Andres Laiapea

Delphine Coulin “Samba Prantsusmaal” (2011, e.k. 2016), prantsuse keelest tõlkinud Marri Amon.

Selle romaani peategelane on Samba Cissé, Malist pärit mees, kes jõudis pärast nelja ebaõnnestunud katset Euroopasse, elas kümme aastat Prantsusmaal ja osutus järsku väljasaadetavaks, aga minajutustajaks, kes annab edasi selle väljamõeldud isiku loo, hoopis üks vasakpoolne prantsuse naine, kes töötab vabatahtlikuna dokumentideta sisserändajate kaitsmise ühingus ning omab tähelepanuväärset ühisosa autori endaga.

2007. aastal lõpetas see naine kuus ja pool aastat kestnud kooselu mehega, kes tunnistas teiste juuresolekul, et kaalub presidendivalimistel Nicolas Sarkozy toetamist (“Olen end alati pidanud avatud suhtumisega inimeseks, kuid tema öeldu viis mind küll endast välja. Korraga avastasin nelja inimese juuresolekul, et meil ei ole enam samad poliitilised vaated, et need on lausa vastandlikud… /—/ …see kõik näitas mulle Laurent’i hoopis uue nurga alt. Teised jäid vaikseks. Mul oli tema pärast piinlik.”), minnes ühtlasi vabatahtlikuks mainitud ühingusse, et saada argumente vaidlustes kasutamiseks (“Olin püüdnud leida argumente, millega Laurent’i veenda, et ta eksib. Rääkisin illegaalidest. Aga mul polnud täpseid arve võtta, ma ei olnud täpselt uute seadustega kursis, mul ei olnud millelegi toetuda. Olin nurka surutud. Pärast valimisi olin mitu korda mõelnud, et peaksin täpsemat infot hankima. Et sellist asja enam ei juhtuks ja et ma järgmisel korral samasuguses olukorras oleksin võimeline oma argumente ümberlükkamatute tõenditega kaitsma.”)

Ühes kohas ütleb autor-minajutustaja: “Tead, enne kui ma siia vabatahtlikuks tulin, oli mul Prantsusmaast kama. Selles mõttes, et minu jaoks oli kodumaa-armastus ja kõik selline värk mingi vanainimeste asi, nende asi, kes on sõjas käinud, nagu mu vanavanemad ja vanavanavanemad. Aga tegelikult olen nüüd aru saanud, et see pole üldse nii lihtne, kui mulle tundus. Mul oli Prantsusmaast mingi oma ettekujutus. Vabaduste, revolutsiooni, kultuuri, inimõiguste maa. Olin sellesse nii kiindunud, ehkki ma seda endale ei teadvustanud. Ja kui Prantsusmaa sellele ideaalile ei vasta, on mul piinlik.”

Coulin ise töötas dokumentideta sisserändajate kaitsmise ühingus vabatahtlikuna kolm aastat ning kogu see romaan ongi kirjutatud vaatepunktist, mida iseloomustab ülaltoodud hoiak. Tundub, et selle autoril on Prantsusmaa pärast piinlik, sest immigrantidele saab seal tema käsitluse kohaselt pidevalt osaks alandav kohtlemine, põlastav suhtumine – nende õiguste eest seisavad ainult vabatahtlikud, kes viibivad ise alaliselt depressiooni piiril.

Ühest küljest on lugu küll suhteliselt hästi, kaasahaaravalt kirja pandud, aga teisest küljest kannatab see tugevalt poliitilise angažeerituse all, muutudes kohati naeruväärselt skemaatiliseks ja ebausutavaks. Raamat ilmus Prantsusmaal 2012. aasta presidendivalimistele eelnenud kampaania ajal ja kuna see sisaldab päris kõvasti kriitikat meetmete pihta, mille rakendamise taga Sarkozy juba siseministrina seisis, siis võib seda pidada osaks tema kukutamisele suunatud poliitilisest kampaaniast. Iseloomulik on seejuures, et mingeid edasiviivaid alternatiive välja ei pakuta.

Teravik on suunatud põhiliselt kahe muudatuse vastu. 1990-ndatel võeti sotside eestvedamisel vastu seadus, mis tagas vähemalt 10 aastat ebaseaduslikult Prantsusmaal elanud immigrantidele õiguse riiki jääda. Parempoolsed nägid selles ahvatlemist ebaseaduslikule immigratsioonile ja viisid lõpuks Sarkozy algatusel sisse muudatused, millega seda õigust piirati, lihtsustades ühtlasi protseduure ebaseaduslikult riigis viibivate immigrantide väljasaatmiseks. Samuti pandi paika, et õigus elamisloale on tagatud teatud kõrget kvalifikatsiooni nõudvate ametikohtade puhul. Coulin kujutab üsna hästi seda, kuidas illegaalide odavat tööjõudu kasutatakse süstemaatiliselt ära mustemate tööde tegemiseks, kuid kõik sellise kihistumise muutmiseks mõeldud meetmed saavad samas negatiivse käsitluse osaliseks.

Peategelane Samba peaks kujutama endast mingisugust koondportreed, aga tema lugu on täis vasturääkivusi. Kõigepealt rõhutab autor korduvalt, et Samba ei olnud teinud midagi ebaseaduslikku, maksis korralikult makse jne. Hiljem selgub, et ta mitte üksnes saabus Euroopasse ebaseaduslikult ja elas ka esimesed kümme aastat Prantsusmaal ilmselt nii (korra küll mainitakse ajutist elamisluba, aga jääb täiesti selgusetuks, kuidas ta selle saada võis), vaid ka töötas mustalt. Minu arusaamist mööda on loos palju vasturääkivusi, aga tundub, et romaani autor ise ei märka neid üldse.

Coulin on hoopis rohkem ametis sellega, et rõhutada vastasseisu nn. “kahe Prantsusmaa” vahel, asetades selle vasakpoolsete poliitilisest retoorikast tuntud kujundi Malist pärit immigrantide suhu (“Nüüd on sõda. Sa pead end varjama ja vastupanu osutama. Siin on kaks vastandlike seisukohtadega leeri: Prantsusmaa, inimõiguste maa, ja seismajäänud, hallitanud Prantsusmaa. Nüüd on sõda ja meie oleme valel poolel.” ning “Prantsusmaa on muutunud. See ei ole enam see riik, kuhu mina saabusin. On kaks Prantsusmaad ja ma arvan, et täna on võitnud see seismajäänud Prantsusmaa. Loodan, et teine Prantsusmaa siiski ei anna alla ja suudab uuesti tõusta … Aga mul ei ole enam jõudu oodata.” ja “Seismajäänud Prantsusmaa tegi minust kurjategija, enne olin ma selle maa patrioot.”), kus see mõjub küllaltki ebausutavalt, kuid teenib hästi romaani poliitilist eesmärki.

“Kõik need inimesed maetakse maha, tänavatele laotatakse järgmised asfaldikihid, nende hoonete asemele tulevad teised, järgmises arheoloogilises kihistuses, ja ühel päeval ei ole sellest, mida ta praegu näeb, mitte midagi alles. Kõikjalt maailmast saabuvad uued inimesed. Üks asi oli aga kindel: Prantsusmaa ei saa enam kunagi selliseks, nagu ta oli viiekümnendatel. Need, kes seda uskusid – seismajäänud Prantsusmaa toetajad –, eksisid. Maailm oli muutunud.” – kogu autori sõnumi võib sisuliselt võtta kokku nende sõnadega, mis kõlavad suurejooneliselt, aga lähtuvad tegelikult üsna primitiivsetest ettekujutustest.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak, mille lugemisgrupp seda nüüd lahkas. Juttu tuleb sellega seonduvast, sealhulgas romaani põhjal valminud mängufilmist, siin veel ka järgnevatel päevadel.

Nancy Hustoni “Loomispäevik” tundus mulle pealkirja ja lühikokkuvõtte põhjal otsustades midagi sarnast nagu Antti Tuuri “Kuidas ma kirjutan romaani”, aga kui seda lugema hakkasin, siis paistis, et juttu tuleb hoopis teistel teemadel.

Esialgu oli üllatus suur, aga asi sai selgeks juba õige ruttu. Huston kirjutas: “Niisiis saab sellest minu loomispäevik. Minu raseduse logiraamat, aga mõtisklus ka teist laadi loomisest – kunstiloomest – ja võimalikest või võimatutest seostest nende kahe vahel.”

Nii ongi see loomispäevik hoopis avaramas tähenduses, kogum mõtisklusi ja kilde, sisaldades ka palju kultuurilooliselt huvitavat infot ajaloost tuntud kirjanikepaaride kohta.

Huston on sündinud Kanadas ja kirjutab peamiselt prantsuse keeles, kuigi see ei ole tema emakeel. Inglise keelde tõlgib ta oma teoseid ise. Ta oli aastaid abielus Tzvetan Todoroviga, kellega sai kaks last.

“Loomispäevik” lähtub rõhutatult naise vaatepunktist ning kohati on autori tõstatatud probleemid ja küsimusepüstitused minu jaoks veidi raskesti mõistetavad, näiteks:

“Kui kursus jaanuari lõpus algas, ei olnud mu rasedus veel nähtav; võisin üliõpilastele oma heameeleks kuulutada, et sedamööda, kuidas ma neile keha-vaimu probleemist mõningate kirjanike ja kunstnike näitel räägin, teen ise nende silme all läbi tõelise ihulise metamorfoosi.

Kas võivad nad öelda, et tunnevad mind, kui ma kuust kuusse aina gabariite ja garderoobi muudan? Kas on võimalik usaldada intellektuaalselt kedagi, kes nädalast nädalasse paisub ja pundub?

Ja kas ma ise usaldan ennast?”

Kuna mina ilmselt kunagi rasedaks ei jää, siis jääb selline nimetatud olekuga kaasnev ebakindlus mulle vist igavesti arusaamatuks.

Samas leidub ka asju, millega mul oli kergem kuidagi haakuda või suhestuda, näiteks:

“Ma tunnen isiklikult mitut naist, kes on olnud nördinud selle üle, kuidas neid on maailmale vaatamiseks esitatud, enamasti alasti ja hingeldavana mehe romaanis, keda nad on armastanud. Haruharva tõstavad kirjaniku ohvrid avalikult mässu…”

Kogu see problemaatika laiemalt, omaenda ja teiste elu kasutamine loomingu alusena, ongi Hustoni loomispäeviku läbiv teema. Ühest küljest on see teos ise selle ere näide, aga teisest küljest küllaltki laiahaardeline, sügav mõtisklemine taolise tegevuse erinevate tahkude üle.