Täitmata lubadused maksavad kätte

Artikkel ilmus algselt Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaali arvamuslehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

On täiesti loomulik, et praeguse valitsuse reiting valimiste lähenedes langeb, sest koalitsiooni moodustanud erakonnad on jätnud täitmata kõige olulisema lubaduse, mis neid enne valimisi ühendas, kuigi aega selle täitmiseks on olnud piisavalt. Jutt käib loomulikult rahvahääletuste võimaldamisest.

Sotsid andsid oma valimisprogrammis lubaduse töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks.

IRL lubas laiendada rahvahääletuste kasutamist, kaotades rahvahääletuste seotuse parlamendi usaldusega ning jagades rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.

Keskerakond lubas kehtestada tühistamisreferendumi, mille kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva seaduse.

Lubadus “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist sisaldus juba kohe pärast valimisi sõlmitud koalitsioonileppes Reformierakonnaga, kuid selle täitmiseni ei jõutud. Praeguse valitsusliidu loomisel läks kirja lubadus “analüüsida” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) juhtimisel läbiviidud “analüüsi” tulemusel jõudis valitsus juba enam kui aasta tagasi ettepanekuni anda rahvale võimalus seaduseelnõu algatamiseks, kui sellele on oma allkirja andnud 10 000 hääleõiguslikku kodanikku. Pärast seda peaks eelnõu minema hääletusele Riigikogus.

Ja vaid ettepanekuks ehk tühjaks jutuks see jäänud ongi.

On väga hea, et valitsus tunnistas sellise ettepaneku tegemisega kaudselt, et varem loodud õigus kollektiivse pöördumise esitamiseks (petitsiooniõigus) ei vääri tegelikult veel rahvaalgatusõiguse nime, aga kurb, et “analüüsi” käigus “unustati ära” need valimiseelsed lubadused, mille täitmiseks 2015. aastal oma valijatelt mandaat saadi.

Lubati ju õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks, mitte lihtsalt rahvaalgatuse korras seaduseelnõude algatamiseks.

Varem võisid SDE ja IRL apelleerida sellele, et rahvahääletuste laialdasema kasutamise vastu oli Reformierkond, aga täna ei petaks sellise jutuga enam kedagi. Maskid on langenud. Kui koalitsioon koosneb erakondadest, mis kõik andsid selles osas sarnaseid lubadusi, siis on ju selge, et oma valimislubaduste elluviimist takistavad nemad ise.

Rahvaalgatuste tegelik seadustamine, sealhulgas rahvaalgatuse korras rahvahääletuste esilekutsumise võimaldamine, on üks olulisimatest lubadustest, mille najal on kasvatanud toetajaskonda EKRE. Kui nad peaksid pärast eelseisvaid valimisi koalitsiooni pääsema ning see lubadus täitmata jääb, siis tabab neid tõenäoliselt sarnane saatus, mille osaliseks on saanud IRL ja SDE.

Vastuseis rahvahääletustele on ühtlasi ka üks peamisi põhjusi, miks Vabaerakonna reiting nii põhja on käinud. Artur Talvik võib rääkida ükskõik kui palju üldsõnalist juttu otsedemokraatia vajalikkusest, aga kui Jüri Adams samal ajal järjekindlalt rahvahääletuste kasutamist demoniseerib, siis ei mõju Vabaerakonna loosungid võimu andmisest tagasi rahvale enam vähimalgi määral usutavalt.

Usalduse kadu erakondade vastu ei ole Eesti ühiskonnas täna väiksem kui 2012. aastal, mil seda väljendasid liikumine “Aitab valelikust poliitikast” ja pöördumine “Harta 12”. Toona uputati need impulsid Jääkeldri protsessi ja Rahvakogu asendustegevusse, kuid nende aluseks olnud sügavamd probleemid ei kadunud kuhugi. Kui poliitikud on muutunud nii üleolevaks, et sisuliselt ei usalda oma rahvast, siis ei maksa neil imestada oma erakondade langevate reitingute üle.

Erakondade nimemängud ja poliitiline sisu

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Päris hämmastamapanev on olnud see jõhker ilkumine, millega poliitilised konkurendid võtsid vastu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehe Helir-Valdor Seederi ettepaneku lühendada oma erakonna nime.

Tema kohalik põhirivaal Jaak Madison (EKRE) säutsus lausa, et sellega “häbistatakse isamaad, kui seda nime kasutavad isikud, kes oma otsustes on ikka väga kaugel isamaalisusest ja patriotismist” ning “prostituut võib võtta uue nime, kuid töö jääb tal ikka samaks.”

Kuidas selline kõnepruuk sobib kokku ühe ennast “konservatiivseks” nimetava erakonna aseesimehe positsiooniga, seda võib igaüks ise hinnata.

Mulle meenus selle peale, et Rahvaliidu reanimeerimise käigus anti sellele nimi, mida kandis üks neist erakondadest, mille ühinemisel Isamaa omal ajal sündis. Hoolimata seda tehes tolle algse EKRE kunagiste juhtide protestidest.

Ma ei tea, kas Seeder pidas oma erakonna nime muutmiseks ettepanekut tehes silmas seda edukat rebrändimist või tulenes see lihtsalt teatavast nostalgiast, aga vähemalt ei ole antud juhul tegemist katsega ehtida ennast võõraste sulgedega.

Tegelikult on sümpaatne, et IRL vaatab uut suunda otsides omaenda juurte poole ega ürita pakkuda ennast nüüd välja millegi täiesti uuena. Väga hea, kui sellega kaasneb ka maailmavaateline selginemine.

Hoopis kummalisemad arengud näivad selles osas toimuvat Reformierakonnas.

Reformierakonna uueks juhiks kinnitatud Kaja Kallas teatas erakonna üldkogul, et ta ei ole nõus sellega, kui patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. Nõus, mina kah ei ole! Aga kuidas juhtus nii, et sõnad “liberalism” või “liberaalne” jäid tema kõnest täiesti välja?

Reformierakond tituleerib ennast oma kodulehel küll jätkuvalt liberaalse maailmavaate eestvedajaks Eestis, kuid paistab sellest sisuliselt taas kaugenevat. Mis toimub? Kas see on Siim Kallase mõju?

Meenutuseks, et 1990. aastal ühinesid Eesti Liberaalne Rahvapartei ja Eesti Vabad Demokraadid erakonnaks Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei, millega liitus 1994. aastal Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupp ning sündis Eesti Reformierakond – Liberaalid. Suurema valimisedu huvides loobuti erakonna nimes peagi sõnast “liberaalid”, mis seostas seda liigselt ühe kindla poliitilise suunaga.

Kas nüüd käib mingi sarnane mäng? Silver Meikar leidis kunagi, et Reformierakond peaks naasma oma juurte juurde, võtma nimeks Eesti Liberaaldemokraatlik Erakond ja lähtuma ka oma poliitika kujundamisel selgelt liberaalsetest väärtustest, kuid tema visati sellest erakonnast lõpuks hoopis välja ja liitus hiljem sotsidega.

Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ironiseeris, et lisaks erakonna nime muutmisele võiks Seeder loobuda nüüd ka Res Publica taustaga ministritest. Tundub, et Reformierakond ise on aga loobumas Eestis liberalismi eestkõneleja rollist. Kui L-sõna hakatakse teadlikult vältima, siis on seda ju raske kuidagi teisiti mõista.

Keskerakond üritab oma kuvandiloomes samal ajal jätkuvalt monopoliseerida Rahvarinde pärandit, kuigi Edgar Savisaar on seal praeguseks poliitiliselt nii tõrjutud, et paneb imestama, et ta ise erakonnast välja ei ole astunud. Vaadates pildikesi, kus noored keskerakondlased on kaetud Rahvarinde logoga, jääb mulje, et nad on oma erakonna nime vahepeal juba salaja ära muutnud.

Aga eks ole ka see omamoodi pöördumine tagasi juurte juurde. On ju iseenesest hea, kui ajalugu mäletatakse.

Nimevahetust võiks soovitada ka sotsidele, kelle reiting viimasel ajal alla on käinud. Kui nad võtaksid tagasi nime Rahvaerakond Mõõdukad, siis õnnestuks võib-olla lüüa üle pooled EKRE toetajatest, kes soovivad tegelikult hoolekanderiiki, kuid vihkavad punast värvi. Vähemalt 2004. aastal nimevahetus erakonna toetust tõstis. Nüüd poleks vaja teha muud, kui see lihtsalt tagasi pöörata.

Ainult hea nimega muidugi kaua välja ei vea. Valijad saavad lõpuks aru, kui sisu selle taga on nõrk.

Seederi ettepanekuga seoses on mitmed ajakirjanikud ja politoloogid meenutanud, et Isamaa võitis 1992. aasta valimised, kuid unustanud justkui täiesti ära, et enne Res Publicaga ühinemist ei olnud Isamaaliidu reiting samuti enam väga kõrge. Üksnes erakonna nime muutmine ei pruugi avaldada üldse mingit effekti. Palju olulisem on see, kas tuleb ka sisulisi muudatusi erakonna poliitikas.

Niisiis. Lõpuks jõuangi selleni, miks ma seda lugu tegelikult kirjutama hakkasin. Seeder on väljendanud aastate jooksul toetust päris paljudele mõistlikele ideedele, mis ei ole paraku leidnud endale seni kohta tema koduerakonna programmis. Need võiks nüüd uuesti üles soojendada.

Pean hetkel konkreetselt silmas 2003. aastal Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas valimised on demokraatia alus?”, kus ta lahkas meie valimisseadustega seonduvat. Seeder käis muu hulgas välja mõtte muuta seadust nii, et volikogudesse pääseksid enim hääli saanud kandidaadid ja asendusliige tuleks sama erakonna nimekirjast üksnes juhul, kui volikogu liige asub tööle linnapea või vallavanemana või valla- või linnavalitsuse liikmena. Muul juhul oleks selleks lihtsalt järgmisena hääli saanud kandidaat.

Väga hea. Tehke ära!

Rahvusvaheline õigus on löögi all

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

ÜRO peasekretär António Guterres ja Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid surusid kätt eelmise aasta suvel, kui Eesti alustas ametlikult kampaaniat ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks saamiseks

USA presidendi Donald Trumpi ja tema liitlaste otsus anda õhulööke Süüria pihta on seadnud taas löögi alla rahvusvahelise õiguse. Kriitikute sõnul ei vabanda Süürias valitseva režiimi ebamoraalne ja ebaseaduslik käitumine rahvusvahelise õiguse rikkumist nende poolt, kes tahavad seda kukutada.

“On olemas kohustus, eriti kui tegeletakse rahu ja julgeolekut puudutavate asjadega, tegutseda vastavuses ÜRO harta ning rahvusvahelise õigusega üldisemalt. ÜRO harta on nendes asjades väga selge,” kommenteeris USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa õhurünnakuid vaid mõned tunnid pärast nende toimumist ÜRO peasekretär António Guterres.

“Julgeolekunõukogul lasub peamine vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku hoidmise eest,” lisas Guterres. “Ma kutsun julgeolekunõukogu liikmeid ühinema ja kandma seda vastutust. Ma kutsun kõiki liikmesriike näitama üles vaoshoitust neis hädaohtlikes oludes ja hoiduma igasugustest tegudest, mis võivad seda olukorda eskaleerida ja suurendada Süüria rahva kannatusi.”

Reedel julgeolekunõukogu ees esinedes oli Guterres rõhutanud, et Süüria konfliktile ei ole sõjalist lahendust.

“Süüria kujutab endast täna tõesti tõsiseimat ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule,” ütles ta enne USA õhulööke. “Süürias näeme me vastasseise ja puhversõdu, millega on seotud mitmete riikide armeed, arvukalt relvastatud opositsioonirühmitusi, mitmeid kohapealseid ja rahvusvahelisi relvarühmitusi, välisvõitlejaid kõikjalt maailmast ja mitmesuguseid terroristlikke organisatsioone.”

Sõjapoliitikat tabas kriitika

“See sõjaline aktsioon on ebaseaduslik,” märkis Hina Shamsi, kes juhib Ameerika Kodanikuvabaduste Liidu (ACLU) riikliku julgeoleku projekti, mis jälgib seda, et USA poliitika ja tegevus oleksid selles osas kooskõlas konstitutsiooni, kodanikuvabaduste ja inimõigustega.

“Seistes silmitsi konstitutsioonilise õigusega, mis takistab jõu vaenulikku kasutamist kongressi heakskiiduta, ja rahvusvahelise õigusega, mis keelab jõu ühepoolse kasutamise muul juhul kui enesekaitseks, lasi president Trump ühepoolselt rünnata riiki, mis ei ole rünnanud meid – ja seda ilma igasuguse loata kongressilt. Selline tegevus rikub mõningaid kõige olulisemaid jõu kasutamisele seatud õiguslikke piiranguid,” selgitas Shamsi.

“Süüria inimesed on juba kuus aastat talunud laastavaid rünnakuid, sealhulgas keemiarünnakuid, millest paljud kujutavad endast sõjakuritegusid,” nentis Raed Jarrar, kes juhib Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika küsimustega tegelemist inimõiguste kaitsmisele pühendunud rahvusvahelise organisatsiooni Amnesty International USA harus.

“Tuleb võtta kasutusele kõik ettevaatusabinõud, et minimeerida ohtu tsiviilisikutele ükskõik millises sõjalises aktsioonis. Inimesi, kes elavad juba niigi hirmus kaotada oma elu ebaseaduslike rünnakute tõttu, ei tohi veelgi enam karistada Süüria valitsuse väidetavate rikkumiste eest,” lisas Jarrar, kes on ise pärit Iraagist, kus USA juhtimisel tegutsenud koalitsioon viis 2003. aastal rahvusvahelist õigust rikkudes läbi režiimimuutuse.

Iraagi sõjaga, milles hukkus aastate jooksul mõningatel hinnangutel enam kui miljon inimest, vallandati Lähis-Idas ahelreaktsioon, mille üheks lüliks võib pidada ka keerulist sõjalis-poliitilist konflikti Süürias, kus ohvrite arv ulatub samuti juba sadadesse tuhandetesse.

“Miljonid on Süüriast põgenenud, et pääseda vägivalla ja tagakiusamise eest. Trumpi administratsioon ei peaks pöörama nüüd selga meeste, naiste ja laste kannatustele sellega, et jätkab põgenike Ameerika Ühendriikidesse pääsemise keelamist. On aeg, et USA avaks taas oma uksed inimestele, kes üritavad pääseda vägivalla eest Süürias,” rõhutas Jarrar.

ÜRO harta ütleb:

* Organisatsioon on rajatud kõigi tema liikmete täieliku võrdsuse põhimõttele.

* Kõik ÜRO liikmed lahendavad oma rahvusvahelised tülid rahulike vahenditega, mis ei ohusta rahvusvahelist rahu, julgeolekut ning õiglust.

* Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.

PS. Kodumaal on Trumpi sõjapoliitikat kritiseeritud nii paremalt kui vasakult, eriti vasakult, aga meie riigikogulastest tegi seda vist ainult Oudekki Loone.