Poul Nyrup Rasmussen 75

Aeg läheb, mälestus tuhmub. Taani endine peaminister Poul Nyrup Rasmussen on juba ammu tegevpoliitikast lahkunud ja jäänud tänaseks oma ametijärglastest nimekaimude varju, kuid väärib siiski meenutamist.

Rasmussen toetas omal ajal tugevalt Eesti võtmist Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Hiljem hoiatas ta meid aga euro kiire kasutuselevõtu eest, sest pidas selle nimel tehtud eelarvekärpeid Eestile liiga valusateks.

Just Rasmusseni valitsusajal, aastal 2000, viidi Taanis läbi rahvahääletus eurole ülemineku küsimuses. Seda toetasid nii tema juhitud sotsiaaldemokraadid kui ka toona opositsiooni kuulunud paremliberaalid ja konservatiivid. Kuid suurem osa rahvast hääletas vastu. Ja selle tulemusel on Taanis veel tänagi kasutusel oma rahvusvaluuta: Taani kroon.

Üheks põhjuseks, miks taanlased kaldusid lõpuks eurole ülemineku vastu, peetakse peaministri käitumist. Rasmussen üritas veenda rahvast selles, et Taani võib soovi korral ühepoolselt eurost lahti öelda. Euroopa Komisjon lükkas selle väite ümber, ja see õõnestas veelgi juba niigi langenud usaldust peaministri vastu.

2001. aasta sügisel kaotasid sotsid tema juhtimisel valimised. Erakond sai oma nõrgima tulemuse pärast Esimest maailmasõda. Löök oli nii tugev, et sellest ei olegi õnnestunud enam taastuda. Hiljem suutsid sotsid tänu oma liitlastele küll vahepeal riigitüüri korraks taas enda kätte haarata, kuid juhtiva võimupartei oreooli neil Taanis enam ei ole.

Rasmusseni ametiaeg Taani peaministrina algas 1993. aasta jaanuaris, kestis kaheksa aastat ja kümme kuud. Selle sisse jäid kahed tema juhtimisel võidetud valimised, kolm koalitsiooni ja neli valitsust.

Tema ametiaeg lõppes lüüasaamisega sotsidele, algas suurte löökidega mehele endale. Varsti pärast Rasmusseni saamist peaministriks suri tema isa. Veel samal aastal sooritas enesetapu 24-aastane tütar Signe, kes kannatas skisofreenia all. Signe oli Rasmusseni ainuke laps. Ka mees ise kasvas oma vanemate ainsa lapsena.

1994. aasta tõi aga võidu parlamendivalimistel ja uue abielu, mis kestab tänaseni. Rasmusseni abikaasa Lone Dybkjær on samuti endine poliitik, kuid kuulub hoopis sotsiaalliberaalide ridadesse. 1988-1990 oli ta keskkonnaminister, 1994-2004 kuulus Euroopa Parlamenti.

Rasmussen ise läks europarlamenti 2004. aastal, kuulus seal välis- ning majandus- ja rahanduskomisjoni. 2004-2011 oli ta Euroopa Sotsialistide Partei president. Europoliitikuna paistis Rasmussen silma Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tugeva toetajana.

Tema poliitilise karjääri kõige tumedam plekk, millest õigupoolest algaski tema reitingu langus ja usaldusväärsuse kadumine paljude taanlaste silmis, puudutab Rasmusseni isa.

Rasmussen sündis 1943. aasta 15. juunil töölisperekonnas ja töötas ennast ise üles. Kopenhaageni Ülikoolis majandust õppides rahastas ta oma õpinguid samal ajal lihttöid tehes. Ülikoolis õppides liitus ta sotsiaaldemokraatidega. Hiljem poliitilist karjääri alustades rääkis Rasmussen sageli, et tema suurim eeskuju on tema lihane isa, tavaline töömees, kes oli pärit vaestest oludest, kuid jõudis tänu suurele töökusele siiski elus edasi.

1999. aasta detsembris teatas Rasmussen aga ühes varahommikuses telesaates ootamatult, et tema isa oli natsipartei liige. Ta väitis, et kuulis sellest alles mõne nädala eest ega teadnud sellest varem midagi. Pikemalt ta seda kommenteerida ei tahtnud.

Saksa väed haarasid Taani enda kontrolli alla 1940. aasta 9. aprillil, kuid otsene sõjaline okupatsioon kehtestati seal alles 1943. aasta augustis. Taani erakonnad tegid sakslastega esialgu koostööd ja said tegevust jätkata (isegi kommunistlik partei keelustati seal alles pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule). Pärast sõda kujunes koostööst sakslastega Taanis omamoodi tabuteema, sest see ulatus väga kaugele ja haaras paljusid.

Saksa natse maktiv Taani Natsionaalsotsialistlik Töölispartei, mille liikmeks Rasmusseni isa sissetungi esimesel aastapäeval võeti, kujutas endast siiski suhteliselt marginaalset jõudu. Kollaboratsionistide koalitsioonivalitsusse (1940-1943) see ei kuulunud ning 1943. aasta märtsis toimunud valimistel saadi kõigest 2,1% häältest, mis andis parlamendis vaid kolm kohta 149-st. See jäigi selle erakonna laeks.

Pole mingeid andmeid selle kohta, et Rasmusseni isa, kes töötas elektrikuna, olnuks aktiivne natsionaalsotsialist. Ja on tegelikult täiesti usutav, et ta ei pruukinud hiljem pojale enda kunagisest erakondlikust kuuluvusest midagi rääkida.

Info selle kohta jõudis aga Rasmusseni poliitiliste oponentide kätte. Taani Rahvapartei, mida ei olnud (erinevalt enamikest Taani erakondadest) Teise maailmasõja ajal veel olemas, üritas sokutada seda meediasse juba 1998. aasta parlamendivalimiste eel. Ükski väljaanne ei pidanud selle avaldamist siis vajalikuks. Hiljem hakati aga rääkima, et Rasmusseni isa kuulumine natsiparteisse oli avalik saladus. Peaministri väidet, et ta ei olnud sellest varem midagi kuulnud, lihtsalt ei usutud.

Rasmusseni poliitiline langus algas Taanis seega asjast, mis leidis aset juba mitu aastat enne tema sündi: tema isa astumisest natsipartei liikmeks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Sloveenia parlamenti pääses üheksa erakonda

Sloveenia kogemus kinnitab, et erakondade arv parlamendis sõltub erakonnaseadusest ja valimissüsteemist, mitte parlamendi suurusest.

Eestis on ettepanekule vähendada parlamendi liikmete arvu vastatud sageli väitega, et siis väheneks seal esindatud erakondade arv. See oleks nii, kui midagi muud ei muudetaks. Kui aga samal ajal liberaliseeritaks erakonnaseadust, langetataks valimiskünnist ja lähtutaks kohtade jaotamisel selgemalt proportsionaalsuse põhimõttest, parlamendis esindatud erakondade arv tõenäoliselt hoopis kasvaks. Vähemalt lubab seda väita Sloveenia kogemus.

Sloveenias on uute erakondade loomine suhteliselt lihtne. Parlamendi 90-st liikmest 88 valitakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kasutusel on avatud nimekirjad ning valimiskünniseks on kehtestatud 4%. Ülejäänud kaks kohta on eraldatud kahe vähemusrahvuse, itaallaste ja ungarlaste esindajatele.

1992. aasta valimistest saadik on pääsenud parlamenti iga kord 7-8 erakonda. Nüüd õnnestus see üheksal parteil.

Tegemist ei ole siiski päris enneolematu olukorraga. Sama palju jõudis neid sinna 1990. aasta kevadel esimestel Jugoslaavia koosseisu kuulunud Sloveenia Vabariigis toimunud mitmeparteilistel valimistel, kusjuures toona valiti ainult 80 rahvasaadikut. Kui arvestada, et valimiskünnis oli siis 2,5%, võib väita, et erakondade arv parlamendis sõltubki suuresti just sellest.

Sõnast “sotsialistlik” oli riigi nimes loobutud juba kuu enne 1990. aasta valimisi. Sama aasta detsembris toimus iseseisvusreferendum ja 1991. aasta 25. juunil kuulutas parlament välja Sloveenia Vabariigi iseseisvuse. Sellele järgnes lühike sõjaline konflikt, mille käigus sloveenide maakaitsevägi lõi tagasi Jugoslaavia keskvalitsuse (loe: serblaste) katse nende iseseisvust lämmatada, kuid edaspidi on Sloveenia arenenud suhteliselt rahulikult.

1990. aastal katsus esimestel vabadel valimistel jõudu 14, tänavu 25 erakonda. Kümme parteid osales parlamendivalimistel esmakordselt, kuid need kõik ei ole siiski päris uued erakonnad ja paljud koondavad juba tuntud nägusid.

Uutest jõududest ületas ainsana künnise Marjan Šareci Nimekiri. Selle vasaktsentristliku erakonna asutas endine ajakirjanik, näitleja ja koomik Marjan Šarec 2014. aastal, et kandideerida taas Kamniki linnapeaks. Sloveenias valitakse linnapead otse rahva poolt. Šarec valiti Kamniki linnapeaks juba 2010. aastal ning vahepeal kuulus ta Zoran Jankovići erakonda Positiivne Sloveenia.

Janković oli Ljublana linnapea, kelle partei võitis uue tulijana 2011. aasta valimised, kuid ei suutnud esialgu valitsust moodustada. 2013. aastal sai peaministriks selle ridadesse kuulunud Alenka Bratušek, aga hiljem erakond lõhenes, Bratušek asutas koos oma toetajatega uue partei ning Positiivne Sloveenia langes 2014. aastal parlamendist välja.

2014. aasta valimised võitis uue tulijana Miro Cerari Partei, mille nimeks sai hiljem Kaasaegne Keskerakond. Cerar on hinnatud jurist ja sai peaministriks, kuid astus tänavu märtsis ametist tagasi, sest ülemkohus tühistas ühe eelmisel aastal toimunud rahvahääletuse tulemused, tõmmates sellega sisuliselt pidurit tema võtmelubaduseks olnud suurele raudteeprojektile.

Valimised võitis nüüd paremtsentristlik Sloveenia Demokraatlik Partei, mis kuulub 1980-ndate lõpus loodud vanade erakondade hulka ja on varem juba korduvalt valitsust juhtinud. Šareci nimekiri tuli teiseks, kolmandaks platseerusid sotsiaaldemokraadid ja neljandaks Cerari partei. Uuesti pääses parlamenti Sloveenia Rahvuslik Partei, mis sealt 2011. aastal välja langes.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kathleen Jamie “Leiud”

Eile õhtul, kui põldudel olid maas pikad varjud ja tuulatud õhtutaevas oli valkjassinine, sõitsin jalgrattaga vaatama, kas kalakotka pesa ikka on tormi üle elanud, kuid tee peal ees oli siruli üks mees. Ta oli selili keset rada, jalad pahkluudest risti, käed rinnal viksilt vaheliti. Tema püksitaskust pungitas välja tubakatoos ja ta oli täis kui tinavile. Äratehtud pilgul vaatas ta männiokste vahelt üles. Puude otsas elavad künnivaresed olid hämmeldunud ning rippusid kraaksudes tuules ja vaatasid all pikutavat meest, kes vaatas omakorda üles nende poole.

Šoti luuletaja ja esseisti Kathleen Jamie valikkogu “Leiud” (inglise keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Maarja Pärtna) sisaldab kogudest “Findings” (2005) ja “Sightlines” (2012) valitud loodusesseesid, esimesest viis ja teisest neli, mõtisklusi loodusest, elust ja inimestest ning nende omavahelistest suhetest.

Tegevus leiab aset põhiliselt Šotimaa kõrvalistes paikades (näiteks väikesel Rona saarel, mis ei ole tänapäeval enam inimeste poolt asustatud), aga ulatub ka üle Atlandi ookeani Gröönimaale, kus Jamie käis virmalisi vaatamas.

Samas käib autori mõtisklustest muidugi läbi geograafiliselt veelgi kaugemaid kohti, näiteks Uus-Meremaa. Ajaliselt ning silmapiiri avaruselt on tema haare samuti üsna lai, põimides tänapäeva kokku möödunud sajandite ja isegi aastatuhandetega, oma isiklikud elamused ja läbielamised globaalsete suundumustega.

Autori enda luuletusi selles raamatus ei leidu, tsiteerinud on ta vaid veidi teisi, kuid tekst on kohati nii poeetiline, et seda võib peaaegu nimetada luuleks proosas.

Samas on ta pidevalt kahe jalaga maas (kui just mõne avaneva vaatepildi peale, näiteks mõõkvaalu nähes, selle sõna kõige otsesemas mõttes vaimustusest õhku ei karga) selles mõttes, et tugineb teaduslikule maailmavaatele.

Kõrvaltegelastena, peategelasteks on linnud ja loomad ning looduslik keskkond selle sõna kõige laiemas tähenduses, esinevadki nendes esseedes sageli teaduslik-tehnilised töötajad (geodeedid, ornitoloogid, bioloogid) või lihtsalt loodusesõbrad.

Vaimustusega, mida tekitab autoris elu selle erinevates vormides, kaasneb paratamatult mure kliimamuutuste ning mitmete teiste inimtegevuse tagajärgede, näiteks plastireostuse, liikide hävimise ja populatsioonide kadumise pärast. Kokkuvõttes: ilus, aga kurb, kuid mitte lootusetu.

“Suurbritannias peaaegu väljasurnud rukkiräägu kaitsmiseks tehtavad pingutused essees “Crex crex” võiks ehk innustada tõlke lugejatki meil veel niivõrd tavalist lindu värske pilguga märkama,” kirjutab tõlkija oma saatesõnas. “Rabapistriku viimane kindel pesitsus jäi meil aastasse 1971, sestpeale on liik jäänud Eestis läbirändajaks ja harvaks külaliseks. Kalakotka arvukust, kes möödunud sajandil paljudes Euroopa riikides välja suri ja Eestiski 1980. aastate alguseks peaaegu kadus, hinnatakse praegusel ajal aga 50-60 paarile – siingi on nad vähehaaval oma kohale naasmas.”

Kõik ei ole veel kadunud. Vähemalt mitte jäädavalt.