Gröönimaa poliitiline maastik

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gröönimaa kuulub Taani Kuningriigi koosseisu, kuid omab laiaulatuslikku autonoomiat. Eelmisel nädalal toimusid seal parlamendivalimised.

Gröönimaa on küll suurim saar meie planeedil, aga kaetud valdavalt jääkattega ja asustatud vaid rannikul. Rasked klimaatilised tingimused on vajutanud tugeva pitseri ka sealsele poliitilisele maastikule. Kuna karmides oludes ellujäämine ja hakkamasaamine nõuab inimestelt äärmiselt tihedat koostööd, domineerivad saarel erakonnad, mis rõhutavad kogukonna tähtsust.

Traditsiooniline võimupartei on sotsiaaldemokraatlik Siumut (Edasi). Selle ridadest on tulnud viis Gröönimaa kuuest peaministrist, nende hulgas 2014. aastal ametisse astunud Kim Kielsen.

1966. aastal sündinud Kielsen oli enne poliitikasse sukeldumist meremees ja politseinik. Parlamenti valiti ta esimest korda 2005. aastal ja enne peaministriks saamist jõudis ta olla vahepeal paar aastat elamumajanduse, looduse- ja keskkonnaminister.

Uued erakonnad, vanad poliitikud

Siumut kogus valimistel taas enim hääli, kuid sai nüüd protsentuaalselt ühe oma ajaloo halvimatest tulemustest. Seda toetas 27,2% valijatest. Erakond sai 31-kohalises parlamendis üheksa kohta. Pääsesid sinna aga kõik seitse valimistel osalenud erakonda. Neist kaks uued, kuid loodud vanade poliitikute poolt.

Tormilised arengud algasid Gröönimaa poliitikaelus juba 2009. aasta valimistega, kui kolmkümmend aastat valitsenud Siumut võimult tõugati. Sellega sai hakkama Inuit Ataqatigiit (Inuitide Kogukond), mis on samuti pärit vasakult. 2002. aastast valitsust juhtinud Hans Enoksen lahkus selle peale ka erakonna esimehe kohalt.

2013. aasta kevadel saavutas Siumut taas ülekaaluka võidu ja peaministriks tõusis Aleqa Hammond. Enoksen oli tema võetud suunaga aga nii rahulolematu, et asutas 2014. aasta alguses uue tsentristliku erakonna Partii Naleraq (Maamärgi Partei).

Hammond jäi 2014. aasta sügisel vahele avalike vahendite väärkasutamisega ning astus ametist tagasi. Tema koha võttis üle Kielsen. Toimusid ennetähtaegsed valimised, mille järel Siumut moodustas koalitsiooni paremtsentristlike erakondadega Atassut (Solidaarsus) ja Demokraatit (Demokraadid).

2015. aasta suvel toimusid Taani parlamendivalimised. Gröönimaad esindab Taani parlamendis kaks saadikut. Ühe koha sai seal Inuit Ataqatigiit, teise Siumut. Viimati nimetatud erakonna esindajana läks Taani parlamenti Hammond. 2016. aastal jäi ta aga taas vahele avalike vahendite väärkasutamisega (kasutas ametialast krediitkaarti oma eraostudeks) ja visati erakonnast välja.

2017. aasta sügisel asutas uue erakonna Nunatta Qitornai (Meie Maast Põlvnejad) endine ettevõtluse, tööjõu, kaubanduse ja välisasjade minister Vittus Qujaukitsoq, kes oli jäänud sama aasta suvel Kielsenile alla erakonna Siumut sisemises võimuvõitluses. Tema parteiga ühines ka Hammond.

Tänavu märtsis sündis erakonnast Demokraatit eraldumise teel paremliberaalne Suleqatigiissitsisut (Koostööpartei). Samal ajal saatis ennast laiali 2013. aasta alguses toona valitsenud Inuit Ataqatigiitist eraldunud Partii Inuit (Rahvapartei), mille liikmed läksid Partii Naleraqi ridadesse.

Lahutavad sügavad erimeelsused

Kogu see sagimine on seotud poliitikute sügavate erimeelsustega Gröönimaa edasise arengusuuna ja -teede osas. Parempoolsed pooldavad traditsiooniliselt liitu Taaniga, vasakpoolsed iseseisvumist, kuid arvamused lähevad täiesti lahku selles, kuidas ja kui kaugele ühes või teises suunas minna tuleks.

Siumut sündis poliitilise liikumisena juba enne piiratud autonoomia saamist ja selle esimene juht Jonathan Motzfeldt oli ühtlasi Gröönimaa esimene peaminister (ametis aastatel 1979-1991 ja 1997-2002). Erakond pooldab järk-järgulist liikumist üha suurema iseseisvuse poole.

Aastakümneid oli sotside peamiseks rivaaliks liberaal-konservatiivne Atassut, Taani paremliberaalide koostööpartner, mis oli esialgu isegi omavalitsuse loomise vastu. Hiljem asus see küll toetama suuremat autonoomiat, kuid mitte iseseisvumist.

2002. aasta valimistega astusid mängu konservatiivsed Demokraatit, kes olid suurema autonoomia vastu. Samal ajal tõusis aga valimistel teiseks Inuit Ataqatigiit, mis taotleb Gröönimaa täielikku sõltumatust Taanist. Siumut ja Inuit Ataqatigiit moodustasid koalitsiooni, mis hakkas pidadama Taaniga läbirääkimisi. Tulemuseks oli 2009. aastal jõustunud suurem autonoomia.

Valijad premeerisid selle eest Inuit Ataqatigiiti. Siumut sai oma ajaloo halvima tulemuse, 26,8% häältest. Kuid järgmistel valimistel juhtis seda Hammond, kes pooldab iseseisvuse kiiret väljakuulutamist, ning erakonda toetas 42,8% valijatest. Hammond kogus isiklikult rohkem hääli kui ükski teine kandidaat Gröönimaa ajaloos.

Varasem rekord pärines alles eelmistest valimistest 2009. aastal, kui selle tegi toona peaministriks saanud Kuupik Kleist. Neli aastat hiljem jäi tema erakond aga valimistel Siumutile taas alla. Põhiküsimus oli siis selles, kas lubada Gröönimaa kaevandustesse tööle võõrtööjõudu, eelkõige hiinlasi. Inuit Ataqatigiit pidas seda vajalikuks, et ehitada üles konkurentsivõimeline majandus, mis on tegeliku iseseisvumise eelduseks.

Partii Inuit loodi teisitimõtlejate poolt, kes olid vastava seaduse vastu ja kuulusid hiljem Hammondi koalitsiooni. Partii Naleraq pooldab samuti iseseisvumist. Nunatta Qitornai tahab kuulutada selle nüüd välja kõige kiiremini (aastal 2021, kui möödub 300 aastat Taani-Norra kolonisatsiooni algusest). Siumut soovib liikuda iseseisvuse suunas palju ettevaatlikumalt.

Suleqatigiissitsisut pooldab hoopis tihedamat liitu Taaniga.

Demograafia vääramatu jõud

Valimistulemusi vaadates ilmneb, et Gröönimaa kiire või järk-järgulise iseseisvumise toetajad said nüüd kokku 69,6% häältest. See tundub esmapilgul jabur. Saarel elab vaid ligi 58 tuhat inimest, selle majandus on väga ühekülgne ja tugevalt seotud Taaniga. Ka avalik sektor sõltub täielikult Taani rahalisest toetusest. Milleks neile iseseisvus?

Asi muutub ehk selgemaks, kui meenutada et Euroopa päritolu inimesed moodustavad Gröönimaa elanikest vaid 10-15%. Ülejäänud on inuitid, keda seob meie kontinendiga ajalooliselt üksnes Taani ülemvõim. Täiesti loomulik, et nende eneseteadvuse kasv viib demokraatia tingimustes Taanist eraldumise poole, ükskõik kui ebamõistlik see just Gröönimaa enda jaoks Euroopast vaadates ka ei tunduks.

Omaette küsimus on muidugi see, kas kõik sõnades iseseisvumist toetavad poliitikud seda ka tegelikult soovivad. On võimalik, et vähemalt osad neist üritavad sellise jutuga lihtsalt valijatelt hääli saada ja eelistavad tegelikult praeguse olukorra säilimist.

Kui keeruline on sellistes küsimustes kokkulepeteni jõudmine, seda näitab ka Fääri saarte kogemus. Seal pidanuks toimuma läinud nädalal rahvahääletus põhiseaduse üle, mis pidi looma aluse saarte iseseisvumiseks, aga see lükati vaikselt edasi, sest kohalikud poliitikud ei suutnud leppida kokku põhiseaduse tekstis.

EKRE – tavaline kartellipartei

Artikkel ilmus algselt EPL/Delfi arvamusveebis. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Kui kuulata Mart ja Martin Helme sõnavõtte, siis läbib neid jätkuvalt sõnum, et EKRE on ainus kartelliväline erakond. Tegemist on häbitu valega. Mõlemad mehed läksid poliitilise kartelli poolele üle juba samal hetkel, mil neil õnnestus võtta üle Rahvaliit. Täna meenutab nende poolt juhitav jõud pigem kontrollitud opositsiooni (a la Vladimir Žirinovski).

Kartelliparteide peamine tunnus on see, et need erakonnad on sõlminud omavahel vaikiva kokkuleppe vaba poliitilise konkurentsi piiramiseks. Eesmärk on takistada uute tulijate sisenemist poliitilisele mänguväljale. Eestis on Riigikogus esindatud erakonnad kehtestanud endale kolm suurt konkurentsieelist.

1. Uute erakondade registreerimisel nõutakse, et neil oleks vähemalt 500 liiget. Vahepeal nõuti lausa tuhandet, aga kui Venemaal langetati vastav arv viiesajale, siis muutus liiga piinlikuks, et see oli Eestis poole suurem. Nii on püstitatud erakonnamaastikule sisenejatele barjäär, millest uutel algatusgruppidel on suhteliselt raske üle hüpata. Seetõttu ei saa enamik neist isegi võimalust ennast valimistel tõestada.

2. Riigikogus esindatud erakonnad rahastavad ennast valdavalt riigieelarvest, ülejäänud ei saa sealt praegu midagi. Otsestele dotatsioonidele lisandub kaudne rahastus riigikogulaste poolt tehtavate annetuste näol – raha selleks saavad nad ju enda kõrgest palgast, mis tuleb samuti riigieelarvest.

3. Riigikogu ja europarlamendi valimisteks kandidaatide registreerimisel nõutakse kopsakate kautsjonite tasumist. Ennast riigieelarvest rahastavatel kartelliparteidel ei ole seda teha raske, aga ülejäänutel on keeruline leida raha üheaegselt nii kautsjonite tasumiseks kui ka korraliku valimiskampaania läbiviimiseks.

Vaatame nüüd, kuidas EKRE mehed nendes küsimustes on käitunud.

Uue erakonna registreerimisel nõutava liikmete arvu langetamine tuhandelt viiesajale langes aega, mil Rahvaliidust oli juba tehtud EKRE. Helmed hakkasid Tallinna TV saates “Vaba Mõtte Klubi” kohe seletama, et tegemist on vandenõuga, millega üritatakse takistada nende pääsemist parlamenti.

Kui nad ise varem päris uut erakonda asutada üritasid, siis pooldasid nad nõutava liikmete arvu langetamist veel poole madalamale, aga muutus istekoht ja muutus ka seisukoht. Tuli välja, et varasem jutt vaba poliitilise konkurentsi vajalikkusest ei olnud siiras. Nende jaoks oli oluline mitte poliitilise kartelli lõhkumine, vaid lihtsalt ise võimu juurde pääsemine.

tavalised kartellipoliitikud

Riigikogus esitas EKRE kiiresti ettepaneku erakondade riigipoolset rahastamist poole võrra vähendada, kuid jagada järelejäänud summa võrdselt kõigi Riigikogus esindatud erakondade vahel. Sisuliselt taheti, et EKRE ise saaks praeguse korra alusel makstavast hoopis 75 tuhat eurot aastas rohkem. Samas aga sooviti kaotada ära võimalus pudistada midagi valimiskünnise alla jäänud erakondadele. (Praegu näeb seadus ette, et vähemalt 2% häältest saanud erakond saab 30 tuhat eurot aastas.)

Jälle ilmnes see variserlik suhtumine, parteiline egoism. Rõhutati vajadust vähendada erakondade riigipoolset rahastamist, kuid tegelikult aeti taga vaid omakasu ja sooviti kindlustada enda positsiooni poliitilise kartelli sees.

Mõte sellest, et erakondadele riigieelarvest tehtavad eraldised peaksid olema selgelt seotud valijate häältega (iga valimistel saadud hääl annab erakonnale näiteks viis või kümme eurot aastas) EKRE poolt toetamist ei leia. Võin kihla vedada, et kui see ei ole neile endale pärast järgmiseid valimisi enam rahaliselt kasulik, siis loobutakse ka ettepanekust jagada riigieelarvest võetav raha Riigikogus esindatud erakondade vahel ära võrdselt.

Kandidaatide registreerimisel nõutava kautsjoni kaotamist nõudsid Helmed väga häälekalt siis, kui nad veel ise Riigikogus ei olnud. Pärast riigipoolse rahastuse peale saamist ei ole see nende jaoks nähtavasti enam mingi probleem. Loogilisem oleks nõuda valimisteks kandidaatide registreerimisel hoopis avalike toetajate olemasolu, aga seegi mõte ei ole kartellipoliitikutele vastuvõetav.

Lisaks kindlustavad Helmed poliitilise kartelli jalgealust vaimse kliima mürgitamisega. Just seda ju kujutavad endast nende jutud sellest, et uusi erakondasid kavandab Eestis süvariik, mis soovib takistada EKRE poliitilist tähelendu. Kuna nad kardavad, et teistes vanades erakondades pettunute hääled võivad muidu laiali hajuda, siis üritavad Helmed luua Eestis sellist keskkonda, kus igasugused algatused uute erakondade loomiseks lämbuksid juba eos.

Kui vaadata erakondade toetusnumbreid, siis võib vabalt uskuda, et järgmiste valimiste järel saab Eesti kultuuriministriks Henn Põlluaas, siseministriks Jaak Madison ja majandusministriks Martin Helme. Kuid see ei tähenda poliitilise kartelli lõppu, sest EKRE ise on juba täna osa sellest kartellist. Meie poliitilise süsteemi liberaliseerimine, mis muudaks erakonnamaastiku kahtlemata mitmekesisemaks ja suurendaks seega poliitilist konkurentsi, lihtsalt ei ole nende huvides.

Timo Laine “Tankid ja tarakanid”

Raamatu alapealkiri “Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis” võib jätta mulje, et tegemist on reportaažiga Nõukogude Liidust, milles antakse läbi ühe vahetu pealtnägija silmade pilt selle hiigelriigi kokkuvarisemisest. Nii kitsalt seda siiski mõeldud ei ole.

Laine käis Nõukogude Liidus esimest korda 1977. aastal, kui ta oli üheksa-aastane, bussireisil Moskvas, kuid järgmine kord alles 1990. aastal, kui külastas esimest korda Eestit. Selleks ajaks oli meie laulev revolutsioon saanud juba sisse kõva hoo, möödas olid nii öölaulupeod kui Balti kett. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress oli MRP salaprotokollid juba õigustühiseks kuulutanud. Lühidalt: protsess käis.

See osa, mis jääb tema Eestisse saabumise ja Nõukogude Liidu ametliku laialisaatmise vahele, moodustab kogu raamatust vaid umbes kolmandiku. Ja sellestki suure osa võtavad enda alla poliitiliste arengute ümberjutustamine ja nende üle mõtisklemine, kuigi leidub ka mõningaid huvitavaid kirjeldusi autori poolt oma silmaga nähtust ja kogetust.

Kohati paneb tekst muidugi kergelt muigama. Näiteks sai heaoluühiskonnas kasvanud soomlasele osaks tõeline kultuurišokk, kui ta külastas esmakordselt Eestis viibides Mooste sovhoosi.

“Näidissovhoosi karm tegelikkus paljastus mulle väga kiiresti,” kirjutab ta dramaatiliselt. “Juba esimesel päeval tutvusin sovhoosi laudaga, kus mind vapustas tappev hais. Minu meelest on normaalne, et laudad haisevad, aga see oli midagi tõesti jubedat.”

Täielik illusioonide purunemine leidis samal päeval aset sööklas, kulunud taburetil määrdunud ja koristamata laua ääres, mille jalad ärritavalt kõikusid. Kui selgus, et seal pakuti söögiks ainult siniseid kartuleid, varises Laine varasem ettekujutus Nõukogude Liidust täiesti kokku.

“Pärast Mooste sööklat ei mõjunud mulle enam mingi nõukogude propaganda. Olin saanud vaktsiini, mis muutis mind immuunseks. Mind oli petetud!” kuulutab autor.

Nojah. Vähemalt ei ole väidetud, nagu ühes läinud aastal eesti keelde tõlgitud populaarses teoses, et sel ajal korjasid lapsed Eestis tänavale visatud banaanikoori, et nende küljest veel viimaseid riismeid süüa.

* * *

Mõnda asja mäletan ma lihtsalt teisiti, näiteks: Laine kohaselt tekkisid 1992. aastal rahavahetuse ajal poodide juurde pikad järjekorrad, sest kardeti suurt hinnatõusu. Minu meelest osteti poed kaubast tühjaks, sest kroonide vastu sai vahetada ainult piiratud hulga rublasid. Ilmselt oli siis nii üht kui teist.

Huvitavamad tundusid tegelikult lühemad kirjeldused reisidest, mis viisid Laine 1980-ndate teisel poolel Ida-Euroopa sotsialistlikesse riikidesse (Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia jne.) ja hiljem juba endistele Nõukogude Liidu aladele ning Serbiasse ja Albaaniasse. Ta jõudis otsaga välja isegi Hiina.

Nõukogude impeeriumi all ei mõelda seega kitsalt NSV Liitu, seda on üritatud haarata mõnevõrra laiemas tähenduses. Võiks lausa öelda, et autor kujutab sotsialistliku maailmasüsteemi üldkriisi. Tema mõtisklused plaanimajanduse probleemidest ning kommunistliku ideoloogia ja tegelikkuse omavahelistest suhetest on küllaltki tabavad.

Läbi käib ka päris hämmastavaid kilde. Näiteks rääkinud venelased hiljem Lainele, et paljud temavanused vene lapsed elasid Leonid Brežnevi surma väga raskelt üle, paljud nutsid jne. Teadsin, et Stalini surma järel puhkes Venemaal massihüsteeria, mille käigus inimesi suurlinnades surnuks tallati, aga et ka Brežnevi surma peale lapsed nutma puhkesid, see oli küll uudis.

PS. Lugedes meenus mulle üks teine väga hea raamat.

“1980. aastatel usuti kõikjal Soomes, et Soome ja Nõukogude Liit olid sõlminud lepingu ebaseaduslike piiriületajate kiire tagasisaatmise kohta päritolumaale. Kuigi sellist lepingut ilmselt polnudki, nõudis Nõukogude Liit jooksikute tagasisaatmist nii intensiivselt, et tavaliselt nad saadetigi tagasi. Et varju leida, pidi põgenik mööda pääsema ka Soome piirivalvuritest ja mingil moel Rootsi jõudma,” kirjutab Laine.

Selle peale meenus Jussi Pekkarineni ja Juha Pohjoneni “Läbi Soome kadalipu. Inimeste väljaandmised Nõukogude Liidule 1944-1981”. Soovitan teemast lähemalt huvitatutel seda kindlasti lugeda.