Pätsi ausambast

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum alustas eelmisel aastal juba annetuste kogumist, et rajada Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks Tallinna ausammas Konstantin Pätsile, kuid arutelu selle üle jätkub.

Pätsi roll Eesti ajaloos on äärmiselt vastuoluline. Ühest küljest juhtis ta vabariigi rajamist, aga teisest küljest 1934. aasta riigipööret, millele järgnesid vaikiv ajastu ja hääletu alistumine.

“Pätsi karjääri suurim vastuolu peitub Eesti Vabariigi eksistentsi viimastes nädalates, napilt kahes kuus. Miks riigiehitaja, kes nii mitmelgi keerulisel hetkel eelmise kümnendi jooksul ja veel baaside ajalgi oli rõhutanud Eesti riigi püsimajäämist ja selle institutsioonide tähtsust, nõustus, ehk küll sunniviisil, ent siiski, allkirjastama kõik Eesti riiklikku ühtsust hävitavad ebaseaduslikud määrused, mida Nõukogude valitsus 16.6.1940 alates esitas kas otse või hiljem Johannes Varese valitsuse kaudu? Miks riigimees, kes silmapaistva isiksusena oli rajanud Eesti Vabariiki, nõustus kaasa töötama ka selle täielikule hävingule?” küsib Soome ajaloolane Martti Turtola oma raamatus “President Konstantin Päts. Eesti ja Soome teed”.

Neile küsimustele võibki vastuseid otsima jääda, sest Pätsi enda selgitusi selle kohta meil ei ole.

Ausamba rajamise eestvedaja Trivimi Velliste ütles eelmisel nädalal toimunud avalikul arutelul, et ajaloolased on üsna üksmeelsed selles, et mitte kuidagi ei saa eirata Pätsi erakordselt suurt tähtsust Eesti riigi sünniloos ning väiteid, et tänu Pätsile kaotasime me iseseisvuse, ei saa võtta tõsiselt ükski ajaloolane. Nii see ilmselt on. Päts aitas iseseisvuse kaotamist vaid vormistada.

Samas väitis Velliste, et 1934. aastal toimunu oli kooskõlas kehtinud seadustega ega olnudki üldse riigipööre. Ta rõhutas, et sellel oli nii poliitilise ladviku kui ka kultuurieliidi tugev toetus. Kui viimasega tuleb kahjuks nõustuda, siis esimene väide ei vasta küll tõele. 1934. aastal toimus riigipööre, mille käigus mindi vastuollu ka toona kehtinud seadustega. See on vaieldamatu tõsiasi, mida vastupidise korrutamine enam mitte kuidagi olematuks ei muuda.

“Me ei soovi, kui kätte jõuab Eesti Vabariigi 100. aastapäev, et meie pealinna avalikus ruumis oleks mälestusmärk ainult ühele riigipeale, ja see on Boriss Jeltsin. Meil ei ole mitte midagi selle vastu. Me austame Boriss Jeltsinit, kogu tema vastuolulisuses, me teame, et Boriss Jeltsinil on olulised teened, et me jälle vabaks saime. Ja selle pärast ta on igati omal kohal,” seletas Velliste samas. “Aga, ma küsin ka täna, kas me tõesti kavatseme leppida sellega, et Boriss Jeltsin jääbki ainukeseks riigipeaks selle riigi pealinnas, kui see riik saab saja aastaseks?”

Minu meelest võinuks küll jääda ära ka see Jeltsini bareljeef, mille paigaldamise eest seisid osaliselt samad inimesed, kes toetavad Pätsi ausamba püstitamist. Jeltsin mängis positiivset rolli, kui allkirjastas 1991. aastal Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamise akti, aga sekkus sõjaliselt Tšetšeenias ja saatis tankid ka Venemaa enda parlamendi vastu. Putin oli tema valik.

Hea küll. Jeltsini bareljeefil on kirjas, et see on püstitatud “tema panuse eest Eesti iseseisvuse rahumeelses taastamises 1990-1991.” Selle eest vääribki ta ju tõesti tunnustamist, kuigi teda muidu väga eeskujulikuks poliitikategelaseks pidada ei saa. Võib-olla vääriks siis ka Päts ikkagi ausammast.

Aga… kui tahetakse tuua nüüd esile tema rolli Eesti iseseisvuse sünni juures, siis võiks minu arvates järgida siiski kompromissettepanekut püstitada mälestusmärk kõigile Eestimaa Päästekomitee liikmetele. Vastasel korral jääb vältimatult mulje, et kiidetakse heaks ka kogu Pätsi hilisem tegevus. Põhjendatud kriitikat on selle plaani kohta avaldatud juba palju. Oleks ebamõistlik seda lihtsalt ignoreerida.

3 arvamust “Pätsi ausambast” kohta

  1. Kui teine kord Trivimit näed, siis tuleta talle meelde, et Kadrioru tiigi kõrval kõnnib elusuuruses Poska, suht ebaoluline poliitik, muarvates. Ja Viljandis on üks tüüp lausa hobusega. Ja Jõhvis ka üks mees. Et neid koledaid meespoliitikute sambaid meil juba on, iseasi, kas ajalooga kimpusolev poliitik neid mäletab.

    PS! Hobuse oma mulle meeldib, kuigi võiks suurem olla, ükstaspuha, kes seal hobuse seljas istub. Loomad skulptuurina on ikka kenamad kui poliitikud.

  2. Võtame selle Jeltsini maha, siis pole vaja rohkem mingeid mälestusmärke 🙂

  3. EI PÄTI SAMBALE!

    Pätsile ei tohiks mingil juhul ausammast teha. Maha tuleks rebida ja auku ajada needki, mis on juba tema auks püstitatud. Selle reeturi ja äraandja üle oleks viimane aeg postuumselt kohut mõista.

    Igasugune pärgade panemine, austamine ja samba püstitamine sellele äraandjale ja oma rahva reeturile on häbiväärne ja madal. Aeg oleks mõista ja anda aus hinnang tema tegudele oma rahva reetmisel, relvituks tegemisel, koostööle vaenlasega ja kaasa aitamisele oma rahva genotsiidile. Rahvas, kes ei mõista oma hävingu põhjuseid ning austab enda hävitajaid, ei saa kesta kaua.

    Kahjuks püüavad mõned Toompea puupead eesotsas Trimi Vellistega lakkuda selle nõrga ja võimetu diktaatori talda ja püstidada talle ausammas Toompeale.

Kommenteerimine on suletud.