Jüri Kolk “Esimene…”

Jüri Kolk (sünd. 1972) on Eesti kirjandusringkondades tuntud ja tunnustatud tegelane, kelle kolmeteistkümnes raamat “Esimene malbe päev sel aastal” on esimene, mida ma temalt lugenud olen. Seda tänu sellele, et Loomingu Raamatukogus ilmununa jõudis see mulle otse postkasti.

Ei saa öelda, et ma temast varem midagi kuulnud ei olnud. Mõningaid arvustusi tema teoste kohta olin varem siiski lugenud. Armin Kõomägi kirjatükk jaanuarikuises Müürilehes tekitas isegi mõningast huvi. Aga, olgem ausad, tõenäoliselt oleks kulunud veel aastaid kuni ma tema teosteni oleksin jõudnud, kui üks neist nüüd Loomingu Raamatukogus poleks ilmunud. Selles mõttes on hea, et LR aeg-ajalt ikkagi ka Eesti autoreid avaldab.

“Esimene…” sisaldab 47 jutukildu, mis ulatuvad mahuliselt mõnest leheküljest mõne lauseni, näiteks:

Kelluke

Panin endale kellukese külge. See heliseb kui ma liigutan. Helina järgi saan teada, kus ma olen.

Hea küll, rohkem nii lühikesi juppe seal ei ole.

Üldiselt võib loetut iseloomustada popmuusikast laenatud terminiga shoegazing ehk kingapõrnitsemine. See tähendab, et tekst on kergelt hoomatav, oma ülesehituselt lihtne, kuid pretendeerib siiski teatavale intellektuaalsusele. Justkui pärit ajast, mil New Labour oli veel värske mood, mitte vana ja kulunud, et mitte öelda unustatud. Ühesõnaga: 1990-ndad (heas mõttes).

Parimatel hetkedel (“Raadi”, “Linnud”, “Haiguste ravi”) pakub Kolk päris tabavaid ülesvõtteid meie ajast, aga halvimatel kirjutabki ta tõesti nagu autor, kellelt ilmub 2-3 raamatut aastas. Tema vaatepunkti annab ehk kõige paremini edasi järgmine lause: “Kui nüüd täiesti vaba käega oletada, et esemetel on hing, siis mida võiks tunda minu kamm?”

Ma ei ütleks, et see raamat tekitas tahtmise hankida nüüd kohe kõik tema teised teosed. Aga kui mõni neist peaks kunagi juhuslikult kätte juhtuma, avaksin ma selle ja loeksin, sest midagi sealt ju ikka leida võib.

Norra raadioreform ei vääri järgimist

Mõnikord on ebapopulaarsed otsused tõesti valed. Eelmisel aastal esimesena maailmas täielikult digitaalsele audiolevile üleminekut alustanud Norra tahtis olla teerajaja, kuid sai hoopis hoiatavaks näiteks teistele riikidele.

Plaan võtta raadiosignaalide edastamisel kasutusele digitaalse raadioringhäälingu standard (DAB) kõlas esmapilgul kaunilt. DAB võimaldab pakkuda paremat levi ja helikvaliteeti ning rohkem kanaleid kui sagedusmodulatsiooni (FM) kasutamine. Lisaks aitab see hoida kokku ülekandekulusid. Nii tunduski see paljudele poliitikutele mõistliku mõttena.

“Kuulajad saavad ligipääsu laiemale ja mitmekesisemale raadiosisule ning nautida paremat helikvaliteeti ja uusi funktsioone,” teatas 2015. aastal Norra kultuuriminister Thorhild Widvey (Konservatiivne Partei), kes langetas siis lõpliku otsuse üleriigiliste jaamade FM-saatjad 2017. aastal välja lülitada. “Digitaliseerumine parandab ühtlasi kõvasti hädaolukordadeks valmisoleku süsteemi, aitab tuua suurema konkurentsi ning pakub uusi võimalusi innovatsiooniks ja arenguks.”

Tegemist ei olnud välguga selgest taevast. Norra alustas katsetusi DAB-saatjatega 1995. aastal ning põhimõttelise otsuse täielikult digitaalsele audiolevile ülemineku kohta langetas parlament juba 2011. aastal. Kahe paralleelse süsteemi tööshoidmine oli kulukas ning paljud vanad FM-saatjad vajanuks peagi väljavahetamist. Lõpuks tuli teha valik.

Rahvas oli raadioreformi vastu

Parem helikvaliteet ja suurem kanalite valik on küll head, aga kui selle pärast tuleb vahetada välja raadiovastuvõtjad või osta 100-200 eurot maksev adapter, et saaks ka edaspidi autos raadiot kuulata, on tavakodanike pahameel garanteeritud.

Üleriigiliste jaamade FM-saatjate väljalülitamine algas 2017. aasta jaanuaris riigi põhjaosast ja jõudis detsembriks lõunatippu. 2016. aasta lõpus tehtud küsitlus näitas, et reformi toetas ainult 17% norralastest, 66% oli vastu. Rahulolematus sellega ei ole vaibunud.

Digipöörde üheks eesmärgiks oli parandada levi, et raadiot oleks paremini kuulda ka tunnelites ja mägede vahel ning erakorralised teated (näiteks varingute ja laviinide kohta) jõuaksid selle kaudu võimalikult paljudeni. Tulemuseks on aga, et üleriigiliste raadiojaamade kuulatavus on langenud enneolematult madalale tasemele.

Enne digipööret kuulas iga päev autoga sõites raadiot 73% ja vähemalt kord nädalas juhtus raadio ette 93% norralastest. Suvel on raadiokuulamine tavaliselt tagasihoidlikum, aga sel suvel on see langenud eriti rängalt. Kui juulis tuli uudis, et 27. nädalal kuulas iga päev raadiot vaid 51,2% elanikest, leidis Norra Keskerakonna kultuuripoliitika kõneisik Åslaug Sem-Jacobsen, et käes on aeg FM-saatjad uuesti sisse lülitada.

“Need uued rekordmadalad kuulajanumbrid on dramaatilised. Meedia mitmekesisuse ja riigi hädaolukordadeks valmisoleku jaoks on kiiresti vaja, et raadio kuulatavus oleks hoopis teisel tasemel. Selleks, et kindlustada raadio tulevik, peame me riikliku FM-võrgu uuesti sisse lülitama, enne kui veelgi enam inimesi raadio kuulamisest loobub,” ütles Sem-Jacobsen.

Tema hinnangul ei ole kuulatavuse langus tingitud sellest, et halvenenud oleks raadioprogrammide sisu. “Minu arvates tuleb see sellest, et paljud inimesed ei saa kuulata raadiot nii nagu nad tahavad, nimelt FM-i. Selle tõttu ütlebki 57% elanikkonnast, et nad on rahulolematud sellega, et FM-i vahetas välja DAB, nagu näitas viimane meediauuring,” selgitas keskerakondlane. “Minu meelest provotseerib paljusid see, et neid sunnitakse viskama minema korralikult töötavad FM-raadiod ja kulutama raha DAB peale.”

NRK on kaotanud palju kuulajaid

DAB-raadiote müüginäitajad on jäänud samas oodatust tagasihoidlikumaks. Ühest küljest on kasvanud väikeste kohalike raadiojaamade kuulatavus, millel on lubatud edastada signaali FM-saatjate kaudu 2022. aastani. Neid kuulab nüüd 55% norralastest. Võrdluseks, et Norra avalik-õigusliku ringhäälingu NRK kõigi kanalite kuulatavus kokku oli 27. nädalal kõigest 35%, kuigi samal ajal tegi see jalgpalli maailmameistrivõistlustelt ülekandeid, mis on kuulajate arvu tavaliselt suurendanud.

Teisest küljest on üleriigilised kanalid kaotanud aga kõvasti kuulajaid voogedastusplatvormidele, mida on tänu mobiilse interneti levikule järjest mugavam kasutada ka autoga sõites. Spotify kasutajaskond on suurenenud Norras koguni nii hoogsalt, et ettevõte sai lubada endale seal sel aastal premium-teenuse kuutasu tõstmist: inimesed tahavad kuulata muusikat ja on valmis selle eest maksma.

Samuti on suurenenud naabermaa Rootsi raadiojaamade kuulatavus ning 17% norralastest eelistab nüüd autoga sõites üldse vaikust. DAB kasutajad on paranenud helikvaliteedi ja laienenud valikuga rahul (uued kanalid on võtnud enda alla 34% turust), kuid üldiselt ei ole rõõmustamiseks põhjust.

“Üht kindlaimat massimeediumit meie riigis ei kasuta järsku enam ligi pooled meist. See viib kiiresti selleni, et headesse raadioprogrammidesse investeerimises ei nähta enam nii suurt väärtust. Ja kehvem sisu viib päris kindlasti selleni, et veelgi enam inimesi hülgab raadio,” märkis Sem-Jacobsen.

Keskerakond tegi 2016. aastal küll ettepaneku FM-saatjate väljalülitamine edasi lükata, kuid ei leidnud piisavalt toetust. “Nüüd peavad poliitikud julgema teha seda, mida on vaja,” ütles Sem-Jacobsen. “Oli viga lülitada riiklik FM-võrk välja enne, kui DAB oli korralikult välja arendatud ning piisavalt paljud inimesed seda kasutada tahtsid.”

Digipöörde entusiastlikud eestvedajad peavad seevastu veaks hoopis seda, et väikestele kohalikele raadiojaamadele anti DAB-standardile üleminekuks kauem aega. Nende sõnul tulnuks asi korraga ja kiiresti ära teha, see motiveerinuks inimesi ostma rohkem DAB-seadmeid ning ühelt standardilt teisele üleminekuga kaasnenud probleemid olnuks väiksemad.

Õppetund ka Eesti jaoks

Eestis katsetati DAB-saatjaga programmide edastamist aastail 2000-2005 ning Eesti Rahvusringhääling (ERR) tahab alustada sellega nüüd uuesti Tallinna piirkonnas (kasutades DAB+ standardit, mis on DAB täiustatud versioon).

ERR-i raadio tehnika ja salvestusosakonna juhataja Vytautas Martinonis rääkis eelmisel aastal seoses Norra digipöördega portaalile geenius.ee, et ainult DAB kasutamisel saaks ERR hoida saatekuludelt kokku kuni 60% eelarvest, mille võiks suunata näiteks raadioprogrammide arendusse. Tehnilise Järelevalve Ameti sagedushalduse osakonna juhataja asetäitja Tanel Vinkel ütles aga Postimehele, et põhimõtteliselt võiks sellega Eestis alustada kasvõi kohe. Norra kogemus näitab paraku, et head nahka sellest ei tuleks.

Läti otsustas oma DAB+ katsetused eelmisel aastal lõpetada, leides, et üleminek uuele standardile oleks liiga kallis ja sisuliselt kontraproduktiivne olukorras, kus tuleb konkureerida mobiilse internetiga. Sama järeldus peaks kehtima ka Eesti jaoks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Peter Englund “Poltaava”

Rootsi ajaloolane Peter Englund (sünd. 1957) jõudis kolmekümne aasta eest Euroopa ajaloohuviliste teadvusse just selle teosega. “Poltaava. Ühe armee häving” (1988, e.k 2006) oli tema debüütraamat, millest sai kohe rahvusvaheline bestseller. See räägib, nagu juba pealkirjast nähtub, Rootsi ajaloo suurimast sõjalisest katastroofist.

Võib liialdamata öelda, et 1709. aastal tänapäeva Ukraina aladel toimunud Poltaava lahing muutis ajaloo kulgu. Selle tulemusel lakkas Rootsi olemast Euroopa suurvõim, Venemaa aga kindlustas ennast just sellena.

“Jumala abiga on Peterburi lõplik nurgakivi nüüd paika pandud,” kirjutas Vene tsaar Peeter I pärast lahingut krahv Apraksinile, kellest sai hiljem Eestimaa kindralkuberner. Põhjasõda kestis küll veel kaua, kuid see oli päev, nagu on märkinud ka näiteks Mart Laar, mil muutus Eesti saatus – see oli sõja pöördepunkt. Englund maalib sellest oma raamatus ilustamata pildi.

Päikesest köetud lahinguplatsi täitsid paljad, sandistatud, moonutatud, söestunud inimkehad läbisegi veriste riideräbalate ja hobusekorjustega. Väga soe suveilm tuletas end kiiresti meelde ning laibad hakkasid mädanema. Piirkonna kohale lasus kohe eksimatult äratuntav jälk hais. Aegade jooksul on palju kirjeldatud veidrat metamorfoosi, mille matmata laibad lahinguväljal läbi teevad. Kehad muudavad värvi ning vilunud silm teeb korjuse värvuse järgi reeglina kindlaks, kui kaua nad surnud on olnud – värv muutub valgest kollaseks, siis kollakasroheliseks või halliks ning lõpuks mustaks, liha hakkab sarnanema tõrvale. Laibad paisuvad, punduvad ja tõmbavad univormi pingule. Sama mehhanism toimis Poltaava läppunud lahinguväljal. Kuumus aitas langenute kiirele moondumisele kiiresti kaasa. Paljad vigastatud kehad hakkasid käärima, paisusid groteskselt ning varsti polnud surnute näojooni enam võimalik ära tunda. Surnud sõduritest sai üksainus anonüümne mustakstõmbuvate, kunagi nime kandnud pampude mass. (lk. 238-239)

Huvitaval kombel võis rootslaste lüüasaamine olla osaliselt tingitud sellest, et nad olid endiselt Narva lahingus saavutatud suure võidu mõju all, alahindasid vastast ja tegid sellest tulenevalt laastavate tagajärgedega vigu. Vähemalt on see üks võimalus, millele Englund korduvalt viitab.

Puhttaktikaliselt oldi üheksa aastat varem Narva all peaaegu samas olukorras. Siis oli arvuliselt tugevalt allajääv Rootsi vägi läinud rünnakule hästikindlustunud Vene armee vastu ning andnud sellele tohutu hoobi. Venelased said korduvalt peapesu ka pärast seda (loomulikult juhtudel, kui nad üldse soovisid avatud väljal vastupanu osutada). Seepärast ei hinnanud rootslaste juhtkond Vene armee lahinguväärtust eriti üle. Arvatavasti mõeldi, et see, mis kord Narva all toimis, võiks toimida taas. Vene armee tase oli pärast 1700. aastat siiski märgatavalt tõusnud. Oli risk, et rootslased alahindasid oma vaenlast. Plaanist õhkus, enam kui lubatud, venelaste algatusvõime madalat hindamist. See eeldas, et eksisteerib passiivne vastane, kes vaikselt vahib, kuidas rootslane elegantsete manöövrite saatel silmust ümber tema kaela mässib. (lk. 69-70)

Pikk pataljonide rida lookles pimeduses. Marsi ajal meenutasid ohvitserid sõduritele üheksa aasta tagust Narva lahingut, kus löödi arvuliselt suuremat ja hästikindlustatud Vene väge. (lk. 86)

Lisaks oli nende kuue pataljoni komandöri Roosi käitumine peaaegu kriminaalselt passiivne. Küsimusi esitamata või suuniseid andmata lasi ta rünnakutel jätkuda. Tundub, nagu oleks sündmused tast üle käinud kui ootamatu loodusnähtus, mis järgib oma kummalisi seadusi ning mida oli võimatu valitseda. Roos oli vilunud, kuid üsna ideevaene sõjaväelane, võimalik, et ta oli Narva lahingu kogemuste mõju all. Seal juhtis ta Närske-Värmlandi rügementi ja hõivas bastionikaupa suure osa venelaste kindlustustest. Pärast lahingu lõppu, uhkustas ta hiljem, oli pool tema rügemendist surnud või haavatud. Ise sai ta kätte haavata, kahurikuul viis ära ta kübara ning riided olid täis venelaste kuuliauke. Vahest lootis ta seda vägitegu korrata? (lk. 124)

Rootsi ajaloo üks suurimaid sõjalisi võite sai seega justkui aluseks rängimale kaotusele, mis neid on tabanud. Venelased olid enda lüüasaamisest Narva lahingus õppinud, aga rootslased üritasid lihtsalt korrata seda, mis neile varem edu tõi, ega suutnud enam olukorra muutudes adekvaatselt reageerida.

Englund on kirjutanud oma raamatu muidugi rootslaste vaatepunktist, näitab ja analüüsib nende sõjakäiku, aga heidab seda tehes kohati valgust ka venelaste sõjalisele mõtlemisele. Näiteks tuleb sealt hästi välja strateegilise sügavuse ajalooline tähtsus, mis seletab muu hulgas Kremli otsust blokeerida sõjaliste sekkumiste abil Gruusia ja Ukraina liikumine NATO poole. Seda silmas pidades tuleb märkida, et enamlaste otsus viia Venemaa pealinn Peterburist tagasi Moskvasse oli tõenäoliselt suurim teene, mille nad kunagi eestlastele tegid, sest selleta ei oleks ilmselt sõlmitud ka Tartu rahulepingut, vaid nad jätkanuks kohe katseid Eesti alad taas enda alla saada. Ka hiljem toimunud venestamine ja vastuseis Eesti iseseisvuse taastamisele olnuks kindlasti resoluutsemad, kui Venemaa pealinn asunuks Peterburis, mitte Moskvas. Peterburi rajamine viis Eesti alade langemiseni Vene võimu alla ja Venemaa pealinna viimine sealt tagasi Moskvasse vähendas siin survet, jättis ruumi meie iseseisvumiseks.