Nädala juubilar: Carl Bildt 70

On vähe mujalt pärit riigimehi, kes oleksid käinud Eestis nii sageli nagu Carl Bildt. Esimest korda juhtus see 1989. aasta jaanuaris, kui ta oli üldse esimene pärast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist Eestisse visiidi teinud Lääne poliitik. Bildt viibis siin terve nädala. Ametliku küllakutse esitas talle EKP Tartu linnakomitee I sekretär Tõnu Laak, kuid selle taga olid uuendusmeelsed jõud laiemalt. Visiidi käigus kohtus ta ka Eesti NSV valitsusjuhi Indrek Toomega. Bildt oli sel ajal küll veel alles suhteliselt noor opositsioonipoliitik, kuid siiski juba üsna kogenud, silmapaistev ja rahvusvaheliselt tuntud kuju.

Sündinud vanasse aadlisuguvõssa, mille juured ulatuvad keskaega, kuulus Bildt muidugi algusest peale antikommunistide leeri. 1968. aastal, kui Stockholmi Ülikooli vasakpoolsed üliõpilased otsustasid okupeerida (prantslaste eeskuju järgides) valitsuse survestamiseks üliõpilasliidu hoone, oli ta üks neist, kelle algatusel loodi üliõpilasliidu sees vastukaaluks kodanlik fraktsioon. 1970. aastal osales ta Euroopa konservatiivsete ja kristlik-demokraatlike üliõpilaste liidu esindajana Soome erakondade noorteühenduste korraldatud suurel rahvusvahelisel julgeolekukonverentsil Helsingis, kus võeti vastu deklaratsioon, milles nõuti muu hulgas Euroopa toonaste piiride tunnustamist. Vastu hääletasid ainult Lääne-Saksa kristlike demokraatide ja Rootsi moderaatide noorteühendused ning see liit, mida seal esindas Bildt.

Teleuudistesse jõudis ta Rootsis esimest korda aga juba 1966. aastal seoses õpetajate üleriigilise streigiga. Bildt, kes oli siis oma koolis õpilasesinduse esimees, aitas tagada seda, et õppetöö saaks streigi ajal jätkuda õpilaste poolt korraldatuna. Iroonilisel kombel jäi tal endal hiljem ülikool lõpetamata, sest tähelepanu koondus täielikult poliitikale. 1968. aastal astus ta erakonda, mis kandis siis veel nime Parempoolne Partei, kuid nimetati järgmisel aastal ümber Mõõdukaks Koonderakonnaks (üldiselt tuntud lihtsalt moderaatidena).

1971. aastal sai temast moderaatide üliõpilasühingu aseesimees, 1973. aastal esimees. 1973–1976 oli ta selle üliõpilasühingu häälekandja Svensk Linje toimetaja ning ühtlasi moderaatide poliitikasekretär, kuuludes erakonna esimehe Gösta Bohmani lähikonda. Bildtis, kelle esivanemate hulgas on terve rida suuri poliitikuid ja diplomaate, nähti juba toona moderaatide võimalikku tulevast juhti. Esialgu kogus ta tuntust publitsistina. Näiteks kirjutas ta 1973. aastal Rootsi juhtivas päevalehes Svenska Dagbladet unustatud vabastusliikumistest Ida-Euroopas. Bildt märkis, et nõukogude võimu alla langenud maades on jätkuvalt olemas vaikne režiimivastane enamus, kuigi relvastatud vastupanu seal enam ei osutata.

1976. aastal toimunud parlamendivalimiste järel moodustasid Rootsis valitsuse Keskerakond, moderaadid ja Liberaalne Rahvapartei. Bildt aitas koostada selle valitsuse programmi ja asus tööle poliitikakoordinaatorina majandusministriks tõusnud Bohmani alluvuses. 1979. aasta valimiste järel jätkas sama koalitsioon. Bildt valiti esmakordselt parlamenti. Temast sai poliitika koordineerimise eest vastutav riigisekretär. 1981. aasta kevadel lahkusid moderaadid valitsusest. Bildist sai parlamendis nende kõneisik välis- ja julgeolekuküsimustes.

1982. aastal tõstatus eriti teravalt nõukogude allveelaevade tegevus Läänemerel. Rootsi üritas sõlmida NSV Liiduga kokkulepet merepiiri osas, kuid Moskva kasutas survestamiseks piiririkkumisi, et saavutada suuremaid järeleandmisi. Bildt kuulus parlamendis komisjoni, mis uuris võõraste allveelaevade tegevust. Ühtlasi koostas moderaatide spetsiaalne töörühm siis tema juhtimisel raporti “Rahu ja vabadus Euroopas”, milles rõhutati: “Oluliseks eelduseks rahule on vabadus Ida-Euroopas. Nõukogude dominants Ida-Euroopas on otsustav takistus kestva rahu saavutamisele Euroopas.”

1982. aasta sügisel toimunud valimised tõid Rootsis taas võimule sotsiaaldemokraadid. Moderaadid jäid opositsiooni, kuid olid tõusnud juba 1979. aastal parlamendis suuruselt teiseks erakonnaks – esimest korda pärast 1958. aasta valimisi. Nende häältesaak tõusis tagasi 1932. aasta tasemele.

Bildt rõhutas siis vajadust tugevdada Rootsi kaitsejõude, kritiseeris teravalt sotside välis- ja julgeolekupoliitikat ning tuumadesarmeerimisele keskendunud rahvusvahelist rahuliikumist, kuid see loomulikult ei tähenda seda, et ta oleks soovinud sõda. “Tuumasõda areneb konventsionaalsest sõjast ja viimane poliitilistest konfliktidest. Kes tahab ära hoida tuumasõda, peab katsuma ära hoida igat laadi sõda. See on võimalik ainult riikidevaheliste konfliktide lahendamisega,” märkis ta 1983. aastal Svenska Dagbladetis. “Rahu Euroopas ei olene relvadest vaid lahendamata poliitilistest konfliktidest ja kiusatusest neid “lahendada” vägivallaga.”

1985. aasta suvel käis Bildt visiidil Moskvas. Temas nähti Rootsi võimalikku tulevast välisministrit. Venelased tahtsid temaga lähemalt tutvuda. Bildt rõhutas seal, et normaalne suhtlemine eeldab Rootsi piiride respekteerimist. Sügisel toimunud valimistega siiski võimupööret ei kaasnenud – võimule jäid sotsid. 1986. aastal valiti 37-aastane Bildt aga moderaatide juhiks.

1988. aastal esines Bildt, kes oli Välis-Eesti ringkondades hästi tuntud juba varem, Stockholmis kõnega Eesti Vabariigi 70. aastapäeva pidulikul tähistamisel. “Pealetulevate sugupõlvede ülesandeks on ehitada vabaduse ja rahu Euroopa, mis ka Eestile annab uue vabaduse,” rääkis ta, lõpetades oma rootsikeelse kõne eestikeelse hüüatusega: “Elagu vaba Eesti!”

1989. aasta jaanuaris toimunud visiidi tähtsust meie jaoks oskavad kõige paremini hinnata ilmselt need, kes Eesti iseseisvuse taastamise protsessi juhtisid – selge on see, et tegemist oli ühe olulise lüliga ahelast, mis viis lõpuks soovitud tulemuseni. “Olen näinud hulgaliselt samasuguseid poliitilisi situatsioone kui teil. Soovin teile vaprust ja sihikindlust. Ettevaatlikkuse ja julguse õige vahekorra leidmine pole sugugi lihtne ülesanne,” rääkis Bildt siis Eestis. “Küllap laabub lõpuks kõik.”

Ja laabuski. Bildti poliitilise karjääri silmapaistvam osa seisis alles ees. Temast sai Rootsi peaminister (ametis 1991–1994), hiljem rahuvahendaja Balkanil, välisminister (2006–2014) jne. Eestis käis ta viimati käesoleva aasta kevadel, Lennart Meri konverentsil.

Artikkel ilmus 10. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Carl Bildt sündis 1949. aasta 15. juulil. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Tsiprase lõppmäng Kreeka valimistel

Pühapäeval toimuvad Kreekas parlamendivalimised, mille tulemusel läheb võim tõenäoliselt tagasi paremtsentristide kätte. Praegune peaminister Alexis Tsipras võib loota vaid imele.

Valimised leiavad nüüd aset ennetähtaegselt. Korralised parlamendivalimised pidanuks tulema sügisel. Need nihkusid ettepoole, sest Tsipras otsustas teha eurovalimistest oma valitsuse usaldushääletuse, ja kukkus läbi.

See ei olnud tema poolt ilmselt valearvestus. Pigem võib selles näha kavalat käiku kahjude minimeerimiseks. Küsitlustes läks paremtsentristlik Uus Demokraatia selgelt juhtima juba mõned kuud pärast 2015. aasta septembris toimunud parlamendivalimisi.

Laenuleib ei kesta kaua, võlg on võõra oma

Kreekas tegutseb väga palju erakondi, kuid pärast sõjaväehunta langemist 1974. aastal jagasid võimu aastakümneid käest kätte Uus Demokraatia ja vasaktsentristlik Panhellenistlik Sotsialistlik Liikumine (PASOK). Kord valitses riiki üks, kord teine.

Mõlema partei juhtimisel kaldus valitsus võtma kõvasti laenu – riigi võlakoorem üha kasvas.

2009. aasta sügisel tuli võimule PASOK, mis oli jaganud taas heldelt lubadusi. Pärast valimisi teatati, et nende täitmiseks ei ole raha. Selgus, et valitsussektori eelarvedefitsiit oli juba neli korda suurem euroalas lubatust. Rahvusvahelised reitinguagentuurid langetasid Kreeka riigireitingut. See raskendas laenuraha kaasamist.

2010. aasta veebruaris ja märtsis alustati palkade kärpimise, pensionide külmutamise ning maksude tõstmisega, et eelarvedefitsiit kontrolli alla saada. Aprillis taotles peaminister Georgios Papandreou ametlikult rahvusvahelist abi. Seda nõustuti andma tingimusel, et riik jätkab meetmete rakendamist eelarvedefitsiidi vähendamiseks.

Kreekas järgnesid sellele kohe suured streigid ja meeleavaldused, mis muutusid kohati ka vägivaldseteks, kuid need ei suutnud peatada üha uute kärpepakettide vastuvõtmist. Olukord riigis nende mõjul aga ei paranenud.

Peaminister Papandreou, keda survestasid ühest küljest rahvusvahelised partnerid ja võlausaldajad ning teisest küljest omaenda rahvas tänavatel, astus 2011. aasta sügisel lõpuks ametist tagasi. Võimule tuli ajutine valitsus, mida juhtis parteitu Lucas Papademos (Kreeka Panga president 1994-2002, Euroopa Keskpanga asepresident 2002–2010), kus olid koos Uus Demokraatia ja PASOK.

2012. aasta mais toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised. Enim hääli kogus Uus Demokraatia, kuid valitsuse moodustamine ei õnnestunud kellegil, mistõttu leidsid juba järgmisel kuul aset uued valimised.

Vasakradikaalide kohtumine reaalsusega

2012. aastal toimunud valimistega tõusis parlamendis suuruselt teiseks jõuks Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsioon (SYRIZA), mis oli kolm aastat varem ületanud valimiskünnise kõige viimasena. 2009. aastal toetas seda 4,6% valijatest – see andis parlamendis kõigest 13 kohta 300-st.

SYRIZA tõus oli tingitud sellest, et nad esitasid poliitilisel tasandil nõudmisi, mis kõlasid Kreeka tänavatel. Seda juba 2008. aasta detsembris, kui puhkesid suured noortemässud, mille vallandas ühe 15-aastase nooruki tapmine korravalvurite poolt. 2011. aasta kevadel kuulutas SYRIZA juht Alexis Tsipras, et vasakpoolsed peaksid kärpepoliitika vastu suunatud meeleavaldusi toetama, nõustumine Kreeka rahvusvaheliste partnerite poolt seatud tingimustega tuleks aga otsustada rahvahääletusel.

2012. aasta juunis toimunud valimiste järel keeldus SYRIZA kärpepoliitikat toetava valitsusega ühinemisest. Paremtsentristide juht Antonis Samaras moodustas valitsuse, kuhu kuulus ka vasaktsentristlik PASOK. 2014. aasta detsembris jäi aga koalitsiooni esitatud kandidaat parlamendis presidendiks valimata, mistõttu toimusid 2015. aasta jaanuaris erakorralised parlamendivalimised. Need võitis SYRIZA.

Vasakradikaalid tulid võimule lubadusega mitte austada varem Kreeka poolt sõlmitud kokkuleppeid ja nõuda suurema osa võlgade kustutamist, sest oli selge, et riik ei suuda neid mitte kunagi ära maksta. Koalitsioon tehti rahvuspopulistliku erakonnaga Iseseisvad Kreeklased, mis esindas sama suunda – nende programmi kuulus ka sõjakahjude väljanõudmine Saksamaalt.

Pärast valimisi jätkati ühtlasi läbirääkimisi raha saamiseks rahvusvahelistelt partneritelt. 2015. aasta suvel pandi rahvahääletusele küsimus, kas tuleks nõustuda Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi viimase pakkumisega.

SYRIZA ja Iseseisvad Kreeklased ise tegid kampaaniat selle pakkumise tagasilükkamise poolt. EI-leeri kuulusid ka mitmed rahvusvaheliselt tuntud majandusteadlased (Thomas Piketty, Paul Krugman, Joseph Stiglitz). Riigi lahkumist euroalast propageeris parlamendierakondadest samas ainult Kreeka Kommunistlik Partei. Opositsiooni langenud Uus Demokraatia ja PASOK olid pakkumisega nõustumise poolt.

Uued valitsusparteid lootsid, et neil õnnestub kaubelda rahvahääletusele tuginedes välja Kreeka jaoks kasulikumad tingimused.

Referendumist võttis osa 62,5% hääleõiguslikest kodanikest. 5,8% sedelitest rikuti. Ülejäänutest 38,7% toetas pakkumise vastuvõtmist, 61,3% seda ei teinud. Vaatamata nii selgele tulemusele ja omaenda varasemale jutule sõlmis Tsiprase valitsus vaid loetud päevad hiljem kokkuleppe, mis sisaldas esialgu pakutust veelgi karmimaid kärpemeetmeid, sest kuklasse hingas riigi muutumine maksejõuetuks.

SYRIZA läks selle kannapöörde peale lõhki. Juba päev pärast rahvahääletust astus rahvusvaheliste partnerite survel ametist tagasi rahandusminister Yanis Varoufakis, majandusteadlane, kärpepoliitika häälekas oponent, kes oli nõudnud võlgade kustutamist. Kui uus kokkulepe augustis parlamendis ratifitseeriti, juhtus see tänu opositsioonile. Enam kui 40 SYRIZA saadikut oli hääletusel selle vastu.

Kuna valitsus kaotas SYRIZA lõhenemise tõttu parlamendis enamuse, toimusid 2015. aasta septembris ennetähtaegsed valimised. Nende tulemusel jäi võimule sama koalitsioon. Valimisaktiivsus langes jaanuariga võrreldes 7,1%, aga valijad ei olnud veel valmis laskma tagasi võimule varem domineerinud parteisid, mille juhtimisel oli riik jõudnud nii väljapääsmatusse olukorda.

SYRIZA jääb vasaktiiva juhtivaks jõuks

Eurovalimistel ei olnud SYRIZA häältesaak nüüd tegelikult palju halvem kui viie aasta eest. Neid toetas 23,8% valijatest – vaid 2,8% vähem kui eelmine kord. Vahe oli selles, et Uus Demokraatia tõusis riigis selgelt juhtivaks jõuks. Nemad said eurovalimistel 33,1% häältest ning tegid ühtlasi peaaegu puhta töö samal ajal toimunud valimistel regioonides ja kohalikes omavalitsustes.

Paremtsentristide kätte läks 12 regiooni 13-st. Nende ridadest tuli ka Ateena uus linnapea.

Liikumine Muutuste Poolt, mille kandvaks jõuks on PASOK, sai eurovalimistel 7,7%. Iseseisvad Kreeklased kukkusid täiesti läbi ja enam valimistel ei osale. Varoufakise uus erakond kogus eurovalimistel 2,99% – Kreeka parlamendivalimistel on künnis 3%. Noateral kõigub ka uus paremkonservatiivne erakond Kreeka Lahendus.

Kindlalt pääsevad taas parlamenti Kreeka Kommunistlik Partei ja paremäärmuslik Kuldne Koidik, aga nemad koalitsioonide tegemises ei osale. Küsimus on praegu selles, kas Uus Demokraatia saab parlamendis absoluutse enamuse üksinda (valimissüsteem soosib võitjat, kes saab boonusena 50 kohta) või tuleb koalitsioon, kuhu kaasatakse Liikumine Muutuste Poolt.

Tsipras kuulutas eurovalimised valitsuse usaldushääletuseks nähtavasti just sooviga jõuda ennetähtaegsete parlamendivalimisteni. Sügisel, kui turismihooaeg on möödunud ja sellega kaasnenud ajutised töökohad kadunud, oleks SYRIZA langus kindlasti järsem. Opositsioonis olles saab ajada siis hädad uue valitsuse kaela. Ja see oleks tegelikult täiesti õigustatud, sest selle moodustavad tõenäoliselt jõud, kes selle supi Kreekas kunagi kokku keetsid.

Artikkel ilmus 3. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Esimese poolaasta filmid

Aastavahetusel sai vaadatud muusikalist draamakomöödiat “La famille Bélier” (2014), millest Jaan Ruus tegi omal ajal nii hea lühikokkuvõtte, et minul ei ole sellele siin midagi lisada.

Aasta algas seega päris hoogsas rütmis, aga… plaanist iga nädal mõnda filmi vaadata ei tulnud siiski midagi välja.

Jaanuaris said vaadatud veel “Notting Hill” (1999), mis oli küll kunagi (vist eelmisel sajandil) juba nähtud (hea romantiline komöödia, peaosades Hugh Grant ja Julia Roberts), ning “Mustang” (2015) – sellest filmist on kirjutanud pikemalt Aurelia Aasa.

Mingil hetkel läks peale “Bohemian Rhapsody” (2018), kuid see jäi pooleli, ja hiljem ma seda edasi ei vaadanud.

“Lucky” (2017) oli päris huvitav film 90-aastasest vanamehest. Huvitav selles mõttes, et mulle meeldis. Peategelast kehastanud Harry Dean Stanton suri vaid paar nädalat enne esilinastust. Pikemalt on sellest filmist kirjutanud Aleksander Tsapov.

Märtsis ja aprillis ei vaadanud ma ühtegi filmi.

Mais-juunis said nähtud “Powidoki” (2016), “Final Portrait” (2017) ning “Gauguin – Voyage de Tahiti” (2017). Kõik need filmid räägivad vanadest kunstnikest, päriselt eksisteerinud ajaloolistest tegelastest, kelle elu läheneb lõpule.

Andrzej Wajda loominguliseks testamendiks nimetatud “Powidoki” (“Järelkujutis”) jättis kõige tugevama mulje, ka Stanley Tucci “Final Portrait” oli täiesti vaadatav, aga selle Gauguinist tehtud filmi liigitaksin küll pigem keskpäraseks.

Wajda filmist on kirjutanud pikemalt Mart Raun, Andrei Liimets, Lauri Kärk ja kindlasti veel keegi, kuid rohkem artikleid ma nüüd selle kohta ei lugenud.

Tucci filmi kohta ma kiire guugeldamisega ühtegi eestikeelset arvustust ei leidnud. Selle peategelased on Alberto Giacometti ja tema tulevane biograaf James Lord, kellest Giacometti tahab kiiresti ühe portree teha (“Ma ei suuda iialgi maalida sind nii nagu ma näen, see on võimatu… Ühtlasi on ka võimatu portreed kunagi lõpetada.”) Tegevus leiab aset veidi enne Giacometti surma 1960-ndate Pariisis.

Kuue kuuga sai vaadatud 7,5 filmi, see teeb keskmiselt 1,25 filmi kuus. Alanud teisel poolaastal on plaanis vaadata vähemalt kaks filmi kuus ning eelistada seejuures käesoleva aasta kraami. See plaan peaks ju olema realistlikum kui varasem.

PS. Postitus oli juba valmis kirjutatud, kui meenus, et korra sai käidud tegelikult isegi kinos. “Tõde ja õigus” (2019) on pälvinud Eestis ohtralt kiidusõnu ning isegi selle IMDb reiting on kõrgem kui ühelgi eelpool nimetatud filmil. Ka mina olin seda vaadates kohati väga liigutatud, aga nii kõrgelt seda kindlasti ei hindaks ning teist korda vaadata, ausalt öeldes, ei tahaks.

Kas riigikogulased olid alkoholiaktsiisi langetades purjus?

Viimaste parlamendivalimiste eel ironiseeris nii mõnigi roheliste valimisprogrammis leidunud lubaduse üle asuda kontrollima vahetult enne istungeid riigikogulaste joovet, et tagada edaspidi kained otsused seaduseelnõude hääletamisel.

Tegemist ei olnud aga päris uue ideega. Pakkusin ise juba 2002. aastal portaali Täna Otsustan Mina kaudu välja, et Riigikogu ja valitsuse liikmed võiksid hakata tegema vabatahtlikult alko- ja narkoteste, mis annaksid tavakodanikele võimaluse veenduda otsustajate võimes realiseerida neile delegeeritud vastutust. Tolleaegne sotsiaalminister Siiri Oviir vastas siis, et kahjuks ei ole võimalik seda ettepanekut õigusaktide kaudu realiseerida.

Nii et jääb ära.

Tegelikult on asi muidugi naljast kaugel. Minu kunagine ettepanek oli ajendatud ajalehtedes ilmunud teadetest selle kohta, kuidas rahvasaadikud tööajal tipsutavad ja vintis peaga istungitel käivad. Nende allutamine alkotestidele oleks ehk tõesti keeruline, aga Riigikogu hoones alkoholi müümise ja tarbimise keelustamine, mida rohelised samuti lubasid, peaks olema juriidiliselt täiesti teostatav.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ütleb, et töötajal on keelatud töötada alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all. Tööandja on kohustatud kõrvaldama töölt isiku, kes seda siiski teeb.

Riigikogulasi kaitseb töölt kõrvaldamise eest saadikupuutumatus. Palka maksab neile küll Riigikogu kantselei, kuid tööandjaks on teoreetiliselt valijad, kellel puudub samas mehhanism saadikute tagasikutsumiseks. Selline olukord tekitab neis paratamatult karistamatuse tunnet, soodustab süüdimatut ja vastutustundetut käitumist. Alkoholismi peetakse põhjendatult poliitikute kutsehaiguseks.

Mina üldiselt alkoholi ei tarbi, kuid see on ilmselt suuresti juhus. Eestis on alkoholi tarvitamine ju nii levinud, et võib rääkida lausa sotsiaalsest survest seda teha.

Pääsesin võib-olla tänu sellele, et juhtusin õigel ajal lugema oma vanavanaisa Ernst Mahlapuu doktoritööd “Ajukestade permeabiliteet akuutse ja kroonilise alkoholismi puhul” (1926), millest ilmnes, et alkoholi mõjul toimuv “aju pehmenemine” on teaduslikult tõestatud fakt, mitte alusetu linnalegend. Peaaju ümbritsevad kestad, mis kaitsevad inimese mõtlemisorganit kahjulike ühendite eest, saavad kahjustatud.

Ta võinuks pühenduda pärast selle kaitsmist teadustööle, aga toona olid ülikoolis noortele teadlastele makstavad palgad nii madalad, et sellest ei piisanud väikeste lastega perekonna ülalpidamiseks – tuli langetada praktilisem valik. Viinakuradi küüsis olevad tüübid, näiteks Oskar Luts, käisid küll veel palju hiljemgi tema käest abi otsimas, aga ega neile ei saanud soovitada sel ajal muud kui lihtsalt vähem juua.

Tänapäeval on olukord Eestis selles osas parem, aga ka lahendamist vajav probleem ise suurem. Mõne aja eest käis meediast läbi uudis, et 2018. aastal langes alkoholi tarbimine meil viimase kümne aasta madalaimale tasemele – 10,1 liitrit absoluutalkoholi iga täiskasvanud elaniku kohta. Seda on üle kolme korra rohkem kui 1920-ndatel.

Tegelikku muutust need arvud päris täpselt kindlasti ei näita. Vanasti, kui suurem osa rahvast elas maal, aeti palju rohkem koduõlu ja puskarit, mis ametlikus statistikas ei kajastunud. Kuid üldiselt juuakse tänapäeval ikkagi rohkem. Tervise Arengu Instituudi ekspertide hinnangul on ligi 30% Eesti elanikest alkoholi liigtarvitajad, neist umbes 60 tuhat sõltlased.

Eelmisel aastal sai programmi “Kainem ja tervem Eesti” kaudu, mida rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist, alkoholiravi 2905 inimest (huvilistel tasub alustada https://alkoinfo.ee külastamisest). Eurorahade toel jätkub see programm veel ka tuleval aastal, kuid edasise osas on asi lahtine. Täna pole päris selge, mil määral on meie praegune valitsuskoalitsioon valmis alkoholiravisse panustama.

Eestis võimule tulnud endised alkoholidiilerid (üks on Riigikogu esimees, teine rahandusminister) teavad kahtlemata väga hästi, kui tänulikud võivad alkoholisõltlased olla selle eest, kui viina hind nüüd tõesti langeb.

Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt läheb alkoholiaktsiisi langetamine 1. juulist riigile käesoleval aastal saamata jääva maksutulu näol maksma 12 miljonit eurot, kusjuures vastava seaduseelnõu seletuskirjas tunnistati, et piirikaubandus ei pruugi oluliselt väheneda.

Eks paistab, kuidas see samm kajastub erakondade reitingutes.

Minu arvates eksivad need, kelle meelest võeti otsus alkoholiaktsiisi langetamiseks vastu justkui ebakaines olekus. Erakonnad üritavad lihtsalt viia ellu oma valijate soove. Kurb tõsiasi on see, et arvestatav osa valijaskonnast soovib alkoholi odavnemist selle tõttu, et on sellest ise sõltuvuses. Neid rahuldama tormanud poliitikud ei ole purjus, vaid kalkuleerivad vägagi külmavereliselt.

Kui riigikogulased võtaksid alkoholismivastast võitlust tõsiselt, alustaksid nad aga ikkagi sellest, et löövad alkoholi Riigikogust välja, sest kõige tõhusam on ju teatavasti juhtimine eeskuju kaudu.

Artikkel ilmus 14. juunil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Taanis lendas pall sotside kätte

Taanis nädal tagasi toimunud parlamendivalimistel kogusid enim hääli sotsiaaldemokraadid. Sama juhtus ka nelja aasta eest, aga siis langesid nad opositsiooni.

Nagu Rootsis ja Norras, nii on ka Taanis jaotunud erakonnad ajapikku kahte suurde leeri, mille liikmed omavahel valitsuskoostööd üldiselt ei tee. See on muutnud mänguruumi koalitsioonide moodustamisel äärmiselt ahtaks. Juba pikemat aega on riiki juhtinud vähemusvalitsused, mis sõltuvad oma liitlastest parlamendis. Nii võib minna ka sel korral.

2015. aasta valimiste järel tuli võimule paremliberaalse Venstre üheparteiline vähemusvalitsus. Erakond oli langenud valimistel kolmandaks, saades vaid 19,5% häältest, mis andis parlamendis 34 kohta 179-st. Nende taha koondunud nn. sinisel blokil oli aga parlamendis napp ülekaal.

Venstre valitses Taani Rahvapartei, Liberaalse Alliansi ja Konservatiivse Rahvapartei toetusel. Neist kaks viimast kaasati 2016. aasta sügisel ka valitsusse. Taani Rahvapartei mõjutas valitsuse poliitikat parlamendist.

2001–2011 olid võimul Venstre ja Konservatiivse Rahvapartei vähemusvalitsused, mida toetas parlamendis Taani Rahvapartei. 2011. aasta valimistel sai Venstre küll taas enim hääli, aga valitsus moodustati siis teiseks jäänud sotside juhtimisel, sest parlamendis saavutas ülekaalu nende taha koondunud nn. punane blokk.

Esialgu kuulusid lisaks sotsiaaldemokraatidele valitsusse sotsiaalliberaalne Radikale Venstre ja rahvusvahelisel tasandil rohelistega seotud Sotsialistlik Rahvapartei (SRP). Parlamendis toetasid neid ka punarohelised.

SRP jaoks oli see üldse esimene kord valitsusse pääseda. See erakond asutati 1959. aastal Taani Kommunistliku Partei endise juhi poolt, kes kritiseeris 1956. aastal avalikult Nõukogude Liidu tegevust Ungari ülestõusu mahasurumisel, sattus seetõttu konflikti oma moskvameelsete seltsimeestega ja visati lõpuks kommunistlikust parteist välja.

2014. aasta alguses lahkus SRP valitsusest, kuid jätkas sotsiaaldemokraatide ja Radikale Venstre vähemusvalitsuse toetamist parlamendis.

SRP lahkumine valitsusest oli tingitud erimeelsustest seoses Taani suurima energiafirma osalise erastamisega USA investeerimispangale Goldman Sachs. Mitmed erakonna parlamendisaadikud tahtsid hääletada valitsuse plaani vastu. Toonane peaminister Helle Thorning-Schmidt ähvardas SRP sellisel juhul valitsusest välja ajada.

Lõpuks teatas SRP tolleaegne esinaine Annette Vilhelmsen, keda survestasid ühest küljest erakonna liikmed ja valijad ning teisest küljest koalitsioonipartnerid, et ta paneb ameti maha ja erakond lahkub valitsusest, kuid jätkab selle toetamist.

See juhtum selgitab, miks väiksemad erakonnad ei taha tingimata ise valitsusse kuuluda ning on valmis toetama parlamendis vähemusvalitsuste püsimist. Valitsuses olles seotakse oma käed parlamendis toimuvatel hääletustel. Vähemusvalitsusi toetades saavutatakse aga mõju valitsuse poliitika üle, kuid jäetakse oma käed vabaks.

Kes nüüd valitsusse lähevad?

Sel korral sai parlamendis enamuse punane blokk. Sotsiaaldemokraatide esinaine Mette Frederiksen, kellele kuninganna Margrethe II tegi ülesandeks valitsuse moodustamise, teatas esimese hooga, et sotsid tahavad teha üheparteilise vähemusvalitsuse, mis hakkab eelnõude hääletamisel parlamendis sõltuma ad hoc kokkulepetest teiste erakondadega.

Tema erakond sai 25,9% häältest, parlamendis 48 kohta. Tegelikult saab sotside fraktsioonis olema kaks saadikut rohkem, sest sinna lähevad ka üks esindaja Fääri saartelt ja üks Gröönimaalt, kus tegutsevad täiesti omaette erakonnad.

Rasmussen

Venstre juht Lars Løkke Rasmussen, senine peaminister, märkis valimistulemuste selgumisel, et uue valitsuse võiks moodustada blokkideüleselt tsentristlike erakondade poolt – see tagaks suurema stabiilsuse, vähendaks valitsuse sõltumist äärmuslikest väikeparteidest. Frederiksen, kes välistas sellise võimaluse juba valimiskampaania ajal, lükkas Rasmusseni pakkumise vähemalt esialgu tagasi.

Venstre sai 23,4% häältest ja 43 kohta, olles nendel valimistel suurim tõusja. Sinine blokk tervikuna aga kaotas, sest eelmine kord oma ajaloo parima tulemuse teinud rahvuspopulistlik Taani Rahvapartei langes järsult – see on omakorda näide sellest, et piirdumine valitsuse toetamisega parlamendis ei saa kesta igavesti, ühel hetkel ootavad valijad enamat. Sellega peavad arvestama ka teised väiksemad erakonnad.

1993–2001 valitsesid koos sotsiaaldemokraadid ja Radikale Venstre, punase bloki suurimad jõud. Kui jätta kõrvale II maailmasõja ajal võimul olnud rahvusliku ühtsuse valitsused, on sotsid ja Venstre jaganud valitsusvastutust varem ainult korra, 1978–1979, kuid see koalitsioon pidas vastu vaid veidi üle aasta. Venstre ja Radikale Venstre olid koos valitsuses 1968–1971 ja 1988–1990.

Rasmussen astus juba enne valimisi samme ka Radikale Venstre soosingu võitmiseks. Ta teatas, et toetab selle erakonna endise esinaise ja praeguse Euroopa konkurentsivoliniku Margrethe Vestageri saamist järgmiseks Euroopa Komisjoni presidendiks.

Minu hinnangul oleks ta tõesti sobiv kompromisskandidaat nimetatud ametikohale. Igatahes peaks Rasmusseni väljendatud toetus tagama nüüd selle, et Vestager jätkab Taani eurovolinikuna. Ta nimetati selleks eelmine kord, kui sotsid ja Radikale Venstre koos võimul olid. Kindlasti on eurovoliniku koht laual ka nendel läbirääkimistel, mida Frederiksen oma valitsuse ametisse kinnitamiseks teiste erakondadega peab.

Kui kaua need läbirääkimised kestavad? Taani analüütikute ennustused ulatuvad selles osas seinast seina. Mõne arvates läheb asi väga kiiresti, uus valitsus saab ametisse paari nädalaga, kõik on vaid vormistamise küsimus. Mõni teine ennustab seevastu sarnast kuid kestvat protsessi, mis leidis viimati aset Rootsis. Lõpptulemuse osas lähevad arvamused samuti lahku.

Frederikseni plaan moodustada üheparteiline vähemusvalitsus, mis peab hakkama parlamendis sisuliselt iga eelnõu pärast eraldi koalitsiooni looma, võib sotside jaoks olla lihtsalt läbirääkimiste lähtepunkt, mitte lõppsiht. Rasmusseni ettepanek, mis tugines Venstre enda kogemustele, väärib tegelikult tõsist kaalumist.

Artikkel ilmus 12. juunil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Roheline laine Euroopa poliitikas

Möödunud eurovalimiste kõige olulisem tagajärg on mitte euroskeptikute osakaalu kasv, vaid roheliste erakondade ja ideede tõusmine Euroopa poliitika peavoolu. Viimane on paradoksaalsel kombel seotud esimesega.

Euroskeptikuid ja -vastaseid on europarlamendis küll varasemast rohkem, aga see ei tähenda seda, et nende sõna omandab seal märkimisväärselt suurema kaalu. Probleem on selles, et neil on väga raske omavahel kokkulepeteni jõuda.

Ühisosa kahtlemata leidub, näiteks demoniseerivad kõik Brüsselit ning lubavad seista oma riigi suveräänsuse eest, kuid praktilise koostöö üksikutes valdkondades muudab see hoopis raskemaks, sest liikmesriikide huvid on objektiivselt võttes ju üsna erinevad, kohati vastandlikud.

Erinev on ka see, millele Euroopa Liit peaks euroskeptikute arvates keskenduma.

Prantsuse rahvuslaste juht Marine Le Pen kuulutas jaanuaris valimiskampaaniat alustades, et Euroopa Liit peaks keskenduma sellele, et mobiliseerida Euroopa rahvad tegelema selliste väljakutsetega nagu kliimamuutused ja tehisintellekt. Paari aasta eest Prantsusmaa presidendiks kandideerides lubas ta arendada võimsalt päikeseenergia, biogaasi ja hüdroenergia kasutamist, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest.

Ekrelased, kes kuuluvad temaga Euroopa tasandil ühte poliitilisse perekonda, eitavad seevastu üldse inimtekkeliste kliimamuutuste toimumist või vajadust selles osas nüüd midagi ette võtta. Milline peaks olema ühisosa, millest nad antud valdkonnas juhinduda saavad? Ei tea.

Samasuguseid põhjapanevaid erimeelsusi, mis muudavad sisulise parlamentaarse koostöö keeruliseks, on eri riikide euroskeptikutel päris paljudes valdkondades. See pärsib tugevalt nende võimekust europarlamendis toimuvates aruteludes ühtse jõuna kaasa rääkida.

Roheliste sõna maksab rohkem

Euroskeptikute osakaalu kasv, mille tõttu paremtsentristlik Euroopa Rahvapartei ja sotsiaaldemokraadid ei oma parlamendi uues koosseisus absoluutset enamust, suurendab hoopis liberaalide ja roheliste kaalukust.

Varem said kaks kõige suuremat fraktsiooni paljud asjad lihtsalt omavahel kokku leppida ning pidid pöörduma toetuse saamiseks väiksemate poole vaid siis, kui sellise kokkuleppeni jõuda ei õnnestunud. Parlamendi uues koosseisus peavad nad arvestama algusest peale rohkem ka teiste konstruktiivsete jõududega. See tähendab, et liberaalide ja roheliste mõju kasvab.

Fraktsioonide ametlik moodustamine seisab küll alles ees, kuid esialgsete tulemuste põhjal näib, et rohelistel on nüüd europarlamendis vähemalt 70 kohta 751-st. Seda on 20 rohkem kui varem, aga ikkagi suhteliselt vähe.

Kuidas võib sellises olukorras rääkida mingisugusest rohelisest lainest? Kohe selgitan.

Roheliste jõud kasvas nende valimistega mitte üksnes nende kohtade arvel, mis läksid roheliste fraktsiooni kuuluvatele erakondadele, vaid eelkõige tänu sellele, et roheliste ideid võeti laialdaselt omaks teiste erakondade poolt, mis said nüüd oma valijatelt mandaadi nende elluviimiseks. Marine Le Pen on vaid üks näide. Leidus terve rida riike, kus kliimamuutused olid valimiskampaania peateema.

“Inimesed on saanud teadlikuks sellest, et kliimakriis on tõeline,” selgitas Ska Keller, üks Euroopa Roheliste esikandidaatidest, seda ajalehele Die Tageszeitung. “Pidevalt tuleb uusi teaduslikke raporteid, viimati liikide kaitsmise teemal. See kõik on muutnud asja taas pakilisemaks. Ja samal ajal ütlevad paljud noored: kuulge, poliitikud, te peate midagi tegema! Ja see kõik on väga oluline ja õige, sest asjaga ongi kiire.”

Rootsi Keskerakond näitab suunda

Rootsi oli nüüd üks vähestest riikidest, kus roheliste häältesaak eelmise korraga võrreldes ei kasvanud, vaid hoopis kahanes – nende saadud kohtade arv kukkus seal neljalt kahele. Esmapilgul võib sellest järeldada, et keskkonnateemade olulisus on rootslaste silmis langenud. Kuid selline järeldus on väga ekslik. Tegelikkus on täpselt vastupidine.

Asi on selles, et need teemad on muutunud palju prioriteetsemaks ka teiste erakondade jaoks. Iga korralik erakond, mis vaatab näoga tuleviku poole, omab seal nüüd ka tugevat keskkonnaprogrammi. Roheliste arvelt tõusis selgelt näiteks Rootsi Keskerakond, mille valimiskampaania põhifookus oligi just keskkonnaküsimustel ja kliimapoliitikal. Keskerakond pea kahekordistas oma häältesaagi ja sai varasema ühe asemel kaks kohta.

Rootsi Keskerakonna esinaine Annie Lööf rõhutas viimasel valimiseelsel nädalal jagatud intervjuudes, et nad tahavad luua ka Euroopa Liidu tasandil süsteemi negatiivsete emissioonide toetamiseks. See tähendab kompenseerida selliste (täna veel suhteliselt kulukate) tehnoloogiate kasutuselevõttu, mis seovad atmosfäärist süsinikku.

“Kliimamuutused toimuvad siin ja praegu. Tehased, sõidukid ja elektrijaamad on pumbanud süsihappegaasi atmosfääri juba pikka aega, ning seetõttu ei piisa enam üksnes heitkoguste vähendamisest – me peame kasutama uusi tehnoloogiaid, mis suudavad neid atmosfäärist eemaldada,” rääkis ta ajalehele Dagens Nyheter.

Rootsi ise on vastavatesse projektidesse investeerimist juba alustanud. Keskerakond tahab, et nende uute tehnoloogiate kasutuselevõtu toetamiseks suunataks ka 10% Euroopa Liidu innovatsioonifondi vahenditest.

Ühtlasi soovitakse loomulikult piirata süsihappegaasi õhkupaiskamist, suurendada selle kulukust, edendada biokütuste kasutamist. Lõpule tahetakse viia Euroopa ühise õhuruumi loomine, mis võimaldaks kasutada seda palju tõhusamalt ja lennukitel kütust kõvasti kokku hoida. Üldiselt aga peetakse vajalikuks edendada Euroopas rongiühendusi, vähendada ka autotransporti.

Kui vaadata lähemalt teisigi liberaalide ehk ALDE fraktsiooni kuuluvaid erakondi, mille kohtade arv nüüd suurenes, ilmneb, et Rootsi Keskerakond ei ole selles osas erand. Keskkonnateema on murdnud jõuliselt sisse ka paljude teiste varasemast edukamaks osutunud erakondade valimisprogrammidesse.

Millised järeldused Eestis teha?

Eestis on rohelised täna jätkuvalt marginaalne jõud. Keskkonnateemad käisid siin valimiskampaaniatest läbi, kuid ei olnud kindlasti tooniandvad. Selle põhjal võib tunduda, et mujal valitsevad trendid ei pruugi meile jõuda.

Minu arvateks oleks selline järeldus ennatlik. Rohelised said meil tänavu siiski kuus korda rohkem hääli kui viie aasta eest. 1,8% häältest on tulemus, mis jäi ilmselt alla nende ootustele, kuid näitab asjaolusid arvestades (erakonna üldine nõrkus, mõlemapoolselt kahjulik konkurents Elurikkuse Erakonnaga, vähe raha valimiskampaaniaks, lühike valimisnimekiri jne.) suurt potentsiaali.

Kui teised erakonnad tahavad ennetada valijate suuremat kaldumist roheliste taha, tuleb neil võtta üle rohelistele iseloomulikud seisukohad. Mitte ainult rääkida keskkonnakaitsest ja kliimamuutustega võitlemisest, vaid seda ka päriselt teha – eriti kui omatakse vastavate valdkondadega seotud ametikohti.

Viies ellu roheliste poliitilist programmi, võetakse neilt erakonnana kasvupind ära. Vastasel korral on ilmselt vältimatu, et rohelised edaspidi siingi valimistel hoogsalt tõusevad.

Roheline laine Euroopa poliitikas tähendab esmajoones seda, et nende teemade prioriteetsus kasvab ehk omandab Euroopa igapäevases poliitilises agendas palju silmapaistvama koha. See üldine konjunktuur mõjutab vältimatult ka rõhuasetusi Eestis, sest me ei ela vaakumis, vaid oleme osa maailmast, osa Euroopast.

Artikkel ilmus 29. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Parim aeg erakorralisteks valimisteks

Nähtavasti tuleb kõigepealt mainida, et järgnev jutt on kirjutatud enne eurovalimiste tulemuste selgumist ega lähtu ühegi erakonna huvidest.

Parteiline vaatepunkt ei ole kodaniku jaoks ainus võimalik viis poliitikaga suhestumiseks. On olemas ka üldriiklikud huvid, mis ei pruugi kattuda ühegi erakonna omadega. Neid huve silmas pidades oleks Eestile kõige parem, kui juba sel suvel toimuksid erakorralised parlamendivalimised.

Riigikogu kevadistungjärk saab läbi 20. juunil. Teatavasti peaks siis järgnema ligi kolm kuud kestvad kohtumised valijatega, sest seaduse järgi riigikogulased ei puhka, vaid teevad kogu aeg tööd. Erakorralised valimised peavad toimuma 20–40 päeva pärast nende väljakuulutamist. Seega võiksid valimised leida nüüd aset näiteks 21. juulil, kui president need Riigikogu kevadistungjärgu lõppedes välja kuulutaks.

Selliste erakorraliste valimisteni jõudmine on teoreetiliselt võimalik, kuid näib olevat ebatõenäoline. Põhiseaduse § 97 ütleb, et valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib president valimised kolme päeva jooksul välja kuulutada, aga selleks on vaja valitsuse ettepanekut. Seega eeldab erakorraliste valimisteni jõudmine umbusaldusavaldust, mis läheb parlamendis läbi, ning lisaks ka selle juba umbusaldatud valitsuse enda ettepanekut ja presidendi nõusolekut.

Reformierakond paistab panustavat praegu sellele, et lüüa valitsusest välja EKRE ning teha ise uus koalitsioon Keskerakonna ja/või Isamaa osalusel. Erakorralised valimised neisse plaanidesse ei kuulu. Sotsid on ametis juhivahetusega. Nendegi jaoks tuleksid erakorralised valimised nüüd lihtsalt liiga kiiresti. Järelikult ei hakka opositsioon lähiajal tervele valitsusele või peaministrile umbusaldust avaldama.

Tänaseks on aga selge, et varem või hiljem laguneb praegune koalitsioon nii või teisiti. Küsimus on ainult ajas ja konkreetsetes asjaoludes. Oleks kindlasti parem, kui uus valitsus sünniks rahvalt uue mandaadi saanud parlamendi pinnalt.

Keskerakonna juhtivpoliitikute sõnavõtte kuulates jääb mulje, et nad loodavad vedada välja vähemalt 2021. aasta kevadeni. Kui asjad selleks ajaks paranenud ei ole, tehakse pööre, et minna kohalikele valimistele justkui uue, puhastunud jõuna. Erakorralised valimised nende plaanidesse ei kuulu.

Minu hinnangul eksisteerib aga täiesti realistlik võimalus, et need tulevad ikkagi. Ja juba palju varem.

Eesti on saanud oma ajaloo kõige ebakompetentsema rahandusministri olukorras, kus läheks raskeks isegi suurimatel asjatundjatel. Kui tuleva aasta riigieelarvet ei suudeta märtsi alguseks vastu võtta, tuleb ju korraldada samuti erakorralised valimised. Siis leiaksid need aset lihtsalt palju halvemal ajal, riigi jaoks märksa keerulisemas olukorras.

Eurovalimistele eelnenud suhteliselt tagasihoidlikud kampaaniad näitasid, et erakondade rahakotid on praegu üsna tühjad. On täiesti mõistetav, et mõte erakorralistest valimistest ei tekita neist üheski vaimustust. Ka mitte parlamendist välja jäänud jõududes. Kuid ühiskonnas tekkinud pingete maandamiseks oleksid need äärmiselt vajalikud.

Eesti ühiskonnas käärib praegu protsess, mida marksistid nimetavad revolutsioonilise situatsiooni küpsemiseks. EKRE juht Mart Helme, kes toimetas Brežnevi ajal kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas töötades Marxi ja Engelsi “Kommunistliku partei manifesti” väljaandmist, peaks teadma selle tähendust. Ta võiks selgitada seda ka oma noorematele kolleegidele valitsuses.

Helme visati 2004. aastal Rahvaliidust välja, sest ta oli kritiseerinud Lihula sündmuste tõttu avalikult erakonnakaaslasest siseministrit (enne teemat erakonna sees tõstatamata), nõudnud tema tagasiastumist (nähes sellel ametikohal ilmselt juba siis ennast, aga eesmärgini jõudmiseks kulus ligi 15 aastat). Lihula mälestusmärgi mahavõtmisel juhtunu oli pronksiööga võrreldes morsipidu, kuid seegi näitas, milleni selline pingete kasv võib viia.

Selleks, et olukord ei jõuaks nüüd meeleolude radikaliseerumise faasist tõsiste füüsiliste kokkupõrgeteni, tuleks aur ühiskonnast välja lasta. Mina ei näe selleks täna muud teed kui erakorralised valimised.

Kui need suvel läbi viia, saab alustada sügisistungjärku juba Riigikogu uus koosseis. Kui praegune koalitsioon saab rahvalt mandaadi jätkamiseks, ei saa keegi enam öelda, et mõne erakonna valijaid on petetud. Kui see ei õnnestu, jõuavad erakonnad pidada ära uued koalitsiooniläbirääkimised. Suvi ei läheks luhta. Poliitikud ei peaks niisama logelema, vaid saaksid tõesti pingsalt tööd teha.

Erakorralised valimised lööksid õhu puhtaks. Praegusel kursil jätkates läheb olukord vältimatult üksnes hullemaks. Seetõttu võiksid meie suured juhid ikkagi käituda riigimehelikult. Erakorraliste valimisteni jõudmine eeldab nüüd opositsiooni, koalitsiooni ja presidendi koostööd. Reeglid on tehtud nimelt sellised, et neid tegelikult kunagi ei korraldataks. Sel suvel võiks teha erandi.

Artikkel ilmus 28. mail 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.