Andrus Kasemaa “Au kolhoosikorrale!”

Andrus Kasemaa “Au kolhoosikorrale!” ilmselt enam suurt reklaami ei vaja, sest kirjastuse laost on see juba läbi müüdud, kauplustes on saadaval veel vaid viimased eksemplarid ning paljudest raamatukogudest on teos välja laenutatud. Seega tundub, et lugejaid leidub. Huvitav, kui paljud neist leiavad sellest seda, mida ootasid või otsivad?

Kui lugeda seni ilmunud arvustusi, võib öelda, et igaüks näeb asja ikka oma mätta otsast, nagu tavaliselt.

Poliitiliselt korrektne vaatepunkt

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl-Martin Sinijärv kuulutas, et “Au kolhoosikorrale!” rabas teda lausa jalust. See olevat “leebe, ent julm sissevaade inimeste siseilma, kes täiega ongi endile kolhoosiaja kuldseks muinasajaks kujutlenud,” kusjuures “ega Kasemaa saagi jo ealiste iseärasuste tõttu okupatsiooniaega mäletada – ta meenutab ja idealiseerib seda paljude inimeste kaudu, paljude mälestuste kaudu. Autori enesekõnet ei maksaks liialt usaldada, ses on küllitsi toda särasilmset kapitalismusevastalisust ja marksismusesõbralikkust – teadmisteta tundmusi ühesõnaga. Annan andeks suurepärase sõnaseade eest. Ise ei mäleta tost ajast peale lögase saepuru poodide põrandail midagi ilusat. No ma olin linnalaps. Ju maal oli korraks etem olu. Ikkagi ja ausalt saadan omas meeles kukele kogu kolhoosi- ja okupatsiooniaja.”

“Samas näen, et autor on sündinud tükike aega pärast Brežnevi surma. Ent minajutustaja väidab end Brežnevi lõpuaastaid mäletavat. Nii et väike lootus mul ikkagi on, et eesti kirjanik ise ei ole üksnes nunnu andekas totu, vaid hoopis kavalam ning kirjutanud raamatusse iseendaks, minajutustajaks sisse hoopis ühe teise iseenese. Natuke vanema ja tunduvalt napakama,” leebub ta aga kohe samas. “Aitab mõista inimesi, kel tolle ajastu suhtes kummalisi tundeid on. Õnneks kasvavad järjest peale põlvkonnad, kes okupatsiooniaegse jamaga sugugi suhestuda ei taha. Lugegu ja imestagu, mismoodi on võimalik mõelda.”

Minu arvates Kasemaa kolhoosikorra idealiseerimisega ei tegele. Minajutustaja võib temaga muidugi mingeid ühisjooni omada (ei tea, ma isiklikult ei tunne seda autorit), kuigi kannab teoses teist nime ja hekseldab tegelikult läbi ka möödaniku pahupooled. Sinijärvele võiks siinkohal soovitada võrdluseks tema enda vanaisa Erni Hiire luulekogusid 1940-ndatest ja 1950-ndatest, kuid usun, et ta on neid juba lugenud – eks see ole ilmselt ka üks põhjustest, miks kaldub nüüd ise teise äärmusse, aga see selleks.

Noorte vasakintellektuaalide vaatepunkt

Justkui vastusena Sinijärve kriitikale, mis oli Kasemaa suhtes kergelt üleolev ehk selgelt ülekohtune, rõhutasid noorema põlvkonna vasakintellektuaalid Hanna Linda Korp ja Joosep Norma oma Sirbis ilmunud arvustuses, et “Au kolhoosikorrale!” on eelkõige praeguse Eesti kõverpilt: “Tema raamatute tegelased on ilma jäänud või ilma jäetud taasiseseisvunud Eesti eduloost, nad elavad kusagil ääremaal koledates lagunevates majades, teenivad miinimumpalka või ei käigi tööl. Aina kasvavate elamiskulude valguses on aina vaesemaks jäävast eestlasest kirjutamine tõepoolest asjakohane, seda enam, et Kasemaa on üks vähestest autoritest, kes ultraliberaalse majanduspoliitika hammasrataste vahele jäänud inimestest üldse kirjutab.”

“Napp retseptsioon on Kasemaa uue romaani puhul täheldanud mineviku­ihalust, mida ärgitab mõistagi ka teose bravuurikas pealkiri,” möönavad nad samas. “Hea tahtmise korral on “Au kolhoosikorrale!” võimalik lugeda ka vastulausena president Kersti Kaljulaidi palju kõmu ja pahameelt tekitanud tõdemusele, nagu Nõukogude Eestis ei oleks saanud olla helget lapsepõlve. Kasemaa näitab selle raamatuga – küll tublisti liialdades –, et sai küll! Veelgi enam: isegi okupatsiooni­ajal elanul võis olla ka tore noorus-, töö- ja pensionipõlv. Nagu öeldud, ei peaks “Au kolhoosikorrale!” assotsiatiivne ja elliptiline narratiiv ega absurdini ulatuv hüperboolsus Kasemaa pikaajalisemaid lugejaid eriti üllatama.”

Nojah, mina ühtegi tema varasemat raamatut lugenud ei ole. “Au kolhoosikorrale!” pealkiri kõlab mulle nagu (pehmelt öeldes) irooniline viide ühele kolhoosikorda propageerinud kunstilises mängufilmis “Valgus Koordis” (1951) kõlanud laulule (toodud allpool), mille sõnade autor on muide Juhan Smuul. Ühesõnaga: geniaalne!

Korp ja Norma kirjutavad, et “erinevalt eelmistest raamatutest ei puuduta Kasemaa siin peaaegu üldse identiteediga, eriti geiks olemisega seotud küsimusi – oluline on miski muu.” Mina, nagu märgitud, Kasemaa varasemaid raamatuid lugenud ei ole, seega võrdlusmoment puudub, aga kui jätta kõrvale pilkuköitev kaanepilt, kus tornide ja kraanade kohal kõrgub mingi Tom of Finlandi nõukogudelik vaste (tean, olen lugenud liiga palju Freudi!), siis tuleb gei-teema sisse juba esimesel leheküljel (täpsemalt on selleks lk 7, kust algab esimene peatükk) ja käib hiljem korduvalt läbi ka pikemalt, eriti rõhutatult peatükis “Kotkad”, mille eest kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp võiks anda Kasemaale tänavu maakonna kultuuripreemia.

Lõpetuseks veel üks vaatepunkt

Toon mainitud peatükist välja kaks lõiku (hoopis teisel teemal), mis seda raamatut lugema võiksid meelitada: “Lähen bussijaama sisse ja sorin raamatute seas. Mulle meeldib alati bussijaamade reisiraamatukogust endale lektüüri saada. Seekord sain John Steinbecki “Teekond Charleyga”. See teos on mulle alati meeldinud. Räägib 1960ndate Ameerikast. Kirjanik läheb koeraga Ameerikat avastama ja teeb oma kodumaale ringi peale. Läheb nii-öelda nostalgialaksule. Steinbeckile tehakse suur auto tehases valmis. Ju mingi kerge selline sponsorleping. Eesmärk on teada saada, kui palju Ameerika on muutunud. Olen seda Steinbecki raamatut ikka ja jälle nautinud. Seekord jäi siis näppu. Heldimusest. Mõned raamatud jäävad aastateks meelde ja tekitavad ikka ja jälle häid mälestusi.

Mõnus muidugi lugeda ka neil vaestel. Kindlasti soovitaks, kui nad tasuta maakonnaliini bussiga koju sõidavad, Vooremaa mõnusaid mägesid võtavad, läbi Kuremaa, kauni Palamuse ja Luuani – see Steinbecki teos oleks neile mokkamööda. Kahjuks on see, mis neile rohkem mokkamööda näib olevat, viin ja õlu. Vaheldumisi.”

See, et ka mulle meeldivad bussijaamades olevad reisiraamatukogud ja Steinbecki “Teekond Charleyga” (sellest tõukudes võib ehk öelda, et Kasemaa eesmärk on näidata, kui palju Eesti on muutunud), ei ole ainsad asjad, mis minajutustajaga kergesti ühisosa leida võimaldavad. Rustikaalne element, millele on viidanud ka näiteks Mae Lender, seob samuti. Oli päris üllatav lugeda, et see tegelane on kunagi lapsepõlves, kuid siiski juba pärast kolhoosikorra kadumist, isegi kusagil vanas viljakuivatis toimetanud. Huvitav, kas Kasemaa kirjutas selle koha peal endast?

Pealkiri “Au kolhoosikorrale!” on eksitav selles mõttes, et suuremas osas räägib see raamat tegelikult kolhooside kadumisele järgnenud ajast (tänapäevani välja), millest osa, kuid tõesti vaid osa moodustavad ka inimeste mälestused eelnenust. Meie põlvkond (1980-ndate algupoolel sündinud) leiab sellest kindlasti palju tuttavat.

Kasemaa minajutustaja kasutab sageli vabade assotsiatsioonide meetodit, mis võimaldab teha tekstis ootamatuid pöördeid, luua ettearvamatuid seoseid. Olulisel kohal on ka tema mõtisklused endast kui kirjanikust. Iseloomulik on selle juures, et inspiratsiooni ammutab ta mitte uudistest, vaid päästeameti operatiivinfost (võsareporteriks see siiski ära ei kisu, üldmulje jääb nii soliidsem kui ka siiram).

PS. Lihtsalt nalja pärast panin siia lõppu veel ühe laulu.

Jaan Aru “Ajust ja arust”

“Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust” on kaasahaarav teos, mis viib lugeja sügavale inimaju ja teadvuse saladustesse. Jaan Aru suudab keerulised teemad lugejatele mõistetavaks muuta, pakkudes samas põnevat lugemiskogemust.

Raamatu tugevus seisneb selles, kuidas autor suudab keerulist neuroteadust ja kognitiivseid protsesse lugejale avada. Ta kasutab lihtsaid ja igapäevaseid näiteid, et selgitada keerulisi kontseptsioone, aidates lugejal mõista, kuidas meie aju töötab ja kuidas see meie igapäevaelu mõjutab. Aru suudab põimida teaduslikud teadmised huvitavate lugudega, luues sellega sidusa ja haarava jutustuse.

Raamatusse on lisatud kaasaegseid teadusuuringuid ja viiteid, mis aitavad värskendada lugejate teadmisi aju toimimise kohta. Autor ei pelga puudutada ka keerukaid teemasid nagu tehisintellekt, teadvuse olemus ja vaba tahe, pakkudes samal ajal erinevaid vaatenurki ja mõtlemisainet.

Kuigi raamat võib olla teadushuvilisele lugejale äärmiselt nauditav, ei jäta autor ka teisi lugejaid unarusse. “Ajust ja arust” on kirjutatud lihtsas ja selges keeles, mis muudab selle ligipääsetavaks ka neile, kes pole neuroteadusest varem palju teadnud. See võimaldab laiemal lugejaskonnal avastada aju ja teadvuse põnevat maailma.

Kriitikana võib öelda, et mõned teemad võivad jääda pinnapealseks ning süvitsi minevate lugejate jaoks võib raamat jätta mõned küsimused õhku rippuma. Samuti võiks mõned näited olla veidi mitmekesisemad, et kõnetada erinevaid eluvaldkondi.

Kokkuvõttes on “Ajust ja arust” haarav ja hariv teos, mis avab uksed inimaju keerukasse maailma. Jaan Aru suudab lugeja kaasa viia teaduse ja mõistatuste rännakule ning pakkuda mõtlemisainet nii neile, kes on juba neuroteadusest huvitatud, kui ka neile, kes soovivad avastada aju toimimise saladusi esmakordselt.

Ülaltoodud osa käesolevast postitusest kirjutas ChatGPT ehk tehisintellekt, mis võttis seda tehes aluseks need varasemalt Jaan Aru teose “Ajust ja arust” kohta kirjutatud arvustused, mille tekst on interneti kaudu kättesaadav. Toimetasin seda väga vähe, parandasin sõnastust vaid mõnes kohas. Järgneb minu enda kirjutatud osa.

Esimene trükk kõnealusest teosest ilmus 2017. aastal, mina lugesin nüüd 2019. aasta väljaannet. Tehisaru võime osas matkida inimese mõistust on Aru selles küll veel veidi skeptiline, kuid vahepeal on toimunud kiired arengud. Võimalik, et need ei ole teda palju üllatanud, sest tunnistab ta ju tegelikult isegi, et “lähiaastatel näeme üha nutikamaid masinaid.”

Mind ennast üllatas seda raamatut lugedes kõige rohkem vist see, et oma teadvusuuringuid alustades uskus Aru, et teadvus on midagi ajust eraldiseisvat. Minu mõistuses on need kaks alati kokku kuulunud. Hoopis iseküsimus on aga hinge olemasolu või olematus, kuid see läheb juba tõesti usu valdkonda ja sellel Aru ei peatu. On sümpaatne, et ta tutvustab lugejatele erinevaid teooriaid, rõhutades seejuures, et paljud asjad ei ole tegelikult veel päris täpselt teada.

Veidi unenäosümboolikast. Aru argumenteerib, et unel ei ole varjatud tähendust, mida saaks unenäoseletajate abil seletada, sest inimeste erinevatest kogemustest johtuvalt omavad asjad nende jaoks erinevat tähendust. Viimasega võib küll nõustuda, eriti tänapäeva atomiseerunud kultuuriväljaga ühiskondade puhul, kuid freudistlik psühhoanalüüs minu meelest siiski päris tupiktee ei ole. Selle tuumaks ongi ju selgitada välja, mida üks või teine unes korduv sümbol tähendab konkreetse inimese jaoks. Tänapäeva maailmas, mida iseloomustab suur kogemuslik mitmekesisus, ei maksa muidugi otsida mingeid universaalse tähendusega (sageli religioosse taustaga) sümboleid, kuid see ei tähenda seda, et unenägude dekodeerimine on täiesti mõttetu tegevus – uni võib omada varjatud tähendust ka siis, kui selles esinevad sümbolid ei oma mingit universaalset tähendust.

Kes otsib konkreetseid näpunäiteid, millest juhindumine aitab kasutada oma aju paremini, see leiab neid sellest raamatust terve rea (lk 122–128), eraldi on toodud välja ka rida juhtnööre hea une saavutamiseks (lk 132–136). Inimestele, kellele see raamat meeldib, võib sobida lugemiseks ka Kene Verniku “Hea une teejuht” ja Anna Lembke “Dopamine Nation”. Soovitan neid kõiki!

“Eesti merenduse ajalugu. I”

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv leidis seda teost tutvustades, et “sääne köide on uhke koduriiulis, isegi kui teda ealeski ei loeta või vast väheke sirvitakse. Kunagi osteti entsüklopeediaid ega avatud neid ealeski, täna soovitan mereraamatut. No on väärt nii lugemist kui omamist.”

Jah, raamat on kena, kaalub 1.585 kg ja sobib riiulis hästi mõne aasta eest ilmunud kaheköitelise mammuti “Eesti Vabadussõja ajalugu” kõrvale. Mõlema koguteose koostamine kestis aastaid ning vaevalt leidub palju neid, kes oleks need päris rida-realt läbi lugenud. “Eesti merenduse ajalugu” on minu hinnangul siiski kergemini loetav, sest see käsitlus hõlmab pikemat perioodi, mistõttu on jutt tunduvalt vaheldusrikkam ja kokkuvõtlikum – piisavalt detailne, aga mitte nii üksikasjadesse laskuv. Vaheldurikkust lisab seegi, et kaasatud autoreid on rohkem. Nende tase on üldiselt ühtlaselt hea, kuid käekiri kohati erinev.

Tarmo Soomere märgib saatesõnas, mille avaldas ka ajaleht Sirp, et see koguteos on suur samm adekvaatse enese­positsioneerimise poole: “Juba siis [st. tuhat aastat tagasi] oli meie kant – nagu praegugi – kogu Läänemere piirkonda hõlmavate kaubanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike sidemete võrgustiku osa. Siin ei olnud (ja tõenäoliselt pole kunagi olnud) läbi­sõiduala, vaid tsoon, kus tuli arvestada kohalike ühiskondlike ja poliitiliste oludega.”

Tänavu avaldatud I köide hõlmab perioodi Eesti randade asustamisest kuni Teise maailmasõja alguseni. See on jagatud viieks osaks: Eesti merenduse esiajalugu; Eesti merendus keskajal – muistsest vabadusvõitlusest Vene-Liivi sõjani; Uusaeg: Vene-Liivi sõjast kuni esimeste aurulaevadeni; Eesti merendus 19. sajandi keskpaigast Esimese maailmasõjani; Iseseisva riigi merendus 1918–1940. Iga osa koosneb hulgast peatükkidest, milles oma ala eksperdid annavad asjatundlikke, kuid samas ka laiemale lugejaskonnale sobivaid ülevaateid kitsamatest alateemadest (näiteks Marika Mägi kirjutab sellest, mida räägivad eesti meresõitjatest Põhjala saagad ja keskaegsed kroonikad).

Kaptenleitnant Ott Laanemets oli Sirbis kõnealust teost arvustades kohati üsna kriitiline, märkides, et see raamat näitab ka meie merendusajaloo uurimise hetkeseisu. Seda kindlasti. Inimesena, kelle isiklik kokkupuude merendusega piirdub ajateenistusega Eesti mereväes, kuid keda mereajalugu on väikest viisi ikka huvitanud, leidsin mina sellest teosest enda jaoks küllaltki palju uut infot – hea, et senised uuringud sedasi kokku on võetud, sest vaid vähesed fanaatikud suudavad ja jõuavad ennast ju neist kõigist ise läbi närida. Minu meelest ei ole ka kronoloogiline ülesehitus sellise ülevaate puhul puudus – teemade terviklikud käsitlused (näiteks Läänemere kaubalaevandus ja/või meresõjad läbi kogu ajaloo jms.) sobivadki paremini hoopis omaette raamatuteks, mis ehk loodetavasti kunagi ilmuvad.

Tekstist käisid küll läbi mõned minu kauged sugulased, näiteks Jakob Prei, aga perekonnaloo uurimiseks see teos, sarnaselt kaheköitelisele Vabasussõja ajaloole, ilmselt üldiselt hästi ei sobi, sest üldistusaste on liiga suur. Samas annab see hea ülevaate laiematest arengutest, aitab mõista sündmuste taustu ning võib pakkuda kohati ka selliseid detaile, millest on kasu perekonnaloo uurijatelegi. Eriti muidugi neile, kelle poolt uuritavad on olnud kuidagi seotud merendusega.

“Kuigi raamat on mahukas ja sisutihe, ei suuda see kajastada kõiki sündmusi meie merenduse tormisest ajaloost, need peatükid tuleb kirja panna noorematel ajaloolastel. Ees seisab suur töö koguteose II köitega,” rõhutatakse raamatu ümbrispaberil. Jah, selle ilmumiseni võib kuluda veel päris kaua aega, sest korralikult läbiuurimata ala on suur.