üleriigilistele telekanalitele ja rääkis nende eetris kuude kaupa tõtt olukorrast riigis.

“Ma mäletan, kuidas algas meie riigis perestroika,” ütles ta oma valimisjärgsel pressikonverentsil. “Ma mäletan, kui oluline oli haarata mikrofon ning rääkida, et sind kuuldaks.”

Loomulikult ei oleks Sobtšak pääsenud registreeritud kandidaatide hulka ilma Kremli loata. Täpselt nagu Navalnõi poleks saanud kandideerida 2013. aastal Moskva linnapeaks, kui ta ei oleks aktsepteerinud allkirju, mis tulid selle toetuseks võimupartei Ühtne Venemaa saadikutelt. Selles mõttes täitis ta toona sama rolli, milles süüdistati nüüd Sobtšakki: jätta mulje poliitilise konkurentsi olemasolust olukorras, kus seda tegelikult ei eksisteerinud.

Navalnõi osutus siis liiga edukaks (kogus 27,2% häältest) ja pärast seda löödi talle kohe uksega vastu nina. Eelmistel presidendivalimistel 8% häältest saanud Prohhorovi tabas osaliselt sama häda. Tema juhtimisel loodud erakond Kodanike Platvorm nulliti ära, et see kohaliku tasandi kaudu võimuparteid üleriigiliselt ohustavaks jõuks ei saaks kasvada.

Muutuste partei

Paradoksaalsel kombel tuleb Sobtšaki ebapopulaarsus talle selles mängus kasuks, sest ta näib võimuparteile piisavalt ohutu. Sobtšaki enda toetajad lootsid saada presidendivalimistel 2-2,5% häältest, kuid tuli 1,7%. Vähe, aga märgatavalt rohkem kui Javlinskil ning rohkem kui Maksim Suraikinil ja Sergei Baburinil kahepeale kokku. Viimane on oluline, sest Sobtšak esindab sisuliselt nende ideoloogilist vastandpoolust – klassikalist liberalismi.

Liberaalid võitlevad Venemaal praegu mitte võimu pärast, vaid selle nimel, et oma ideedega üldse kuidagi pildis püsida ja inimesteni jõuda. Sobtšaki poolt koos Dmitri Gudkoviga nüüd erakonna Kodanikualgatus baasil kavandatav muutuste partei võib täita selles osas olulist rolli.

Viktor Tsoi laul soovist muutuste järele sobib küll hästi selle partei hümniks, kuid ei väljenda kahjuks täna Venemaal valitsevaid meeleolusid. “Ühiskonnas puudub kriitiline mass inimestest, kes sooviksid radikaalset suunamuutust. Erinevalt Läänes levinud eksiarvamusest on Vene noorsugu kõige konservatiivsem ja Putini-meelsem grupp ühiskonnas,” märkis Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson veebiajakirjas Edasi.

Võib-olla seob mind Sobtšaki ja Gudkovi püüdlustega liiga tugev mõistmine ja põlvkondlik solidaarsus, aga loodan, et nende ettevõtmine vene noorte ümberpööramisel osutub edukaks.

Pasternak “Doktor Živago”

Käis tuisku, tuisku üle maa,
käis kõikjal kõle.
Jäänd küünal laual põlema,
vaid küünal põleb.

See lugu jõudis minuni kõigepealt hoopis filmina, kui ma veel telekat vaatasin. 1990-ndate teisel poolel olid minu lemmikkanalid TCM ja VIVA Zwei – ühest vaatasin vanu filme ja teisest kuulasin uut muusikat. David Leani “Doktor Živago” (1965) oli siis üks neist filmidest, mida mitu korda vaadatud sai. See oli lihtsalt nii hea.

Ma ei ütle, et raamat on parem kui film, sest selline võrdlus oleks kohatu. Film põhineb raamatul. See küll ei järgi seda päris üks-ühele, aga ilma selleta seda ju ei oleks. Halbade raamatute põhjal häid filme tavaliselt ei tehta.

Heade raamatute põhjal tehtud häid filme tasub aga vaadata isegi siis, kui raamat on loetud. Ja selliseid raamatuid tasub lugeda isegi siis, kui need filmid on nähtud. Arvan, et antud juhul ei tule kellelgi pettuda –  ükskõik kumba pidi sellele loole läheneda.

Pasternaki romaani puhul ei saa üle ega ümber selle enda loost. Käsikiri valmis juba pärast Stalini surma, kuid Venemaal raamatu avaldamine siiski läbi ei läinud. 1957. aastal ilmus “Doktor Živago” Itaalias (itaalia keeles), kusjuures sealne kommunistlik partei viskas raamatu kirjastanud Giangiacomo Feltrinelli selle peale oma ridadest välja.

Läänes sai Pasternaki romaanile kohe osaks suur menu ja 1958. aastal pälvis selle autor Nobeli kirjanduspreemia, aga kodumaal pidi ta taluma samal ajal KGB survet ja avalikku mõnitamist, kuigi raamatut seal trükki ei lastud. Nobeli preemiast oli ta sunnitud loobuma ja Venemaal ilmus “Doktor Živago” alles 1988. aastal. Pasternak suri 1960. aastal.

Pasternaki matusele kogunes tuhandeid inimesi, kuid üldine suhtumine temasse püsis kodumaal veel kaua vaenulik. William Taubman märgib Mihhail Gorbatšovi eluloos, et kui Gorbatšov sai 1990. aastal Nobeli rahupreemia, siis valdasid teda segased tunded – ühest küljest oli ta siis muidugi meelitatud, aga “paljude venelaste meelest, kes pidasid Nobeli preemia andmist Boriss Pasternakile ja Aleksandr Solženitsõnile nõukogudevastaseks provokatsiooniks, oli see hoopis midagi muud.”

Oleks päris huvitav teada, kuidas jagunevad jõujooned suhtumises Pasternakki tänapäeva Venemaal.

Kui see taust kõrvale jätta ja vaadata kõnealust romaani lihtsalt tekstina iseendas, siis meenuvad aga kohe siiski Nobeli komitee sõnad, millega põhjendati preemia määramist Pasternakile: “tema olulise saavutuse eest nii kaasaegse lüürilise poeesia kui ka suure vene eepilise traditsiooni vallas” – väga täpne sõnastus, mis sobib suurepäraselt ka “Doktor Živago” kokkuvõtteks ja kirjelduseks.

Raamatu sisu ma siin pikemalt ümber jutustama ei hakka. Lühidalt öeldes on tegemist 20. sajandi esimesel poolel Venemaal toimunud suurte ühiskondlike murrangute taustal kulgeva traagilise armastuslooga või siis hoopis jutustusega sellest ajajärgust läbi inimeste isiklike elusaatuste, aga ühtlasi ka omamoodi filosoofilise arutluse, üheaegselt äärmiselt poeetilise ja väga realistlikuga.

Tugeva jälje on sellele romaanile vajutanud Pasternaki enda elukäik, eriti armulugu Olga Ivinskajaga, kelle mälestused on ilmunud ka eesti keeles, kuid läbi müüdud (võib-olla kuluks ära kordustrükk?).

Ann Pasternak Slater märkis kunagi “Doktor Živago” ingliskeelset tõlget kommenteerides, et tema onu tööd “on kurikuulsalt raske tõlkida.” Ka eestikeelses väljaandes võib kohata kohmakalt kõlavaid lauseid, milles tajuda võib vene keeles esinenud elegantsi. Ilmselt ongi see vältimatu, et tõlkes läheb alati midagi kaduma. Kuna ma ei ole seda romaani vene keeles lugenud, siis see aga väga häirivalt ei mõjunud. (Kuid soovitan siiski vaadata ka filmi.)