Viljandi majutusasutused väärivad õiglast turismimaksu

Tundub tõenäoline, et varem või hiljem antakse kohalikele omavalitsustele õigus turismimaksu kehtestamiseks. Kas seda võiks kaaluda siis ka Viljandi linnas?

Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart (Keskerakond) tuli läinud kuul taas välja ideega kehtestada pealinnas turismimaks. Opositsiooniliste fraktsioonide juhid Kristen Michal (Reformierakond) ning Rainer Vakra (SDE) laitsid selle seal küll kohe maha, aga varem ja mujal on ka nende endi erakonnakaaslased mänginud sama mõttega.

2015. aastal rääkis toonane riigihalduse minister Arto Aas (Reformierakond) omavalitsusjuhtidele haldusreformi promodes, et turismimaks võib saada üheks võimaluseks omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisel. Haldusreformi seadusest jäeti see siiski välja, kuid teema on ikka ja jälle uuesti tõstatunud.

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius on pakkunud, et turismimaksu abil võiks katta sealse lennujaama tegevuskulusid. Reformierakondlane Rait Maruste peab seda vajalikuks Lääneranna vallas. Saaremaal on asi olnud jutuks juba pikemat aega.

Entusiastlikult pooldavad turismimaksu rohelised. 2013. aastal Tallinna linnapeaks kandideerides kuulutas ka EKRE juht Mart Helme, et see väärib kaalumist. Sama juttu ajasid valitsuses olles sotside esindajad Liisa Oviir ja Urve Palo, kes pidasid mõlemad vajalikuks analüüsida turismimaksu mõjusid.

Poliitikud on seega nämmutanud teemat pikki aastaid. Ei ole kuulda olnud, et vahepeal mõnes ministeeriumis vastav mõjuanalüüs oleks valminud.

Küll aga kaitses Mari-Liis Uuk tänavu Sisekaitseakadeemia finantskolledžis magistritöö teemal “Turismimaksu kehtestamise otstarbekus Eestis”. Uuk jõudis järeldusele, et see muudatus tuleks nüüd ikkagi ära teha – omavalitsused peaksid saama õiguse turismimaksu kehtestamiseks. Samas rõhutas ta siiski, et maksumäär ei tohiks olla liiga kõrge, sest muidu võib turistide külastuste arv väheneda.

Selgituseks olgu märgitud, et turismimaksu all mõeldakse enamasti majutusasutustelt kogutavat maksu, mida tuleb tasuda inimeste poolt seal veedetud ööde eest. Selline maks kehtib enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides. Üldjuhul on see omavalitsuste kaupa erinev. Osades riikides on see peidetud majutuse hinna sisse, teistes tuleb tasuda lisaks. Mõnel pool on tehtud ka soodustusi lastele ja puuetega inimestele.

Kuna praegu Eestis omavalitsustel turismimaksu kehtestamise õigust ei ole, on see jutt siin väga hüpoteetiline, aga eks aeg-ajalt olegi ju hea ka fantaseerida. Minu arvates võiks turismimaks, kui see Viljandis kehtestatakse, olla sihtotstarbeline ja vabatahtlik.

Ma küll üldiselt ei jaga seisukohta, et maksud on riiklikult organiseeritud vargus, kuid leian, et need peavad olema maksumaksjatele arusaadavalt põhjendatud. Parim viis seda teha on anda kogutud rahale selge sihtotstarve.

Tavaliselt tuuakse turismimaksu kehtestamisel põhjenduseks, et omavalitsus teeb kulutusi tõmbamaks ligi turiste, kelle pealt majutusasutused raha teenivad. Seega tulekski kogu vastava maksuga kogutav raha suunata turundustegevusse. Kindlasti kõige õiglasem oleks valmistada ja levitada selle eest reklaammaterjale maksu tasunud majutusasutuste kohta. Ja et keegi ei tunneks ennast ebavõrdselt kohelduna, tuleks pinda nendes materjalides jagada vastavalt tasutud summa suurusele. Kui mõni majutusasutus ei taha üldse turismimaksu tasuda, võiks olla täielik õigus seda mitte teha, aga sellisel juhul vaikitaks selle asutuse olemasolu Viljandi suure turunduskampaania raames lihtsalt maha.

Usun, et sellisel kujul oleks turismimaks Viljandi majutusasutustele täiesti vastuvõetav. Ja nii ei peaks maksumäär olema ka väga suur, sest muidu võib koguneda sedasi liiga palju raha – pärast ei osata seda järsku enam otstarbekalt kulutada. Piisaks, kui iga ööbimise pealt kogutaks kümme senti. Kui turismimaks ei oleks suurem pandipakendi tagatisrahast, ei kahjustaks see tõenäoliselt siinsete majutusasutuste konkurentsipositsiooni teistes omavalitsustes asuvate ööbimiskohtade suhtes.

Just selge sihtotstarve on see, mis maksud nende tasujatele vastuvõetavamaks teeb.

Õigust kehtestada loomapidamismaks ehk lemmikloomamaks ei ole kasutanud seni ükski Eesti omavalitsus, sest poliitikud kardavad, et see muudaks nad valijate hulgas väga ebapopulaarseks. Aga… kui sellise maksu abil kogutud raha suunataks kodutute loomade varjupaigale, lemmikloomade kalmistu rajamisse ja hooldamisse ning muudesse sarnastesse ettevõtmistesse, oleks see loomasõpradele kindlasti vastuvõetavam.

Sarnane on lugu ka reklaamimaksuga. Kui ma selle mõttekuse Sakalas kahtluse alla seadsin (16. jaanuaril 2018 ilmunud arvamusloos “Kellele on vaja reklaamimaksu?”), järgnesid valdavalt negatiivsed reaktsioonid, mille põhjal otsustades tundub, et enamik viljandlastest ei poolda reklaamimaksu kaotamist. Hea küll. Olgu siis nii. Demokraatias valitseb enamuse tahe. Aga sellisel juhul võiks mõelda välja mingi selge sihtotstarbe, millega reklaamimaks omandaks mõtte ka nende jaoks, kes seda tasuma peavad.

Artikkel ilmus 20. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Paavst Franciscus – usuärataja Vatikanist

Kui paavst Johannes Paulus II veerand sajandi eest Eestis käis, kogunesid teda kuulama suured rahvamassid. Paavst Franciscuse saabumine on samuti tähelepanuväärne sündmus, kuid nii üldrahvalikku huvi see ilmselt ei ärata.

Viimase rahvaloenduse ajal elas Eestis 4500 katoliiklast. Rooma-Katoliku Kirik tegutseb siin päris aktiivselt, aga katoliiklaste arv ning osakaal elanikkonnas on järjepidevalt langenud. Seda võib seletada eelkõige eestlaste üldise sekulariseerumisega, mis on kahandanud kõvasti ka luterlaste ridu. Juurde on tulnud küll Jehoova tunnistajaid ja vabakoguduste liikmeid, kuid see ei ole muutnud üldist trendi.

Eesti iseseisvuse taastamisega kaasnes ka usuline taasärkamine. Nõukogude ajal pikalt valitsenud ateistlik ideoloogia taandus ning paljud inimesed pöörasid ärevatel aegadel pea kiriku poole. Võib öelda, et tänaseks on see laine möödunud. Enamik Eesti elanikest ei tunnista ühtegi usku.

Erinevate konfessioonidega seotud kiriklikud organisatsioonid näevad sellises olukorras mitte üksnes probleemi, vaid ka võimalust. Inimesed, kes pole seotud ühegi religiooniga, kujutavad endast nende silmis potentsiaalseid kaasteelisi – pimedaid, kes tuleb teha nägijateks. Just seetõttu on mitmed rahvusvahelised usuorganisatsioonid hoogustanud Eestis oma misjonitööd. Paavsti visiit on osa sellest laiemast pildist.

Paavst Franciscus tuleb Eestisse seega mitte üksnes kohtuma meie riigijuhtide ning kohalike kristlastega, vaid ka kuulutama oma sõnumit kõigile, kes seda kuulda tahavad. Selle visiidi abil üritatakse ilmselt peatada Eestis katoliku kiriku kokkukuivamist.

Suur missa Vabaduse väljakul

25. septembril toimuv paavsti visiit kulmineerub pärastlõunal kell 16.30 algava suure missaga Tallinnas Vabaduse väljakul, kus osalemiseks tuli eelnevalt registreeruda. Tänaseks on osalejate registreerimine juba lõppenud.

Piiskop Philippe Jourdan (katoliku kiriku apostellik administraator Eestis) pani oma läkituses Eestimaa katoliiklastele paari kuu eest südamele, et paavsti missale kutsutaks võimalikult palju inimesi. “Mitte ainult katoliiklasi, vaid ka mittekatoliiklasi ning eriti neid inimesi, kes on aastate jooksul kirikust eemaldunud ja ootavad, et ulataksime neile oma sõbraliku käe, et nad võiksid tunda end taas meie pere liikmetena,” rõhutas piiskop Jourdan.

1993. aasta septembris toimus paavsti missa Raekoja platsil, mis oli pilgeni rahvast täis. “Jumal õnnistagu Baltimaade rahvaid. Jumal õnnistagu Eestit ja kõiki tema lapsi,” ütles paavst Johannes Paulus II siis enne Eestist lahkumist. Paavsti toonane visiit oli silmapaistev ka erakordsete turvameetmete poolest, milliseid ei olnud Eestis varem nähtud.

Paavsti visiite võib selles osas võrrelda ehk ainult USA presidentide omadega. Ja eks selleks ole ka põhjust. Maailmas on umbes 1,3 miljardit katoliiklast ning paavst on vähemalt formaalselt nende kõigi vaimne juht. Kui temaga peaks visiidi käigus midagi juhtuma, pälviks see loomulikult väga palju tähelepanu. Paratamatult tõmbavad tema visiidid ligi ka mitmesuguseid meeleavaldajaid ning inimesi, kes tahavad lihtsalt kuidagi kuulsaks saada. Seetõttu on ranged turvameetmed igati õigustatud.

Eesti visiidi ajaks praegu politseis ühtegi meeleavaldust registreeritud ei ole, kuid see ei tähenda, et ei või toimuda mingeid provokatsioone. Tavaliselt leidub ikka keegi, kes midagi üritab. Paavst Franciscust on kritiseeritud Eesti veebiportaalides teravalt nii pagulaste toetamise kui surmanuhtluse vastustamise eest. Mõned kommentaatorid on sildistanud paavsti koguni “kultuurimarksistiks”. Samuti on ta rahvusvaheliselt tugeva kriitika all seoses järjekordsete suurte pedofiiliaskandaalidega, mis katoliku kirikut on tabanud.

Oleks lausa väike ime, kui paavsti visiit Eestisse möödub sellises pingelises õhkkonnas täiesti ilma mingite vahejuhtumiteta.

Jorge Mario Bergoglio lühike elulugu

2013. aastal paavstiks saades Franciscuse nime valinud mees oli varem tuntud kui Jorge Mario Bergoglio. Ta sündis 1936. aastal Buenos Aireses. On sageli toodud välja, et ta on esimene Ameerikast ja lõunapoolkeralt pärit paavst. Samuti armastatakse rõhutada, et ta on pärast 8. sajandit esimene väljaspool Euroopat sündinud paavst.

Kui aga arvestada, et Bergoglio sündis itaalia päritolu immigrantide perekonda, võib tema paavstiks valimises näha ka hoopis pöördumist tagasi traditsiooni juurde, mille kohaselt peab paavst olema itaallane. Tema isa perekond lahkus Itaaliast 1929. aastal, et pääseda Benito Mussolini fašistliku võimu käest. Ema sündis Buenos Aireses, kuid samuti Põhja-Itaaliast pärit perekonda.

Bergoglio omandas keemiatehniku kutse ja töötas mõned aastad selles valdkonnas, aidates laboris katseid läbi viia. Ta töötas ka majahoidjana, kes pühkis koridore, ning oli lühikest aega väljaviskaja ühes baaris. Seega inimene, kes on näinud reaalset elu, mitte kogu aeg pea pilvedes hõljunud. Samas valis ta vaimuliku tee juba varakult. Olles õppinud kolm aastat usuteaduste seminaris, sai temast 1958. aastal noviits jesuiitide mungaordus.

Paavst Franciscus on tunnistanud, et oli noore seminaristina kiindunud ühte tüdrukusse ning kahtles tõsiselt, kas valitud teel jätkata. Lahvatanud pedofiiliaskandaalide valguses on nõutud, et paavst kaotaks katoliku kiriku vaimulikele kehtiva tsölibaadinõude, mis ongi osade arvates selliste perverssusteni viinud, kuid paavst Franciscus selle kaotamist ei toeta.

Jesuiitide ordu esindab katoliku kirikus intellektuaalsemat suunda. Bergoglio karjäär kulges läbi mitmete õppeasutuste, kus ta on nii õppinud kui õpetanud. Alates jesuiitlikest keskkoolidest, kus ta õpetas kirjandust ning psühholoogiat, kuni selleni, et 1980. aastal sai temast jesuiitliku ülikooli San Migueli Filosoofia ja Teoloogia Fakulteet rektor.

1986. aastal vabastati Bergoglio sellest ametist. Põhjuseks oli sisuliselt tema vastuseis jesuiitide hulgas levinud vabastusteoloogiale, mis toetub marksistlikule ühiskonnaanalüüsile. 1992. aastal palusid jesuiitide juhid tal koguni mitte peatuda oma reiside ajal jesuiitide majades. Nii muutus ta nende hulgas omamoodi dissidendiks või tõrjutuks.

Franciscus on küll esimene jesuiidist paavst, kuid just Bergoglio vastuseis nende poolt Ladina-Ameerikas arendatud vabastusteoloogiale oli ilmselt üks peamistest põhjustest, miks paavst Johannes Paulus II tegi temast 1998. aastal Buenos Airese peapiiskopi ja 2001. aastal kardinali. Vaevalt temast muidu paavstki oleks saanud.

Eestist lendab paavst Franciscus Vatikani, kuid enne siia saabumist käib ta Leedus ja Lätis. Samasuguse marsruudi läbis 1993. aastal paavst Johannes Paulus II. Tõenäoliselt kulub pärast paavst Franciscuse visiiti taas veerand sajandit, enne kui mõni tema mantlipärija Eestisse juhtub. Paavsti visiidi näol on tegemist ikkagi üsna harvaesineva sündmusega.

Artikkel ilmus 19. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Rosa Liksomi räpane Soome

1941. aastal avaldatud kurikuulsas propagandabrošüüris “Tallame puruks valgesoome mao” kujutatakse toonast Soome Vabariiki kontrrevolutsioonilise herilasepesa, rahvusvahelise valgekaartluse kantsi, kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide keskusena. Tunnustatud kirjanik Rosa Liksom (Finlandia preemia laureaat) ei jäta sellest riigist oma romaanis “Koloneliproua” paremat muljet. “Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant,” kuulutab kiri raamatu tagakaanel.

Liksomi loodud tegelased fännavad andunult natsionaalsotsialistlikku Saksamaad ja unistavad Suur-Soomest, mis ulatuks Uuraliteni. Eriti võigas ja jõhker tegelane on soomerootslasest Kolonel, kes kujutab endast nähtavasti “valgesoome mao” inimnäolist kehastust. Lapualased, kaitseliitlased, lottad, Isamaaline Rahvaliikumine, aga ka riigi sõjaeelsed ja -aegsed juhid – kõiki neid kujutatakse fašistidena.

Ja seda tehakse raamatu nimitegelase, kelle jutustusena lugu edasi antakse, suu läbi. Koloneliproua, kes peab sümboliseerima ilmselt Soomet ennast, isegi on tõupuhas soome nats, kuid kaugeneb lõpuks sellest aatest ja astub pärast sõda koguni Nõukogude Liidu sõprade seltsi (loe: näeb valgust).

“Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanend natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu,” võtab ta kokku loo moraali. “Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”

1958. aastal, kui Liksom sündis, oleks seda teost kirjeldatud Eestis lühidalt nii: tänapäeva progressiivse soome kirjaniku antifašistlik romaan. Ja eks selline kokkuvõte sobib ju ka tänapäeval.

Mil määral on teoses loodud olustik ajalooliselt tõepärane, seda oskavad soomlased kindlasti paremini hinnata. Ühest küljest läheb see ühte ritta selliste raamatutega nagu eelmisel aastal eesti keeles ilmunud “Musta koidiku kuulutajad”, milles Soome ajaloolased kujutavad fašismi peaaegu et kunagise Soome ühiskonna peavooluna. Teisest küljest sisaldab aga ilukirjandusliku teosena ka faktilisi ebatäpsusi. Näiteks jääb Koloneliproua meenutustest mulje, et Baltikum läks Molotovi-Ribbentropi paktiga Saksamaale, mitte Nõukogude Liidule.

“Ilukirjandus” on tegelikult sõna, mis mõjub antud juhul kohatuna, sest midagi väga ilusat selles romaanis ei ole. Pigem võiks selle liigitada kolekirjanduseks. Selles mõttes, et lugedes võib hakata vastik. Nii inetu ja räpane tundub maailm selles raamatus.

Kaanekujundus ja pealkiri võivad peibutada neid, kellele meeldivad romantilised armastusromaanid, aga selle teose soovitamine sellistele headele inimestele oleks minu meelest sadistlik.

Võib liialdamata öelda, et just sellise poliitilise orientatsiooniga raamatut paljud ootakski ühelt soomlaselt, kes tegeles nooruses skvottimisega ning õppis Brežnevi ajal Moskvas. Mis puudutab Koloneli ja Koloneliproua omavahelisi suhteid, siis need ei paku tegelikult samuti suuri üllatusi.

Väikese pettumuse valmistab see, et Liksom kordab lõpuks stereotüüpi, mille kohaselt saavad lapsepõlves pedofiilia ohvriks langenutest endist alaealiste seksuaalsed ärakasutajad. Uuringud seda müüti, muide, üheselt ei kinnita. Pigem kalduvad need näitama, et tabatud pedofiilid armastavad seda lihtsalt väita, sest siis paistavad nad ka ise ohvritena ja saavad kaastundlikuma kohtlemise osaliseks. Kui panna sellised inimesed valedetektori ette, siis paljudel jutt muutub. Enamik pedofiilia ohvriks langenutest ei lähe ise kunagi sama teed.

Kirja pandud on “Koloneliproua” samas muidugi meisterlikult. Väike kognitiivne dissonants tekib üksnes sellest, et minajutustaja on endine õpetaja, kes kirjutanud mitmeid raamatuid, kuid annab oma loo (vähemalt eestikeelses tõlkes) edasi justkui väheharitud inimese keeles. Võib-olla on sedasi üritatud rõhutada ajalist distantsi, mis lahutab lugejat kujutatud sündmustest, kuid mingit ebakõla see endas sisaldab.

PS. Soovitan lugeda võrdluseks tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud Inga Gaile romaani “Klaas,” mis on kirjutatud Läti Vabariigi juubeliaasta puhul. Selle ainestik on ajaliselt piiratum, tegevuspaik teine, autori hoiak põhiolemuselt sama (antifašistlik), kuid stiil täiesti erinev. Ja stiilist sõltub palju.

Arvustus ilmus 18. septembril 2018 kultuur.info blogis.