Eestis on loomisel uus erakond

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Elver Loho

Paari kuu eest registreeritud MTÜ Eesti Otsedemokraatliku Erakonna Algatusgrupp on seadnud sihiks koguda kokku 500 liiget, et reorganiseeruda erakonnaks ja osaleda järgmisel aastal Riigikogu valimistel. Algatusgrupi ideoloog Elver Loho selgitas ettevõtmisega seonduvat.

Otsedemokraatide lubaduste kohaselt hakkavad nende saadikud hääletama Riigikogus igas küsimuses täpselt nii nagu rahvas e-hääletab samas küsimuses nende veebilehel. Samuti esitavad nad ainult neid eelnõusid, mida toetab e-hääletusel enamus hääletanutest.

Kuidas tuli mõte luua selline ebatavaline erakond?

Loho: Sellise erakonna loomine on olnud tehnoloogiliselt võimalik juba väga pikka aega, kuid minu pähe tekkis mõte otsedemokraatliku erakonna võimalikkusest alles aastal 2011. Tol ajal ei näinud ma sellise erakonna järgi vajadust. Täna on vajadus olemas.

Ajakirjandus paljastab iga päev neid vigu ja probleeme, mis sünnivad tänases esindusdemokraatia süsteemis. Selle tulemusel – mis juhtub? Vanad on väsinud poliitikast ja eelistavad erakondi ja liidreid, kes lubavad senise võimusüsteemi pea peale keerata. Noored ei taha poliitikasse minna, sest läbi ajakirjanduse on selge, et seal peab valetama, oma südametunnistuse maha müüma ja käituma partei juhiste järgi. Väga palju häid ja tarku inimesi ei taha ennast määrida poliitikaga. Eesti kannatab, sest head inimesed hoiavad võimust eemale. Otsedemokraatlik erakond pakub siin selget ja väga idealistlikku alternatiivi. Tule ja õpeta rahvast, aga lase rahval otsustada!

Erakonna algatusgrupp on juba tutvustanud oma ideed avalikel aruteludel Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Mida inimesed sellest arvavad?

Loho: Sellise erakonna idee selgitamine on olnud kohati väga raske. Isegi paar ajakirjanikku on jätnud kodutöö tegemata ja erakonna tööpõhimõttest täiesti valesti aru saanud. Õnneks tänaseks on meil kodulehel (www.otsedem.ee) erakonda tutvustav animatsioon, mis annab asja sisu edasi ühe minutiga. Kes on ideest aru saanud, need jagunevad üldiselt kahte kategooriasse. On neid, kes tahavad, et Riigikogus oleks väike fraktsioon otsedemokraate. Ja on neid, kes kardavad, et Eesti rahvas on liiga loll, et osaleda poliitika otsustamises.

Küünikud armastavad öelda, et parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga. (Seda ütlust omistatakse ekslikult Winston Churchillile, kuid tema oli keskmisest valijast tegelikult palju kõrgemal arvamusel.) Kas te ei karda, et selles on omajagu tõtt?

Loho: Tuleb rääkida kauem kui viis minutit. Kui suhelda inimesega pealiskaudselt, siis võib temast jääda hea mulje. Kui suhelda inimesega süvitsi, siis jääb ka reeglina hea mulje. Viis minutit on kõige halvem periood, sest selle ajaga jõuad heas esmamuljes pettuda, aga ei jõua inimese sisuni.

Veebihääletustest osavõtt võib jääda väga tagasihoidlikuks. Kas ei oleks parem tugineda Riigikogus nupule vajutades sotsioloogilistele uuringutele, mis võivad anda adekvaatsema pildi rahva hulgas domineerivatest seisukohtadest?

Loho: Tänased erakonnad juba teevad seda üsna palju. Muidugi on täiesti võimalik, et suure osa valijate jaoks ongi tänane esindusdemokraatia süsteem piisav ja vajadus otsedemokraatliku erakonna järgi ühiskonnas ei ületa Riigikogu valimiste künnist. See on valijate ühine otsus kas nad soovivad tänast esindusdemokraatia süsteemi täiendada väikese otsedemokraatide fraktsiooniga või mitte.

Mida teeksite Riigikogus siis, kui mõnes küsimuses (näiteks narkopoliitika osas) läheks e-hääletuse kaudu saadav suunis sügavalt vastuollu teie enda veendumustega?

Loho: Hääletaksin nii nagu rahvas soovib. Tõenäoliselt ropendaksin natuke. Ütleksin, et rahvas otsustas valesti. Põhjendaksin. Aga hääletaksin ikka nii nagu rahvas soovib. Selleks mind sinna ju valiti.

Kuidas tagada seda, et teie e-hääletusi ei hakka kasutama enese huvides ära teised erakonnad, mis saavad ju suunata oma tuhandeid liikmeid hääletama ühe või teise otsuse poolt või vastu?

Loho: Nad on teretulnud seda tegema. Erakonna liikmeks olemine ei ole patt. Enda maailmavaate järgi hääletamine ka mitte. Las inimesed hääletavad nii nagu soovivad. Kui erakond soovitab rahval hääletada ühel või teisel viisil mingis küsimuses ja nad põhjendavad oma seisukohta piisavalt hästi, et rahvas tõesti teeb seda, siis see ongi ju demokraatia. Kui mõnele suurele muutusele on selge rahva toetus, siis see muutus tekitab ühiskonnas vähem jamasid. Otsedemokraatliku erakonna rahvahääletused aitavad kindlasti legitimiseerida mitmeid suuri otsuseid ja riiklikke eksperimente, mis võivad meile potentsiaalselt palju tulu tuua. Samuti saab läbi otsedemokraatia luhtunud eksperimente efektiivselt tagasi pöörata. Meie erakond teeb tänase süsteemi ühtlasi nii paindlikumaks kui ka sitkemaks.

Eestis tegutseb ka otsedemokraatia edendamise sihtasutus Terve Rahvas, mis nõuab rahvaalgatuse ja rahva algatusel toimuva rahvahääletuse institutsioonide taastamist meie esimestes põhiseadustes esinenud kujul. Mida te sellest arvate?

Loho: Rahvalt riigipöördega röövitud õiguste taastamine on suurepärane idee turunduslikult. Aga loomulikult ma arvan, et Otsedemokraatliku Erakonna pakutav otsedemokraatia mudel on lihtsam, selgem, paindlikum, sõbralikum ja sobib paremini tänasesse ühiskonda.

[ Vana-Kreeka linnriikides rakendati otsedemokraatiat juba antiikajal ja ka elektroonilise otsedemokraatia juurutamine ei ole enam uus idee. Esimest korda leidis see maailmas laiemat kõlapinda 1990-ndatel aastatel, kui tehnoloogiaettevõtja Ross Perot tõstatas selle ühe olulise teemana USA presidendiks kandideerides.

Esimesed erakonnad, mille ideeks sai elektroonilise otsedemokraatia rakendamine oma saadikute kaudu esindusdemokraatia raames, loodi siiski alles käesoleva sajandi alguses.

2002. aasta kohalike valimistega pääses Rootsis ühe kohaga Vallentuna volikokku erakond Demoex, mille saadik hääletas volikogus vastavalt eelnevalt veebis toimunud hääletuste tulemustele. Ühtlasi pakkus see kohalike noorte loodud erakond oma veebikeskkonna registreeritud kasutajatele võimalust eelnõude algatamiseks. Demoex sai Vallentuna volikogus ühe koha ka järgmisel kahel korral.

2014. aastal ühinesid Demoex ja veel kaks sarnast kohaliku tasandi väikeparteid erakonnaks Otsedemokraadid, mis üritas pääseda Rootsi parlamenti. See ei õnnestunud ja samal aastal langesid otsedemokraadid välja ka Vallentuna volikogust.

Sarnaseid erakondi, mis kujutavad endast vaid tehnilist platvormi otsedemokraatia rakendamiseks esindusdemokraatia raames, on loodud kümnetes riikides. Valimistel on nende tulemused jäänud siiski tagasihoidlikuks. Rekord kuulubki Demoexile, mis sai 2006. aastal Vallentunas 2,85% häältest.

Paremini on läinud erakondadel, mis rakendavad küll elektroonilist otsedemokraatiat oma poliitika kujundamisel ja otsuste langetamisel, kuid omavad ka laiemat programmi ehk poliitilist platvormi. Edukaim selline erakond on praegu Itaalias tegutsev Viie Tähe Liikumine. ]

“Eesti riigi 100 aastat. I osa”

Kirjastuse post_factum suure raamatusarja avaraamat kannab alapealkirja “Maapäevast Otto Tiefi valitsuseni”, kuid algab tegelikult ülevaatega 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast ja 1905. aasta revolutsioonist.

Kui raamatu pealkirjas rõhutatakse, et see räägib just “riigi” ajaloost, siis ootaks selle kaante vahelt veidi suuremat keskendumist riigiõiguslikele küsimustele, just selles vallas käinud vaidluste ja toimunud arengute kokkuvõtet, aga neist lennatakse kohati üle üsna kõrgelt. Selles mõttes on raamatu autorid Mart Laar ja Toomas Hiio läinud justkui kergema vastupanu teed, vältinud mitmeid raskeid teemasid.

Alustades algusest. Veidi pikemalt on küll juttu Balti hertsogiriigi loomise katsest, aga 1918. aastal osaliselt läbiviidud Eesti Asutava Kogu valimiste kohta kirjutatakse ainult: “Arvestades, et Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised läksid enamlastele suhteliselt edukalt, uskusid nad, et Eesti Asutava Kogu valimiste ajaks 21. ja 22. jaanuaril (3. ja 4. veebruaril) 1918 on nende positsioonid veelgi tugevamad. Loetud oli pea kaks kolmandikku häältest, kui selgus, et enamlastele antud häälte osakaal on pigem langenud ja iseseisvuse toetajad saavad Asutaval Kogul enamuse. Seepeale otsustasid enamlased 27. jaanuaril (9. veebruaril) valimised sootuks katkestada, tuues ettekäändeks Balti rüütelkondade palved Saksa vägedele maa enamlaste käest päästa.”

Aga miks kogusid enamlased seal, kus need valimised õigeaegselt läbi suudeti viia, kokku 37,1% häältest? Miks oli Eesti toona üks Vene impeeriumi punasemaid piirkondi? Millised olid enamlaste plaanid Eesti riigiõigusliku tuleviku osas? Miks eestlased neid nii massiliselt toetasid? Nendele küsimustele see raamat sisuliselt ei vasta.

Kerime edasi. 1934. aasta riigipöörde kohta kirjutatakse: “Kaitseseisukorra kehtestamisel väideti, et vabadussõjalased valmistusid riigipöördeks, sest allkirjade kogumisel riigivanema kandidaadi Andres Larka heaks ei saavutatud loodetud edu. Samuti üritasid vabadussõjalased saavutada kontrolli sõjaväe ja Kaitseliidu üle.”

Korratakse seega lihtsalt riigipöörajate juttu, üritades justkui jätta muljet, et tegemist oligi nö. ennetava riigipöördega. Seejuures jäetakse mainimata, et Larka toetuseks koguti rohkem allkirju kui kõigile teistele kandidaatidele kokku. Samuti ei peeta vajalikuks mainida, et riigipöörajad rikkusid ka toona kehtinud seadusi. Seda riigipööret üritatakse lugejate silmis legitimiseerida ka hilisemate arengutega – näiteks sellega, et vabadussõjalaste hulka kuulunud Hjalmar Mäest sai Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse juht. Mäe motiividel seejuures loomulikult ei peatuta.

Väga hästi on kirjeldatud vaikival ajastul toimunud suuri muutusi, milles nähakse ka nii mõndagi positiivset, näiteks seoses lipukampaaniaga: “1980. aastate lõpul toodi peidust välja tuhandeid lippe, mida oli peidetud kogu sovetliku okupatsiooni poolsajandi vältel ning mis tõestasid, et Eesti omariiklus on jäänud eestlaste südameasjaks. Neid lippe poleks lipukampaaniata olemaski olnud.”

Huvitaval kombel ei ole autorid samal ajal märganud, et korporatiivse riigi ülesehitamise ja ajakirjanduse muutmisega riikliku propaganda suuvoodriks jõudis Eesti juba poolele teele sovetiseerimise suunas. Võiks ju ka väita, et baaside leping ja juunipööre olid pärast seda lihtsalt järgmised loogilised sammud – pind nende astumiseks valmistati ette juba varem.

Mööndakse, et president Konstantin Päts kirjutas alla “kõigile Varese valitsuse aktidele, mis eeldasid Vabariigi Presidendi allkirja, osaledes niiviisi Eesti riigi likvideerimisel, mille rajamine oli suures osas ka tema teene. Tema allkirju oli vaja palju, sest 1937/1938. aasta põhiseaduse Eesti oli presidentaalne riik. Millega teda selleks sunniti, pole tänini teada – okupatsioonivõimud oleks oma tahtmise läbi viinud ka ilma tema allkirjadeta.”

Näete, kuidas toimub Pätsi toonase käitumise õigustamine? Ta kirjutas alla iseseisva Eesti Vabariigi likvideerimisele, aga ka selle loomine oli tema teene, pealegi ei sõltunud tema allkirjadest ju midagi. No-noh.

Veidi varem mainitakse, et “peaminister Uluots olevat lubanud kohtumisel Soome diplomaatidega soomlastel [Talvesõja ajal] isegi Eestis asuvaid lennuvälju pommitada, kui ainult ei rünnata Tallinna.” Samas ei ole aga mainitud seda, et 1940. aasta juunis ametist lahkumisel peetud raadiokõnes rõhutas Uluots “võimalikkude eksiarvamuste kummutamiseks, et Eesti on praegu teotsemas kõiges oma põhiseaduslikus korralduses.”

Uluotsa 1944. aasta üleskutseid markeeritakse vaid lausega: “Sakslaste survel toetas mobilisatsiooni oma raadiointervjuus 7. veebruaril ka Jüri Uluots.” Väga huvitav, kuidas siis käis see survestamine, mille tulemusel Uluots kuulutas veel samal aastal bolševismi vastu peetud võitluse meie Vabadussõja jätkuks?

Raamat on iseenesest huvitav, aga kahjuks kipub vaatama sealt just kõige kriitilisemate kohtade pealt vastu selline ajalookäsitlus, mida võib nimetada küll tänapäeva vaatepunktist “poliitiliselt korrektseks”, kuid mis annab ajaloost üsna moonutatud ettekujutuse. Need ongi selle raamatu kõige nõrgemad kohad. Just neist asjadest, mis vajaksid põhjalikumat selgitamist, libisetakse kergelt üle. Nii on muidugi mugavam. Aga kas ka õigem?

Orbáni režiim püsib opositsiooni killustatusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gergely Karácsony on praegu Ungari opositsiooni populaarseim juht

Ungaris pühapäeval toimuvad parlamendivalimised ei too kaasa võimuvahetust, kuid nendega on kerkimas rohkem esile mitmed uue põlvkonna poliitikud, kes võivad tõusta riigi etteotsa järgmiste valimistega.

Küsitlused näitavad, et umbes kolmandikel ungarlastel puudub kindel erakondlik eelistus. Viimased kaheksa aastat riiki valitsenud peaminister Viktor Orbáni parempoolne Fidesz ja sellega valimistel ühiselt osalev Kristlik-Demokraatlik Rahvapartei (KDRP) võivad arvestada ainult kolmandike ungarlaste toetusega.

Reaalses valimisolukorras tähendab see neile aga selget võitu, sest opositsioon on killustunud ning kasutatav valimissüsteem toetab tugevalt kõige populaarsemat jõudu.

Parlamendi 199-st liikmest 106 valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks lihtsalt enim hääli saanud kandidaat. Ülejäänud kohad jaotatakse erakondade vahel üleriigiliselt proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

Praktikas on selline süsteem kindlustanud tugevalt koondunud, hästi organiseerunud vähemuse võimutsemist enamuse üle: nelja aasta eest said Fidesz ja KDRP valimistel 44,9% häältest, kuid parlamendis 66,8% kohtadest. Neile andis hääle vaid 27,7% kõigist valimisõiguslikest kodanikest.

Võimu konsolideerimine

1963. aastal sündinud Orbán pääses parlamenti juba 1990. aastal, esimestel pärast 1945. aastat Ungaris toimunud vabadel valimistel. Peaministriks tõusis ta esimest korda 1998. aastal ja seda üsna napilt. Enim hääli said toona sotsid, kuid Fidesz võitis kohtade arvestuses ning suutis koos väiksemate konservatiivsete erakondadega koalitsiooni teha. Järgmised kahed valimised kaotas Fidesz aga sotsidele, kes moodustasid valitsemiseks koalitsiooni liberaalidega.

2010. aastal õnnestus siiski saavutada suur võit: Fidesz ja KDRP said ühiselt 52,7% häältest, mis andis neile parlamendis toona kehtinud valimisseaduse alusel 68,1% kohtadest. Nii hea tulemus saadi paraku suuresti tänu sellele, et sotside populaarsus langes järsult, kui meediasse lekkis salvestus ühest väga avameelsest kõnest, mille nende juht Ferenc Gyurcsány eelnenud valimiste järel ühel kinnisel koosolekul erakonnakaaslastele pidas. Nimelt tunnistas ta seal otsesõnu, et riik on omadega p…ses ja valimiste võitmise nimel oli päevad läbi valetatud.

Fidesz ja KDRP kasutasid pärast valimisi kohe võimalust, et suruda kõigi teiste erakondade vastuseisust hoolimata läbi uus põhiseadus, millele tuginedes võeti vastu praegu kehtiv valimisseadus. Selle eesmärk oli kindlustada enda ainuvõimu.

2014. aasta valimised näitasid, et uus seadus toimis nagu soovitud. Nüüd on Fidesz oma võidus nii kindel, et ei ole suvatsenud isegi valimisprogrammi koostada. Erakond lubab lihtsalt senise poliitika jätkumist.

Orbán esineb valijatele peetud kõnedes rahvusliku juhina, kes kaitseb ungarlasi immigrantide ja globalistide eest. Tema väitel on praegu rünnaku all kogu kristlik Euroopa, mida paljud valitsused immigrante sisse tuues hävitada aitavad. Samal ajal levitatakse agaralt ka vandenõuteooriaid, mille kohaselt on opositsiooni taga George Soros oma rahadega.

Ungaris on lastud seega käiku sisuliselt sama poliittehnoloogia, mida on kasutatud võimu konsolideerimiseks edukalt Venemaal: kodanikele sisendatakse, et riik on justkui rünnaku all või piiramisrõngas, poliitilised oponendid on vaenlaste mõjuagendid ning tõelistel patriootidel tuleb koonduda oma rahvusliku juhi taha.

Opositsioon on killustunud

Küsitlused kinnitavad, et enamik täiskasvanud ungarlasi sellist lapsikut propagandat ei usu, kuid paljud on poliitikale käega löönud. Valimisaktiivsus järjest langeb. Kõigi opositsiooniliste jõudude toetus kokku on küll võrdne võimuparteide omaga, aga neid lõhestavad omavahelised lahkhelid ei ole lasknud jõuda toimiva koostööni.

20,2% häältest sai eelmistel valimistel Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik), mida on Eesti laiatarbemeedias nimetatud sageli “paremäärmuslikuks”, kuid mis ise peab parem-vasak jaotust mõttetuks. Jobbik sündis äärmiselt euroskeptilise jõuna, aga on oma vaadet Euroopa Liidule viimastel aastatel kõvasti revideerinud. Enam ei nõuta liidust lahkumist, vaid soovitakse Ungari võimalikult kiiret ühinemist euroalaga.

Jobbik on lähenenud selles osas teistele suurematele opositsioonierakondadele ning kaotanud seda tehes osa oma senisest toetajaskonnast, kuid muutunud poliitiliselt salongikõlbulikumaks. Erakonna juhi Gábor Vona sõnul peaks keskenduma nüüd ideoloogiliste küsimuste asemel sotsiaalsete pingete ja vastuolude vähendamisele ning võitlemisele Ungaris vohava korruptsiooni vastu.

Vona on endine ajalooõpetaja, varasem Fideszi liige, kes kuulus kunagi Orbáni lähikonda, kuid pettus temas. Kui vaadata seda, keda ungarlased sooviksid näha peaministrina, siis on opositsiooni poolelt temast siiski populaarsemad Gergely Karácsony ja Bernadett Szél. Nemad kandideerisid 2010. aastal parlamenti mõlemad uue erakonna Teistsugune Poliitika on Võimalik (TPV) ridades, aga läksid 2014. aasta valimiste eel erinevaid teid.

TPV kasvas välja ühendusest, mis propageeris Ungari poliitilise süsteemi kaasajastamist, demokraatia süvendamist. 2010. aasta valimistel saadi 7,5% häältest. Kui Fidesz ja KDRP viisid seejärel ellu oma reaktsioonilised reformid, siis kerkis varsti üles mõte kõigi opositsiooniliste jõudude ühendamisest, et need pärast 2014. aasta valimisi tagasi keerata. See tekitas TPV ridades lõhe.

Tulevad uue põlvkonna poliitikud

Karácsony (politoloog, kelle uurimisvaldkonnaks olid just valimissüsteemid ja valijate käitumine) propageeris ühinemist opositsiooniliste erakondade valimisliiduga, kuid TPV kongress lükkas selle ettepaneku tagasi. Lõpuks pani ta koos oma toetajatega aluse erakonnale Dialoog, mis osales 2014. aastal valimistel viiest erakonnast koosnevas valimisliidus Ühtsus, kus mängisid juhtivat rolli sotsid.

See valimisliit kogus 25,6% häältest ja lagunes varsti pärast valimisi, kuid Dialoog ja sotsid jätkasid koostööd ja osalevad nüüd valimistel ühiselt. Karácsony on sel korral nende peaministrikandidaat.

TPV sai 2014. aastal 5,3% häältest, ületades seega vaid napilt viieprotsendilise valimiskünnise. Szél (ökonomist, kes töötas varem Ungari teaduste akadeemias ja riigi statistikaametis) valiti TPV parlamendifraktsiooni juhiks eelmisel aastal. Sügisel sai ka temast peaministrikandidaat. TPV on võtnud nüüd valimistel enda hõlma alla väikese paremtsentristliku erakonna Uus Algus.

Karácsony, Szél ja Vona kuuluvad 1970-ndate teisel poolel sündinud poliitikute põlvkonda. Neil on küll erimeelsusi muudes küsimustes, kuid kõik nad rõhutavad vajadust muuta põhiseadust, et minna üle proportsionaalsemale valimissüsteemile. Tänapäevaste tehnoloogiate rakendamist demokraatia teenistusse pooldavad seejuures mitte ainult TPV taustaga inimesed, vaid ka Jobbik, mis taotleb nii rahvahääletuste laialdasemat võimaldamist, üleminekut presidendi otsevalimisele kui ka e-valimiste sisseviimist.

2014. aastal kõigi suuremate opositsiooniliste jõudude valimisliidu loomine ei õnnestunud ja selleni ei jõutud ka sel korral, aga ei maksa imestada, kui järgmiste valimiste eel siiski jõutakse, sest see on ilmselt ainus viis Orbáni võimumonopoli murdmiseks.