Mida teha Venetsueelaga?

Viimastel nädalatel on maailma pilgud pööratud taas Venetsueelale. Seal on juba pikalt vindunud sügav sotsiaal-majanduslik ja poliitiline kriis. Sõjalise sekkumisega seda lahendada ei saa.

Eestis oli huvi Venetsueela vastu suurim tõenäoliselt 1990-ndate algupoolel, kui siinsetelgi teleekraanidel jooksid “Tahmanägu” ja teised toona ülipopulaarsed Venetsueela seebikad ning väliseestlane Harry Männil, kes endale seal suure varanduse kokku oli ajanud, taas sünnimaa radu käis. See oli aeg, mil meil leidus kompetentseid inimesi, kes osanuks võib-olla vastata pealkirjas toodud küsimusele.

Ilmselt tänu Männilile ja Vaino Väljasele, kes oli olnud 1980-1986 NSV Liidu suursaadik Venetsueelas, oli see Kariibi mere ääres asuv Ladina-Ameerika riik 1991. aastal üks meie iseseisvuse taastamise kiiremaid tunnustajaid (sel ajal olid seal muide võimul sotsid). Hiljem ei ole sellest siiski suurt sõprust arenenud.

Männil on surnud, Väljas ammu tegevpoliitikast erru läinud. Eestil on Venetsueelas küll üks aukonsul, kuid kontaktid kahe riigi vahel on peaaegu olematud. Vastastikuseid visiite ei ole toimunud, mingeid kahepoolseid lepinguid ei ole sõlmitud. Kaubavahetus on ülimalt tagasihoidlik. Võib öelda, et Eesti vaatepunktist on Venetsueela kauge maa, kus meil praktiliselt puuduvad otsesed huvid.

Mängukaart ideoloogilises sõjas

Viimase kahekümne aasta jooksul on Venetsueela muutunud Eestis aga justkui mängukaardiks vasak- ja parempoolsete ideoloogilises sõjas. Pärast seda, kui seal tuli 1999. aastal võimule Hugo Chávez, hakkasid osad Lääne vasakpoolsed nägema sealsetes reformides järgimist väärivat eeskuju. Hiljem võeti lausa kasutusele loosung “21. sajandi sotsialism”, millel leidus toetajaid ka Eestis.

Täna võib neid tikutulega taga otsida. Nüüd on käes parempoolsete kord parastada.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) kuulutas dramaatilises avalduses, et Eesti peab Venetsueela presidendina viivitamatult tunnustama Juan Guaidót, mitte Nicolás Madurot. “Me ei tohi ÜRO Julgeolekunõukogu koha nimel tasalülitada selget väärtuspõhist välispoliitilist liini,” teatas Reinsalu. “See et paljudele ebademokraatlikele riikidele maailmas Maduro meeldib, see et ka Euroopa sotsialistide seas leiame tema fänne, ei tähenda et peaksime loobuma selgest seisukohast.”

“Meie peavoolumeediast ei loe, ei kuule ega näe, kui sotsialism kuskil nii-öelda halvas valguses on; ja Venetsueela on üks traagilisemaid näiteid sellest, kuidas täiesti normaalne riik sotsialismiga tuksi keerati,” seletas raadiosaates “Räägime asjast” aga Martin Helme (EKRE). “Mind õudselt vihastab see, kuidas meie padupunane meedia absoluutselt ei räägi sellest, mis Venetsueelas toimub.”

Tegelikult on Eesti peavoolumeedia, eriti ERR, kajastanud viimaseid arenguid Venetsueelas isegi üllatavalt aktiivselt ja objektiivselt. Nii näiteks spekuleeris oma vasakpoolsete sümpaatiate poolest tuntud Arni Alandi juba 14. jaanuari “Välisilmas”, et Madurot võib oodata kunagise Rumeenia diktaatori Nicolae Ceaușescu saatus.

Teatavasti lasti 71-aastane Ceaușescu ja tema abikaasa Elena 1989. aastal toimunud revolutsiooni käigus maha. Nad olid viimased inimesed, kes Rumeenias enne surmanuhtluse kaotamist hukati. Tagantjärele on rumeenlaste hinnangud sellele siiski üsna erinevad, umbes nagu venelaste omad tsaariperekonna tapmisele.

Maduroga läbirääkimisi ei peeta

Olukord Venetsueelas on väga keeruline. Ma ei hakka kordama üle seda, millest juba kirjutasin 16. augustil 2017 Kesknädalas ilmunud artiklis “Demokraatia lõpp Venetsueelas” (kes tahab, see leiab selle internetist).

Eelmisel aastal toimusid seal presidendivalimised, kus Maduro sai ametlike tulemuste kohaselt 67,8% häältest. 2015. aastal parlamendis enamuse saanud opositsiooniliste jõudude koalitsioon otsustas valimisi boikoteerida, protesteerides nii osade poliitikute ning erakondade valimistelt kõrvaldamise vastu, kuid kõik selle liikmed valitud strateegiat ei toetanud.

Varasemalt ka võimupartei ridadesse kuulunud Henri Falcón märkis, et valimisboikotid ei tööta peaaegu kunagi (seda kinnitavad vastavad teaduslikud uuringud), valimistel osalemisest loobunud opositsioonilised jõud kaotavad lihtsalt pinda ja lasevad valitsejatel oma võimu konsolideerida.

Varem olid pidanud teda reeturiks võimupartei esindajad, presidendivalimistel osalemisega muutus ta selleks ka teiste opositsionääride silmis. Falcón arvas siis, et neid ootab poliitikute ja erakondadena ees hääbumine, sest nad ei mõista seda, et rahvas ootab lahendusi, mitte konflikti. Valimistel sai ta ametlike tulemuste kohaselt 20,9% häältest, kuid toimunud ulatuslike rikkumiste tõttu ei tunnistanud ka tema nende valimiste legitiimsust. Seda ei teinud ka teised opositsioonilised kandidaadid.

Tänavu jaanuaris otsustas parlament kuulutada presidendivalimiste tulemused lõpuks õigustühiseks. Presidendi ajutiseks kohusetäitjaks määrati parlamendi spiiker Juan Guaidó. Maduro poolt ametisse nimetatud ülemkohus kuulutas selle sammu põhiseadusvastaseks. Maduro ja tema toetajad asusid kujutama toimuvat USA poolt korraldatud riigipöördena, mille eesmärk on haarata enda kontrolli alla Venetsueela naftavarud.

Tänavatel toimuvad suured meeleavaldused. Guaidó on kutsunud relvajõude üles endaga liituma, kuid ei poolda sõjalist sekkumist väljastpoolt. Reedel teatas Maduro, et on valmis pidama läbirääkimisi, kuid Guaidó lükkas selle pakkumise tagasi, sest tema hinnangul ei oleks see dialoog siiras. Opositsioon on seega teinud selgelt panuse Maduro kukutamisele. Tema taga olevate jõududega üritatakse aga ilmselt jõuda kokkuleppele.

Guaidól on tugev rahvusvaheline toetus

Reinsalu ja Helme sidusid Venetsueela kriisi USA ja Venemaa vastasseisuga ning kujutasid pahalastena sotsialiste, kuid selline käsitlus on veidi eksitav. Guaidó, Falcón ja paljud teised Venetsueela opositsiooni tuntumad tegelased on nimelt sotsiaaldemokraadid.

Eelmisel nädalal Santo Domingos kogunenud Sotsialistliku Internatsionaali nõukogu võttis Venetsueela küsimuses vastu deklaratsiooni, milles märgiti, et just parlament on see legitiimne võimuorgan, mis peab juhtima naasmist demokraatia juurde, tunnustati Guaidó püüdlusi selles osas ning kutsuti Venetsueela rahvast üles lahendama oma erimeelsusi rahumeelselt.

Euroopa Parlament võttis omakorda vastu resolutsiooni, millega kutsuti Euroopa Komisjoni ja liikmesriike asuma ühtsele seisukohale, tunnustama Guaidód Venetsueela ainsa seadusliku üleminekupresidendina. “Euroopa Liidul on olemas suur võimekus mõjutada ning seda hooba kasutatakse, et leida Venetsueela kriisile rahumeelne ja kokkulepitud lahendus,” rõhutas Ramón Jáuregui (Hispaania Sotsialistlik Töölispartei), kes osales sotside fraktsiooni nimel selle resolutsiooni koostamises.

Mida peaks tegema Eesti?

Minu arvates oleks mõistlik liikuda Euroopa Liidu ühtse poliitika kujundamist toetades Hispaania kiiluvees. Eestit ei seo Venetsueelaga peaaegu miski, aga Hispaania sidemed selle maaga on juba ajalooliselt väga tihedad. Seal elab sadu tuhandeid Hispaania kodanikke ja sajad tuhanded on põgenenud sealt viimastel aastatel Hispaaniasse. Hispaania poliitikud ning diplomaadid on pingutanud kõvasti selle nimel, et võimupartei ja opositsioon jõuaksid Venetsueelas rahumeelset lahendust võimaldava kokkuleppeni. Ja need jõupingutused kahtlemata jätkuvad.

Artikkel ilmus 6. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. (Kirjutatud 2. veebruaril.) Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Douglas Smith “Rasputin”

Tauno Vahter märkis oma arvustuses, et see “on vähemalt seitsmes Rasputini elulugu eesti keeles ja normaalne sõltuvusprobleemita inimene pärast seda enam ühtegi järgmist lugema ei peaks.”

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi Rasputini elulugu. Hea, et esimesena sattus ette just see. Ühtegi teist ma lugeda ei kavatse.

“Rasputin” on korralik telliskivi. See ei hõlma küll päris kõike, mida nimitegelasest teada võiks, kuid sisaldab piisavalt infot selleks, et lugeda teema enda jaoks lõpetatuks.

Smith selgitab sissejuhatuses, et ta jõudis Rasputini juurde, kui kirjutas raamatut aadli saatusest Venemaal pärast 1917. aasta revolutsioone. Vana korra lõpuaastaid uurides oli ta korduvalt rabatud Rasputini kõikjalolekust. Milliseid allikaid ta ka ei uurinud, kõikjalt vaatas vastu Rasputin.

See on tõesti hämmastav kui laialdaselt ta siis inimeste meeli köitis, kui tugevalt neid painas. Smith käsitleb Rasputini lugu tragöödiana, milles võib tajuda Venemaa enda lugu 20. sajandi alguses. Ta näitab, et suur osa tema kohta levinud väidetest olid väljamõeldised, valed.

“Usk üleloomulikku, pimedatesse jõududesse, kes salaja juhivad Venemaad apokalüpsise suunas, kurja enda vaieldamatusse kohalolekusse – see kõik ühines, kujundades üldlevinud ettekujutuse Rasputinist,” kirjutab Smith. “Pole võimalik ülerõhutada, et Rasputini maine, mis arenes aastatel enne suurt sõda, maine, mis on siiani säilinud, oli loodud vähem Rasputini kui inimese järgi – tema tegeliku olemuse ja tegude järgi – kui 1900. aastate alguse Venemaa haige ajastuvaimu kohaselt. Kosmilised jõud võitlesid Venemaa tuleviku pärast ja asjaolu, et lihtne talupoeg oli suutnud mitte ainult jõuda tsaari paleesse, vaid nii põhjalikult võita tema usalduse, võis tähendada ainult ühte kahest: ta oli kas Jumala läkitatud ingel või saatana teener.”

Smithi käsitluses ei olnud Rasputin ei kurat ega pühak. Ühes selle raamatu ilmumisega seoses antud intervjuus ütles ta lõpetuseks: “Ta ei meeldi mulle. Aga ma tunnen, et mõistan teda paremini. Ja ma näen, et ta ei olnud see kahjulik mõju, kelleks teda on nii kaua peetud. Temast tehti sobiv patuoinas Venemaa ületamatute probleemide eest.”

Kaasaegsete ettekujutustes muutus Rasputin niiditõmbajaks, kes juhtis tahtejõuetu tsaari otsuseid, kuid Smithi suhtumist temasse näivad olevat mõjutanud kõige rohkem mõned Rasputini nõuanded, mida tsaar ei järginud.

1914. aastal oli Rasputin vastu Venemaa astumisele sõtta. “Ma tean, et nad kõik soovivad sinult sõda, ilmselgelt mõistmata, et see tähendab hävingut. Raske on Jumala karistus, kui ta võtab ära mõistuse, see on lõpu algus. Sina oled tsaar, rahva Isa, ära luba hullumeelsetel võidutseda ja hävitada ennast ja rahva. Jah, nad vallutavad Saksamaa, aga mis saab Venemaast? Kui mõelda, siis pole keegi kunagi niimoodi kannatanud nagu Venemaa, uputatuna omaenese verre. Suur saab olema häving, ääretu lein,” teatas ta tsaarile kirjas, mida tuleb Smithi hinnangul pidada “kõige tähelepanuväärsemaks ja prohvetlikumaks kirjaks, mille on kunagi Vene tsaarile üks tema alam kirjutanud.”

“Kui Nikolai oleks järginud Rasputini nõuannet, siis oleks mitte ainult Venemaa ajaloo, vaid kogu maailma ajaloo kulg olnud radikaalselt erinev. Kui Venemaa oleks sõjast eemale jäänud, siis on raske ette kujutada, et seal oleks toimunud revolutsioon või vähemalt nii vägivaldne ja katastroofiline. Kannatused, mida oleks saanud vältida, on kujuteldamatud. Ja ilma Venemaa 1917. aasta revolutsioonideta on raske ette kujutada natsliku Saksamaa tõusu. Kuid taas eiras Nikolai Rasputini sõnu – sõnu, mis oleksid päästnud tema valitsemise, tema elu ja tema perekonna; sõnu, mis enam kui kompenseerisid selle kahju, mida Rasputin oli põhjustanud ja hiljem põhjustas trooni prestiižile.”

1915. aastal asus Rasputin lõpuks toetama progressiivse bloki ideed nimetada ametisse tõeliselt rahva toetust omavad ministrid, kellega duuma võiks koos töötada. “Nikolai keeldumine Rasputini nõuannet kuulda võtta põhjustas selle, mida võiks pidada pöördumatuks trooni ja duuma suhete kahjustamiseks. Nii nagu ka sõtta astumise otsuse puhul, võib ainult oletada, mis oleks võinud olla, kui keiser oleks Rasputinit kuulanud ja progressiivse bloki koostööpakkumise vastu võtnud,” kirjutab Smith.

1916. aastal oli Rasputin eriti nördinud seaduse üle, mis keelas tavalistel sõduritel sõja ajal pealinnas trammiga sõita. “Ta pidas seda nii mõttetuks ja ebaõiglaseks kui ka sõdurite viha ja pahameele põhjustajaks ohvitseride vastu, kellel oli lubatud sõita. Rasputini arvates tuli selline poliitika lõpetada ja selles oli Rasputinil õigus, sest see mõttetu ja alandav seadus sai oluliseks teguriks, mis õhutas Veebruarirevolutsioonini viinud viha,” märgib Smith.

Samuti muretses ta juba varakult toidukriisi pärast linnades. “Jaanuarist alates oli Rasputin olnud mures kasvavate leivasabade, toidupuuduse ja kõrgete hindade pärast – need probleemid, nagu ta selgepilguliselt nägi, ei olnud mitte üksnes rasked linna vaestele, vaid võisid põhjustada rahutusi ja õõnestada riiki,” kusjuures “Rasputinil olid konkreetsed ettepanekud selle kohta, kuidas toitu saaks pakendada ja müüa kiiremini, et leevendada pikki järjekordi, mis olid vihaste juttude kasvupinnaseks. Ta andis kõik need ideed edasi, kuid midagi ei tehtud,” kirjutab Smith, märkides, et revolutsioonitule süütasid lõpuks just leivamässud.

Ajalugu olekseid ei tunne, kuid selline whatifism võib suhtumist Rasputinisse muidugi parandada, sest tema loendamatute nõuannete hulgas leidus tõesti ka selliseid, mis väärinuks järgimist, kuid heideti kõrvale. Rasputini tapmine, leiab Smith, aitas monarhia lõppu kiirendada. Samas aitas Rasputin oma lähedusega troonile seda aga (ilmselt tahtmatult) ka esile kutsuda. Mulje, mis temast selle raamatu põhjal jääb, ei ole meeldiv, aga päris üheplaanilise karikatuurse tegelasena ta pärast selle lugemist enam ei paista.

Väike killuke etnosfäärist

Etnosfäär tõestas, et väärib täit tähelepanu – kõrvad tasub nende suhtes kindlasti lahti hoida, aga arenguruumi on ka parimatel.

Trio Etnosfäär kontsert 25. I Viljandis, Pärimusmuusika Aidas.

Etnosfäär on väga pretensioonikas nimi ühe ansambli jaoks, sest juba lihtsalt sõnana viitab see millelegi hoomamatult laiemale kui kolmest liikmest koosnev muusikaline kollektiiv. Tuntud antropoloog Wade Davis, kes võttis 2001. aastal ilmunud raamatus “Light at the Edge of the World: A Journey Through the Realm of Vanishing Cultures” kasutusele selle mõiste ingliskeelse vaste, määratleb etnosfääri lausa kõigi mõtete, unistuste, ideede, uskumuste, müütide, intuitsioonide ja inspiratsioonide, milleni inimeste kujutlusvõime on teadvuse tärkamisest alates jõudnud, kogusummana. See tähendab, et sisuliselt mõtleb ta selle all kogu inimkonna vaimupärandit. Davise hinnangul on etnosfäär, meie planeedi kultuuriline mitmekesisus, tänapäeval samasuguses ohus nagu biosfäär, bioloogiline mitmekesisus. Sellisele ansamblile, mille missiooniks on ilmselt mitte ainult kultuurilise mitmekesisuse säilitamine, vaid ka arendamine, mänguruumi avardamine ja laiendamine (osalemine kultuurilises evolutsiooniprotsessis), nimi Etnosfäär samas muidugi sobib.

Ühtlasi võib igaüks lugeda sellest kohe välja, et nende lood koosnevad väga erinevatest, kuid üksteisest lahutamatuks seotud kihtidest – umbes nagu Maa atmosfäär – nii tekitatakse juba semantilisel tasandil ootus kogeda neid kuulates midagi ebatavalist, unenäolist, lendlevat.

Kõnealuse ansambli visiitkaardina on see nimi tabav, kuigi mitte väga originaalne. Samal ajal, kui Eestis sündis Etnosfäär, alustas Horvaatias oma esinemistega peamiselt turistidele mõeldud folkloorishow Etnosphere (väidetavalt parim Zagrebis) ning varem on avaldanud sama nime all lugusid vene muusikaprodutsent Jevgeni Gorbunov (stiiliks trance). Eesti ansambli Etnosfäär lood võib liigitada eklektiliseks folktroonikaks, kui tingimata vaja, kuid sama hästi võib kasutada nende määratlemiseks definitsiooni, mille andis oma raamatus Davis (asja sisu kohta ütlevad nii ühevõrra vähe kui ka palju mõlemad).

Etnosfäär alustas 2016. aasta kevadel duona, mille moodustasid Kathi Koch ja Kaarel Kuusk. Nende esimene esinemine toimus rahvamuusikatöötluste festivalil Moisekatsi Elohelü, kui valmis oli ainult kaks lugu. Žürii otsus oli kindel. Peapreemia läks neile. Järgnesid Sofar Sounds (otsige YouTube-ist üles “Setu Hällilaul”) ja Viljandi folk. 2017. aasta alguses ühines nendega Karl-Markus Kohv ning ettevõtmine sai sisse uue hoo. Pärast triostumist on Etnosfääril olnud paarkümmend avalikku esinemist. Eelmisel aastal avaldati stuudioalbum “A mis tuu om?”, mida on tõstetud tähelepanuväärse artefaktina esile nii ajakirjas Muusika kui ka Klassikaraadios. Läbi on käidud telesaadetest “Terevisioon” ja “Pärimuzoon”. Lühidalt: tundub, et neil läheb hästi.

Kõike seda arvestades on lihtsalt õnnetu juhus, et pean kirjutama neist nüüd kultuurilehes Sirp pikemalt just seoses selle kontserdiga. Tahaks öelda, et see oli suurepärane, aga ei saa, midagi jäi siiski puudu. Midagi jäi kriipima.

Alustan lõpust. Kontsert oli liiga lühike, kestis vaid veidi üle tunni. Täieliku pettumuse valmistas see, et ei esitatud isegi ühtegi lisalugu. Võib-olla andis ka publik liiga kergesti alla (ei plaksutanud piisavalt kaua), sest paljud nooremad tahtsid ilmselt joosta teises kohas järgnenud jätkupeole, kuid võinuks ikkagi järgida head tava esitada lõpus vähemalt üks lisalugu. Kindlasti oli kontserdil teisigi inimesi, kes poole ööni kestnud jätkupeole ei läinud. Meie jaoks ei olnud Etnosfääri esinemine sissejuhatus, vaid see oligi kogu õhtune kultuuriprogramm. Kontserdi kava koostades tasuks varuda edaspidi kindlasti aega ka paari lisaloo tarbeks. Antud juhul lõpetati palaga, mida Kuusk nimetas küll nende isiklikuks lemmikuks, kuid mis kõlas nagu kohalikest juurviljadest valmistatud Balkani etnopop – tõmbas tõenäoliselt hästi käima need, kes läksid edasi pidutsema, kuid jättis teistele teatava lõpetamatuse tunde. Lõppu võinuks panna midagi rahulikumat.

Esitamisele ei tulnud rohkem lugusid kui leidub plaadil, kuid mõned neist seal olevatega ei kattunud. Oli ka üks esmaettekanne. Selles mõttes oli kontsert hea, pakkus mingit lisaväärtust ka suurimatele fännidele. Nagu plaadil, nii tegi ka sellel kontserdil osades lugudes kaasa Eesti Noorte Segakoor. Kui koor juba lavale tuua, võiks seda tegelikult isegi rohkem kasutada ja anda sellele veidi aktiivsema rolli.

Etnosfääri lugude lähtepunktiks on vanad regilaulud, mille tõlgenduste ümber ehitatakse nüüdisaegsed helimaastikud. Kasutatud traditsioonilistest rahvapillidest (torupill, vilepill, parmupill, kannel) domineerivamaks muutuvad seejuures süntesaatorid. Kui kuulsa Briti ajakirja Future Music numbritega käiksid endiselt kaasas CD-plaadid, võiks Etnosfäär mõne oma looga vabalt sellise kogumiku peale jõuda (nagu kunagi Bizarre). Nad sobiksid sinna seltskonda nii helikeele kui mängulisuse poolest. Kontserdil hakkasid aga hoopis trummid kohati nii võimsalt domineerima, et ülejäänust tambiti justkui lihtsalt üle. Pärimusmuusika Ait ei olnud ilmselt kõige sobivam koht sellise muusika jaoks. Minu abikaasa arvas, et paremini kõlanuks nad vabaõhulaval. Nõustun. Kusagil, kus helilained hajuvad koos päikesega silmapiiri taha, jätnuks Etnosfäär kindlasti sügavama mulje. Kuid selleks on praegu vale aastaaeg.

Ise mõtlesin ka kiriku peale. Reaalsuses see Eestis muidugi mõistmist ei leiaks (Anu Saagim tõestas seda juba ligi kümne aasta eest, kui korraldas Madonna kontserdi skandaalse järelpeo Püha Vaimu kirikus). Pealegi võivad vanad, lagunevad, muinsuskaitse all olevad hooned mõne Etnosfääri rajuma loo ajal lihtsalt kokku variseda. Kuid fantaasiamaailmas sobivad need lood, mis kõlavad üheaegselt sakraalselt ja paganlikult, üsna hästi näiteks reformatsioonieelsetesse, värvikirevatesse kirikutesse, mida kaunistavad tänapäeval peamiselt Karja kirikust tuntud omapärased skulptuurid ning maalingud.

Huvitav oleks näha nende esimest muusikavideo.

Järgmisel päeval Etnosfääri albumit kuulates meenus mulle biitlite “Strawberry Fields Forever”. Mitte seetõttu, et nad oleksid sealt snitti võtnud. Ka ei arva ma, et nad võiksid kunagi sama mõjukana maailma muusikalukku minna. Sealt kõlas lihtsalt vastu sarnane mängulust, valmisolek otsida ja eksperimenteerida. Algus on paljutõotav. Vaatame, mis neist edasi saab.

Arikkel ilmus 1. veebruaril 2019 kultuurilehes Sirp.