Sloveenia parlamenti pääses üheksa erakonda

Sloveenia kogemus kinnitab, et erakondade arv parlamendis sõltub erakonnaseadusest ja valimissüsteemist, mitte parlamendi suurusest.

Eestis on ettepanekule vähendada parlamendi liikmete arvu vastatud sageli väitega, et siis väheneks seal esindatud erakondade arv. See oleks nii, kui midagi muud ei muudetaks. Kui aga samal ajal liberaliseeritaks erakonnaseadust, langetataks valimiskünnist ja lähtutaks kohtade jaotamisel selgemalt proportsionaalsuse põhimõttest, parlamendis esindatud erakondade arv tõenäoliselt hoopis kasvaks. Vähemalt lubab seda väita Sloveenia kogemus.

Sloveenias on uute erakondade loomine suhteliselt lihtne. Parlamendi 90-st liikmest 88 valitakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kasutusel on avatud nimekirjad ning valimiskünniseks on kehtestatud 4%. Ülejäänud kaks kohta on eraldatud kahe vähemusrahvuse, itaallaste ja ungarlaste esindajatele.

1992. aasta valimistest saadik on pääsenud parlamenti iga kord 7-8 erakonda. Nüüd õnnestus see üheksal parteil.

Tegemist ei ole siiski päris enneolematu olukorraga. Sama palju jõudis neid sinna 1990. aasta kevadel esimestel Jugoslaavia koosseisu kuulunud Sloveenia Vabariigis toimunud mitmeparteilistel valimistel, kusjuures toona valiti ainult 80 rahvasaadikut. Kui arvestada, et valimiskünnis oli siis 2,5%, võib väita, et erakondade arv parlamendis sõltubki suuresti just sellest.

Sõnast “sotsialistlik” oli riigi nimes loobutud juba kuu enne 1990. aasta valimisi. Sama aasta detsembris toimus iseseisvusreferendum ja 1991. aasta 25. juunil kuulutas parlament välja Sloveenia Vabariigi iseseisvuse. Sellele järgnes lühike sõjaline konflikt, mille käigus sloveenide maakaitsevägi lõi tagasi Jugoslaavia keskvalitsuse (loe: serblaste) katse nende iseseisvust lämmatada, kuid edaspidi on Sloveenia arenenud suhteliselt rahulikult.

1990. aastal katsus esimestel vabadel valimistel jõudu 14, tänavu 25 erakonda. Kümme parteid osales parlamendivalimistel esmakordselt, kuid need kõik ei ole siiski päris uued erakonnad ja paljud koondavad juba tuntud nägusid.

Uutest jõududest ületas ainsana künnise Marjan Šareci Nimekiri. Selle vasaktsentristliku erakonna asutas endine ajakirjanik, näitleja ja koomik Marjan Šarec 2014. aastal, et kandideerida taas Kamniki linnapeaks. Sloveenias valitakse linnapead otse rahva poolt. Šarec valiti Kamniki linnapeaks juba 2010. aastal ning vahepeal kuulus ta Zoran Jankovići erakonda Positiivne Sloveenia.

Janković oli Ljublana linnapea, kelle partei võitis uue tulijana 2011. aasta valimised, kuid ei suutnud esialgu valitsust moodustada. 2013. aastal sai peaministriks selle ridadesse kuulunud Alenka Bratušek, aga hiljem erakond lõhenes, Bratušek asutas koos oma toetajatega uue partei ning Positiivne Sloveenia langes 2014. aastal parlamendist välja.

2014. aasta valimised võitis uue tulijana Miro Cerari Partei, mille nimeks sai hiljem Kaasaegne Keskerakond. Cerar on hinnatud jurist ja sai peaministriks, kuid astus tänavu märtsis ametist tagasi, sest ülemkohus tühistas ühe eelmisel aastal toimunud rahvahääletuse tulemused, tõmmates sellega sisuliselt pidurit tema võtmelubaduseks olnud suurele raudteeprojektile.

Valimised võitis nüüd paremtsentristlik Sloveenia Demokraatlik Partei, mis kuulub 1980-ndate lõpus loodud vanade erakondade hulka ja on varem juba korduvalt valitsust juhtinud. Šareci nimekiri tuli teiseks, kolmandaks platseerusid sotsiaaldemokraadid ja neljandaks Cerari partei. Uuesti pääses parlamenti Sloveenia Rahvuslik Partei, mis sealt 2011. aastal välja langes.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kathleen Jamie “Leiud”

Eile õhtul, kui põldudel olid maas pikad varjud ja tuulatud õhtutaevas oli valkjassinine, sõitsin jalgrattaga vaatama, kas kalakotka pesa ikka on tormi üle elanud, kuid tee peal ees oli siruli üks mees. Ta oli selili keset rada, jalad pahkluudest risti, käed rinnal viksilt vaheliti. Tema püksitaskust pungitas välja tubakatoos ja ta oli täis kui tinavile. Äratehtud pilgul vaatas ta männiokste vahelt üles. Puude otsas elavad künnivaresed olid hämmeldunud ning rippusid kraaksudes tuules ja vaatasid all pikutavat meest, kes vaatas omakorda üles nende poole.

Šoti luuletaja ja esseisti Kathleen Jamie valikkogu “Leiud” (inglise keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Maarja Pärtna) sisaldab kogudest “Findings” (2005) ja “Sightlines” (2012) valitud loodusesseesid, esimesest viis ja teisest neli, mõtisklusi loodusest, elust ja inimestest ning nende omavahelistest suhetest.

Tegevus leiab aset põhiliselt Šotimaa kõrvalistes paikades (näiteks väikesel Rona saarel, mis ei ole tänapäeval enam inimeste poolt asustatud), aga ulatub ka üle Atlandi ookeani Gröönimaale, kus Jamie käis virmalisi vaatamas.

Samas käib autori mõtisklustest muidugi läbi geograafiliselt veelgi kaugemaid kohti, näiteks Uus-Meremaa. Ajaliselt ning silmapiiri avaruselt on tema haare samuti üsna lai, põimides tänapäeva kokku möödunud sajandite ja isegi aastatuhandetega, oma isiklikud elamused ja läbielamised globaalsete suundumustega.

Autori enda luuletusi selles raamatus ei leidu, tsiteerinud on ta vaid veidi teisi, kuid tekst on kohati nii poeetiline, et seda võib peaaegu nimetada luuleks proosas.

Samas on ta pidevalt kahe jalaga maas (kui just mõne avaneva vaatepildi peale, näiteks mõõkvaalu nähes, selle sõna kõige otsesemas mõttes vaimustusest õhku ei karga) selles mõttes, et tugineb teaduslikule maailmavaatele.

Kõrvaltegelastena, peategelasteks on linnud ja loomad ning looduslik keskkond selle sõna kõige laiemas tähenduses, esinevadki nendes esseedes sageli teaduslik-tehnilised töötajad (geodeedid, ornitoloogid, bioloogid) või lihtsalt loodusesõbrad.

Vaimustusega, mida tekitab autoris elu selle erinevates vormides, kaasneb paratamatult mure kliimamuutuste ning mitmete teiste inimtegevuse tagajärgede, näiteks plastireostuse, liikide hävimise ja populatsioonide kadumise pärast. Kokkuvõttes: ilus, aga kurb, kuid mitte lootusetu.

“Suurbritannias peaaegu väljasurnud rukkiräägu kaitsmiseks tehtavad pingutused essees “Crex crex” võiks ehk innustada tõlke lugejatki meil veel niivõrd tavalist lindu värske pilguga märkama,” kirjutab tõlkija oma saatesõnas. “Rabapistriku viimane kindel pesitsus jäi meil aastasse 1971, sestpeale on liik jäänud Eestis läbirändajaks ja harvaks külaliseks. Kalakotka arvukust, kes möödunud sajandil paljudes Euroopa riikides välja suri ja Eestiski 1980. aastate alguseks peaaegu kadus, hinnatakse praegusel ajal aga 50-60 paarile – siingi on nad vähehaaval oma kohale naasmas.”

Kõik ei ole veel kadunud. Vähemalt mitte jäädavalt.

Inga Gaile “Klaas”

Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.

Inga Gaile debüütromaan “Klaas” (läti keelest tõlkinud Aive Mandel) ilmus paari aasta eest sarjas “Meie. Läti, XX sajand”. Romaani põhitegevus leiab aset aastatel 1937-1939 ja keerleb osaliselt ümber Strenči psühhiaatriahaigla, mille patsiendid Teise maailmasõja ajal suuremalt jaolt hukati.

Strenči on maaliline väikelinn Koiva jäe kaldal, umbes paarkümmend kilomeetrit Valgast Riia poole. Ma olen sealt korduvalt läbi sõitnud, kuid peatunud vaid korra. Kunagi palju aastaid tagasi Riiast häälega tulles. Valmieras õnnestus saada psühhiaatriahaigla mikrobussi peale. Kui see oma sihtpunkti jõudis, siis sai Strenčis veidi ringi vaadatud. Kena koht, tundus väga vaikne ja rahulik.

Naine seisab ja närib mõtlikult heinakõrt. Ta on endasse sulgunud.

“Pidagem meeles neid 336 Strenči psühhiaatriahaigla patsienti kokku 351-st, kelle hukkas natsirežiim,” kirjutab Gaile romaani järelsõnas. “Raamatu sündmused leiavad aset ajal, mil kõik tundub olevat justkui korras, ent neist, kes ei vasta valitsevale arusaamale heast ja kurjast, vaadatakse mööda, vaikitakse või üritatakse neid alla suruda. Selline atmosfäär pole tundmatu ka tänapäeva Lätis.”

“Loodan, et vead, mida on tehtud, jaotades inimesi enda kõrval rohkem või vähem väärtuslikeks, kuuluvad minevikku ja me teadvustame, kuivõrd oluline osa teel õnnelikuma elu poole on iseenda ja teiste võrdväärsuse tunnetamine,” lisab ta samas.

Kārlis ei ütle midagi, kõigutab mantlit käes ega tea, mismoodi mulle öelda, et mul tuleb see selga tõmmata, et keegi ei näeks, et olen lapseootel.

Nii temaatiliselt kui ka stiililt sarnaneb Gaile raamat veidi Maggie O’Farrelli romaanile “Esme Lennoxi kadumine”, millest sai tehtud juttu veebruaris, kuid on sellest siiski piisavalt erinev.

Tõlkija Aive Mandel märgib oma järelsõnas, et “mitmed seigad 1930. aastatest vääriksid ja vajaksid edaspidigi hoopis rohkem arutamist nii loomingulises kui ka ajalookirjutuse vormis. Inga Gaile on seda ajastut vaadelnud rõhuasetustega, mis võimaldaksid sama lugu küllalt äratuntaval viisil läbi mängida teisteski aegades.”

Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.

PS. Kahju, et EV100 puhul ei tehtud nüüd sarnast romaanisarja, milles erinevad tänapäeva autorid möödunud sajandi sedasi läbi võtaksid. Kuluks ju eestlastelegi ära selline väike sisekaemus.